KÄRT HELLERMA
SOOVIN PÄÄSEDA AJALUKKU

“ME ISE ENNAST”. Stsenarist ja rezissöör Mart Taevere, operaator Meelis Kadastik, helilooja Siim Randla, teksti esitaja: Lembit Ulfsak, off-line montaaz: Sirje Haagel, on-line montaaz: Kaido Strööm, toimetaja Mart Taevere, produtsent Peeter Urbla. Video Betacam SP, 57 min, värviline. © “Exitfilm”, 2001.

See, et Eesti on enesetappude rohkuselt maailma sellealases “edetabelis” silmatorkavalt kõrgel kohal, on teada tõsiasi. Igasuguse informatsiooniga kaasneb sund teha sellest järeldusi. Millest kõneleb enesetappude suur hulk? Kindlasti ühest süngest sotsiaalsest probleemist, aga mitte ainult. On naiivne loota, nagu saaks küsimust lahendada ainult sotsiaalabi suurendamisega või ühiskonna heaolulati tõstmisega. Arvud, mida statistika kiretult registreerib, on vaid jäämäe veepealne osa ja ilmselt selleks jäävadki, hoolimata, millises suunas nad parasjagu kõiguvad.

Enesetapp on komplitseeritud nähtus, mille puhul praktilist laadi ja kui tahes hoolsad “preventiivsed” meetmed lihtsalt ei pruugi toimida. Pole juhuslik, et ennetustööga selles küsimuses tegeleb koguni iseseisev teadusharu, suitsodoloogia. Enesetapp pole ju mitte ainult sotsiaalne, vaid terve filosoofilis-kultuuriline fenomen. Kas või riivamisi ja abstraktselt puutub selle küsimusega teatud arenguastmel kokku peaaegu et iga inimene, olenemata soost, vanusest, rassilisest kuuluvusest, tegevusalast, haridustasemest, vaesusest või rikkusest. Isegi usutunnistus ei pruugi anda garantiid selle kohta, et elutahe igas olukorras ja alati muutumatult säilib. Ei tea, kas päris igaüks elu jooksul enesetapule mõtleb, aga väga paljud kindlasti. See pole inimesele midagi kauget ja mõistetamatut, pigem märk ühest individualiseerumise etapist. Iseenese käe läbi maailmast lahkumise võimalus võib inimesele anda teate tema isikliku vabaduse kohta, teinekord aga kas või ideena lohutada ja leevendada.

Millal minnakse reaalselt nii kaugele? Ühtede jaoks tõuseb küsimus lihtsalt teravamalt kui teiste jaoks. Suitsiidialtiks muutumise põhjuseks võib olla kas tundeelu häire või üldine labiilne närvikava, mis võimendab väiksematki isiklikku segadust. Eluga puntrasse jooksmise kogemusi, rahuldamata tunnustusevajadust, turvalisuse puudumist, täielikku lootusetust, õnnetuolekut, masendust, elutüdimust, teistest isoleerituse ja saamatuse tunnet tuleb ette “parimaski perekonnas”. Või hirmu, et mind ei armastata, nagu diagnoosiks Luule Viilma. Kes seda täpselt teab. On selge, et mõnikord muutub elu väljakannatamatuks.

Ent “kiirabiks” kasutatavaid argumente, millega potentsiaalset enesetapjat oma sügavalt individuaalsest otsusest loobuma sunniksid, selsamal otsusetasandil, kus elu tundub mõttetu, vaevarikas ja ülekohtune, õieti ju polegi. See eeldab pikemat arenguprotsessi, terve mõtteviisi muutust, kuid alati pole see otsustanule enam jõukohane.

Igal juhul on enesetapp käsitlusainena raske, eriti visuaalses meedias — nii telesaates kui ka dokumentaalfilmis —, sest pakub mitmeid lähenemisvõimalusi. Valiku tegemine nõuab tõsist kaalumist, sest teema on selline, kus on kerge libastuda. Võib takerduda näiteks ohtrasse didaktikasse, sentimentaalsesse tühipilti või siis šokipiltidega manipuleerimisse.

Mart Taevere dokumentaalfilm “Me ise ennast” võtab vaatluse alla noorte ja laste enesetapud. Filmi saatvad tiitrid ütlevad, et enesetapumõtteid mõlgutab iga kümnes eesti laps. Tuleb tunnistada, et see pole ainult lastekodus kasvanud laste probleem — ega ka ainult nende oma, kelle vanemad on vangis või alkohoolikud. Nii võiks seda filmi käsitada kui hoiatust, kui signaali selle kohta, et asjad on korrast ära. See võiks olla üleskutse olla oma laste suhtes tähelepanelikumad, enne kui on hilja.

Teema sotsioloogilise uurimise ja mitmest vaatepunktist (psühholoog, suitsidoloog, arst, õpetaja, lapsevanemad jt) analüüsimise asemel on tegijad valinud emotsionaalsema tee, portreteerides jõudumööda kolme noort inimest, kellest ühte küll enam kaamerate ees pole. Lastekodus kasvanud teismeline Liina elustub üksnes oma kaaslaste meenutustes, sest kahest tüdrukust, kes üheskoos sillalt jõkke hüppasid, oli just tema see, keda ei õnnestunud päästa. Teine oli Kaja, kes on kutsutud sündmuskohale rääkima, mis siis õieti toimus. Koos sõbrannaga vettehüppamise põhjendamisel jääb tüdruk üpris kidakeelseks. Korraks tunnistab ta, et nad soovisid saada kuulsaks, saada ajalukku… Kas ainult?

