REIN TOOTMAA
HEADUS KOOMILISES KUUES

Juba oma esimeste nukufilmidega fikseerib Rao Heidmets selgelt ja sirgelt teemad, mis teda kunstis paeluvad. Nii räägib “Tuvitädi” (1983) headuse kõikevõitvast väest ning “Nuril” (1985) usust õnne võimalikkusse. Järgmised tööd (“Kaelkirjak”, 1986; “Serenaad”, 1987) käsitlevad ohte, mis nende üldinimlike väärtuste ja püüdluste vastu toimivad: elukeskkonna tehislikkust ja inimlikku egoismi. Neid teemasid edasi arendades jõuab Heidmets ka lastele tehtud filmide juurest täiskasvanute jaoks mõeldud linateosteni. ”Papa Carlo teater” (1988) ja “Noblesse oblige” (1989) toovadki meie ette inimeste mõtlemises ja käitumises valitseva mehaanilisuse ja automatismi, mis võimendatud groteski ja absurdini. Nende teostega jõuab filmitegija oma kunstilises väljenduslaadis ka kõrge tasemeni, mida ennast korrates kerge hoida, kuid kust raske edasi minna. Tunnustus Cannes’ist ja Hiroshimast ning grand prix Espinhost Portugalist lükkavadki filmimehe mõneks ajaks loorberitele lesima. Rahutus muutumispüüdluses teeb ta 1994. aastal animafilmi elavate näitlejatega (“Elutuba”), mis on küll vormiliselt uus ja võluv, kuid sisuliselt kordab varem tehtus sisalduvat sõnumit mehaanilisuse ohtlikkusest inimlikule olemisele ja õnnele. Muutumine vormis ei too kaasa muutumist sisus. Kõrgest tasemest annavad tunnistust “Kuldne kentaur” 4. rahvusvaheliselt dokumentaal-, lühi- ja animafilmide festivalilt Venemaalt ning zürii eripreemiad Antalya (Türgi) ja Odense (Taani) filmifestivalilt 1995. aastal.

Järgnevalt pöördub Heidmets mängufilmi poole. “Mõte mängufilmi teha oli mul ammu, otsisin head lugu” (intervjuust Jaan Ruusile ja Sulev Teinemaale, “Teater. Muusika. Kino” 1997, nr 11), tunnistab ta. Aino Perviku raamat “Kallis härra Q” tundus talle filmilik ja dramaturgiline. Tegelikult, arvestades Heidmetsa tehtud animafilme, võib oletada, et teda ei paelunud Perviku loo juures mitte niivõrd filmilikkus ja dramaturgia, kuivõrd hingelähedane teema — headus ja sellele vastu töötavad jõud. Niisiis valmib pärast animafilme täiskasvanutele mängufilm lastele.

Tegelikult pole Heidmetsa filmidel kindlat adressaati. Enda sõnul tegi ta nõukogude ajal autori- ja festivalifilme, mõtlemata isegi lastepäraste filmide puhul “hetkegi [- - -] laste peale”. (Samas.) Oma täiskasvanu-keelsetest animafilmidest (“Papa Carlo teater”, “Noblesse oblige”) arvab aga autor, et need ei peagi täiskasvanutele huvi pakkuma, sest on liiga ängistavad. (Samas.) Peamine oli, et saaks pakkuda teistele (peamiselt kinogurmaanidele) oma nägemust maailma asjadest ning raudse eesriide tagant koos oma filmidega välja festivalidele pääseda. Nii käis ka “Kallis härra Q” (Rao Heidmetsa Filmistuudio, 1998) ära kuuel festivalil (1998. a seisuga), saades Cottbusist lastezürii aukirja ja Mexico Cityst lastezürii preemia, mis ei ole just nii vinged tunnustähed, mida said animafilmid, aga midagi ikka.

Nii nagu esimestes animafilmides ja “Kallis härra Q-s” demonstreerib Heidmets ka “Heinaloomas” headust koomilises kontekstis. See on tema maailmanägemuslik paradigma, mille ta kunstiks vormib. Ent paraku ei sisalda selline nägemus kuigivõrd dramaturgilisust. Headus on idülliline ja koomika ajab naerma. Sünkrooniliselt tajutavates kunstiliikides on selline ühendus väljendusrikas ja kunstipärane, maalikunstis lausa omaette zanriks kujunenud. Ka ajalises järgnevuses esitatava kunsti lühivormides, näiteks luules, on see omal kohal; aga see ei kannata pikemat esitlust.

Filmikunst kui ajalis-pildiline kunstivorm kätkeb endas võimalust esitada mitte-dramaatilist ehk siis idüllilist nägemust ka pikemal kujul, aga sellisel juhul peaks see olema kas sügavalt mõtestatud ja/või hingestatud. Sellise kombinatsiooni näitena meenub ennekõike “Akira Kurosawa unenäod”, kus iga lugu on omaette meistriteos, ja seda ilma traditsioonilise dramaturgia aluseks oleva duellita. Aga need on kõik alla-poole-tunni-lood ja jõuavad enne ära lõppeda, kui igavaks lähevad, mida ei saa aga öelda näiteks Fellini “8 1/2 “ kohta, räägitagu sellest kui tahes palju head.

