ZIDAS DASKALOVSKI
ARMASTUS VÕI ISAMAA-ARMASTUS?

“Isamaa ilu” on dokumentaalfilm, mis käsitleb “ilu” mõistet mõneti tavapärasest erinevas kontekstis. See räägib kahe eesti naise, endise modelli Tiina Jantsoni ja “Kodutütarde” vanema Anne Eenpalu elukäigust. Näidates episoode nende tegelaste ettevõtmistest, viivad filmi tegijad Jaak Kilmi ja Andres Maimik vaatajad tõelisele joy ride’ile (tundub, et just see võõrkeelne sõna väljendab kõige paremini valitsevat meeleolu), kus mitmed stseenid lõpevad naerurõkatuste ja aplausiga publiku seas. Siiski on selle filmi näol tegemist tõsise mitmekihilise tekstiga, mis kätkeb endas nii olulist moraali kui ka ühiskondlikult tähtsa probleemi käsitlust Eesti ühiskonnas — küsimust eestlaseks olemise kohta.

Tahtlikult või mitte, kuid autorid süüvivad teemasse, mis puudutab igat ühiskonda — kes me oleme, kuhu läheme ja kui läheme kuhugi, siis milliste väärtuste toel? Olles vormiliselt looritanud end naljatleva retoorikaga, harutab “Isamaa ilu” tegelikult valusal moel lahti riigi ideoloogilist süsteemi ja laiemat ühiskondlike väärtuste ja kokkulepete närvisõlmestikku. Igat ühiskonda iseloomustab teatav läbiv ideoloogiline liin, mida omakorda levitab riigiaparaat. Riiklikud ja avalik-õiguslikud institutsioonid, nagu näiteks lasteaiad, põhi- ja keskkoolid, teatrid, ajakirjandus, parlamendid jne võtavad osa kodanikkonna kasvatamisest, kes austaks domineerivaid ideoloogiaid ja elustiile, olgu nendeks siis kommunism, ameerikalikud väärtused või hoopis talibanlikel arusaamadel baseeruv islamikord.

Ning sõltuvalt süsteemist ähvardab pealesurutud ideoloogilis-poliitilise korra vastaseid seaduslik järelevalve/karistused, lõppegu need siis kas või piinamiste või hukkamistega. Teisest küljest on igal ühiskonnal omad kombed, normid ja koodid, kuidas elu mõista, ja mitte alati ei vasta ühiskondlik kultuur nendele ideoloogilistele projektidele, mida kavandab riiklik süsteem. See seletab fakti, miks mitmed autorid on näiteks väitnud, et mitte kusagil Ida-Euroopas ei leidnud kommunistliku ajajärgu ametlik ideoloogia üldist heakskiitu masside hulgas, millest tulenevalt ühiskond suutis mobiliseerudes lagundada nõukogude armee ja miilitsa ning valida suurema vaevata teistsuguse poliitilise arengusuuna. Millega on aga asendunud endise aja ideoloogiline süsteem? Milliseid väärtusi on uuesti sündinud demokraatlikud riigid otsustanud üleval hoida ja arendada?

“Isamaa ilu” aitab publikul heita pilku postkommunistliku Eesti praeguse “eliidi” ühiskonna normaliseerimise “strateegiatele”. Läbi Anne Eenpalu eluportree võime näha, et osa Eestist on valinud suunaks uued põlvkonnad üles kasvatada patriotismi tähe all. Eenpalu on pühendunud patrioot, kes armastab oma maad, selle lippu ja inimesi. Nende veendumuste alusel õpetab ta kodutütarde hulka kuuluvaid tüdrukuid headeks eesti naisteks. Selle eesmärgini jõudmiseks peavad nad õppima õigeid eluväärtusi, nagu näiteks distsipliin ja moraalist lugu pidamine, aga ka küpsetamine, õmblemine ning kudumine, et siis lõpuks saaksid kodutütardest tublid eesti perenaised ja võib-olla ka, kui jumal on armuline, noorkotkaste (sarnase poisteorganisatsiooni liikmete) kaasad.

Lisaks valmistatakse kodutütreid ette sõjaks, mis võib tabada armastatud Eestit. Seepärast peaksid mõned neist olema valmis saama salakuulajateks, käskjalgadeks, isegi snaipriteks. Filmi vältel näeme, et tüdrukud ei tunne ennast oma õpetaja jutlustuste ajal alati mugavalt, vahel paistavad nad tõeliselt igavlevat, nad ajavad juttu, nad itsitavad. Ent kui filmi lõpupoole rezissöörid küsivad neilt organisatsiooni kümmet käsku, siis vaataja üllatuseks oskavad tüdrukud anda vastuseid, justkui oleks need otse Eenpalu korraliku käitumise käsiraamatust — jah, nad austavad tõesti kodutütardele tehtud ettekirjutisi, isegi kui see tähendab, et suureks kasvades võivad neiud käia ainult “lepingulisel tööl”.

