MARGIT ADORF
“HEINALOOM” EHK KOGU TÄIEGA ÄMBRIS

“HEINALOOM”. Käsikiri ja rezii: Rao Heidmets, dialoogid: Andrus Kivirähk, operaator Mait Mäekivi, kunstnik Kaie Kal, helilooja Jüri Reinvere, helirezissöör Ants Andreas, direktor Raul Tõnurist, heinalooma autorid Kadri Kangilaski ja Toomas Tõnisson, kostüümikunstnik Kaie Kal, valgustaja Erno Kirst, grimeerija Helga Saarlen, rekvisiitor Ivo Vinogradov, teine rezissöör Õnne Luha, online-montaaz: Avo Kokmann, monteerija Sirje Haagel, tegevprodutsent Anete Heidmets, klapp: Ülle Krüger, toimetaja Eva Toome, helirezissööri assistent Martin Vinkel, animatsiooni operaator Urmas Jõemees, teine operaator Rein Pruul, operaatori assistent Roland Adamson. Osades: Peeter Oja (Rosin), Hannes Võrno (Sikk), Liis Varik (Ann), Algis Sarapson (heinaloom), Andres Siniväli (Tõnn), Marje Metsur (vanaema), Tiit Lilleorg (mesinik), Piret Kalda (ema), Raivo Rüütel (isa), Toomas Suuman (doktor), Signe Alliksoo ja Heli Mäesepp (medõed), Ülle Tamm (Rosina naine), Mari Maasik (Rosina tütar Netty), Vello Sõukand (loomaaia valvur ja kalamees), Matti Milius (mees tiibadega seaga), Ragnar Lillimägi (tüütu vennas), Kadri Orumets (tüütu vennas). Video Betacam SP, 35 min, värviline. © Rao Heidmetsa Filmistuudio OÜ, 2001.

Et kõik ausalt ära rääkida, olgu kohe alguses öeldud, et kui TMK filmitoimetaja Sulev Teinemaa minu käest küsis, kas ma olen nõus lastefilmi vaatama ja sellest kirjutama, ei osanud ma nii hirmsat haisupommi oodata. Rao Heidmets on varem teinud normaalseid lastefilme, niisugust mädamuna nagu “Heinaloom”, ei osanud ma tema poolt kahtlustada. See oli löök allapoole vööd. Ja see löök oli hullult valus. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Laenasin kõigi aegade halvima eesti filmi oma sõbrale, kes uuris, mis salapärane video mul kaasas on. Ütlesin: “See on väga raju porno ja ma ei vastuta, kui sa seda vaadates trauma saad.” Sõber naeris, arvates, et teda ei murra miski. Kuid järgmisel hommikul sain ma temalt hüsteerilise telefonikõne: “M i s  n e e t u d  a s i  s e e  o n?” oigas ta telefonitorusse. “Mis toimub? See on ju ko-hu-tav porno!” Mul ei jäänud muud üle kui kahjurõõmu tunda ja talle meenutada, et mis ma siis ütlesin. Selline on üks uuemaid lastefilme, uskumatu, kuid tõsi. Veidi hiljem sain ma filmi vaadanud noormehelt uue kõne. Ta oli filmi lõpuni vaadanud. Teda huvitas, mis see film maksma läks. Kuid sellest hiljem.

Et säästa inimesi kehvelamusest, räägin lühidalt filmi sisust: kuskil maal elab kohtlane perekond. Isa on leiutaja, ta on avastanud puuküttega auto. Ta võtab abikaasa ja läheb uue masinaga lõbusõitu tegema. Jäetakse hüvasti tütrega, kellel on miskipärast siniseks võõbatud suu, kellel on takune kärtspunane afroparukas peas, kes räägib vanainimese häälega ja kes miskipärast liipab ühte jalga. Teised külalapsed mõnitavad teda liipamise pärast. Tüdrukul on piinlik. Tema vanematel on piinlik. Mõne aja pärast heliseb tüdruku kodus telefon, segase toimingu käigus saab selgeks, et vanemad on teinud avarii. Kohalikus päästeteenistuses töötavad kaks pesuehtsat ajukääbust (Hannes Võrno ja Peeter Oja kehastuses), kellest üks paistab esimest korda nägevat telefoni ja on üldse sõna otseses mõttes “justkui kuu pealt kukkunud”. Niisiis on vanemad sattunud avariisse, kuid kodused võtavad seda... Kuidas seda kõige paremini iseloomustada — pealiskaudselt hüsteeriliselt, sekundipealt unustades, kerge karjatuse saatel. Ühesõnaga, kodused reageerivad õnnetuse teatele idiootidele kohaselt arusaamatult.

