REIN TOOTMAA
PÜÜDES TABADA NÄHTAMATUT

“MASINGU MAASTIKUD. KITSAS RADA KESET METSI”. Esimene film. Rezhissöör ja operaator Vallo Kepp, stsenaarium: Mikk Sarv ja Vallo Kepp, helilooja Rauno Remme, helirezhissöörid Enn Säde ja Jüri Vaher, monteerijad Sirje Haagel (off-line) ja Kaido Strööm (AA Visioon Stuudio, on-line), heli järeltöötlus: Enn Säde ja Koit Pärna (Sonogram Estonia), toimetaja Enn Säde, produtsent Mati Sepping, laule Uku Masingu tekstidele esitavad Kaia Urb, Mati Turi, Anne Maasik, Mikk Sarv ja Kadri Hunt. Video Betacam SP, 55 min, värviline. © “Eesti Tõsielufilm”, 2000.

Rezhissöör-operaator Vallo Kepp ja Co on endale võtnud aukartust äratava ülesande teha meie ühest laiahaardelisemast mõtlejast, silmapaistvamast usundiloolasest, unikaalsemast keeleteadlasest ja erandlikumast luuletajast Uku Masingust 3-osaline tõsielufilm.

Paljude jaoks oli U. M. juba oma eluajal müüt, elav legend, kellest asjasse pühendatudki eriti palju ei teadnud, rääkimata profaanidest. Isegi filoloogilistes ringkondades räägiti temast suhteliselt harva, sest teda ennast olid näinud vaid üksikud, tema loomingut lugenud vähesed. Ta oli liiga kõrgel ja kaugel, eksisteerides nagu tema loomingki nähtamatuna meie kõrval.

Sellisest mehest filmi teha on raske. See on tõepoolest katse tabada nähtamatut, nagu ütleb filmimehele Uku Masingu õemees Evald Saag: “Ja ega muidu [saa luua], kui sa ei tea midagi, mis su ümber on nähtamatut. Nähtamatut näha ongi vaja. Seda, mida sinagi filmid praegu, nähtamatut. Mitte meid siin, mitte neid puid, mitte seda vana maja, mis seda filmida [- - -] aga sa tahad tabada seda, mida Runnel siin nuusutas ja ütles, et siin peab maa sees midagi olema.”

Tänaseks on valminud triloogia esimene osa pealkirjaga “Kitsas rada keset metsi”. Üldmulje sellest on hea: autor on käsitlenud ainest respektiga, lähenedes oma kujutusobjektile ettevaatlikult ja tasapisi, justkui kartes seda liiga järsu katsumisega katki teha. Liikuva pildi kõrval on kasutatud püsikaadreid, fotosid, taustheli, luuletekste, pillimängu ja laule, mis kõik on sujuvalt ühtlasevooliseks tervikuks monteeritud. Film põhineb U. Mi kaasaegsete meenutustel.

1. Nõidade järeltulija

Film algab püsikaadriga, kus esiplaanil on õitsvad nurmenukud ja puutüvi, väheke tagapool vana elumaja. Sellele kaadrile ilmuvad muusika saatel Uku Masingu luuleread: “Oma esiisade / Valgu ja Raikyla nõidade, surematuile / sydameile ja / ülestõusvaile kehile.”

Uku Masingu nõiasoolisest pärinevusest räägib ka nimeta naine filmi lõpuosas, et Uku vanaisa kutsuti nõiaks teadja ja ravitseja tähenduses, et tema toa seinad olid ravimtaime kimpe täis ja et ta tegeles inimeste ravimisega; et ka Uku ise tundis asja vastu huvi: kirjutas taimedest, hoolitses nende eest koduaias ja olevat söönud ka mürgiseid ussimarju.

Asjaosaliste juttude, pildi ja muusika vahendusel on filmi tegijad viidanud sellele, kuidas esiisade nõiakunst on Ukus verbaalseks arbujalikkuseks teisenenud. Nõia jutt on sageli kujundlik ja raskesti mõistetav. Ka koolilapsed, kes peavad filmis U. Mi kohta oma teadmisi näitama, oskavad öelda: mõtles teistmoodi, kirjutas omamoodi, seda on raske mõista.

