JAAK KILMI
ÖÖS ON TUDENGIFILME

2000. aastal züriiliikmena Uneskõndijate festivalist kirjutades lobisesin välja, et mulle pakuks huvi vaadata seestpoolt, kuidas ühe festivali programmi jaoks filme valitakse. Kui ma õieti mäletan, siis pakkusin ennast isegi valikukomisjoni. Kunagise staazika tudengifilmifestivalidel käijana polnud ma rahul nähtud festivalide konkursiprogrammidega, mis soosivad mugavate stampide kütkes olevaid tudengifilme, ja avaldasin kahtlust, et äkki on kõige taga hoopis valikukomisjonid, kes peavad konventsionaalsust noore inimese küpsuse tunnuseks ja elimineerivad juba valikusõelal ebastandardsed eksitused. Ma olin üsna kindel, et pärast seda artiklit võetakse minuga ühendust ja kutsutakse 2. Uneskõndijate festivali filme valima. Nii juhtuski.

Milline siis oli minu nägu festivaliprogramm? Filme oli 12 riigist. Lühimängufilme, dokke ja fake-dokke ning animafilme (valik Priit Tenderilt) kokku üle 70. Veel rohkem jäi valikusõela taha pidama. Lõbus oleks kirjutada nendest filmidest, mida tänu minule ei näinud mitte üks silmapaar pimedas festivalisaalis, aga see poleks vist ilus. Kaevan parem maasse augu ja sosistan sinna. Hiljem, kui sinna kasvab mets, mühiseb ta välja minu saladuse. Kellel kõrvad, see kuulaku. Kirjutan festivalifilmidest. Kel silmad see lugegu.

Mängufilmid

Tudengifilmifestivalid meenutavad mulle alati moeüliõpilaste moedemonstratsioone. Mõlemal puhul on esindatud erineva taseme ja lähteülesandega töid. Nii nagu moetudengid saavad näiteks teise semestri kursusetöö ülesandeks valmistada kollektsioon teemal “kudumid”, on filmikoolides tavaliselt esimese kursuse lõpuks vaja teha kuni kümne minutine film ilma dialoogita. Klassikalise õppemeetodi kohaselt peab see olema veel ka mustvalge, et tudeng õpiks vaatama maailma kui kontuure ega laseks end värvidest eksitada. Teisel õppeaastal lubatakse teha kuni kümne minutine värviline film juba koos dialoogiga. Ja nii edasi, järjest suuremate loominguliste ja vormiliste vabaduste suunas liiguvad moe- ja filmitudengid oma õpiajal. Tihtilugu ei too vabaduse suurenemine kaasa tööde huvitavamaks muutumist samasuguses progresseeruvas astmes.

Eelmisel aastal oli tänu Hamburgi filmiakadeemias õppivale Anneli Ahvenale Uneskõndijate eelvooru saabunud ühe filmikursuse lühifilmid läbi kolme aasta. Alates mustvalgetest dialoogita filmidest ja lõpetades kuni pooletunniste lühifilmidega. Väga näitlik materjal, mis tõestab, et noore looja mõte uitama ei läheks, on vaja kehtestada vormilisi ja loomingulisi piiranguid. Hamburgi filmiakadeemia ühe kursuse esimese aasta dialoogita lühifilmidest sattusid Uneskõndijate programmi peaaegu kõik. Sellepärast et nad olid leidlikud, vaimukad, ilma eriliste ambitsioonideta elusad etüüdid. Ükski nendest ei püüdnud edastada elust suuremaid sõnumeid.

Ina Weisse film “Sonntags” (Pühapäeviti) esitas ilma sõnadeta loo naisest, tema noorest armukesest ja abikaasast pärast pidu. Naine ja armuke hullavad peojälgede keskel korteris, samal ajal kui mees teises toas vimma kogub. Vastu hommikut armuke lahkub ja abielupaar jääb pühapäeva hommikul üksi. Algab uus päev ja jätkub teineteise närve sööv rutiin. Adume, et see on kestnud aastaid ja lõppu sel pole. Sõnu ei olegi vaja. Neil hetkedel ei lausutagi sõnu. Pigistatakse käed rusikasse, seistakse akna juures, vaadatakse välja ja ei nähta midagi.

Järgmiste aastate töödes ilmutasid samad noored rezissöörid, et fantaasia vabanemisega kammitsatest ei ole neil eriti midagi öelda. Ja nii maandubki mõttelinnukene turvaliselt tarekatusele, vaatab targalt taadile otsa ja ütleb tok-tok. Samad sõnad ütles ka Kathrin Nowak oma kolmanda kursuse filmis “Der Vogelforscher” (Linnu-uurija), mis räägib väikesel saarel üksikult elavast ornitoloogist, kelle suurimaks unistuseks on lennata. Ja armastus annabki talle tiivad... Tok-tok, kui konventsionaalne!