Ent mis on need küsimused, millega võiks käesolevas kontekstis polemiseerida? Esiteks võib lihtsalt küsida, milleks on Eestile vaja kodutütarde organisatsiooni? Kas Eesti saab hakkama ka ilma selleta? Kellele on oluline, et kodutütred eksisteerivad, kes neid toetab ja miks? Kui ühiskond usub, et selline institutsioon on vajalik, kerkib küsimus, milliseid väärtusi peaks too organisatsioon nooremate põlvkondade hulgas edendama? Kas naiste allaheitlikkus, natsionalism, autoriteetide küsimusteta austamine on just need väärtused, mille abil Eesti ühiskond soovib noori tüdrukuid üles kasvatada või võiks nende ettevalmistamine elu õppetundideks toetuda mingitele muudele põhimõtetele? Need on olulised küsimused, sest oma ülesehituselt on “Kodutütardel” sarnasusi totalitaarsete reziimide noorteorganisatsioonidega, olgu nendeks siis Nõukogude pioneerid, keda Anne Eenpalu filmis kritiseerib, või “Hitler Jugend”.

Kujutage ette, kui “Kodutütred” propageeriksid muude ideede hulgas ka eestlaste rahvuslikku ülimuslikkust teiste siin elavate rahvaste suhtes? Rahvuslike väärtuste ja šovinismi edendamise vahel on väga habras piir. Ühes kohas kommunistlikust minevikust rääkides mainib Eenpalu venelaste pahategusid, kes “hävitasid meie talusid ja saatsid meie inimesi Siberisse”. Nõukogude reziimi võrdsustamist terminiga “venelased” ei saa pidada just eriti heaks teeks noorte ja poliitiliselt naiivsete eesti laste hulgas, maal, kus lõppude lõpuks venelastest elanikke polegi nii vähe. Ja teades, et säärane õpetus sisaldab endas potentsiaalset viha külvamise ohtu inimeste vastu, kellega kõrvuti elatakse, kas poleks siis juba parem, kui seda laadi organisatsioon oleks avatud kõigile: eestlastele, venelastele, noortele, kunstnikele, rokkaritele ja lesbidele, ning õpetataks seal siis juba pigem sallivust, mitmekesisuse austamist, enesekaitset või kas või turvaseksi aluseid? Miks peavad kodutütred õppima kudumist ja teisi “naissoolikke” oskusi ja mitte hoopis midagi muud? Aga mida eesti lapsed ja noored teevad ning õpivad, on vist siiski Eesti üldsuse otsustada...

“Isamaa ilu” vaadates jääb mulje, et n-ö eliidi arvates ei tohiks Eesti üldsus üldse huvituda liigselt ilulemisest, sest see ei ole õige “kultuur”, nagu seletab ETV programmidirektor Ilmar Raag. Filmi teine tegelane Tiina Jantson, kes järjekindlalt edendab “missivõistlusi” ja teisi sellesarnaseid ilupühitsemisi, on sedavõrd vaimustunud kogu ilukontseptsioonist, et õpetab nii oma poega kui ka tervet hulka võõraid lapsi tantsu ilu ja keha paljastamist valdama/hindama. Vanemad ja abikaasad, kes toetavad oma lähedasi nende iluihaluse taotlustes, on veidi teisest kategooriast eestimaalased kui “Kodutütarde” liikmed.

Ning nagu me filmist näha võime, on iludusvõistlused ühiskonnas vähem aktsepteeritud kui kodutütarde tegevus (ükski telekanal ei taha näidata missidega soenduvat programmi, võistluste auhinnad on väikesed või imelikud, nagu näiteks kellad, tselluliidivastased kreemid või keraamilised ahjud). Aga miks on see nii? Ehk siis teisisõnu, miks ühte sorti meeste domineeringu tähistamine ja kinnistamine ühiskonnas, kodutütarde näitel, on vastuvõetavam kui teine? Ja üleüldse, kes peaks Eesti ühiskonnas otsustama, mis on “õige kultuur” ja millised väärtused ja programmid peaksid kajastuma televisioonis või riigis üldisemalt? Kas turujõud, ETV direktor, (ülisõpilas)korporatsioonid, mingid muud grupeeringud, laiem üldsus või kes iganes? Need küsimused tõusevad iga ideoloogilise süsteemi iseloomu analüüsi puhul ning kerkivad spontaanselt vaataja teadvusse käesoleva filmi jooksul ja järel.

Film vaatleb peategelasest naise püüdlusi hea elu poole. Rabav, kui sarnased olendid on Tiina Jantson ja Anne Eenpalu oma vajaduste ja tunnete poolest tegelikult. Saame teada, et mõlemad tahaksid endale kodu koos abikaasaga, mõlemad tahaksid tunda turvalisust ja hoolitsust. Neil poleks midagi selle vastu, kui mees oleks küll natuke domineerivam pool suhtes, aga ikkagi tuleks tema eest hoolitseda. Ja kõige olulisemana siin ilmas vajavad mõlemad kodu soojust ja ilu. Läbi kogu filmi vongerdab “isamaa ilu” edukalt ühe eluloo juurest teise juurde, ühelt kõrvalseisja kommentaarilt teisele. Ning kuna tihti toimuvad üleminekud laulu, kõneka kommentaari või tavapärasest erineva kõrvaltooni abil, voolab film sujuvalt oma sängis.

