EMANUEL LEVY
STEVEN SODERBERGH
On raske ette kujutada sõltumatutest filmitegijatest mõjukamat kui Steven Soderbergh, kelle esimene mängufilm “Seks, valed ja videolint” (sex, lies, and videotape, 1989) on jäänud üheks jalustrabavaimaks debüüdiks Ameerika kino ajaloos. See film muutis järsult publiku ettekujutust indie-filmidest ja kaardistas ühtlasi ka Sundance’i filmifestivali, kus see esilinastus, sõltumatute filmitegijate Mekkana. Steven Soderberghist sai 26 aasta vanuselt kõige noorem rezissöör, kes eales on võitnud “Kuldse palmioksa”. Filmi peaosatäitja James Spader pälvis ühtlasi Cannes’is parima meespeaosatäitja tiitli ning filmi käsikiri esitati “Oscari” nominatsioonile kui parim originaalstsenaarium. Kõik see kokku tegi Steven Soderberghist oma põlvkonna lootustandvaima rezissööri. Ja sellest ajast alates, üheksa filmi taskus [nüüd juba üksteist — S. T.], on ta üles näidanud tohutut mitmekülgsust, hüpelnud ühe zanri juurest teise juurde, näidates muu hulgas muljet avaldavat kompetentsust tehnika valdamises.
Soderbergh on olnud ühtlasi selliste filmide produtsent nagu Suture, The Daytrippers ja Pleasantville, kuid sellegi poolest on ta paika pandud kui mees, kes tegi filmi “Seks, valed ja videolint” — seda suuresti ilmselt tänu faktile, et tema filmidest oli see üks vähestest, mis raha teenis. “Kui tagasi vaadata, ongi see kõige märkimisväärsem asi selle juures,” on Soderbergh öelnud. “Nüüd on mul aeg hankida endale uus tunnusnimi.” Ja seda ta tegigi, sest tema uus film “Erin Brockovich” (2000) sai tohutu suureks hitiks, teenides üle maailma rohkem kui 240 miljonit dollarit. Olles nüüd jälle populaarne rezissöör, on Soderberghil õnnestunud ühena vähestest filmitegijatest sujuvalt navigeerida suure eelarvega Hollywoodi filmide (Out of Sight) ja väiksemakaaluliste indie-filmide vahet (The Limey).
STEVEN SODERBERGH sündis 14. jaanuaril 1963 Atlantas ning kasvas üles Lousianas. Paistab, et talle oli määratud saada filmitegijaks — filme hakkas Soderbergh tegema neljateistkümneaastaselt, kui tema isa, kolledzi dekaan, pani poja kirja Lousiana State University suvekursustele. Pärast Baton Rouge’i keskkooli lõpetamist suundus Soderbergh otseteed Hollywoodi. Kordagi ei tulnud talle pähe minna filmikooli. Ja selleks polnud ka tarvidust, kuna kogu oma noorukiea käis ta tihedalt läbi filmitudengitega, laenates neilt tehnikat, vaieldes filmide üle. Põhimõtteliselt oli ta juba asjaga tutvunud, tehes lühifilme “Super 8-ga”.
Hollywoodis tervitas Soderberghi rutiinne töö koos sellest tekkiva masendusega — tema tööülesandeks oli hoida televisiooni jutusaadetes märguandekaarte publikule. Aasta hiljem, pärast edutuid püüdlusi maha müüa oma stsenaarium, pöördus ta tagasi Baton Rouge’i, tundes end täieliku läbikukkujana. Üsna varsti sai Soderbergh tööd videomonteerijana, kirjutas hulgaliselt stsenaariume ning tegi mõned lühifilmid. Tema läbimurre tuli aastal 1986, kui rockansambel “Yes” palus Soderberghil võtta lindile nende kontsert — sellest vormus hiljem “Grammy” nominendist muusikavideo.