Kuskil põllu peal liigub ringi heintest valmistatud inimesesuurune linnutaoline nukk (autorid: Kadri Kangilaski ja Toomas Tõnisson), kes tüdrukule huvi pakkuma hakkab. Tüdruk lööb emalikult linnule külge. Linnule meeldib mesi. Ta maiustab mesipuu kallal. Lindu märkab mesinik, kes teatab päästeametisse oma leiust. Ajukääbustest päästjad saabuvad heinalooma jälitama. Nad on tõelised käpardid. Pärast mitmeid narkootilisi, psühhedeelilist bad-trip’i meenutavaid sündmusi selgub, et heinalooma sees pesitses paks poiss, kes püüdis tüdrukule külge lüüa, tüdruk aga lonkas sellepärast, et tal oli jalg kipsis... Filmi lõpus vaatab tüdruku ema talle miskipärast kleidisaba alla. Miks, see jääbki saladuseks. Nagu ka see müstiline paks poiss heinalooma sees. Kusjuures minu meelest oli ühes kohas korraga kaks heinalooma kaadris.

Alustuseks on materjal ise küündimatu, kogu loo stoori jääb segaseks ning hakituks. Kõike seda killustavad veel kummalised ning ebavajalikud kaadrid. Saan aru, et Heidmets on püüdnud luua utoopilist maailma, muinasjutumaad, kuid paistab, et tegelased ei jaga loost samuti ööd ega ilma, seega ei saa nad lugu kuidagi oma näitlemisega “kokku mängida”. “Heinaloom” on hirmus kaadervärk, pusa, mis ei püsi koos. “Heinaloomas” puudub hoog, puudub nauditav näitlejatöö, puudub korralik stoori, puudub korralik montaaz. “Heinaloom” koosnebki justkui ainult liiglihast, suvalistest üksteise otsa lükitud kaadritest, mis mõnes kohas hädapärast üksteisega haakuvad. “Heinaloom” on igav ja veniv audiovisuaalne käkk, millel puudub igasugune kunstiline väärtus.

Filmi vaadates tekkis mulje, et Heidmets on saanud suurema summa raha, selle ära raisanud ja nüüd kutsus vanad head sõbrad appi, et teha valmis lubatud lastefilm ning see rahastajatele ette näidata, et vaadake, tegin küll filmi. See on masendav. Kui vaadata tegijate nimistut, siis võiks ju arvata, et tulemuseks on hea film, kuna “Heinalooma” kallal tegutsesid siiski professionaalid. Mina pidasin Heidmetsa siiamaani korralikuks lastefilmi lavastajaks. Ta on küll pisut tossike, ei edasta oma soove võtteplatsil piisavalt konkreetselt, kuid ta on siiamaani oma töödega kenasti hakkama saanud, mistõttu ma olin end valmis pannud vähemalt keskmise tasemega lasteka nägemiseks, ma ei osanud oodata niisugust matsu. Seda suurem on minu nördimus, nähes koletislikku soperdist, mis kunagi ehk õilsatest plaanidest sündinud oli.

Kui Andres Kivirähk ütleks, et ta oli purjus, kui ta selle loo kirjutas, siis ma mõistaksin, kuid ei andestaks talle, et ta kainenedes oma teksti tagasi ei nõudnud. Praegune “Heinaloom” koosneb justkui deliiriumi sonivaist piltidest. Kummaline parukatega sinihuuleline perekond, kes kuskil metsavahel oleleb... Ühtki perekonnaliiget ei ole avatud. Tüdruku kohta saame me teada vaid niipalju, et ta miskipärast lonkab ja et ta armastab linde. Külalapsed miskipärast naeravad tüdruku üle, kuid ülejäänud küla justkui ei oleks olemas. Vanaema nagu oleks kuskil olemas, aga sama hästi võiks teda ka mitte olla. Kahtlustäratav politseijaoskond ilmselgelt alaarenenud päästeametnikega, kelles me peaksime vist ära tundma Mõhu ja Tölpa. Mesinik, kes ei pea paljuks end mesitarusse peita... Kohati tekib tunne, justkui oleks Heidmetsa esialgne soov olnud luua “Nukitsamees 2”. Kahvatuid viiteid võib selles teoses “Nukitsamehele” leida. Et üksik maja metsas ja veidrad olendid... Kuskil on ka ülemus, kes ei lase tolvaneist päästeametnikel ööseks koju minna, nood peavad vihmases metsas ööbima. Aga see kõik on ülimalt pinnapealne, mitte mingist stseenist ei kasva välja arengut, me näeme juhuslikke sündmusi, ja me näeme neid nii, justkui tehtaks proovi, et äkki teeks nagu nii või nii. Kogu filmis esitatud nali peaks seisnema juhmuses, vaataja peaks tegelaste lolluse üle naerma. Kuid selles loos ei ole lollus mitte naerma panev, vaid nördimust tekitav. See on läbinisti halb nali. Jutustaja võib tõmmelda palju tahes, aga kui ikka ei ole naljakas, siis vägisi sellest nalja välja ei pigista. Ainult piinlik hakkab.

