MAREK KALLIN
“VENNASKOND” ÜLE “SINGER-VINGERI”

“VENNASKOND. MILLENNIUM”. Rezhissöör Tõnu Trubetsky, käsikiri: Tõnu Karro, Tõnu Trubetsky ja Sandra Heidov, operaatorid Vladimir Voronov, Andres Suurevälja, Viktor Koškin, Heldur Eltermaa, Ain Lepp, Veiko Taluste, Leo Saar, Rita Amelkina, Ilona Vammus jt, montaazh: Hendrik Reindla ja Rainer Kask, teksti loeb Aarne Üksküla, produtsent Mati Sepping. Peaosades: Tõnu Trubetsky, Anti Pathique, Allan Vainola ja Kaspar Jancis; teistes osades: Mait Vaik, Alar Aigro, Ülari Ollik, Camille Camille, Hindrek Heibre, Rainis Kingu, Kristjan Mäeots, Maret Pärnamets, Reginleif Trubetsky, Teet Tibar, Tamur Marjasoo, Meelis Tauk, Andrus Konotopski, Indrek Tamm, Margus Jõemägi, Juhan Ulfsak, Merle Teinemaa, Riho Baumann, Jaak Joala, Kristi Luik, Marko Tamjärv, Marko Mägi, Pierre Joseph Proudhon, Rott ja Street. Video Beta SP, 90 min, värviline. © “Faama Film”, “Eesti Tõsielufilm” ja Trubetsky Pictures, 1998.

“KOGU RAHA EEST”. Idee autor ja produtsent Avo Ulvik, muusika: Roald Jürlau, lavastus: Hardi Volmer, filmisid ja lõikasid Urmas Sepp, Andres Kull, Tõnis Terve, Iivi Ulvik ja Arpo Vatsel. Osades: Hardi Volmer (Volmi), Roald Jürlau (Rollo), Mihkel Raud (Miku), Rein Joasoo (Reinulja), Jaanus Raudkats (Jansa), Avo Ulvik (Ulveus), Andres Jüriado, James Horton, Bob Colley ja Fish. Video Beta SP, 26 min, värviline. © “Singer Vinger Produktsioon”, 1998.

Raske on “Vennaskonna” 90-minutise videofilmi puhul leida mingit ühist nimetajat, mille alla kõik seal toimuv viia. Ansambel jalutamas Helsingi tänavatel ja metroos. Katked kümnetest kontsertidest. Põgenemine miilitsa eest kuskil 1987. aasta jõulupühal.

Kogu film ei moodustagi kokku mingit tervikut, ent mingil kummalisel kombel on see niivõrd vennaskonnalik, kui üldse saab olla. Segane, paranoiline, katkestustega, halva kvaliteediga, paljud parimad lood üldse puudu.

See ei ole kindlasti greatest hits kogumik, mida sadade kaupa (Eesti mõistes suur arv) muusikapoodides müüdaks. “Vennaskond”. “Millennium” tundub olevat Tõnu Trubetsky nägemus “Vennaskonna” viieteistkümneaastasest karjäärist ja on sellisena üsna sümpaatne.

“Vennaskond” ja 1984

Filmi algus annab vastuse ühele küsimusele, mida ükski endast lugupidav muusikaajakirjanik ei küsi, nimelt, miks on bändil selline nimi nagu “Vennaskond.”

Ekraanil voogab tsitaat George Orwelli hoiatusulmeraamatust “1984”, kus Vennaskond oli müütiline organisatsioon, kes võitles Suure Venna võimu vastu. Ja Tõnu Trubetsky pani “Vennaskonna” kokku just aastal 1984…

“Vennaskonna” videosid vaadates peaks unustama oma kriitikameele kaameratöö kvaliteedi, montaazhi ja muu sellise suhtes. “Vennaskond” on alati olnud underground-bänd, ka oma kõrghetkedel, ja see video on underground-video. Pigem väärivad tähelepanu momendid ja pildid, mis siin vilksatavad. Näiteks 1993. aasta kontsert “Sõpruses”. Ruum on rahvast puupüsti täis ja inimeste ilmed väljendavad tõelist fanatismi. Nad ei tundu olevat purjus, vaid on tõsiselt armunud sellesse bändi. Nagu üks filmis intervjueeritav tüdruk ütles: “”Vennaskond” on mu elu.”

Tekib küsimus, mille poolest erinevad nad maailma populaarseima poistebändi “Backstreet Boysi” fännidest, keda ma nägin tänavu Helsingis? Ega eriti milleski. Samasugune valmidus teha kõike, mida bänd ütleb, sama usk bändi toodetud sõnumisse, olgugi see “Backstreetil” ja “Vennaskonnal” kardinaalselt erinev. Ent siiski, sellest rahvast, kes oli 1993. aastal “Vennaskonna” kontserdil, voolas veel mingit mässulisust. Rebel youth — libisevad huulilt sõnad — selline noorus, keda praegu enam laialt ei näe.