Videogeneratsiooni seksuaalelud
1987. aastal tegi Soderbergh oma sõnul “järsu lõpu kogu isiklikule halvale jamale”, millest hiljem sai aluspõhi filmile “Seks, valed ja videolint”. Sõites risti-rästi mööda maad, eesmärgiks jõuda läände, kirjutas ta erinevates motellides valmis ka oma filmi stsenaariumi. Aasta hiljem, RCA ja Columbia Home Video toetusel, valmiski 1,2 miljoni dollari suuruse eelarvega film, täis emotsioone, mida Soderbergh oli endaga kaasas kandnud aastaid.
Kõige märkimisväärsem oli “Seksis, vales ja videolindis” tema värskus — ta ei meenutanud ühtegi teist filmi. Soderbergh rääkis olulistel teemadel, kuid tegi seda teistest eristuval moel. See väga oskuslikult teostatud, oma olemuselt kammerlik film kujutab endast kaasaegset moraalilugu, mille keskseks tegelaseks on Graham (James Spader) — ilus, kuid impotentne mees, kes saab rahuldust, filmides naisi jutustamas oma seksuaalelust. Olles kui videoajastu “Ohtlikud suhted” (Dangerous Liaisons), on “Seks, valed ja videolint” haarav jutustus ihast ja kartustest — lugu, milles Grahami kaameral on mängida juhtiv roll.
Film on üles ehitatud labürindina, kus inimestevahelised suhted põhinevad eneseeitusel ning pettusel. Õnnetult abielus olev Ann (Andie MacDowell) on tark, kuid segaduses olev naine. Õrna, hea tüdruku käitumise taga peidab ta endas seksuaalsust, mille olemasolust ta isegi vaevu teadlik on. Tema seksuaalselt enesekindel õde Cynthia (Laura San Giacomo), keda Ann iseloomustab kui “ekstravertset ja lärmakat”, on Anni vastand ning Cynthia afäär oma õemehe Johniga (Peter Gallagher) ei tulene mitte niivõrd õdedevahelisest konkurentsist, kui pigem pettusega kaasnevast erutusest.
Soderberghi kaamera osaleb loomuliku osana loo edasiandmises, ta liigub sujuvalt ühe paari juurest teise juurde, paljastades detaile täpselt nii palju, et nood oleksid korraga nii naljakad kui ka kõhedust tekitavad. Film, mis on üles ehitatud peamiselt dialoogidele, koosneb pikkadest järjestikku kulgevatest suurtest plaanidest ja on kokkuvõttes märksa mitmekülgsem kui suurem osa debüütmängufilme.
Kuigi iga tegelaskuju on väga täpselt välja töötatud, on Graham neist kõige intrigeerivam. Kõhkleva naeratusega ja õrnahäälsena on ta korraga nii armas kui ka pahaendeline. Ann, filmi kõige sümpaatsem tegelane, tunnetab mehe haavatavust, tajub temas mahasurutud hingesugulast. Ann tuleb talle vastu seksuaalselt, kuid põgeneb sõpruse eest, olles eelnevalt teada saanud videolintidest. Nagu Antonioni Blow Up, tõstatab ka “Seks, valed ja videolint” näilise intriigi varjus üles küsimuse kaamera võimust kui alternatiivist otsesele vahetule kogemusele. Soderberghi kaamerat, nagu ka Grahami oma, huvitab rohkem jutt kui seks — just dialoogid kannavad endas erootilist laengut.
Aga see kõik ei tähenda, et “Seks, valed ja videolint” oleks täiuslik. Filmi tegelaskujude motivatsioon on liiga lihtne: Cynthia tunneb vajadust eraldada end Annist ja Ann hoiab seksist eemale osaliselt tänu Cynthiale. Kõige selle lõpplahendus on liiga ilus, võttes arvesse, kui korrast ära tegelaste elu siiski on ning uue paari moodustumine filmi lõpus on ehk liiga üle vindi keeratud, kui nüüd meeles pidada, mis laadi looga meil tegemist on. Arvestades kõiki eelnevaid aspekte, koos teadmisega, et Soderbergh eelistab töötada pigem tuntud näitlejatega, annab see meile teadmise temast kui filmitegijast, kes tahab säilitada oma loomingulist iseseisvust, hoides end samal ajal piisavalt lähedal ka mainstream’ile.
