KRISTIINA DAVIDJANTS
TIJUANAST OHIOSSE
“NARKOÄRI” (Traffic). Rezissöör Steven Soderbergh, stsenarist Stephen Gaghan (Simon Moore’i teleseriaali “Traffik” järgi), operaator Peter Andrews (Steven Soderbergh), monteerija Stephen Mirrione, heli: Paul Ledford, muusika: Cliff Martinez, kunstnikud Philip Messina ja Keith P. Cunningham, kostüümid: Louis Frogley, produtsendid Edward Zwick, Marshall Herskovitz ja Laura Bickford. Osades: Michael Douglas (Robert Wakefield), Don Cheadle (Montel Gordon), Benicio Del Toro (Javier Rodriguez), Luis Guzmán (Ray Castro), Dennis Quaid (Arnie Metzger), Catherine Zeta-Jones (Helena Ayala), Steven Bauer (Carlos Ayala), Erika Christensen (Caroline Wakefield) jt. 35 mm, 143 min, värviline. Splendid Medien AG (Köln) ja USA Films (Santa Monica), USA—Saksamaa, 2000.
Steven Soderberghi mängufilm “Narkoäri” (Traffic, 2000) kujutab endast sisuliselt BBC 1989. aasta miniseriaali remake’i, kus narkootikumide salakaubaveo telg Pakistan—Frankfurt—London on nihkunud Mehhiko ja Ameerika Ühendriikide vahelisele liinile. Filmis makstakse küll teatavat lõivu n-ö laiale publikule, kuid ometigi tuleb siinkohal toonitada sõna “teatavat”, sest mainstream-filmi kohta võib tajuda “Narkoäris” harjumatult selgelt rezissööri nägemust ja kindlat kätt.
Film, mis võetud üles dokumentaalfilmi stiilis, käsikaamera abil, üritab jõudumööda näidata narkokaubanduse ämblikuvõrgusarnast struktuuri, jutustades kolme paralleelselt kulgevat lugu. Esimese peategelaseks on Tijuana politseinik Javier Rodriguez (Benicio Del Toro), kes koos oma paarilisega kistakse ohtlikku topeltmängu, mille ühel poolel on kaasmängijaks üks kohaliku kartelli juhtidest kindral Salazar (Tomas Milian), teisel poolel omakorda USA salateenistuse agendid. Teine lugu räägib Ohio kohtunikust (Michael Douglas), kes oma ametikohast tingitud võitluses narkokaubanduse vastu ei pane tähele oma kuueteistkümneaastase tütre (Erika Christensen) üha süvenevat narkomaaniat, kodus kuhjuvaid pingeid ega ka iseenda nõrkust alkoholi vastu. Ning kolmas liin kulgeb San Diego rikka ärimehe majapidamises, kelle naine Helena (Catherine Zeta-Jones) võtab pärast oma mehe vahistamist abikaasa äri kiiresti üle. Äriks on aga siin filmis teatavasti narkoäri. Heal järjel elav Helena tahab lihtsalt oma endist elu tagasi, nagu ta abikaasale vanglas kokkusaamise ajal ütleb.
Tugevatest narkotemaatikaga filmidest on “Narkoäri” kõige enam võrreldud William Friedkini “Prantsuse sidemehega” (1971). Kuid erinevalt Friedkinist läheneb Soderbergh teemale palju ambitsioonikamalt. “Narkoäri” ei peegelda üksnes meelemürkide müüjate ja politseinike vahekorda, vaid näitab, et probleem on märksa laiema sotsiaalse tagapõhjaga, kui inimestele üldiselt mõelda meeldib. “Narkoäri” mastaapsus on nii filmi pluss kui ka miinus.
Kammerlikus draamas oleks ilmselgelt raske hõlmata narkokaubanduse kõiki kihte, samas ei luba selline laiahaardeline lähenemine süveneda tegelaskujude psühholoogilistesse sügavustesse, pahatihti kujutavad tegelased endast ennekõike eskiise ning järelikult sõltubki lugude väärtus väga tugeval määral neis episoodides mängivatest näitlejatest. Sellest lähtuvalt võibki ilmselt tugevaimaks pidada Tijuana liini, mis tänu Benicio Del Toro intensiivsele rollikehastusele (Del Toro pälvis rolli eest parima kõrvalosa “Oscari”) näib neist kolmest kõige varjundirikkam. Kui lugeda ajakirjanduses ilmunud materjali filmi kohta, võib ühes intervjuus kohata lõiku, milles Soderberghilt küsitakse, kas oli raske veenda filmistuudio produtsente, et mehhiklased peavad filmis rääkima hispaania keelt. Teisisõnu, veenma produtsente subtiitrite vajalikkuses — asi, mis pole kaugeltki väga vastuvõetav ameerika kinos. Rezissöör nentis vastuseks, et polnud ta raske midagi, ning tõdes ühtlasi, et mehhiklaste suhtlemismaneer oma kaasmaalastega erineb tugeval määral suhtlemisest ameeriklastega.