Mis sai punkarist?

Silmade ette jäi tollane “Psychoterrori” kitarrist Margus Müil, kes praegu, üllatus-üllatus, töötab seltskonnaajakirja “Kroonika” tegevtoimetajana. Kirjutab ja toimetab kiitvaid lugusid neistsamadest “täissöönud sitapeadest”, kellest tema bänd “Psychoterror” veel paar aastat tagasi laulis.

Sümboliseerib siis “Vennaskonna” filmi nimi, “Millennium”, ühe aastatuhande, ühe põlvkonna lõppu? Sa kas kohaned ja hakkad edukaks nagu Müil või lähed põhja nagu teine kuulus punkar Rott, keda siin filmis ka tema lahutamatu õllepudeliga näidatakse. Võib-olla on ka kolmas tee — Trubetsky oma — käia tähtsusetul tööl, teenida vähe raha, aga jääda ustavaks oma ideaalidele ja proovida neid tasapisi edasi järgida.

Mis Trubetskysse puutub, siis on ta filmis eri seisukohtadel, teadmata, kes ta tahab olla. Nagu kogu oma elu, tundub mulle. Kohati on ta nagu võitlev anarhist, kes rahvast sügavast orjaunest üles äratab. Siis jälle, oma raamatutes eelkõige, masse põlgav aristokraat, vürst, kes üritab elada talle väärilist aadli-elu. Ka siin on näha vastuolu loos “Ootame Sind pimedusemaal” videos uhkelt valgel hobusel ratsutava vürst Trubetsky ja filmi lõpus “Elagu Proudhon” laulva süngeilmelise nahas anarhisti Trube vahel.

“Millennium” on vähemalt siin kirjutanu jaoks hea film ka sel põhjusel, et tekib mitmesuguseid seoseid, mida pole varem üldse märganud. Nagu näiteks, et “Pille-Riin” pakatab erootikast märksa enam kui romantikast, et Mart Vaik on geniaalne laulukirjutaja, et Kaspar Jancis on multiandekas helilooja ja näitleja, et Camille nägi “Vennaskonna” viiuldajana palju armsam välja kui praegu diskobeibena.

Kogu “Millennium” on nii anti-MTV, kui üldse saab olla. Kui MTV-videotega haakuvad sellised sõnad nagu “kiirus”, “action”, “sära” ja “professionaalsus”, siis “Millennium” on aeglane, rutiinne, tuhm ja ebaprofessionaalne. Kõlab masendavalt, ent kohati see skeem siiski töötab, siis kui aeglus on muudetud nii tapvalt venivaks, et see teeb videost omamoodi kunstiteose. “Ta lihtsalt hulgub linnast linna” Kaspar Jancise keksiva sammuga on parim, “Pille-Riin” koos patsidega tütarlapse infantiilse naeratusega ei jää palju alla.

Kokkuvõttes, selle filmi vaatajale ei saa küll soovida, et may tonight be extra special, aga, jumal, kaitse “Vennaskonda” ning anna neile igavest elu lõppevas öös.

*

Hardi Volmer on professionaalne filmitegija. Kõigi eelduste kohaselt pidanuks ta tegema oma bändist “Singer-Vingerist” fantastilise lühifilmi, kus on küllaldaselt huumorit, küünilisust, action’likke momente ja efektne lõpp.

Unustage see kõik ära. “Kogu raha eest” tundub algul olevat sõpradele tehtud videoreportaazh “Kuidas me esimest korda Ameerikas käisime ja hästi mõnusad mehed olime”. Siis tulevad mängu ameeriklased ja tundub, et asi peaks nagu mängufilmi moodi olema. Oi, kui kuradima igav see on. Mitte ühtegi naljakat kohta.

Sisu räägib sellest, kuidas üks hästi šeff Eesti bänd üritab Ameerikas läbi lüüa ja suhtleb selleks paljude produtsentidega. Tulemust näete, kui viitsite filmi lõpuni vaadata. Mina pidin sellest arvustuse kirjutama, seetõttu ma vaatasin. Fänn vaatab võib-olla sellepärast, et näeb Volmerit, Rauda, Jürlaud ja teisi. Mittefännil aga pole mingit põhjust vaadata. See on vilets koduvideo. Okei, kaameratöö on hea ja USA plaadiprodutsentide viisakas käitumine bändi persesaatmisel imetlusväärne. Ent sellega kõik lõpeb. Filmi vahele pistetud, samuti New Yorgis vändatud, ansambli video “Kogu raha eest” on esiteks muusikaliselt nõrk lugu ja teiseks ka igav vaadata.

Unustage see lugu ja video ära. Te säästate kakskümmend kuus väärtuslikku minutit oma elust.

MAREK KALLIN (sünd. 12. oktoobril 1976 Tallinnas) õpib Tallinna Pedagoogikaülikoolis haldusjuhtimist. Töötab noorteajakirjas “X” tegevtoimetajana.