Usutavana mõjub ka koduloolase Else Rahkema jutt sellest, kuidas ta ühel jaaniõhtul metsast läbi tulles seal salapäraseid hääli ja ühist laulmist kuulis, kuigi kedagi polnud kuskil näha. Alles hiljem saanud ta teada, et see sündinud täpselt selles kohas, kus eestlaste vaimud vanarahva teadmiste ja kogemuste kohaselt igal jüri- ja jaaniööl kohtuvad ning pidu peavad. Ka Evald Saag rõhutab, et tema teine kodu on Raiküla nõidade juures.

Ella Kutser sealtsamast Lipa külast teab, et loodus oli U. Mi jaoks hingestatud nagu ka vanade eestlaste omausundis ning taimed olid talle “kes”, nagu muudki elusolevused. Selle kinnituseks on filmitegijad monteerinud ekraanile ka U. Mi luuleteksti: “Isal oli veider nõrkus / puude vastu. / Vahel jutuks läks seegi, / kui hale on / saetud puu langemine / ja veel tulevad meelde need / muinasjutud ja kombed, / millede järgi puud on / peaaegu inimesemad / inimestest.” Folklorist Mare Kõiva jällegi räägib sellest, et Raplamaa oli see koht, kust pärinesid mitmed ekstaatiliste usuliikumiste prohvetid, nende seas ka Maltsvet, kelle elu ja nägemusi on ka U. M. ise uurinud. Tema selgituse kohaselt viivad Uku Masingu luule juured prohvetite nägemusteni. Üks selgepiirilisemaid neist olevat visioon valgest laevast ja selle ootamisest. Selle motiivkujundi on ta ise eesti hinge sümboliks nimetanud.

Salapärast on ka August Viini loos sellest, kuidas kirikumõisas Kalmu talu vundamendisüvist kaevates maa seest noore tüdruku luukere leiti. See jäeti peremehe soovil puutumata ja hing häirimata; nihutati vundamenti kõrvale, aga selle koha peal õitsenud igal sügisel krüsanteem.

Sellised lood ei ole otseselt seotud Uku Masingu isikuga, vaid nendega on filmitegijad loonud salapärase õhkkonna ja viidanud koha mõjule tema isiksuse kujunemisel. Ka selle kohta, et U. M. ise salapäraste asjade vastu huvi tundis, on filmis materjali. Nendeks on tema enda nikerdatud polüneeslaste Rapa Nui jumalakujud, mida ta õemees pikas filmikaadris suurest kirstust välja võtab ja näitab. Sõja eel kirjutatud filosoofiline romaan “Rapanui vabastamine ehk kajakad jumalate kalmistul” on 1989. aastal Tallinnas suures tiraazhis ka publitseeritud.

2. Meediumkirjanik?

Filmi esimeses osas annavad filmitegijad ülevaate sellest, missugune on Uku Masing oma sugulaste ja kodukandi inimeste teadvuses, ning ühe osa sellest moodustab kirjanikuks saamine ja olemine. Filmi algusosas jutustab kaadritagune hääl, kuidas Uku noorena sageli raamatuga papli otsa ronis ja kuidas siis pahandati, et kuhu see poiss küll töö eest peitu on pugenud. Samas võtab autorihääl kommenteerida, et ju pahandati moe pärast; küllap tunti, et seda poissi ja raamatut seob miski väga tugev jõud. Nii jõuab vaatajani lisaks U. Mi lähikondsete arvamustele ka filmitegijate otsesuhtumine asjasse. See on koolmeisterlik lähenemine, mis näitab teose õppefilmilikku külge.

Samasugused, mitte niivõrd mälestuslikud, kuivõrd just äraseletavad on Evald Saagi rääkimised tema kirjanikuks saamise ja olemise kohta. Ta jutustab: “Seesama pärn siin aia ääres, seda ta oma aknast vaatas. Me teame, kuidas ta luuletajaks hakkas ja nägijaks sai — vaatas aknast välja ja ... lumeräitsakad hakkasid tulema…” Mnjahh! Seesugune triviaalsele liistule tõmbamine on muidugi liig. Samamoodi ei maksa täie tõe pähe võtta seda, mida kirjanik ise enda kohta ütleb. Evald Saag jutustab, et Ukut peeti kirjanikuks ja et ise ta ennast kirjanikuks ei pidanudki. Nimelt olevat ta Evaldile öelnud: “Ega ma õieti luuletaja pole, mis Jumala vaim kõrva sosistab, selle kirjutan üles.”

