KRISTIINA DAVIDJANTS
INIMESED NÄIVAD OLEVAT VALDAVALT ÜKSIKUD...

Mis siin salata, Pimedate Ööde filmifestival muutub iga aastaga aina mastaapsemaks, filmivalik huvipakkuvamaks. Järjekorralt viies festival on tänaseks juba möödas, filmid nähtud ja vastuvõtliku filmisõbra hing jälle nähtust tükiks ajaks mürgitatud. Seda muidugi juhul, kui ta juhtub olema tugeva empaatiavõimega ning talle lähevad korda moodsad urbanistlikud armastuslood, milliseid PÖFF tänavugi hulganisti pakkus.

Neist vähemalt vormiliselt kõige moodsam oli kahtlemata saksa rezissööri Stefan Jägeri film “Sünnipäev” (Birthday, 2001). Jäger on teinud endale kolmekümneaastaseks saamise puhul kingituse filmi näol, mis räägib neljast sõbrast: Tamarast (Tamara Simunovic), Claudiost (Claudio Caiolo), Haraldist (Harald Koch) ja Bibianast (Bibiana Beglau), keda seob ammune sõprus, ning kes andsid endale kaheksa aastat tagasi tõotuse, et pühitsevad üksteise kolmekümnendaid sünnipäevi kindlasti koos olles. Film algabki kolme sõbra saabumisega neist ühe, Bibiana ukse taha tema sünnipäeval. Kuna Bibiana ei vasta nende koputustele, lüüakse uks maha ja avastatakse sünnipäevalaps voodis lamamas, kõrval tablettidest tühi arstimipudel. Sõbrad sööstavad kiirabi otsima, mis Love Parade’i aegses linnas pole sugugi kerge. Lineaarsesse jutustusse lõikuvad retrospektiivselt eelmise kolme sünnipäeva vaated, mis kulmineeruvad lõpuks haigla õuel. Filmi teeb vormiliselt moodsaks ülimalt  d o g m a a t i l i n e  stiil, mis antud kontekstis tähendab digitaalset videot, käsikaamerat ja pseudodokumentaalsust, mida toonitavad filmi nelja peategelase “intervjuud”, lükitud näidatavate sünnipäevade vahele ja kus neli noort täiskasvanut seletavad oma tunnete ning käitumise motiive.

Film meenutab vägagi Jaak Kilmi paari aasta tagust “Inimkaamerat”, nii oma justkui “päris dok” vormi kui ka teema valiku poolest. Siin on tegemist inimestega, keda ingliskeelses maailmas armastatakse määratleda kui young adults — ühelt poolt oleks nagu täiskasvanud, teisalt on nende tegudel küljes teatud infantiilsuse varjund. Öeldes küll varakult lahti oma vanematest, kuid tajudes üksi olemise raskust, otsitakse endale kohe asendusperekond sõprade näol, mida siis kiivalt sissetungijate eest kaitstakse. Claudio ütleb filmis: “Igaühel, kes tuleb väljastpoolt ja üritab meiega liituda, pole mingeid võimalusi. Me hävitame ta täielikult.” Lahates filmis sääraseid teemasid nagu sõprus, täiskasvanuks saamine, üksildus, armastus, tekitab “Sünnipäev” ilmselt paljudes vaatajates äratundmise momendi.

