TARMO TEDER
KAKS LIITRIT ÕLUT JA SADA GRAMMI VIINA

“KALAMAJA-PUITLINNA VÕIMALUS”. Idee ja nõustamine: Hans Sandström ja Ann Lepp, käsikiri ja rezii: Marko Raat, kaamera: Erik Norkroos ja Jüri Norkroos, muusika: Meelis Salujärv, heli: Ain Lepp, teine rezissöör Andres Maimik, tekst: Marko Raat, teksti esitaja Mart Mikk, montaaz: Kersti Miilen, produtsent Erik Norkroos. Video Betacam SP, 42 min, värviline ja mustvalge. © “Rühm + 0”, 2000.

“NÕMME”. Käsikiri: Rein Raamat, Jüri Jõgeda ja Leho Lõhmus, lavastus: Rein Raamat ja Helvi Raamat, kaamera: Kaljo Reintam ja Rein Raamat, tekst: Elem Treier, laul: Therese Raide, süntesaator: Therese Raide ja Helvi Raamat, muusikaline kujundus: Helvi Raamat, heli: Ariel Tali, montaaz: Georg Jõesaar, produtsent Helvi Raamat. Video Betacam SP, 47 min, värviline ja mustvalge. Tootja: OÜ Raamat-Film, 1999.

“AGULIS”. Idee kaameraga: Õnne Luha, assistent Ülle Krüger, heli: TPÜ filmi ja video õppetooli helirezii tudengid (stuudio “Film Audio”), montaaz: Kersti Miilen, Arvi Pill, Andres Lepasar ja Kalle Käärik, abilised: Ano Laan, Romek Kadak, Toomas Laan, Artur Granström ja Külli Tüli. Video Betacam SP, 17 min, värviline. © Õnne Luha, 2001.

Kolme vaatlusaluse filmi ühine teema on puitasum. Tallinna linnaosadest näeme Kalamaja, Nõmme, Kassisaba, kesklinna paiku. Rezissöörid on nii või teisiti puudutanud vanade majade erilist hingust ja neis elavaid iselaadseid inimesi. Mõnikord on tunda natuke koha vaimu, videolinti on püütud lai spekter tüüpe paljudes tegevustes. Kaamerast pole pääsenud ka loomad ja linnud.

1.

Marko Raat tegi oma käsikirja järgi kolmveerandtunnise filmi “Kalamaja — puitlinna võimalus”, milles näidatakse sadu maju ja puitehitiste renoveerimise kümneid asjatundjaid kuni entusiastlikult remontiva koduperenaiseni välja. Kommenteerijate poolest on film vägagi tasakaalustatud ja mitmekesine, rääkivad pead ei tüüta. Paistab, et teemast on välja pigistatud maksimum.

Film algab XX sajandi alguse vaadetega agulimajadele, mitmed fotod pärinevad Tartust, kõlab 1930. aastate Prantsuse diplomaadi ja õpetaja Chatala aguliidülli sõnastus. Arhiivist on võetud kroonikakaadrid 1950. aastate lõpu sotsialistlikust ülesehitusest, optimistlik naisdiktor kuulutab kadu vanadele puitlobudikele, taustaks lööv estraadimuusika. Kerkisid plokkmajad, betoonbarakid, nn hruštšovkad, kuid tänaseni on säilinud ikkagi suhteliselt palju puitmaju päris algsel kujul.

Kalamaja mainiti ürikuis juba XV—XVI sajandil, asumi puithoonestus pärineb põhiliselt XIX sajandi esimeset poolest kuni XX sajandi esimese pooleni. Pealeloetud tekst on informatsioonitihe, arhitektuuriteaduslikult tiine, mõistust võõrsõnade ja pikkade lausetega koormav. Saame teada, et plahvatusliku urbaniseerumise ajast on Kalamaja arhitektuurne pale üpris kirju — näha on klassitsismi, historitsismi, juugendit, rahvusromantismi elemente, 1930. aastatest funktsionalismi algeid, mil hakkas levima inimsõbraliku aedlinna ideaal.

Kalamaja peetakse nagu lakmuspaberiks, mis näitab, kuidas säilitada ajalooline elukeskkond seda radikaalselt muutmata. Üldiselt on puitmajad halvas seisukorras, omandisuhted sassis, enamik tagastatud majade omanikke näevad väärtuslikuna vaid krunte, mida müüa või kuhu midagi uut peale ehitada.