Peale selle on rezissöörid teinud suurepärast tööd, märgates, jäädvustades ning publikule vaatamiseks välja tuues väikseid, kuid olulisi detaile kahe naise elust. Me näeme filmi ilmestavaid pisikesi nüansse — igavlevaid ja lõbustatud ilmeid, erinevaid riietus- ja jalanõude stiile, ridamisi emotsioone, šokist pisarateni, õnnest ebamugavuseni. Rezissöörid hoiavad Tiina Jantsoni ja Anne Eenpalu elulugude ekraanil kulgemist väga hästi tasakaalus, nad esitavad neile ühtesid ja samu küsimusi, tõstatavad ühtesid ja samu probleeme ning otsivad siis neile vastuseid. Hea operaatoritöö kõrvale on suurepäraselt sulandatud ka arhiivimaterjalid Eesti ühisüritustest ja pidustustest. Muusika vanamoodsus rõhutab eriliselt eestlaseks olemise ja traditsioonide edasikestvuse olulisuse tunnet.

Teisalt aga tekitab “Isamaa ilu” vaatajas teatavat ebamugavusetunnet, demonstreerides Eenpalut ja Jantsonit moel, millisel arvatavasti kumbki peategelane ei oleks mingil juhul soovinud olla näidatud. Mõned stseenid naeruvääristavad varjatult või varjamatult kahe daami väärtussüsteeme ja isiklikke püüdlusi, nii et paljud vaatajad võivad samaaegselt nii nende üle naerda kui ka neile kaasa tunda. Ja kuigi põhiline, millega naised oma elus tegelevad, on näidatud otse ja sirgjooneliselt, on see siiski põimitud valikulise jutustuse ja montaaziga ning hetkiti ei tarvitse see olla eriti ilus vaatepilt, eriti veel, kui juhtud olema Eenpalu või Jantson.

Dokumentalistide elukutse sarnaneb vahel väga antropoloogide omaga — mõlema eriala esindajad üritavad pääseda oma uurimisobjektidele võimalikult lähedale ning jutustavad siis neist ja nende suhetest oma auditooriumile lugusid. Kuidas aga paistavad uurimisaluste elud antropoloogi kirjeldustes või läbi filmiläätse, on midagi muud, võrreldes sellega, mil moel tegelased ise oma maailma mõistavad. Nii et vahetevahel, nagu nägime ka Pimedate Ööde filmifestivali raames näidatud Todd Solondzi filmis “Jutuvestmine”, võivad filmi tegelaskujud olla väga haavatud sellest, kuidas rezissöör neid portreteerib. Ka “Isamaa ilu” puhul tahaks teada, milline oli filmi tegelaste ja rezissööride vaheline suhe. Kas Anne Eenpalu ja Tiina Jantson olid kutsutud filmi esilinastusele? Või tundsid autorid liigset piinlikkust, mõeldes filmi peategelaste võimalikule reaktsioonile kogu ettevõtmise suhtes?

Sama küsimust oleks muuseas hea arutada mitte ainult dokumentaalfilmide, vaid ka ajalooliste ja ühiskonnatemaatiliste mängufilmide puhul. Kui palju võivad filmid väänata reaalsust ja ajalugu? Kas võib mõne väiksemat sorti maa (nagu näiteks Eesti) edukas film esitada oma riiki halvas või “vales” valguses? Millistel alustel ja kelle otsustada see on? Paljud inimesed ei hooma fakti, et hoolimata oma meelelahutuslikust vormist, kujutavad filmid sisuliselt endast siiski poliitilisi avaldusi ning mõjutavad vaatajate maailmavaadet, seda siis kas teadlikult või alateadlikult. Olgu need Hollywoodi filmid, mis rõhutavad USA üldist ja valdavat ühiskonnakorraldust ning levitavad (agressiivse turupoliitika abil) ameerikalikke väärtusi kogu maailmas, või spagetti-vesternid või art house kino.

“Isamaa ilu” ei joonista just kõige ilusamat pilti Eestist või siis Anne Eenpalust ja Tiina Jantsonist, kuid on äärmiselt nauditav film, mis ajab vaatajad korraga nii naerma kui mõtteid mõlgutama elu ning ühiskonna üle laiemalt, ja nendel põhjustel on kõnealune film igati väärt vaatamist. Ning oleks tore, kui film põhjustaks reaktsioone ja ajendaks diskussioone teemal, kes me oleme, kuhu me läheme ja milliste väärtuste toel. Ning seda just siin — Eestis.

Inglise keelest tõlkinud MARGIT SARV

ZIDAS DASKALOVSKI on doktorant politoloogia erialal Kesk-Euroopa Ülikoolis, Budapestis. Ta on avaldanud mitmeid artikleid, sealhulgas filmiteemalisi arvustusi ja intervjuusid ajakirjas “Central European Review”. Samuti on ta Makedoonia suurima päevalehe “Dnevnik” regulaarne kolumnist.