OLEV REMSU
VABADUS TEESELDA

“VOLLI, SEMPRE VOLLI”. Käsikiri ja teostus: Jüri Sillart, AVID-montaazh: Andres Lepasar, K. Strööm, R. Kask, K. Käärik, H. Reindla
ja A. Tubin, heli: Mati Jaska. Video Betacam SP, 70 min, värviline. © OÜ “Kairiin”, 2000.

“Volli, sempre volli” on klassikaline portreefilm, autor on silmas pidanud kõiki vanu häid kaanoneid, mis sellise teose õnnestumiseks on vajalikud. Jüri Sillart on ehitanud ja rajanud, ta ei ole hakanud eksperimentidega lõhkuma. Hea operaator on Sillart kogu aeg olnud, seda nii mängu- kui ka dokumentaalfilmides, tema võetud kaadreid oleks päris pingeline ja huvitav vaadata ka siis, kui need oleksid sisutühjad. Nüüd on Sillart loonud kirjelduse ja kirjeldamise abil tervikkujutuse isikust, kellest iga eestlane on vähemalt sutike kuulnud. See mees on Eesti Vabariigi itaalia rahvusest kodanik Ernesto Preatoni, müütiline miljonär, kes on tulnud päikselise Itaalia helesinise taeva alt sombusesse ja hämarasse kartulivabariiki. Aga milline miljonär ei oleks müütiline? Müütilisus ei ole kirjutatud tolle inimese, vaid tema hindaja sisse. Tahan sellega öelda, et paljudel inimestel on meeles ja mõtetes oma isiklik, vastutustundetute ajakirjanike abil loodud portree sellest inimesest, mida kõik kindlasti kõige õigemaks peavad ning mille tõesuses nad ei soovi kahelda. Nõnda oleks Sillartil kui selle filmi stsenaristil käeulatuses olnud ahvatlev võimalus haarata kinni kõmulehtede klatšist, seda kas ümber lükates või rohkem või vähem õigemaks liigitades, ent ta on loonud iseseisva jutustuse ja süzhee, toetumata ühelegi kargule, ehkki abi väljastpoolt ja vaidlemine olemasoleva kujutlusega miljonärist oleks kergendanud faabula arendamist.

Nagu eespool näha, eristan selles filmis kirjeldust kirjeldamisest; esimeseks pean seda, mis on loodud kaamera abil, ja teiseks seda, mis on edastatud intervjuude vahendusel, nõnda on esimene visuaalne ja teine audiaalne. Esimesega on natuke raske vaielda, teisega kipuksid piike murdma ilmselt paljud, oletatavasti ka portreteeritav ise, kes esietendusele paraja hilinemisega jõudes kuulutas rõõmsalt itaalia aktsendiga üle saali: “Too much people and so stupid film!”

Sillarti ja Preatoni auks peab ütlema, et teine ei ole esimest sponsoreerinud (seda kinnitasid esietenduse-eelses küsitluses Jaan Ruusile ja saalitäiele rahvale mõlemad), nõnda et kahtlusest näritud hing peab Sillarti motivatsiooni portreteeritava valikul otsima mujalt, mitte soovist teenida patakas raha, pugeda võimaliku finantseerija ees. Sillart on jäänud sõltumatuks, ta pole rikkunud filmipublitsistika esimest tingimust.

Kirjeldamine toimub loendamatute intervjuude abil, huvitav, kas rezhissöör ka ise teab, kui palju neid kokku tuleb? Ent siiski ei lähe hiigelpikk film igavaks ja ühekülgseks, põhjuseks on intervjueeritavate markantsus, nende jutu kordumatus ning taust ja ümbrus, kus intervjuud tehakse. Kogu film on tempokas, sobiva rütmiga ning seda saadab itaalia ooperimuusika, mis võib ju tunduda leierdatuna, ent sobib kokku Preatoni karakteriga, samuti sobib ühendama Itaaliat ja Egiptust.