Aselinnapea Liisa Pakosta toob välja Kalamaja piirkonna väärtused: tervislik, vaikne, roheline, lapsed võivad õues mängida, pole liiklusummikuid. Muinsuskaitse spets ja Humanitaarinstituudi rektor Jaan Tamm väärtustab mitte ainult maju, vaid ka nende ümbruses peituvaid võimalusi, inimväärset läbipõimunud elukeskkonda.

Kalamaja kui linnaosa restaureerimisplaanid on jäänud ebaleva üldsõnalisusega soosivaks. Aastal 1999 käivitus Rootsi riigi Baltimaade toetamise fondi toel ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi initsiatiivil sihtprojekti “Idakaar” raames Kalamajas üks pilootprojekt, kuidas lihtsate vahenditega ja säästlikult renoveerida vana puitmaja, säilitada selle põhikonstruktsioonid, struktuur, välisilme. Käsile võeti hoone Väike-Patarei 3. Paljuski keskendub film selle restaureerimisele, näeme vastavat restaureerimisseminari, ehitusviise, spetsiifilisi töövõtteid, ehitusmehi, vanu materjale, mis on vastupidavamad ja inimsõbralikumad. Näiteks palkide vahele pandava kasetohu kui isolatsioonimaterjali garantii on 50—100 aastat, bituumenil aga vaid kaks aastat. Kahjuks on aga tehismaterjalide kultus looduslikud, kauakestvad ja inimsõbralikud materjalid välja tõrjunud. Täispuhutud näiteks “Ilmarise” kvartali plekist ja plastmassist puiduimitatsioonid, “laudseinade” odavalt kõmisev pseudo.

Filmist koorub Eesti mineviku arhitektuuriline ja eluasemeline vastuolu: ehituskunsti näiteks toodavad tippehitised on ikka kivist, aga inimeste elamise jaoks ehitatud majad enamasti puust. Arhitektuuriajalugu kipub väiksema ühiskondliku rolliga tavaehitistest mööda vaatama. Kuid näiteks Riias Daugava jões paikneb saar, millel on kalurite vana asum, mis kuulutatud puitarhitektuuri kaitsealaks. Seal domineerib puitmaterjal, uus peab vanaga sobima. Rootsis ja Soomes on puitmajas elamine prestiizne.

Marko Raadi film suudab näidata Kalamaja erilisi tahke ja asumi väärtust, mis nõuab temaga linnaehituslikult eraldi tegelemist.

2.

Rein Raamatu “Nõmme” on ülevaatefilm linnaosast, mis oli kunagi omaette aedlinn. Sõna saavad ametnikud ja juhid, Raamatu kaamera püüab inimesi tegevuses, pöördub korduvalt võtma maju mändide all, fikseerib ajaloolisi fotosid. Elem Treieri sulest pärit ja Tõnu Mikiveri pealeloetud tekst kõlab mõõdutundlikult, olles pigem tagasihoidev ja valivalt maitsekas kui infotihedusega soolav.

Ülevaatefilmi üheks oluliseks teemaks on inimese tervis ehk ka tõutervis, mille kindlustamine ja tootmine algab maast madalast. Käsitletakse haridusteemat, näidakase lapsi õppimas, huviringides ja sportimas. Nõmmel on seitse kooli ja üksteist lasteaeda. Aga tegutsevad ka pensionärid oma päevakeskuses. Nõmmel on palju iluaedu, lisaks tervisele ja vaimsusele tõusebki filmi kolmandaks märksõnaks kodukohaarmastus.

Raamatu filmi alguses esitab Treier imeliku küsimuse: “Kas Nõmme rajaja Nikolai von Glehn (1841—1923) oleks teadnud uskuda, et männikute ja liivikute vahele, kus saadi suvilakrunte osta, areneb kõige suurem Tallinna linnaosa?” Mis tähendab teadnud uskuda? Muidugi ei teadnud. Tegelikult püüab film vastata teisele küsimusele: “Kes on siin tänapäeva Glehn?”

Filmimiseaegne linnaosa vanem Värner Lootsman nendib, et Nõmme elanikkond on silma paistnud vaimse potentsiaali ja kultuurilembesuse poolest. Sinna on kodu rajanud arhitektid, muusikud, kunstnikud, kirjanikud, teadlased ning kindlasti on see oma jälje jätnud kogu Nõmme arengusse. Omaette särava plejaadi moodustavad Nõmme gümnaasiumi vilistlased.