Selliste antropoloogiliste detailide rõhutamine filmis aitabki “Narkoäril” mõjuda ühtaegu nii intensiivse kui ka usutavana. Meenutame, et filmi alguses, pärast sõjaväelastega kohtumist, kui Javier ütleb oma paarilisele, et “nad võtsid ära meie käerauad”, võtab Euroopa vaataja seda lihtsalt konstateeringuna. Mehhiko vaataja aga on üldjuhul kursis asjaoluga, et nende maa politseinikud peavad oma varustuse soetama isikliku raha eest. Ja politseiniku kuupalgaks, nagu mainib filmis kindral Salazar, on seal 316 dollarit. Nii interpreteerib igaüks käeraudade konfiskeerimist omal moel ning kõik selletaolised nüansid kokku annavadki filmile tihedakoelise veenva struktuuri.
Lood, mis kulgevad geograafiliselt erinevates paikades, on koloreeritud ka vastavalt erinevates toonides — Tijuana politseinikud tegutsevad kollakas-pruunikas maailmas, Michael Douglase mängitud Ohio kohtuniku Wakefieldi maailm on antud sinkja tooniga ning San Diego rikkurite maailm paistab silma mingi erilise kirkusega. Ilmselt tuleb siin ära mainida, et kaamera taga oli rezissöör ise, kes, tõsi küll, pidi ametiühingute nõudel varjuma pseudonüümi Peter Andrews taha. Oma sugugi mitte väikese osa filmi õnnestumisse annab Cliff Martineze, endise “Red Hot Chili Peppersi” trummari loodud hüpnootiline ambient helirida.
Arvustustes on “Narkoärile” ette heidetud nii mõndagi. Küll vähest radikaalsust, küll rassismi. Seda viimast seoses stseeniga, kus kohtunik Wakefieldi narkomaanist tütre Caroline’i viimaseks allakäiku tähistavaks sammuks on narkouimas andumine mustanahalisele noormehele. Võib-olla on see tõesti pisut klišeelik, kuid võrdlus Griffithi “Rahvuse sünniga” tundub olevat siiski mõnevõrra üle pingutatud. Aga ehk on USA vaataja kontekst lihtsalt väga teistsugune. Mis jällegi puudutab vähest radikaalsust, siis on tegemist üsna tasakaalustatud filmiga, millel võib-olla tõesti õrn moraliseerimise varjund küljes, kuid see on tõepoolest õhkõrn.
Nagu eespool mainitud, on tegemist ennekõike mainstream-filmiga ja sellistes lugudes (vähemalt mitte USA omades) lapseootel naised enamasti narkootikumidega kaubitsema ei hakka, või siis lapsed oma vanematele ei ütle “mine persse”. Nii et kui naeruväärne see ka ei tundu, kujutab “Narkoäri” tegelaste maailm endast katset välja murda valitsevate klišeede ruumist. Rase narkokaubitseja võrdub USA mainstream-filmis pedofiilist jõuluvanaga. Ehk ajaski filmi selline lõpptulemus tigedaks osa tippametnikke, kes filmis mõnes kõrgema seltskonna koosviibimist kajastavas stseenis iseennast mängisid. Igatahes avaldas osa neist, nagu näiteks Utah’st pärit senaator Orrin Hatch hiljem ajakirjanduses kahetsust, et oli säärases “avantüüris” osalenud.
Seega on “Narkoäri” vaieldamatu pluss tahtmatus teha kompromisse kummaski suunas. Nii puritaanlased kui ka liberaalid leiavad siin oma, mille üle rõõmustada ja mida kritiseerida. Ning ometigi ütleb mehhiko politseinik oma ameerika kolleegidele välja väga lihtsa tõe: “Teile meeldib pesapall? Meil on parkides valgusteid vaja, et lapsed mängida saaksid. Et oleks ohutu. Et nad pesapalli mängida saaksid. Et neist salakaubitsejaid ei tuleks. Pesapall meeldib siin kõigile.”
Muuseas, kuigi see otseselt “Narkoäri” ei puuduta, võiks siin ära mainida, et Steven Soderbergh nokitsevat oma versiooni Stanislaw Lemi “Solarisest”. Ootame ära.