Rao Heidmetsa “Heinaloom” on 40-minutine ning see on idüllilise süzeega filmi jaoks natuke palju. See oleks vahest selle linateose ainuke tõsisem puudus. Ülejäänu allub ilusasti mängureeglitele, mida see kunstiteos ise on kehtestanud. Tõsi küll, need normid, mis “Heinaloom” kehtestab, ei ole traditsioonilised, aga need on siiski seaduspärasused, mis eesmärgipäraselt toimivad.

Samamoodi nagu inimese aju vajab töötamiseks reegleid, vajavad neid meie väljakujunenud tajumehhanismid. Kui me puutume kokku millegi ebareeglipärasega ning meie võime näha sellises olemasolevas teistsuguseid reegleid on puudulik, siis me ei tarvitse aru saada ning sellisel juhul on esimeseks reaktsiooniks kas siis õlakehitus või hukkamõist. Aga see on täiskasvanud vaataja probleem. Laps tajub vahetumalt ning võtab asju sellistena, nagu nad on. Nagu Anu heinalooma. Mitte nagu mesinik (Tiit Lilleorg), kes tundmatu elukaga kokku puutudes kohe püüdjad kutsub, et see sümpaatne elukas temale teada olevast tegelikkusest elimineerida.

“Heinaloom” ongi lastefilm, mille peamiseks eesmärgiks on lapsi naerutada. Ning selles mõttes on see film ehtne kaup. Heidmets teab ja tunnistab seda: “Praegu on film kaup nagu kõik muu, mida siin kapitalismis tehakse.” (Samast intervjuust.) Kaubanduslikku mõõdet rõhutavad ka filmi peaosalisteks valitud meediakangelased — Hannes Võrno ja Peeter Oja. Oja on küll ka professionaalne näitleja ning seetõttu saab ta oma ülesandega paremini hakkama kui Võrno, kes pildi peal lihtsalt on ja oma mitte-nii-lolli-näoga, mis iseenesest naerma ajaks, üsna edutult koomilist muljet püüab jätta. Kindlasti on nende kahe näitamisega tegemist ka söödaga, millega täiskasvanud vaatajaid üritatakse püüda. Ent näkkamisega on nii nagu ta on. Kuluaaridest on kuulda olnud, et vähemasti täiskasvanud filmiinimestele pole kaup kõige meelepärasem olnud, olgu teistega kuidas on, maitseid on mitmesuguseid.

Lapsed naeravad rohkem ning sageli just selliste asjade peale, mis täiskasvanutele üldse naljakad ei tundu. Filmis valitseb jäme- ja peenkoomiline situatsioonikoomika, millesse Andrus Kivirähk on püüdnud sobitada ka koomilist dialoogi. Üsna hästi naeravad nad muidugi päästeteenistuse meeste Rosina (Peeter Oja) ja Siku (Hannes Võrno) saamatuse üle, millele filmi põnevus üles ehitatud ongi: kas saavad heinalooma kätte või ei saa!? Muidugi ei saa pikka aega, sest vastasel korral seda filmi lihtsalt poleks. Ning kui saavad, ongi Anu (Liis Varik) ema ja isa (Piret Kalda, Raivo Rüütel) kodunt äramineku ja tagasitulekuga raamitud film läbi. Tegelikult ei saagi saamatud loomapüüdjad Rosin ja Sikk heinalooma kätte, vaid see tuleb mööda juhuslikult mahapillatud kommirada pidi ise nende ülesseatud puuri. Olgu see siis taotluslik või juhuslikult välja kukkunud metafoor meie politsei tööle, naljakas igal juhul.

Koomilised on ka kõik neli äpardumist heinalooma kinnipüüdmisel: suure kahvaga, võrkaiaga metsalagendikul, mõrra ja tossupommiga Helme koobastest ning ritv-silmusega. Nende reastamisel on kõigi kompositsiooni-reeglite kohaselt arvestatud ka gradatsiooniprintsiibiga: iga korraga saadakse heinaloom natuke rohkem kätte ning tagaaetava(te) pääsemine on järjest raskem. Kolmandal korral, koobastest, peavad nad selleks juba maa-aluseid teid kasutama ning neljandal korral saadakse heinaloom silmusessegi, aga pääseb nagu ikka püüdjate saamatuse tõttu. Neid äpardunud püüdmiskatseid oleks saanud ju teoreetiliselt veel rohkem välja mõelda, aga iga selline nipp ammendab ennast teatud kordadega. Ega muinasjuttudes asjata kolm korda seaduspärasuseks pole kujunenud. Neli on sutsu palju, viis juba väheke liig.