Kuid isegi sel juhul väärib Soderbergh austust, sest ta ei luba publikule distantseerumist, sundides teda süüvima tegelaskujudesse ja andma oma moraalse hinnangu toimuvale. Igaüks neljast peategelasest osutub lõppude lõpuks valetajaks ning nüüd on juba meie kord hinnata nende ebaaususe taseme varieerumist: kas õe petmine on halvem abikaasa petmisest? Grahami salvestused naiste pihtimustest kujutavad tema enda meelest tõe otsinguid, kuid nagu näitab filmi pealkiri “Seks, valed ja videolint”, osutub just ebaausus siin kõige teravamaks probleemiks.
Prahast St. Louisi
Pärast oma läbimurret tegi Soderbergh visuaalselt rabava, kuid intellektuaalselt tuima “Kafka” (1991), mis tahtmatult kinnitas “teise filmi” läbikukkumise teooriat. Sihilikult kunstlikus stiilis tehtud thrillerina meenutas “Kafka” palju rohkem debüütfilmi kui “Seks, valed ja videolint”. Filmituna mustvalgelt, kaasates muljet avaldava rahvusvahelise näitlejaskonna, ei olnud filmi näol tegemist ei biograafilise filmi ega ka mitte müsteeriumiga, tema konventsionaalne süzee oli liiga pinnapealne andmaks Kafka vaimu edasi kui nüüdisaegse rahutu hingega juudi intellektuaali oma.
Lem Dobbi stsenaarium kujutab Kafkat (keda mängib ebaõnnestunult osasse valitud Jeremy Irons) vaikse kindlustusfirma ametnikuna, kes elab oma igapäevast elu; öösiti aga kirjutab jutte esoteerilistesse ajakirjadesse. Määratu suures umbisikulises kontoris rõhuvad Kafkat ringi nuhkiv järelevaataja (Joel Grey) ning ülemus (Alec Guinness) — viimane kritiseerib oma alluvat kui “üksikut hunti”. Ja kui siis linnas vallandub rida painavaid mõrvu, alustab politseiinspektor (Armin Mueller-Stahl) juurdlust. Pärast mitmeid segadusse ajavaid sündmusi leiab Kafka end transportimas pommi, mille adressaadiks on kurjakuulutav kindlus, kus asub fašistliku valitsuse peakorter.
Selle asemel, et üritada taastada Kafka loomingu maailma, manab Soderbergh esile hoopis vanade filmide riigi. Lurjusele on filmis nimeks antud Murnau (saksa filmirezissööri järgi) ja varjutaoline mustvalge kujutis on austuse hommage’iks saksa ekspressionismile. Filmi üldtoon kõigub kunstfilmi, absurdikomöödia, õudusfilmi ja iseteadliku thrilleri vahel. Kafka paigutamine pahaendelise Praha miljöösse, mis peaks kajastama autori maailma, osutub mõttetuks. Film kujutab endast pastišši, mis koosneb erinevatest laenatud osadest, millest kõige ilmsemad on “Kolmanda mehe” mõjutused (nii võttepaikade kui ka muusikalise kujunduse osas), kuna ka Welles ise on töötanud Kafka “Protsessiga”.
Soderberghi kolmas film “Künka kuningas” (King of the Hill, 1993) on A. E. Hotchneri raamatu ekraniseering, mis räägib Suure Depressiooni aegsest lapsepõlvest St. Louisis. Ka see film kujutas endast sisuliselt keskendumist ennekõike vormile, kuigi seda märkasid vähesed. Kõnealune suurekssaamise lugu pöörleb kaheteistkümneaastase Aaron Kurlanderi (Jesse Bradford) ümber, kes suudab end alal hoida kõigis teda tabanud katsumustes. Aaron on jäetud üksi hirmuäratavasse lõunapoolse gootika traditsioonidega võõrastemajja. Aja surnuks löömise kõrvalt jälgib uudishimulik poiss ühtlasi kummaliste inimeste askeldamist enda ümber, leides ennast peagi sisse mähituna ümbritsejate tegemistesse. Loona, mis räägib lapsest, keda aitab püsima jääda intuitsioonivõime, meenutab Aaron Twaini ja Dickensi noori kangelasi. Film iseenesest oli mõeldud austusavaldusena nendele juutidele, kes läbi ajaloo on rasketel aegadel hukkunud.
