MATI UNT
KOLM FILMI, JÄRJEST PAREMAD

“SUUR ÕDE”. Stsenaarium ja rezii Jaak Kilmi ja Andres Maimik, operaator Erik Norkroos, montaaz: Kersti Miilen ja Andres Maimik (“Rühm + 0”), heli kokkusalvestus: Tiina Andreas ja Rasmus Nurk (“Tallinnfilmi” helistuudio), konsultant Barbi Pilvre, produtsent Meelis Muhu. Video Betacam SP, 70 min, värviline. © “In-Ruum”, 2000.

“PÄKAPIKUDISKO”. Käsikiri ja rezii: Jaak Kilmi ja Andres Maimik, operaator Erik Norkroos, montaaz: Kersti Miilen ja Andres Maimik, konsultant Maris Migul, heli kokkusalvestus: Rasmus Nurk ja Mihkel Kadak (Film Audio Helistuudio), produtsent Erik Norkroos. Video Betacam SP, 58 min, värviline. © “Rühm + 0”, 2001.

“ISAMAA ILU”. Stsenaarium ja rezii: Andres Maimik ja Jaak Kilmi, operaatorid Jaak Kilmi ja Erik Norkroos, heli: Rasmus Nurk, montaaz: Andres Maimik, graafika: Kaarel Kivikangur, pilditöötlus: Ilmar Selter, produtsent Anu Veermäe. Video Betacam SP, 56 min, värviline ja mustvalge. © “Rudolf Konimois Film”, 2001.

“Päkapikudisko” ümber toimus mingi jama. Loodi lausa skandaaliõhkkonda. Minu mäletamist mööda püüti selle näitamist televisioonis isegi ära keelata.

Film ise on ju suhteliselt süütu, arvatavasti oli tookord tegemist kellegi lapsevanema eraprobleemiga. Et taheti tsenseerida mitte esteetilistel, vaid eetilistel kaalutlustel! Ei oska ju ka öelda, mida tohib ja mida ei tohi avalikustada. Kui tekib tõesti oht, et juba ahistatud last ahistatakse pärast filmi veel rohkem, siis peab vist natuke asja kaaluma. Nn väikese inimese eluga on omad probleemid. Neid ei tohi väga piinata. Aga eks ju tegelikult tehakse kõike, nagu näitas väliseestlase film oma isast, mida Soosaar haipis. “Prominente” (Saagim, Savisaar jne jne) aga peabki kiusama ja seda on Ken ja Tolk koos Maimiku ja kompaniiga mõnda aega õnnestunult teinud.

“Päkapikudisko” sarnaneb siiski telesaatega, mis sest, et hea ja “teravaga”. Mulle võidakse vastu öelda, et ega suurt vahet ju praegusel ajal enam pole, et ma loodan romantiliselt, et “film” on midagi igavikulisemat kui “saade”. Kuid ma arvan ikkagi, et filmis kui niisuguses võiks olla mõni läbivam selgroog või siis ka võimsam kujund. Agressiivsete noorukite lõugav rühm tõotab selleks isegi saada, kuid siiski ei saa.

“Suur õde” on palju tugevam film, iseäranis tänu Kristiina Heinmetsa loodud tugevale karakterrollile. Mu naine leidis ta algul isegi süütukese olevat ja arvas, et lihtsale neiule tehakse rafineeritud filmitegijate poolt ülekohut, et voonake ohverdatakse. Kuid film arenes üha edasi ja proua Unt võttis oma sõnad tagasi. Mis seal kõik avanes! Ka Marju Lauristin ja Signe Kivi täitsid oma osi hästi. Kujutlesin automaatselt endale Mart Laari, kes võinuks mingis hüpoteetilises teises filmis öelda, et “kõigepealt olen mees, siis isa ja siis peaminister”. Verd tarretama paneva mulje jättis noor meespoliitik.

Mingi ebamäärasus valitses autorite ja Barbi Pilvre suhetes. Oleks tahtnud rohkem näha Kilmi, Maimiku ja Pilvre omavahelisi suhteid. Oli küll selge, et Barbi esines kui asjatundja, kuid me ei kohanud autoreid ja Pilvret eriti sageli koos. Autorid olid enamasti teispool kaamerat. See jättis vahel mulje, et ka Pilvret vaadeldakse äkki kui mingit eksemplari. Ilmselt polnud see autoritel ju mõttes, kuid nad püüdsid (nagu kavalad mehed ikka) säilitada mingisuguse ebamäärasuse, noh, nii igaks juhuks, tagaukse mõttes.

Ma ei viitsi “Suurest õest” palju rääkidagi, sest teda võib vaadelda kui eelmängu “Isamaa ilule”.

Viimane aga on jõuline töö, mis on üles ehitatud kahe isiku polaarsusele. Nende vaimsele dialoogile, komplementaarsusele. Ma ei julge siin eriti lähemalt ja verbaalselt, terminoloogiliselt, iseloomustada näidatud kahte naist, sest olen alalhoidlik ega taha endale nende sõnade eest mingisugust kohtuprotsessi kaela saada. Seetõttu ma ei iseloomustagi neid. Eks igaüks näeb ise ja mõtleb ja saab asjast aru.

Kuid paar sõna siiski filmi sisust.

Minu arust oli tegemist lausa hiilgava ja haarava stuudiumiga inimeste manipuleerimisest ja hullutamisest. Näeme isikuid, kes kasvatavad ja suunavad. Raske on neile midagi ette heita, sest mõlemad tegelased “tahtsid ju head”.

Ometi nägime, kuidas iseenesest õiged mõtted ja suhteliselt positiivsed ideaalid (ütleme tinglikult “ilu” ja “kodumaa”, või ka “elu” ja “vabadus” või isegi “naine” ja “püss”) omandasid oma kumulatiivse vohamise käigus lausa maniakaalseid ja värdjalikke vorme. Kui miski isik sai ikka teise kallale asuda, siis ta ka asus. Endine mannekeen, nüüdne ilunaiste kasvataja ühelt poolt ja eestiaegse riigimehe rividrilli harrastav tütar teiselt poolt. Mis võiks olla veel kaunimat või jaunimat?

Ometi tuli pähe mõte: nii see on! Ükski ülev idee või olend või nähtus pole oma realiseerimise või realiseerumise käigus kaitstud tema sisse programmeeritud labastumisest.

Kuid film oli ka vormilt klassikaliselt tugev! Nagu Schilleri “Maria Stuart” — ja seda just tänu oma paralleelmontaazile (Maria—Elisabeth). Kui eelmises filmis püüti meeleheitlikult ehitada natuke konstrueeritud triaadi Heinmets—Kivi—Lauristin, siis siin oli tegemist vaid diaadiga, ja seejuures selgekujulisega. Binaarsusega. Me nägime kontrastseid isikuid, kes ajasid tegelikult sama asja. Neid poleks ühendanud justkui miski, aga ometi nad korrespondeerusid. Nagu lõvi ja jänes, aga mõlemad imelikul kombel müüritööl.

Kilmi ja Maimiku kolm filmi on tehtud oma kvaliteedilt tõusvas joones. Järjest paremaks lähevad.