Nagu Heidmets ise tunnistab, on film puhas janditamine ehk siis meelelahutusfilm lastele, millel puudub sügavam kontseptsioon. Ning niipalju kui autor ise oma filminäitamise juures on viibinud, on see tema meelest lastele hästi peale läinud (telefonivestlusest 16. XI 2001). Kõige enam on naerdud heinalooma tatise nina, mesiniku tarus olemise ning Rosina ja Siku totra dialoogi üle varitsuses.

Hoolimata sellest, et autor filmi teadlikult mingit (sügavamõttelist) sisu pole programmeerinud, on see seal nii või teisiti olemas. Oma põhiolemuselt on ju see tegelikult üks headuse ja armastuse lugu, kus Tõnn heinaloomaks moondununa (Andrus Siniväli) lombakale Anule nutikalt külge lööb. Lugu dramatiseerib ka pisuke hea ja kurja võitlus, kus pahad karistada saavad. Nii süütab üks kiuslikest Tõnni vendadest heinalooma põlema panna tahtes hoopis iseenda põlema. Ning ka Anu leiutajast isa, kes oma tütre liipamise üle naerab ning tema kohta “puujalaga karu” ütleb, teeb enda ehitatud, puuküttel töötava autoga avarii, misjärel ise lompama peab hakkama.

Niisiis postuleerib “Heinaloom” kontseptuaalselt headuse ja armastuse võitu kurjuse üle. Tähelepanuväärne on, et kurjuse esindajad Heidmetsa filmides pole teab mis hirmuäratavad ega jõulised, vaid pigem koomilised paharetid. Sellistena mõjuvad headusele vastu töötavad jõud ehk jubedad pätid (Peeter Volkonski ja Co) “Härra Q-s”.

Kuna Heidmets teab ja tunnistab, et “inimeste kultuur on õhuke ning kui see katki läheb, siis on seal all tõeline tõbras, loom” (filmisaade “Anima tsoon”, ETV, 13. XI 2001), siis ei pea ta ilmselt vajalikuks seda tõbrast ja looma võimendada, pigem pehmendada. Tõenäoliselt ei kujutaks ta seda üldse, kui see poleks vajalik dramaturgilistel kaalutlustel headuse rõhutamiseks ja esiletoomiseks.

Headus on Heidmetsa filmide peamine sõnum. Selle koomilises kuues esitamine väldib igavust, olles sellisena vaatajale vastuvõetavam ja meelepärasem. “Heinaloom” teeb väikeste vaatajate seas oma töö hästi ära, kultiveerides neis kunstijõulise sundimatusega positiivsust. Suurte vaatajatega on teine lugu: kelles valitseb juba loom, sellele see ilmselt ei mõika; kelles aga headus ja eetilisus, see saab seda juurde.

RAO HEIDMETS on sündinud 15. septembril 1956. aastal Pärnus. Lõpetas 1981 TPI elektriinsenerina, töötas 1982—1994 “Tallinnfilmi” nukustuudios rezissöörina. Filmid: 1983 “Tuvitädi” (parim animafilm üleliidulisel noorte filmitegijate tööde ülevaatusel Kišinjovis 1983, parim debüütfilm animafilmide festivalil Raplas 1984); 1985 “Nuril”; 1986 “Kaelkirjak” (III koht NSVL Kinoliidu animafilmide festivalil Repinos 1986, üks kolmest “Nike” kandidaadist animafilmide kategoorias 1987); 1987 “Serenaad”; 1988 “Papa Carlo teater” (grand prix XIII animafilmide festivalil “Cinanima” Espinhos Portugalis 1989, osalemine Cannes’i festivali võistlusprogrammis 1989, II koht NSVL Kinoliidu animafilmide festivalil Tbilisis 1988); 1989 “Noblesse oblige” (üks kolmest “Nike” kandidaadist animafilmide kategoorias 1989, II koht NSVL Kinoliidu animafilmide festivalil Bolševos 1990, osalemine eriprogrammis “Best of the World” IV animafilmide festivalil Hiroshimas 1992); 1991 “Päkapikupuu” (publikuauhind Jeunesse’s Prantsusmaal 1992); 1994 “Elutuba” (parima animafilmi preemia “Kuldne Kentaur” Sankt Peterburgi lühifilmide festivalil 1994, isikupreemia XI Odense festivalil Taanis 1995, zürii eripreemia I Antalya festivalil Türgis 1995, parim eesti animafilm aastatel 1991—1997 Pärnu filmipäevadel 1997); 1998 “Kallis härra Q” (täispikk mängufilm, lastezürii preemiad Cottbusis Saksamaal 1998 ja Mexico Citys 1999); 2001 “Heinaloom” (lühimängufilm). Heidmets on kirjutanud stsenaariume ka teiste lavastajate animafilmidele.