Raamat on oma kaameraga päris paljudesse paikadesse jõudnud ja teemad (haiglad, laulu- ja mänguseltsid, kunstiline isetegevus, Nõmme kultuurikeskus, Underi ja Tuglase kirjanduskeskus, Kristjan Raua majamuuseum, kalmistud, vabaõhu-ujula, suusahüppetorn, tenniseväljakud, prügimägi, barakid, klaasivabrik jms) natuke eklektilisse ketti monteerinud, aga ruumiliselt suurest ja ka ajas ulatuslikust Nõmmest enam-vähem ülevaate andnud.

Mitte üksnes Glehn, vaid ka raudtee rajas Nõmme. Alguses, 1886. aastal valmis loss, park, skulptuurid, palmimaja, Kalevipoja monument. Omaette linnaks kuulutati Nõmme 12. novembril 1926 EW valitsuse otsusega. Ametnik mainib, et Nõmme maksab tänu rikkamale elanikkonnale Tallinna eelarvesse tunduvalt rohkem, kui ta sealt ise tagasi saab. Apoliitiliselt eetilist joont hoidvas filmis pole Nõmme kui linna iseseisvuse taastamisest piiksugi tehtud. Ja õige kah, see oleks muusika teisest operetist. Pääsküla prügimäe tuhandete kajakate keskel sobravad prügimikud rabamaastiku ja silmapiiri foonil on võimas ja kaunis filmipilt, mida markeerib ökoloogia- ja sotsiaalprobleemidele viitav lause. Natuke pikemat kommentaari väärivad XX sajandi algul raudteelaste tarvis ehitatud barakid Pärnu maante ääres. Näeme ka viiekorruselisi moodsaid betoonbarakke, mis Nõmmele ei sobi. Filmi lõpetavad vaated helikopterilt.

Raamat on teinud vastutustundlikult kaardistava töö, mis jääb Nõmme linnaosa või ehk ka linna arhiivi audiovisuaalseks varamuks hoolimata sellest, mis poliitilise partei esindajad parajasti Nõmmet juhivad.

3.

Õnne Luha “Agulis” püüab inimesi äärelinna tänavail ja hoovides. Peaaegu sadakonnast videofragmendist koosnev jada (vanamees laob halge, viinajoojad lõkke ääres, lakkuv kass, põõnav hulkur, eided tänaval, kiikuvad lapsed, grafiti LEENA ON LITS või EVELIN ON PARM JA JOODIK, habemik aknal, indlevad kassid, aia najal kakerdav joodik, inimesed, räämas fassaadid, hoovid, tänavad, müürid, plangud jne) tekitab iselaadse meditatiivse agulitunnetuse. Kummatigi pole see agul aga kesklinnast kuigi kaugel, paradoksaalselt võib see agul lausa sinna kesklinna piiridesse kuuludagi, nagu tõestab Luha tänava näide.

Kuid filmitud on ka Kalamajas. Pea neljandiku ajast passib kaamera Soo ja Uus-Kalamaja lörtsisel ristmikul sinna ilmuvaid inimesi ja autosid. Rõhutatult on tegemist vanemate ja vaesemasse kihti kuuluvate inimestega, vaeselt riietatud pükniliste tüüpidega.

Õnne Luha film sarnaneb laadilt Jaan Tätte “Saarega”, kuid pole inimestele suures plaanis nii lähedale läinud. Jäädud on distantsile, keskplaani hiilima. On näha, et film võeti ilma asjaosalistega eelnevalt läbi rääkimata, mõnikord on otse sõimates kaamerat eemale peletatud. Asotsiaalse maiguga tegelastele nina alla trügimine võib filmitegijale kaasa tuua materiaalseid ja füüsilisi kahjustusi — purustatud objektiivi või sinise silmaaluse. Kuid üritada maksab siiski.

*

Võrreldes Raadi ja Raamatu paraadmundri, lakitud väljanäitusega on Luha fassaadide taha pugenud ja puitlinna elukilde ilustamata üles võtnud. Pärast “Kalamaja” ja “Nõmmet” lühikest “Agulis” vaadates oli tunne, nagu oleksin liitrite kaupa lonksatud lahja õlle peale sada grammi haljast visanud.

ÕNNE LUHA (sünd. 30. XI 1964 Haapsalus) on õppinud fotograafiat. Teinud lühifilmid “Teeme “Tapvat Tartut”” (1998), “Hirmuotsija” (1998), “Agul” (2001) ja “Päev minu elust — Merka” (2002).