Vaba vaimu tudengifilmis on viimastel aastatel esindanud Taani filmid. Nii ka see kord. Lisaks rahvuslikus filmikoolis igal aastal valmivatele filmidele, sünnib neid ka “Super 16”-nimelises alternatiivses üksuses. “Super 16” ei esinda niivõrd loomingulist, kuivõrd akadeemilist alternatiivi. Koostatakse oma õppeprogramme, kutsutakse külalisõppejõude, ja kuna valdavalt töötavad “Super 16” tudengid Taani filmitööstuses, kasutatakse filmikooliga ligilähedaselt samu finantse. Ja tulemustelt ei esindata professionaalselt sugugi n-ö teist ešeloni.

Uneskõndijate festivali võistlusprogrammis oli kokku kuus Taani lühimängufilmi. Paraku suhtes 4:2 rahvusliku filmikooli kasuks. Ma ei tahaks selle jõuvahekorra pealt veel üldistusi tegema hakata. Võib-olla on järgmisel aastal suhe teistsugune. Noortes on potentsiaali, seda näitasid ka minu poolt seekord välja praagitud tööd.

Septembris 2001 võeti “Super 16” filmikooli vastu 16 uut õpilast. On tõsiasi, et mida tugevam on kohalik filmitraditsioon, seda küpsemad on sellel pinnal valmivad “filjad”. Uneskõndijate festivalil toimunud avatud filmikoolis tutvustas kooli üks ideolooge Carsten Myllerup plaani rajada “Super 16” gruppe ka välisriikides. Näiteks Eestis, kus puuduliku kohaliku filmiõpetuse kontekstis oleks see algatus vist ainukeseks tõsiseltvõetavaks väljavaateks päästa hääbuv filmiharidus.

Uneskõndijate mängufilmiprogrammi võitjaks tuli, nagu eelmiselgi aastal, Taani Rahvusliku Filmikooli film. Peter Schonau Fogi diplomifilm “Lille maensk” (Väikemees) rääkis oma sünnikohta Põhjamere saarele naasvast noormehest, kes on istunud vangis väikese poisi allaajamise tõttu. Poisi isa ei suuda noormehele seda tegu andestada. Nii satub noormees saarele saabudes silmitsi kohalike vaenuliku suhtumisega. “Lille maensk” oli küps ja läbitöötatud nii stsenaarselt kui reziiliselt. Leidlikud ja vaimukad nüansid süzees ja näitlejatöödes tegid tast liigutava ja elulise vaatemängu. Olen alati hinnanud rezissööri oskust jutustada mänguliselt ja elurõõmsalt tõsistest asjadest, muutumata seejuures raskemeelseks ja pealetükkivaks. Ilma ühegi allahindluseta oli film väljapaistev viimase festivali mängufilmikategoorias.

Dokumentaalfilm

Kuna Eestis enam filmikoolides mängufilme ei tehta, siis mahtusid siia kategooriasse peaaegu kõik Uneskõndijate festivalil osalenud Eesti filmid (üks film oli ka animatsioonikategoorias). Kevadel 2001 lõpetas kooli suur osa TPÜ filmikateedri diplomande. Uneskõndijate programmi valisin ma Arbo Tammiksaare “Magusad unelmad”, Kristiina Davidjantsi “Tere, kallis kodu”, Raimo Jõeranna “Väliseesti”, Siiri Timmermani “Üheotsa pileti” ja Anri Rulkovi “Helmuti”. Toredad filmitükid kõik.

Enamik nendest filmidest ei ole puhas dokumentalistika selle traditsioonilises mõttes (va Kristiina ja Siiri filmid). Mänguline lähenemine filmikunstile tingib pöördumist fake-documentary valda, tõepära ohverdamist mängu ilule, pila tõsidokumentalistika väljendusvaraga, hägust autoripositsiooni, sensatsiooni ja iroonilist meelelahutust. Sellist spetsiifilist mängulusti, mida kohtasime Pedagoogikaülikooli dokumentalistikaeriala filmides, minu kogemuse põhjal tavaliselt festivalizüriid aga ei hinda. Nii ei leidnud ükski nendest ka selle festivali lõpuprotokollis äramärkimist.