Lõpupoole kisub asi meie meediasuuruse Hans H. Luige ja Preatoni dialoogiks, nõnda et kõikvõimsa itaallase kõrguseks kasvab ka kodumaine tegija. Kindlasti olnuks rütmi ja tasakaalu huvides anda Luigele vähem sõna (see tähendab lõigata tema esinemine teiste esinejatega pikkuselt enam-vähem võrdseks), aga ju ei leitud inimest, kes oleks võinud nõnda tarka ja filmi mõttes vajalikku juttu ajada.

Sillart on suutnud panna Preatonist ärarippuvad inimesed võrdlemisi ausat ja objektiivset juttu ajama, isegi leivaisa kiitmine mõne inimese poolt ei mõju mee moka peale määrimisena. See on suur saavutus, tean omast käest, kui raske ülesanne see on. Tavaliselt on inimestel varuks mingi automaatvale, mille nad kaamera ees kohe ise kuuldavale toovad. Sillart kui küsitleja on äratanud usaldust, temale on vastatud enam-vähem puhta südamega, inimesed on üle saanud tõrkest kaamera ees ning kartusest kaotada töökoht, kui ülemuse kohta tõtt öelda.

Mõnes mõttes me oleme Sillartiga konkurendid. Paar aastat tagasi osalesin ühe autorina Peep Puksi tehtud filmis Harry Männilist.

Võin sellega öelda, et ennast varanduse poolest üles töötanud meeste elu suurt ei erine — ikka need basseinid, maamajad, veinikeldrid, söögisaalid, pildigaleriid, lennud maailma ühest otsast teise jne. Rikkad tunnevad end vabalt. Täpsemini: meie imetlemine kingib rikastele vabadustunde. Veel täpsemini: rikaste teadmine, et meie neid imetleme, kingib neile sisemise vabadustunde.

Kui ma midagi Sillartile ette heidaksin, siis oleks see sotsiaalsuse puudus. Oleks võinud ikka paar korda kärgatada: “Maha kapitalism!” või midagi sarnast, uurida, kui palju Preatoni on annetanud vaeste toetuseks, ning küsida üsna naiivselt, kas rikaste pangaarvel on ikka vaestelt röövitud raha. Selle asemel on Preatonil lastud õelutseda kommunismi ja sotsialismi kallal, aga see õelutsemine näitab ka mehe pealiskaudsust — ega ta ikka neid kahte süsteemi ei tunne, veelgi enam, ta pole tahtnudki tundma õppida. Mõnes Preatoni jutus on raske tabada tõe ja iroonia protsenti, ka filmi autor ei aita selleks kaasa ja jätab asja vaataja otsustada, milleks aga vaatajal ei ole piisavalt informatsiooni. Preatoni intellektuaalsed võimed jäävadki selgusetuks, küll aga süüvime tema psüühikasse. Karakteri on Sillart täpselt välja maalinud, õigemini oma ettekujutuse Preatoni karakterist. Ja veel on Sillart suutnud mind uskuma panna, et Preatoni ongi selline, nagu Sillart teda kirjeldab ja kirjeldada laseb.

Näib, et Preatoni lipukirjaks on edevus, edevus, edevus! Tema peab olema tähelepanu keskpunkt, elu on tema jaoks teater, mille protagonistiks on ta ise, maailm on tema jaoks pidev etendus, mille käiku ta juhib. Tema võib endale lubada rikkuda konventsioone, ta võib teha seda, mis tal parajasti pähe tuleb. Kes ei unistaks sellest? Preatoni räägib ise rohkem, kui kuulab teisi, olles nõnda tüüpiline itaallasest lobiseja, ent harva esinev ärimees, need hoiavad tavaliselt keelt hammaste taga. Preatoni on miljonär, kes mängib miljonäri, tuus, kes teeskleb tuusa.

Kuna saab inimene vabaks teesklemisest ja silmakirjatsemisest? Nendesse kõrgustesse ei vii rahaga sillutatud tee, need kõrgused jäävad miljonäridel tunnetamata.