See koht võib vaataja jaoks olla eksitava toimega, nagu oleks Uku Masingu näol tegemist tõepoolest ja valdavalt meediumkirjanikuga. Ometi me teame, et ta oli suur isemõtleja, kes andis väga erinevatele asjadele originaalseid tõlgendusi ja töötas välja ülikeerulisi teooriaid, mis ei saa olla kõrva sosistamise ülestähendamine, vaid suurtel teadmistel baseeruva mõtlemise tulemus.

Evald Saagi tekst prevaleerib filmis teiste kõnelejate üle; filmitegijad on teda ära kasutanud kui meest, kes Uku Masingust kõike teab ja ära seletab. Paraku on see liiga ühekülgne ja lihtne; sellist teksti saaks kasutada ükskõik missuguse kirjaniku puhul. Näiteks: “Masing saab meile lähedaseks siin, selles maastikus. Meie südames on see kannel. Kui Masing mängib, oma võrdlusi toob, meil on see kannel olemas, mis hakkab helisema kaasa. See ongi see Masingu võlu, et ta räägib meie sõnades. Tema mõtleb asjadest nii, nagu meiegi üldiselt mõtleme. Me mõtleme väga ühtemoodi.” Ometi teavad koolilapsed, et U. M. mõtles just nimelt “teistmoodi kui meie”. Liiast on filmis ka õemehe jutt sellest, kuidas nemad, sugulased ja lähedased, tema loomingut väga hästi mõistavad (nagu tõstaks sugulus/lähedus nad mingisse privilegeeritud seisusse), teiste jaoks on see aga raskesti mõistetav.

3. Rõhuasetused

Uku Masingu elust ja vaimsest pärandist annaks teha palju erinevas stiilis filme ning kahtlemata kannaksid need kõik loojate pitserit. Ka sellel filmil on oma kindel stiil, ometi tahaks selle isikupärase loomingulise käekirja taga näha ka kontseptsiooni. Kuigi üht-teist kontseptuaalset annab rõhuasetustest välja lugeda, on aktseptid ise kuidagi juhuslikud ja süsteemitud. Nii näiteks on siin kirjutaja meelest liiga rõhutatud ristiusulisust; kaadrid rahvarõivais inimestega surnuaial Masingu perekonna hauaplatsil ja filmi jõulumeluline lõpuosa lähevad oma ilulemises stiilist välja ega sobi hästi kokku ka filmi üldise tonaalsusega, millega filmitegijad on tabanud rohkem nähtamatut olemuslikkust kui rõhuasetustega. Liialdatud aktsept ristiusule ei õigusta ennast ei Uku Masingu eluloo seisukohalt (teatavasti vabastati ta EELK Konsistooriumist teadusliku sekretäri ja õppejõu ametikohtadelt ametlikule luterlusele mittesobivate vaadete tõttu) ega ka sisuliselt, sest U. Mi usundiline maailmavaade oli süntees maailma paljudest erinevatest uskumustest. Ristiusk oli Masingu jaoks liiga kitsas, seetõttu oleks ehk õigem olnud rõhutada mõnd üldinimlikumat ja igavikulisemat visiooni, kas või näiteks mehe—naise suhete kohta, seda enam, et luuletusena selline sõnum ekraanile paisati: “Armastatud naine / on mehele see klaas, / mille läbi ta näeb / selgemini / kogu maailma, / ja yhtaegu / nagu turmaliin, / ta kustutab maailmast / mõttetused.” Ehk siis sellega seonduvalt eraldatuse ja üksinduse käsitlust: (“Olen needitud / sellesse aega, / kohtamata / yhtki omataolist, / suutmata viia kaasa endaga kedagi. / Võibolla yksinda yldse / keegi ei saa siit välja. / Minutaolised on surnud / või syndimata,” mis ka tekstina ekraanile ilmus, aga laiendamata jäi.

Ent film pole veel valmis. Ehk tuleb teise ja kolmanda osa lisandudes filmile taha selgepiiriline kontseptsioon ja kõik rõhud lähevad ilusasti paika.