“Võib-olla ta kartis tulevikku,” ütleb Kaja hukkunud Liina kohta. Korduvalt näidatud kaadrid uppunud tüdruku vees ligunenud näost jäädvustavad küll teravalt juhtunu ja on suures kontrastis elusast Liinast säilinud piltidega, kuid ei anna iseenesest teemale midagi juurde.

“Mind ei ole kellelgi vaja,” arvab suurest perest pärit endine Puiatu kooli poiss Renaldo, kelle kavala naeratuse ja vitaalse sagimise taga küll potentsiaalset enesetapjat ei aimu. Pigem on ta tavaline ennast kehtestada sooviv masuurikast nooruk, kes õige tegevuseta jäädes agressiivseks ja ülekäte läheb. Ometi on noormehe lühikeses eluloos katseid enda külge kätt panna, sellest ka teose ühe tegelase roll. Kuna ta oma ennasthävitavaid tegusid ise joviaalselt, sugugi häbenemata kirjeldab, ilmneb peagi, et need on tehtud kindla eesmärgiga — pigem protestiks, endale tähelepanu tõmbamiseks, oma tahte läbisurumiseks, kui ehtsast kannatusest või soovist eluga hüvasti jätta.

Renaldol on vedanud, ta on saanud endale uue ema, kes väärib austust selle eest, et tal on tahet ja energiat pühenduda lisaks oma lastele veel ühele. Nüüd on Renaldol töö, ta teenib endale raha, et osta päris oma muusikakeskus. “Olen jalad alla saanud,” tunnistab poiss. Happy end?

Võib-olla peaks tegema eraldi filmi neist müstilistest emadest, kes tänapäeva Eestis endale kasulapsi võtavad? Kes nad on? Miks nad seda teevad? Kas ligimesearmastus on olemas?

Kolmas portreteeritav on eluga rahulolematu, oma murede kinnises ringis heitlev üksikema Annely, kellel on samuti paar enesetapukatset seljataga. Teda iseloomustavad apaatsus, huvipuudus välismaailma vastu, äärmuslik enesekesksus, väga kõikuv enesehinnang. Oma hädades süüdistab ta oma ema, kes temast ei hoolinud, kui ta laps oli. Temagi januneb tähelepanu järele ning filmis paneb ta käiku kogu oma naiselike võlude arsenali, et ainult olla nähtaval, et olla keegi, keda märgataks. Selle puhuti ekshibitsionistliku portree puhul on filmi sattunud õige tooreid kohti, kas või see, kui koos Annelyga külastatakse tema eksämma ja kaamera taha jääv autor abitult üritab “psühholoogiks” kehastuda. See portree on teistest tunduvalt üheplaanilisem.

Ühe uurimuse tulemus väidab, et mida rohkem inimene oma jutus kasutab sõna “mina”, seda varem ta ära sureb. Ei tohi liiga palju tegelda iseendaga, võiks ka Annelyle nähtu põhjal soovitada. Tallegi tuleb viimaks aru pähe. Kellelgi pole õigust kätt enda külge panna, kui elu on sulle antud, tunnistab ta.

Küllap on kriminaalkroonika zanrielemendid taotluslikud, sest jubedusvärinaid tekitavate fotodega filmis üldiselt ei koonerdata. Need kuuluvad kolmikportree erinevate osade vahele nagu remargid, mis märgivad teatavaid vahepeatusi teatrilavastuse stseenide vahel. Remargid aga tavaliselt täiendavad ja seletavad süzeed, mitte ei mängi seda üle. Nii kippus paraku juhtuma selles filmis, millest tagantjärele meenuvad just naturalistlikud fotod end üles poonutest, kusagilt kõrgelt allahüpanutest, rongi alla jäänutest jne. Pildid on detailsed, ilustamata ja ülevaatlikud, aga teevad kuhjununa ülejäänud materjalile karuteene, sest põhiosa filmist on esitatud hoopis teises võtmes.

Vaataja vastuvõtlikkusel on omad piirid, ta ootab tegijailt ka ebamugava teema puhul selgust ja järjekindlust. Kui politseifotosid ei raatsitud kasutamata jätta — et ei jääks mingeid illusioone? —, oleks ehk pidanudki jääma laiendatud kriminaalkroonika loogikareeglite juurde, lisama iga eksponeeritud pildi juurde väikese taustaselgituse, mis siis õieti juhtus ja keda me seal niimoodi lamamas-rippumas nägime. Praegune fragmentaarsus ergutab küll vaataja šokiteadvust, aga töötab filmitervikule vastu.

Peamiseks etteheiteks nähtule jääbki see, et vürtsika dekoratsiooni funktsiooni asetatuna tekkis karmidel laibapiltidel liiga suur konflikt ülejäänud filmi paatosega. See, nagu öeldud, pole loomult mitte niivõrd uuriv ja sügavamaid põhjendusi otsiv, pigem leebelt vaatlev ja emotsioonidele rõhuv. Emotsioonid aga pole eesmärgina kuigi kindel pind, eriti kui nad jätavad lahtiseks küsimuse, millele siis õieti keskenduti.