Muuhulgas näitas “Künka kuningas” Soderberghi sümpaatiat realistlike kammerlike draamade suhtes.
Remake, dokumentaalfilm, comeback
Soderberghi järgmine film “Allilm” (The Underneath, 1995) oli ebaõnnestunud taasekraniseering 1949. aasta film noir’ist “Criss Cross”. Kehv dialoog koos ülekonstrueeritud süzeega näitasid taas, et kõige tugevam on ta siiski ühe väga kindla narratiivi kallal töötades. Loomult realistina, kel sealjuures väga tundlik meel teose strukturaalse ülesehituse suhtes, ei olnud Soderberghist asja muutmaks nõrka materjali tuumakaks. Kriitikute poolt kahe silma vahele jäänud film kukkus läbi ka kaubanduslikus mõttes.
Et saada välja seisakufaasist, võttis Soderbergh järgmisena ette väikese eelarvega “Gray anatoomia” (Gray’s Anatomy, 1996), mis kujutas endast Spalding Gray lavamonoloogi ekraniseeringut. Visuaalselt leidlike lahendustega filmiversiooni sisuks oli arutlus silmaprobleemi üle, mis ajas Gray meeleheitlikule retkele, alternatiivse meditsiini radadele, kuni ta lõppude lõpuks siiski alla andis ja operatsioonile läks. Materjal iseenesest on küll vähem naljakas kui Gray eelmine filmimonoloog “Ujumine Kambodzasse”, kuid Soderbergh teeb selle puuduse tasa judinaid tekitavate David Lynchi meenutavate visuaalsete lahenduste ja ebaharilike intervjueerimisobjektidega, keda on samuti piinanud seda sorti nägemise probleemid.
Edasi investeeris Soderbergh omaenda raha stiililiselt veidra “Schizopolise” (1997) valmimisse — satiiri, mille ta oli ise kirjutanud, lavastanud ja üles võtnud, mängides samal ajal filmis ka topeltrolli: Fletcher Munsonit, letargilist eneseabikompanii töötajat, ning tema teisikut, hambaarsti, kellel on käsil afäär Fletcheri naisega. Näidates oma põlgliku suhtumist kindlatesse narratiivsetesse reeglitesse, tuli see moodsa elu kriitika otse rezissööri enda hingest ning “Schizopolises” demonstreeritav terav kõrvalekaldumine piinlikult täpse käsitöö juurest oli ajendatud filmide “Künka kuningas” ja “Allilm” liigsest keskendatusest just nimelt vormile. Nagu filmil “Gray anatoomia”, nii kulus ka “Schizopolisel” kaua aega jõudmaks filmilevisse; lõppude lõpuks võttis filmi levitamise enda kanda väike Northern Arts’i nimeline kompanii.
“Schizopolis” osutus märguandeks maailmale Soderberghi lõplikust “ärkamisest”. Just siis, kui Hollywood oli valmis Soderberghi täielikult maha kandma, tuli ta tagasi oma seni parima filmiga “Üle mõistuse” (Out of Sight, 1998), demonstreerides taas, kui head rezissööritööd oskab ta tegelikult näitlejatega teha — seda juhul kui töötab “õige materjaliga”. Film “Üle mõistuse” oli Soderberghile kõrgema pilotaazi projekt, mis sealjuures andis talle võimaluse rakendada kogu oma loomingulist energiat. Olles prestiizika Rahvusliku Filmikriitikute Ühenduse poolt nimetatud aasta parimaks filmiks, tehti see tüüpilise “stuudiofilmina”, andmata jällegi stuudiole järele mitte üheski asjas.
