“VIIMNE RELIIKVIA” KOLMKÜMMEND AASTAT HILJEM

1999. aasta suvel möödus kolm aastakümmet eesti esimese ja senini väidetavalt ainsa kultusfilmi “Viimne reliikvia” sünnist. Et üheks olulisemaks võttepaigaks oli toona ka Põlvamaa Taevaskoda, siis peeti seal nüüd juba poolteist aastat tagasi 25. juulil sünnipäevapidu. Päeval toimus Põlva Kultuurikeskuses konverents, mille esimene pool oli pühendatud “Viimsele reliikviale” ning teine eesti filmikunsti olevikule ja tulevikule. Ettekannete ja sõnavõttudega astusid üles Arvo Valton, Jaan Ruus, Jüri Sillart, Peeter Torop, Karlo Funk, Ilmar Raag, Jaak Lõhmus jt.

Algselt kavatseti kõik räägitu panna kaante vahele — Eesti oludes ei ole ju kuigi tavaline, et ühele filmile pühendatakse, võib öelda, teaduslik konverents. Ent filmiraamatutega on meil nii, nagu on — neid peaaegu ei ilmugi. Nüüdseks on juba palju vett merre voolanud. Raag jõudnud Ameerikas tudeerida ja Funk lõpuks jõudu leidnud reklaamiärist lahti öelda. Koos veavad nad praegu ETVs väga head teisipäevast väärtfilmiõhtut. Toome järgnevalt ära “Reliikvia” konverentsil nende esitatud ettekannete artikliteks vormitud versioonid. Lähemal ajal ilmub TMKs ka Toropi põhjalikult läbi kirjutatud, tollasele ettekandele tuginev uurimus “Reliikvia” erinevatest kirjanduslikest algallikatest ja nende seosest filmiga.

Sellesama konverentsi õhtul mängiti Taevaskojas viimast korda eelmisel aastal Pirita kloostri varemetes menukalt läinud vabaõhuetendust, audiovisuaalset multimeedia fantaasiat “Viimne võttepäev”, mis ei pretendeerivat ajaloolisele tõele, kuid andvat ometi küllalt tõepärase nägemuse toimunust, st “Viimse reliikvia” sünnist.

Suvelavastusest oodatakse enamasti hoogsat, lõbusat ja lõõgastavat ajaviidet. “Viimne võttepäev” pakkus hulganisti jaburaid ja jantlikke olukordi. Rezhissöör Grigori Kromanov ei viibi võtteplatsil, teda on ootamatult kutsutud Moskvasse või kuhugi mujale. Ja äkki on selgunud, et kolmandik seni võetud materjalist osutus tehniliseks praagiks. Gabrieli osatäitja peab aga järgmisel hommikul Ukrainasse tagasi lendama. Nüüd tuleb kibekiiresti paljud olulised stseenid ümber võtta, ka see, kus Gabriel suudleb Agnest. Teine rezhissöör Siim, operaator Ruudi ja eelkõige pürotehnik Mait asuvad tegutsema ning palju tõsisemalt mõeldud filmist saab romantiline seikluslugu, nagu me seda täna teame.

“Viimne võttepäev” oli teostuselt küllalt tavatu ja uudne: lisaks kinolinal aeg-ajalt jooksvatele “Viimse reliikvia” lõikudele näidati suurel ekraanil video vahendusel platsil toimuvat. Seega sündis etenduse kõrval samal hetkel ühtlasi film filmi tegemisest. Teadjamad otsisid tegelaskujude tagant kindlaid prototüüpe, mõningat sarnasust leitigi, rohkem võis aga oletada, et tegemist oli nende aastate üsna tüüpiliste filmiilma esindajatega.

“Viimsel reliikvial” on igas suhtes õnnelik saatus olnud. Nõukogude ajal oli mängufilmi eelarve stabiilselt 350 000 rubla. “Reliikvia” läks erandkorras maksma üle poole rohkem — 750 000 rubla ehk praeguses vääringus 17 miljonit Eesti krooni. Millal meil nüüd nii kallis film tuleb? Esimese aastaga vaatas seda 45 miljonit inimest, ta oli sel aastal N Liidus vaadatavuselt esimene film. Üldse müüdi “Viimset reliikviat” 70 riiki, nii paljudesse kohtadesse pole hiljem jõudnud ükski Eesti film.

Mitmed meie näitlejad tegid selles oma parima filmirolli. Ka peaosatäitjatele Aleksandr Goloborodkole Ukrainast ja Ingr§ da Andrià ale Lätist kujunes “Viimne reliikvia” tähetunniks. 1995. aasta oktoobri lõpul ilmus rezhissööri abikaasa Irena Veisait -Kromanova koostatud eesti mahukaim filmiraamat “Lavastaja Grigori Kromanov”. Sellal viibisid taas Eestis ka Goloborodko ja Andrià a.

SULEV TEINEMAA

“VIIMNE VÕTTEPÄEV”. Tekst: Jüri Ehlvest, Margus Kasterpalu, Ilmar Raag ja “Viimne reliikvia”, lavastaja Margus Kasterpalu, kunstnik-lavastaja Hardi Volmer. Osades: Katariina Lauk-Tamm (Agnes), Raivo E. Tamm (Gabriel), Peeter Jakobi (Ivo), Jaan Rekkor (teine rezhissöör Siim), Merle Palmiste (klapitüdruk Maie), Guido Kangur (pürotehnik Mait), Rein Oja (operaator Ruudi), Tõnu Oja (hobusemees), Kalle Kõivu action-grupp.