Kui Hannes Võrno ütleks, et teda sunniti relva ähvardusel leopardimustrilisi retuuse jalga tõmbama ja lolli mängima, et kaalul oli tema elu, siis ma suudaksin teda ehk aasta pärast taas tõsiselt võtta. Jah, ta mängib veenvalt lolli. Ta on seda aasta aega “Kahvli” saates ka harjutanud. Ainult et siin ta ei ole “tark loll”, tal ei ole kedagi tehtud rumalusega provotseerida. Ta mõjub küll kohati koomilisena, kuid üksnes sellele vaatajale, kes on harjunud Võrnot teises kontekstis nägema. Need, kes arvavad, et on mingi näitleja, ei leia tema mängus midagi väärtuslikku. Kui lisada kehvale lavastusele veel see, et kogu tekst on tuntavalt hiljem stuudios peale loetud ning tüdruku osatäitja teksti loeb hoopis mingi vanem näitleja, siis saan ma ehk juba lugejate silme ette manada piisavalt adekvaatse pildi filmi traumeerivast mõjust heade linateostega ära hellitatud inimesele.

Kui täiskasvanud seda filmi vaadates muud ei oska teha kui küündimatuse üle irvitada, siis lapsed seda veel teha ei oska. “Heinaloom” on neile esimeseks sarkasmi õppetunniks, esimeseks illustratsiooniks, mille varal õppida küünilist naeru. Ma soovitan seda filmi neile siiski mitte näidata, kui teile oma lapsed vähegi armsad on ja te neist lugu peate. Laste maailm võib küll täiskasvanute omast erineda, nad võivad haarata maailma vahetumalt ning pikemalt ühte või teise seika süüvimata, kuid igasugust käkki neile ka siiski ette visata ei saa.

Nüüd rahast. Antud “linateose” üks kõige huvipakkuvamaid osi on lõputiitrid. Need olid mõjuvalt pikad ning sealt võis leida ka selliseid ameteid ja isikuid, kes filmi valmimise puhul salapärasesse rolli jäid. Näiteks ei õnnestunud mul ka filmi teistkordsel (kurb, kuid tõsi) vaatamisel leida Matti Miliust, kes pidi mängima rollis: mees tiivulise seaga. Või oli kuskil rekvisiitide hulgas mingi maal? Teisest küljest jälle: Milius oli näitlejate nimekirjas. Ja kus läks vaja kaskadöör Rasmus Toomet? Miks tänati firmat nimega “Prosurf”? Missuguse panuse andsid filmi valmimisele Keskhaigla, Tallinna kiirabi, Suure-Jaani kiirabi ja Raul Adlas? Mida tegi “Walter T Racing Team”? Kelle dublant oli Rein Kasak? Missuguseid ülesandeid täitis filmi teine (!) rezissöör Õnne Luha? Küsimusi tekib veelgi. Näiteks: kuidas suutis eesti parimaks naljameheks peetav Andrus Kivirähk kirjutada nii halva dialoogi? Filmile eraldati kokku 600 000 krooni. Niisuguse raha eest peaks saama siin kandis teha korraliku kinofilmi (mitte lühikese videofilmi), kuid seda, mis ekraanil toimub, saab nimetada vaid väga põhjalikuks läbikukkumiseks. Heidmets kukub kolinal, nii suurt ja sügavat blamaazi pole ma kinolinal varem näinud. Ma tahaksin siinkohal Heidmetsa säästa, ma tahaksin leida midagi positiivset, ma tahaksin oma nördimust taltsutada ja öelda midagi head, kuid mu keel ei paindu seda tegema.

Kui Heidmets lubab, et ta läheb kordusõppustele ja kahetseb kibedasti tehtut ning ütleb, et ta saab aru, et tegemist on suuremat sorti fopaaga, siis ma oleksin nõus tema järgmist filmi vaatama. Aga enne peaks ta “Heinaloomale” kulutatud pool miljonit tagasi maksma. Lõpetuseks siiski üks hea asi: kuna “Heinaloom” on eesti filmi uus põhjakiht, siis võib loota, et valmivad filmid saavad selle sünge varju taustal säravamalt hiilata.