Kui juhinduda tavapärasest Hollywoodi tarkusest, siis enamasti ei anta 49 miljoni dollarise eelarvega staarifilmi teha kellelegi, kellel on kunstkino viljeleja ja kassatulude ohtu saatja reputatsioon. Tõepoolest, Soderberghil tuli üksjagu veenda Universal’it hakkamasaamises, kuni see töökoht lõpuks tema jaoks ükskord vabaks tehti. Ning ainus surve suure eelarvega filmi tegemise juures tuli just nimelt Soderberghi enda poolt. “Ma tahtsin teha head tööd,” ütles ta, “kuna potentsiaalselt näeb seda filmi rohkem inimesi kui mõnda teist minu filmi ja seetõttu ei tahtnud ma asja ära rikkuda.”
“Üle mõistuse” visuaalne külg andis selget tunnistust Soderberghi loomingulisest taassünnist — kogu oma mängulise energiaga, äkiliste lõigete, stoppkaadrite, koloreeritud värvide ja teralise struktuuriga. Elmore Leonardi kriminaalromaani “Üle mõistuse” kelmikas-seksikas ekraaniversioon koondab umbes tosinat ebatavalist tegelaskuju ning Scott Franki teravmeelses, dialoogidel põhinevas stsenaariumis võib kohata selle võrra rohkem erksaloomulisi jutuajamisi, mille sarnaseid publik oli seni harva mainstream-filmides kuulnud. Filmi keerukas ülesehitus, teravmeelne huumor ja hästi läbi mõeldud tempo aitasid kõik koos kaasa kunstipärase hõnguga lõppmõjule.
Filmi keskmes on romantiline paar. Pangaröövlist Jack Foley (George Clooney) ning politseiametnik Karen Sisco (Jennifer Lopez) seisavad teine teisel pool seadust ja nende teekond algab ühise autosõiduga kitsastes oludes. “Üle mõistuse” sisaldab võrratuid stseene, sealhulgas nii briljantselt lavastatud romantilist vahepala kui ka suurepäraseid kõrvalosi Ving Rhamesilt, Billy Zahnilt, Don Cheadle’ilt, Dennis Farinalt, Catherine Keenerilt ja Albert Brooksilt.
“Üle mõistuse” kogus USAs umbes 37 miljonit dollarit, olles küll kaubanduslikult vähema külgetõmbejõuga kui teine Leonardi raamatul põhinev film “Tooge jupats!” (Get Shorty), mille lavastas Barry Sonnenfeld aastal 1995, kuid palju rahuldavam kui Tarantino “Jackie Brown” (põhineb Leonardi raamatul “Rum Punch”), mis oli nõrgavõitu ning mille romantiline liin oli halvasti välja arendatud.
Kuuekümnendate ikoon ja 1990-ndate superstaar
Filmiga “Limey — kättemaksja Londonist” (The Limey, 1999) jätkas Soderbergh oma kunstilisi uuendusi, näidates taas kord enda kui filmitegija kõrget taset. Filmi stsenaarium, mille autoriks oli Lem Dobbs, kannatab pretensioonikuse ja nõrga ülesehituse all, lubades just nagu rohkem, kui sealt on võimalik välja pigistada. The Limey suurimaks väärtuseks on kahe kuuekümnendate aastate kinematograafia iidoli kaasamine filmi — briti Terence Stamp ja ameerika Peter Fonda mängivad vaenlasi filmis, mis kujutabki endast tegelikult tavalist kättemaksuthrillerit. Stamp mängib Wilsonit, endist vangi, kes on veetnud trellide taga üheksa aastat ning jätab nüüd esimest korda elus Londoni selja taha. Viibides otsekui väljaspool aega ja ruumi, asub Wilson elama Los Angelesse, et harutada lahti oma tütre surma müsteerium.
