OLEV REMSU
KÕLBLUS NOATERAL

“ÜHEOTSAPILET”. Rezii ja kaamera: Siiri Timmerman, helirezii: Rasmus Nurk, Avid-montaaz: Rainer Kask, kokkusalvestus helistuudios “Film Audio”, tõlge: Tom Karik, juhendaja Rein Maran, tootjastuudio “Parunid & Von’id”. Video Betacam SP, 34 min, värviline, 2001.

Kinomaailm ja filmide tegemine on magnet, mis on noori lummanud juba sadakond aastat. Ikka ja alati on olnud kinokoolidesse ilmatu tung, ükski pürgija ei ole hoolinud vanemate inimeste heatahtlikust manitsusest, et kuule, kas sa oled hull peast, neid pagana kinošnikuid, kes au ja kuulsust taga ajavad, on nagu kirjusid koeri, tööd neile ei jätku, muudkui virelevad ja manguvad õlleraha, mine parem bisnist õppima! Teistmoodi ei olnud see dinosauruslikus N Liidus (mida verisulis elluastujad küllap ei aimagi), samamoodi oleks see Eesti Vabariigis, kui meil ei oleks oma kinokooli. Sel juhul oleksid noored audiovisuaalsed eneseteostajad pudenenud mööda maailma laiali, nende suundumusi oleks mõjutanud õppepaik, Eesti temaatika nende tulevastes töödes oleks jäänud tagaplaanile, kui oleks üldse ette tulnud. Ega asjata saanud Liidus kinovärki tudeerida ainult Moskvas, Goskino valvsa silma all. Nõnda, et jumal tänatud, et on olnud hakkajaid ja läbilöögivõimelisi mehi, kes on Pedagoogikaülikooli juurde rajanud auväärse filmi ja video õppetooli.

Ilus on ka komme näidata filmipedakate töid Kinomajas, et poleks omaette nokitsemise ja irruli olemise tunnet. Kontakt ja tagasiside publikuga peab olema igal tegijal, olgu ta kui tahes roheline. 8. novembril, kui esilinastusid Anri Rulkovi ja Siiri Timmermani diplomitööd, vastavalt “Helmut” ja “Üheotsapilet”, oli saal puupüsti rahvast täis, vaatajaid jätkus seinte veerde seisma ja ette põrandale külitama, hiljem tulnuid sisse ei lastudki, seanss minevat kordamisele.

Tähendab, meil on oma kinoavalikkus, mille kestmisel ja püsimisel (taassünnil?) on Pedal samuti looja osa.

Ehk ei panda hallhabemele pahaks mälestuste heietamist.

Võrreldes Moskva kinokooliga paarkümmend aastat tagasi on erinevusi napilt, õigupoolest ainult üks asi, ja see puudutab ainult kinoavalikkust. Samad on temaatilised otsingud, modernistlikud vigurid ja teostuse tase, isegi tehniline kvaliteet.

Kinoavalikkus, vene keeles filmitegijate poolt irooniliselt hinnatuna ljudi okolo kino, jaguneb aga kahte laia lehte. Esiteks autori(te) kaaspürgijad, sõbrad ja mõttekaaslased. Need olid Kinomajas vaoshoitumad, nende ülalpidamine viisakam ja poolehoiuhüüatused käratumad kui nende Moskva kutsekaaslastel, kellest toona õhkus lausa ülbust ja põlgust tõusikute ning mis tahes nõndanimetatud korraliku, mitteboheemliku maailma vastu. Kinoavalikkuse teise poole moodustab just haljale oksale jõudnute seltskond, kes käib esilinastustel ja muudel üritustel prestiizi pärast, isikliku renomee kõrgendamise eesmärgil. Seda sorti rahvas käib Eesti Vabariigis kallitel kontsertidel ja teatris, Kinomajja peab nad tagasi tooma või koguni kasvatama ning värskelt tehtud remont on õige esimene samm sellel teel.

Ka Siiri Timmerman oma pöörastes ettevõtmistes pole filmimaailmas mingi ainik ja uunikum. Oma Moskva elust mäletan tüdrukuid-naisi (igatahes devuška’id), kes üksinda, kaamera kaasas, hulkusid mööda Kaukasuse islamikülasid ja Siberi aborigeenide seas; üks neist sattus pooleks aastaks kuhugi Tadzikistani orjusesse, tal õnnestus pageda ja kui ta tagasi Moskvasse jõudis, visati ta VGIKist välja kaamera kaotamise pärast. Pisut aferisti kalduvustega neiu oli selle poolsalaja võtnud ainult üheks õhtupoolikuks, seejärel aga kadunud nagu vits vette pikaks ajaks.

Timmerman on käinud Tiibetis ja Tais — muutunud on ainult sihtpunktid, pürgimused on endised, õnneks ei ole ta pidanud kaamerasaamiseks manööverdama.

“Üheotsapileti” faabulat veab Kanadast pärit narkomaani ja narkodiileri monoloog, südamepuistamine oma elust ja tegevusest. Jutustaja teab, et ta on kurjategija, et vahelejäämise järel ootab teda kõlkumine kaelakiigel või eluaegne vanglakaristus piinarikkas Tai vanglas, ent ta jätkab teadlikult oma tööd.