Kogenud kinomees hindab endiselt zanripuhtust ja sekkumatuse doktriini. Dokumentalistikatudengilt oodatakse pühendumist ja oma portreteeritavate maailma sisseelamist. Pead-jalad koos kommunaalkorteris elamist, et saada kätte elu tema eheduses. Dokumentaalfilm oleks justkui mehisuse ja kannatuste proovilepanek, mitte kontseptualistlik tilulilu. Sellele puritaansele lähenemisele vastab eesti värsketest üliõpilasdokkidest vahest ainult Karol Ansipi “Raudroosiõied”, mida paraku festivalile ei olnud esitatud.

Nii festivali grand prix’ kui ka peaauhinna dokumentalistikakategoorias võitis Poolas, Lodzi filmikoolis valminud Paul Handley film “On the Vulcano” (Vulkaani jalamil), mis portreteerib poola perekonda, kus isa-ema, seitse last ja ämm tõepoolest elavadki üksteise kukil. Samas majas elab veel mehe isa oma uue naisega, kuid omavahel nad ei suhtle. Lähedus põhjustab pingeid mitte ainult kahe perekonna vahel, vaid ka perekondades endis. Pealkiri kirjeldab tabavalt seisundit, kus inimeste psühholoogiline pinge on pidevas plahvatuse ootuses. Filmitegija aga jäädvustab sekkumatult eluolu, kuni närvilisus ja privaatsuse puudumine ka saali vaatajatesse kandub. Filmi lõpp tähendab küll vabanemist vaataja jaoks, ent ka teadmist, et need inimesed, kellega tal oli soovi korral võimalus poole tunni jooksul lähedaseks saada, peavad edasi elama ja hakkama saama sellel pingetest vibreerival pinnal.

Minu soosik dokumentaalfilmide hulgas oli Rick Minnichi “Heaven on Earth” (Maapealne taevariik). Maapealne taevariik asub Bransoni väikelinnas, Missouri osariigis. Branson reklaamib end linnana, mis elab Ameerika unelma igaveses harmoonias, teenäitajaiks piibel ja Ühendriikide põhiseadus. Linnas on leidnud elupaiga endised kesklääne meelelahutusstaarid, kes sõidavad ringi “Cadilallacidega” ja meenutavad, kuidas nad on kunagi esinenud ühel laval Dolly Bartoniga. Branson pakub vana head kristlikku meelelahutust kuuele miljonile turistile aastas.

Ligi tunnine dokumentaalfilm keskendub paarile sündmusele ja tegelasele, jättes mulje, et see kõik võiks vabalt toimuda ühe päeva jooksul. Sündmused on muidugi kaalukad — toimub veteranide paraad, müüakse suveniire ja Ameerika lippe. Pressikonverentsil teatab mees, kes kuulus Hiroshimale aatomipommi heitnud lennuki meeskonda, et sündmus võib tekitada mõnes küll vastuolulisi tundeid, aga: “We did it. And we did it damn good!” Paralleelselt veteranide üritusega näeme filmis etendust, mida mängitakse Bransoni linnahallis kaks korda päevas. See on Jeesuse müsteerium, mis lõpeb Ameerika hümni ja lipuvärvides poisi ja tüdruku lavale marssimisega. Lapsed vaatavad kaamerasse ja manavad ette professionaalse keep smiling’u, nagu õnneliku surimaski.

“Maapealne taevariik” ei esindanud midagi uut — american dream oma kitšilikus jubeduses on ennegi filmides pilaobjektiks sattunud. Küll aga on kosutav kohata ühiskonnakriitilises saksa tudengifilmis kerget ja muretut jutustamismaneeri. Ma ei usu, et filmitegija motiiviks võis olla pitsitus hinges ameerika rahva pärast, ja mul on seejuures hea meel, et teinekord võib mõni film sündida ka ilma selleta. Eesti filmidest võiks “Maapealse taevariigi” hingesugulaseks olla 2000. aastal Uneskõndijate võistlusprogrammis olnud Andres Maimiku ja Raimo Jõeranna film “Mahtra 140”. Kergemeelsus ei leia aga ettearvatult kogenud zürii poolehoidu.

“Sudja na mõlo!”

Animafilm

Selle kategooria peapreemia läks filmi eest “Elia õunapuu” (Elian omenapuu) Priit Pärna õpilasele Lotta Rapelile Turu kunstikoolist. Teist aastat järjest. Eelmisel aastal paistis silma sama kooli õpilane, tuntud eesti-läti koomik Kaspar Jancis.

Animakategooria päästis ka eesti noore kinematograafia au — eripreemia läks Eesti Kunstiakadeemia diplomitööle “Guf” (rezissöör Jelena Girlin).

Kuna animafilmid valis festivalile Priit Tender, siis ei jää mul üle muud, kui tunda kahetsust, et võidufilmid jäid nägemata, ja soovida noortele autoritele palju õnne.

P. S. Palju õnne ka teistele võitjatele!