Teine samadel teemadel mängiv Saksa film “Vahepealsed päevad” (In den Tagen hinein, 2001) erineb eelmisest oma teostuse poolest märgatavalt, olles rafineeritum, oma olemuselt hulga hõrgum. Maria Spethi debüütfilmis on peategelaseks kahekümne kahe aastane Lynn (Sabine Timoteo), kes elab oma venna perekonnas, nautides hüvesid, mida annab perekonnaelu, andmata ise midagi vastu. Tema peigmees, olümpiamängudeks valmistuv ujuja (Florian Müller-Mohrungen), on Lynni täielik vastand ja seega pole siin midagi imestada, kui Lynn alustab suhet saksa keelt õppiva jaapanlase Kojiga (Hiroki Mano). Koji saksa keele oskus on küll napp, kuid hoolimata sellest näib tema ja Lynni suhe olevat tugevam kui tüdruku ja olümpiakandidaadi oma. Filmis kasutatakse minimaalselt dialoogi, põhilise töö teevad ära napid, kõnekad zestid ja oskuslikult kaadrisse püütud atmosfäär. Filmis on mingi wongkarwailik hõng ja seda mitte üksnes ühe asiaadist peategelase tõttu. Oskuslikult doseeritud minimalistlik jutustamisviis annab teinekord tõesti rohkem edasi kui lõputu verbaalne arvete klaarimine ekraanil.

Saksa üksildasi hingi käsitlevasse programmi kuulus veel “Naine 2 otsib happy endi” (Frau 2 sucht Happy End, 2001), rezissööriks Edward Berger. Film, mis jätab väga hästi finantseeritud tudengitöö mulje, räägib kahest õnnetust üksildasest hingest, kes siiski-siiski teineteist lõpuks leiavad. Ei mäleta, et oleks viimasel ajal näinud ekraanil nii palju sigareti läitmist melanhoolse muusika saatel.

Hoopis teist masti filmid tulevad teatavasti Briti saartelt. Ilulemist seal üldjuhul ei kohta, kui, siis pigem ülirealistlikku teemakäsitlust. Rezissöör Simon Cellan Jonesi “Häältes” (Some Voices), mille teemaks on korraga nii armastuslugu kui ka perekondlikud suhted, õitseb briti filmitraditsioon täies hiilguses. Skisofreeniat põdev Ray (Daniel Craig), kes lastakse venna vastutusel koju, täidab filmiloo alguses kõiki talle arstide poolt määratud ettekirjutusi. Armudes aga rasedasse Laurasse (Kelly Macdonald), hakkab Ray kahtlema ravimite vajalikkuses, ning tablettide hülgamise tulemused on kergelt ette aimatavad. Juba psühhiaatriliste häirete käsitlemine ekraanil iseenesest on libe tee. Siin on väga kerge langeda teema heroiseerimisse (“Lendas üle käopesa”), märksa raskem on edasi anda adekvaatset pilti tegelase käitumise motiividest ja mehhanismidest. Filmi algul jätab Ray väga veetleva inimese mulje, vastupidiselt oma vennale, kes tundub olevat tüütu irisev töörügaja. Loo edenedes selgub aga, et kõik ei ole siiski nii lihtne, ning kui kaunis ja puhas ei tundukski meile Ray ja Laura armastus, toob mõistuse hääle [mida siin siis esindab vastavalt Ray vend (David Morrissey)] eitamine palju pahandust.

Perekonna teema lõikub valusalt sisse ka Stanley Kwani filmis “Lan Yu” (2001). Juba kontekst, milles film valmis, väärib pikemat seletust. 1996. aastal hakkas Internetis ilmuma anonüümse autori gay-romaan, või nagu kusagil arvustuses juba ära märgiti, oli tegemist hiina samizdat’iga. Romaanis käsitletav ajavahemik hõlmab aga läinud sajandi kaheksakümnendate lõpust kuni üheksakümnendate keskpaigani. Pekingi ärimees, keskealine Chen Handong (Hu Jun) tutvub arhitektuuri üliõpilase Lan Yuga (Su Jin), kes üritab oma majanduslikku kitsikust prostitutsiooniga leevendada. See, mis Chen Handongile üksnes meelelahutsena näib, on Lan Yu jaoks tõsiselt võetav suhe, ning kui väga Handong oma kerget suhtumist noormehesse ka üles et näita, ei takista see viimast ärimeest varjamatult ja sügavalt armastamast. Üheksa aasta pikkusesse ajavahemikku mahuvad nii Taevase Rahu väljakul toimunud sündmused kui ka peategelaste eraelulised draamad. Chen Handong hülgab Lan Yu, et abielluda ja lapsi saada, kuid katse on määratud luhtuma ning aastate möödudes julgeb ta nii endale kui ka oma armastatule tunnistada, et ta teda kõigest hoolimata armastab.