Tegemist on tõeliselt globalistliku juhtumiga — eestlanna paneb Tais pihtima anglokanadalase! Kadunud on kaugused, riigipiirid, kultuuri ja eetika erinevuste barjäärid ning hirm seaduse ees. Elame ühtses maailmas — tailased, kanadalased, eestlased, narkomaanid, politseinikud, prostituudid ja kõik teised.

Dokumentalistika ainese valik peab olema aktuaalne ning narkoasjandus seda kahtlemata on. Aga leida Bangkokist meelemürgi smuugeldaja, kes kõik hinge pealt ära räägib, juba see on suur võit.

Kui ma Kinomajas filmi esimest korda vaatasin, lõin kohati kahtlema: äkki on kanadalase südamesopi pahupidi pööramine lavastus, ehk on autor leidnud mõne inimese, kes räägib talle vajalikku juttu ning pakib samal ajal hašišit troppidesse? Diileri nägu ei näidata kordagi, miks ei võiks see olla mõni soravalt inglise keelt rääkiv (amatöör?)näitleja?

Kodus videokassetilt teist korda vaadates otsisin kahtlustustele tuge, ja ei leidnud, pigem vastupidi, usun, et jutustus on tõetruu. Ka kurjategija südamele on patukoorem raske kanda, kergendamiseks tuleb pihtida, ja seda tehakse just võhivõõrale, kes homme silmapiirilt kaob. Aga kaamera ees ja mikrofoni?

Õnne ja edu, Siiri, just niisugusest saavutusest või vedamisest algab rezissööritee!

Usun tõetruudusesse...

Kasutan just seda sõna, mis ei välista lavastust, ent oleks instseneeringu puhul tunnustuseks tulemuse ehtsusele.

Lavastuslikkust esineb dokumentalistikas tihti, küsimus on ainult selles, kui suurel määral.

Mina nägin filmi põhiprobleemina kõlblust, selle relativistlikkust.

Inimesed näevad teiste silmades palki, aga oma silmas ei märka pindu.

Brasiillane peab Taid kurjategijate paradiisiks, tailasi sünnilt vägivaldseks, eurooplased kasutavad Taid seksiturismi maana, süüdistades tailasi moraalituses, ent rahuldades oma nii või teisiti hinnatavat himurust. Tailased ise peavad ennast mittekonfliktseteks, malbeteks inimesteks, kes kärbselegi liiga ei tee. Tai tüdrukud ja poisid prostituutidena teenivad perekonnale ülalpidamist, päästavad õdesid ja vendi näljasurmast.

Autor on osanud taustaplaanidega mõlemat vastandlikku seisukohta visualiseerida, vahel on ehk kaldunud liiga turistlikkusse, demonstreerides Taimaa eksootikat, mida on aga põnev vaadata. Probleemi seisukohalt oleks tegemist nagu liiglihaga, ent filmi levitamist need võrratud kaadrid muidugi soodustavad. Kes siis ei tahaks vaadata paatidel turgu, Taimaa kütkestavat loodust, hiigellinna vapustavat panoraami ja öist tuledekirevust?

Ja need on hästi filmitud ning loogiliselt monteeritud.

Film peabki olema dünaamiline ja vaheldusrikas.

Muuseas, viimasel ajal on protestantlikus Euroopas—Ameerikaski prostitutsiooniküsimuses rõhuasetus muutunud. “Süüdi” ei ole enam lõbutüdruk (poiss), vaid tema pruukija. Iseasi, kuivõrd siinkohal üldse saab rääkida süüst ja hukkamõistust.

Ka “Üheotsapileti” peategelane, kanadalasest narkodiiler esindab eetilist relativismi. Temalgi on südametunnistuse poolt tõmmatud piir, mida ta ei ületa. Kergemaid drooge on ta nõus vedama, hullemaid ja kangemaid mitte.

Siin oleks koht kahtlemiseks, pärimiseks, kas noaga kõri saagimine on siis inimlikum kui püstolikuuli keresse saatmine?

Timmerman sellele küsimusele peaaegu ei vasta, ja ma ei oskagi öelda, kas ta peab seda tegema või mitte. Mõlemad seisukohad (peab/ei pea) on nii kaitstavad kui vaieldavad.

Autor on ekvilibristi osavusega kõndinud noateral, pannud meid hinge kinni pidades filmi lõpuni jälgima, ootama “kas tõde selgub”, ning jäänud lõpuni kindlaks, et las hinnangu langetavad vaatajad, tema esitab ainult materjali, mida hinnata.

Alles tüki aja pärast tulin selle peale, et filmi pealkiri on tegelikult hinnanguline — tagasiteed ei ole. Nõnda on autor oma suhtumist väljendanud varjatult, nõnda nagu peab. Pealetükkiv moraalilugemine ja näpuga näitamine ei sobi kuhugi.

Ehk jäi pisut liiga tudenglikuks algus- ja lõpuminutitel efektitsemine, ka muusika oli kohati ülearu tappev.

Aga muidu oli OK. Isegi rohkem.

SIIRI TIMMERMAN (sünd. 26. X 1972 Tallinnas) lõpetas 2001. aastal Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli juures dokumentalistika eriala. Teinud filmid “Teisel pool Himaalajat” (2000) ja “Üheotsapilet” (2001), viimane on tema bakalaureusetöö.