Soderbergh võtab kätte tavalise melodraama ja muudab selle siis mitmekülgse aspektiga filmiks. Kui filmi “Üle mõistuse” stilistiline pool assotsieerus 70-ndate kinoga, siis The Limey on kõigi oma allusioonidega austusavalduseks 60-ndate rahvusvahelisele kinole, mida eriti veel aktsentueerib Fonda ja Stampi kasutamine näitlejatena ning rabava leiuna noort Stampi kujutava filmilindi kasutamine filmis Wilsoni kodukinos — lint ise on tegelikult pärit Ken Loachi filmist “Vaene lehm” (Poor Cow, 1967).
Soderbergh kasutas Dobbsi stsenaariumi tegemaks läbimõeldud inimsuhete draama, milles joonistub välja tuttavlik allilma miljöö; seda eelkõige tänu sääraste teemade nagu kuritöö, perekond ja surelikkus sisevaatlusele. Ed Lachmani peen ning leidlik valgusrezii ja Sarah Flacki erk montaaz mineviku ja tänapäeva näitamisel tõstab The Limey kõrgemale, kui seda tegelikult võimaldanuks stsenaarium.
Vastupandamatu “Erin Brockovich” (2000) on siiamaani Soderberghi kõige kommertslikum töö, kujutades endast vastastikust kokkulepet, kus domineerib ennekõike siiski filmi staar, Julia Roberts, Hollywoodi kõrgeimini tasustatud näitlejanna, kes teeb filmis senise hetkeni oma tugevaima dramaatilise rolli. Feministlikku muinasjuttu meenutav film toetub tõsielulisele loole endisest iluduskuningannast, kes õigusbüroos sekretärina töötades võtab endale voli aidata teisi, andes kohtusse 333 miljoni dollari suuruse hagi.
Erin (Julia Roberts), kes saab oma ülemuselt (Albert Finney) ülesandeks teha tavalist paberitööd, komistab kogemata andmetele epideemiliste tervisehäirete kohta; suur hulk Californias asuva väikelinna Hinkley elanikke kannatab kasvajate ja muude vaevuste all. Selgub, et sealne elektrijaam Pacific Gas and Electric on reostanud kohalikke veekogusid ohtliku koguse kroomiga. Vanamoodsa publikufilmina sisaldab “Erin Brockovich” topeltsõnumit, seda nii suurkorporatsioonide jõhkrast käitumisest kui ka harimatu, mahatallatud, rõhutud naise eneseusu taastamise kohta.
Oma töölisklassi kuuluva kangelannaga, kes julgeb võidelda süsteemi vastu, on filmil tugev sarnasus selliste teostega nagu “Norma Rae” ja “Silkwood”, meenutades õrnalt ka John Travolta hiljutist korporatsioonivastast kohtudraamat A Civil Action”. Just nagu Eringi paneb Roberts enda võlud mängu ülla eesmärgi nimel, kasutades oma huumorimeelt ning haavatavust andmaks edasi mitmekülgset karakterit. Ja kuigi “Erin Brockovich” on küll ennekõike meelelahutus, pole ta siiski sedavõrd haarav või siis üllatav, nagu oli “Üle mõistuse”.
“Erin Brockovichi” kassaedu on lubanud Soderberghil töötada kahe kõrgetasemelise stuudiofilmiga: narkokaubandusest rääkiv “Narkoäri” (Traffic, 2000), kus mängivad Michael Douglas ja Catherine Zeta-Jones ja “Oceani 11 — kõrged panused” (Ocean’s Eleven, 2001), kuuekümnendate aastate kriminaalkomöödia taasekraniseering, kus Soderbergh kohtub jälle kahe tuttava staariga, kes on tema juures hakkama saanud suurepäraste rollidega — nendeks on George Clooney ja Julia Roberts.
Aastaraamatust “Variety International Film Guide 2001” tõlkinud KRISTIINA DAVIDJANTS
EMANUEL LEVY on ajakirja “Variety” vanemfilmikriitik, kahekordne Los Angelese filmikriitikute assotsiatsiooni president, ta on avaldanud kuus filmiraamatut, sh “Cinema of Outsiders: The Rise of American Independent Film” (NYU Press, 1999).