Stanley Kwan on oma intervjuudes maininud raskusi, mis tulid ette “Lan Yud” Pekingis filmides. Kuigi Mao ajad Hiinas on möödas, pole gay temaatikaga filmi tegemine Pekingis siiski mingi tavaline asi ning sellest tingituna möödusid filmivõtted konspiratiivselt. Samas tuleb tunnistada, et hoolimata näiteks vaataja potentsiaalsest seksuaalsest orientatsioonist nihkub gay-teema sekundaarseks ja esiplaanile tulevad suurema hulga inimeste jaoks olulised probleemid, nagu näiteks iseendaks jäämine, perekondlikud suhted, generatsioonide erinevus. Viimane teema avanebki kujukalt Chen Handongi ja Lan Yu suhetes. Seal, kus Handong ei julge avalikult tunnistada oma hinges toimuvat, on Lan Yu jaoks kõik ammu selge. Eespool mainitud intervjuudes räägib rezissöör, et teda isiklikult puudutaski algmaterjali juures Handongi abiellumise teema. Ka Kwani enda kunagine partner leidis, et nende suhe on laste puudumisel juba ette määratud läbikukkumisele — seega isiklikud pained segunemas sotsiaalse survega.

Samasoolisele suunatud kire teemat on puudutatud ka Catherine Corsini “Kordamises” (La répétition, 2001). Filmi peategelasteks on kaks lapsepõlvesõbrannat, kes kolmekümnendates eluaastates uuesti kokku saavad. Nii Nathalie’d (Emmanuelle Béart) kui ka Louise’i (Pascale Bussiéres) seob ammune unistus saada näitlejaks, vahe on üksnes selles, et esimesel on annet, teisel seda pole. Nathalie kehastab Louise’i jaoks kõike seda, mis ta olla tahaks. Iga kord kui Louise vaatab Nathalie’d, näeb ta seda, mis oleks võinud olla temal, andmata endale aru, et tegelikult polnud tal kunagi mingeid võimalusi saavutada sõbranna praegust status quo’d. Filmi keskne süzeeliin räägib Nathalie läbimurdest tõelise tuntuseni, teekonnast, kus teda aitab Louise, kelle armastus võib otsustaval momendil võtta sadistliku varjundi. Lühike armustseen kahe naise vahel on triumf Louise’ile ning tühine seik Nathalie jaoks. Filmi lõpuks on Nathalie teinud professionaalse läbimurde suurel laval, kuid ilma jäänud lähedastest inimestest — Nathalie kaotanud Louise anastab tema elu ülejäänud elemendid.

Prantsuse filmile iseloomulikud omadused — hea stsenaarium koos heade näitlejatöödega — on olemas André Téchiné filmis “Kaugel” (Loin, 2001). Nagu ka “Sünnipäev” on “Kaugel” algselt üles võetud digitaalsele videole, kuid hiljem kantud filmilindile. Filmi tegevustik toimub Tangeris ja hõlmab kolme päeva kolme tegelase elus. Peamisteks tegelasteks on pikamaa autojuht Serge (Stéphane Rideau) koos oma armastatu Sarah’ga (Lubna Azabal) ja SaV d (Mohamed Hamazi), kes töötab Sarah’ hotellis. Serge’i ja Sarah vahepeal kustunud armastus lööb uuesti lõkkele pärast naise ema surma. Nende taaslähenemises on oluline osa SaV dil, kelle põhiunistus on olla kusagil mujal, ainult mitte seal, kus ta antud hetkel elama on sunnitud. Filmi kõik kolm peategelast elavad omal moel eksiilis — pidevalt teel olev Serge, kes sahkerdab väikest viisi salakaubavedajatega, juuditar Sarah, kes elab Marokos, kuid keda ta vend kutsub tungivalt Kanadasse, ja lõpuks SaV d, kes oma unistustes asub juba illegaalina Euroopa Liidus.

André Téchiné kuulub prantsuse uue laine järgsesse põlvkonda, kuid nagu uue laine kesksed figuurid, alustas temagi “Cahiers du cinémale” filmikriitikat kirjutades. Ning mingil moel on Téchiné kui kriitiku teoreetiline baas aimatav ka tema töödes, tegemist on väga vaoshoitud, intelligentsete filmidega, kus hoolimata oma näiliselt rahulikust tempost pulbitsevad rahutud allhoovused.

Viimane selles ülevaates käsitletav film on kuulus-skandaalne “Intiimsus” (Intimacy, 2001), rezissööriks Patrice Chéreau. Nagu valdav osa “Teater. Muusika. Kino” lugejatest ilmselt juba teab, räägib “Intiimsus” mehest ja naisest, kes kohtuvad kord nädalas kolmapäeva pärastlõunal ja kelle kohtumise eesmärgiks on üksnes seks. Ei mingeid sõnu, ei mingeid vestlusi, ei teata isegi teineteise nime. Paljud kriitikud on võrrelnud seda filmi Bernardo Bertolucci filmiga “Viimane tango Pariisis”, kus samuti kohtuvad üksteisele võõrad inimesed, et siis ühtida anonüümses korteris. Kuid kui Bertolucci filmi peategelased näisid olevat veel kommunikatsioonivõimelised, siis “Intiimsuse” Jay (Mark Rylance) ja Claire (Kerry Fox) seda ilmselgelt ei ole. Vaatajale jääb saladuseks, mis asjaoludel need kaks kohtusid — võimalik, et baaris, kus Jay baarimehena töötab, võimalik, et kusagil mujal. Aja jooksul avastab Jay (kes on maha jätnud oma naise ja kaks last), et seksist üksi jääb väheseks ning pärast üht kolmapäevast kohtumist asub Claire’i jälitama. Naist jälitades jõuab Jay amatöörteatrisse, kus Claire mängib “Klaasist loomaaias”. Sealjuures mitte just väga hästi. Jay tutvub muuhulgas Claire’i mehega (Timothy Spall), kellega tal kujunevad välja jagolikult sõbralikud suhted. Mingil hetkel märkab Claire Jay’id publiku hulgas, see viib välja suhete katkestamiseni.

“Intiimsuse” puhul on palju lokku löödud naturalistlike seksistseenide pärast. Kuid vaatajat, kes on näiteks näinud Nagisa Oshima “Armastuse corridat”, “Intiimsus” vaevalt et ehmatab. Kui midagi filmis ehmatada võib, siis fakt, et vaataja ei näe spetsiaalse valgustusega filmitud modellidest kehadublantide esitatavat voodikoreograafiat. Kaks peategelast on just sellised, nagu nad on: naine pigem vormikas, mees pigem musklitu. Mõlemad vähkremas vaibal, jagamas teineteisega sõna otseses mõttes kõige intiimsemat kogemust, olles samal ajal võimetud normaalselt suhtlema. Ehk on siis kergem üksteisega magada kui rääkida.

“Intiimsuse” stsenaarium valmis Inglismaal elava pooleldi pakistani päritolu Hanif Kureishi jutustuste põhjal. Väidetavalt on Patrice Chéreau väljast tulnud prantslase pilk tabanud oma tegelaskujudes ja filmi atmosfääris (mida antakse hästi edasi võbeleva, ebakindlat varjundit toimuvale jätva käsikaamera abil) midagi väga inglaslikult kammitsetut. Rezissöör ise ütleb filmi koduleheküljel, et “inglased peavad filmi teemat väga prantslaslikuks, samal ajal kui prantslased teisest küljest peavad seda tüüpiliselt inglaslikuks”. Tundub, et olenemata loojate päritolust või maast, kus nad oma raamatuid kirjutavad või filme teevad, on teemasid, millel vaevalt et on oma kindel kodumaa või copyright.