PEETER TOROP
HARIMISE KUNST

Sulev Keedus sai oma filmile “In Paradisum” 1994. aastal Eesti Filmiajakirjanike Ühingult aasta parima eesti filmi tiitli. Viis aastat hiljem pälvis sama tiitli tema mängufilm “Georgica”. Neid kaht filmi ühendab paradiisi mõiste. Vanglakultuurile pühendatud dokumentaalfilmis on paradiis muusikaline teema, mis kontseptualiseerib verbaalse ja visuaalse lahknemisele rajatud tervikut. “Georgica” laiendatud sünopsis algab sama teemaga: “Läbi kõigi teada olevate aegade käib igatsus kadunud paradiisi järele. Olevik, mis kunagi ei ole pilvitult õnnelik, on inimkonda pannud kujutlema kaotsiläinud ideaalset ja õnnist minevikku, millest tänased tumedad jõud, kas inimeses endas peituv pärispatt või väljas pesitsevad kurjad deemonid või mõlemad koos, olevat meid tõuganud õnnetusse — Eedenist hädaorgu.”

“In Paradisum” on seda filmi väga sügavalt mõistnud Avo Üpruse arvates “museaalne, illustratiivne” film, milles on kõrvuti tõde ja vale: “Siit, tõe ja vale “märkide teatrist” moodustuvad mõtted lubavad kirjeldamise asemel mütologiseerida ja analüüsida nii müüti kui selle tselluloidlindile materialiseerunud aluspõhja.” Vangide valmiduses end eksponeerida näeb kriitik nende võimetust mõista tõelisust ja sellega seoses ka lapsemeelset tunnustuse otsimist: “Vajadus teostada iseend mandub vajaduseks mängida iseend, oma ideaali või kujutlust enesest, jäädvustada iseend, ja mis oluline: tundmata iseend.” (Avo Üprus. Sfinksi langemine. — ”Teater. Muusika. Kino” 1993, nr 6, lk 81—83.)

Vanglaelu õuduste poolt film ei puuduta ja ei saagi seda teha. Tegemist on rauaajastu kultuuriantropoloogilise filmiga. Ümmarguse luubi alla on võetud kandiline, kastiline maailm. Vangidest kõnelev film algab ju valvurite laskeharjutustega. Tuletagem meelde selle ajastu iseloomustust Ovidiuse “Metamorfoosidest”:

Mees oma naist lubab tappa ja see teda ähvardab vastu, õudsete mürkide leent on kurnamas võõremad hirmsad ning juba aegsalt poeg isa aastaid uurima hakkab. (”Rooma kirjanduse antoloogia”, Tallinn, 1971, lk 390, tlk A. Kaalep ja Ü. Torpats.)

“Georgica” wakambade ja vangide vahel ei ole nende kultuuri jäädvustamise seisukohast suurt erinevust. Ehk vaid see, et ühel juhul kujutatakse kultuuri-, teisel juhul subkultuuri rituaale. Film juhib meid ühest kultuuristseenist teise ja vahendab selle maailma märke, aga mitte tähendusi, semiootikat, aga mitte semantikat. Ja me peamegi nägema seda, mida selle subkultuuri esindajad meile näitavad. Kuid samal ajal saame me kuulata lugu sellesse maailma sattumisest ja sellest pääsemise võimatusest. Kas paneme pildi ja sõna kokku eetilisest lähtudes, st peame näiteks kannibalismi jälkuseks ja ei püüagi peale hingevaesuse midagi näha. Või otsime tervikut eemilisel teel ja tunnistame kannibalismi selle kultuuri osana, mis meie ees on avanenud ja püüame ehk seda mõistagi. Sulev Keeduse film pakub meile valikuvõimalust.

“In Paradisumis” on kõrvuti võõras pilt ja oma sõna, kultuuriantropoloogi kaamera ja kultuurikandja pihtimus. Aga terviku loomises osaleb veel ka filmikunstnik, kes aegruumistab kujutatava. Ei ole raske leida ruumilist vastet vanglale. Nelinurkne trellitatud maailm on paratamatu taust. Filmi algusena fikseerib silm pealkirja teksti ja kõrv marsisammud. Vangivalvurid marsivad harjutama kandiliste märklaudade pihta tulistamist ja kohe on luubi all kiri end tapnud vangilt. Seejärel kõlab oreli saatel paradiisilaul ja kaadritaguses tekstis algab lugu armastusega. Lugu, mille rääkimise ajendiks on surm. Need polaarsused saavad kokku subkultuurilises kaadris vangist, kes vööni paljana demonstreerib telliskiviseina taustal oma muinasjutulisi (rüütlid ja lossid) tätoveeringuid. Ja film lõpeb peaaegu samasuguse kaadriga vanglast vabanenud naisest, kes bussipeatuse nelinurkse betoontahuka taustal ootab ja vaatab. Ja filmivaataja kõrv kuuleb möödasõitvate autode hääli — elurattad on jätkanud ja jätkavad ükskõikselt pöörlemist.

Paradiisilaul toob oma juhtmotiivsusega aegruumi igavikulise aja. Paradiisist on inimkond pattulangemise pärast välja aetud. Aga jäänud on müüdid ja igatsus. Unistused naasmisest maapealsesse või pääsemisest taevasesse paradiisiaeda, aga ka apokalüptilised lootused pääseda taeva- linna. Paradiisil nagu vanglalgi on neis kujutlustes väravad, mis paotuvad ristimise abil, avanevad laiemalt müstilise elukogemuse mõjul ja päästavad sisse pärast surma. Ühelt poolt vangla profaneerib paradiisi, teiselt poolt on filmi üheks võtmestseeniks vangla laste ristimine. Laste kaudu voolab aeg tagasi ja tekib paradiisitunne, lootus rikkumatusele või ülestõusmisele. Nii on vanglas võimalik tõeline müstiline kogemus, kuigi tegelikkuses näidatakse hoopis enam selle imitatsiooni rituaalide ja märkide näol. Sel müstikal puudub religioosne hardus. Ka armastuse teemast alanud taustalugu on oma kiretuses muutunud lõpuks looks ärkamata hingest.

Seega on “In Paradisum” ikkagi laul, mis seob suletuse vanglasse suletusega oma patusesse kehasse ja hinge. See film näitab üht maailma. Tungimata iga üksiku inimese hinge, näitab ta ka mälu, täpsemalt mäletamise viisi. Vanglatäit pilte hoiab koos üks lugu, mäletamise lugu.

“Georgica” on mitmes mõttes “In Paradisumi” jätk. Jätkub tundlik pildi- ja helirea koosmõju. Sellest sündiv poeetika on algupärane ja samas universaalne. On iseseisvuse tunnus, kui rezhissöör paigutab oma filmi mingisse aimatavasse traditsiooni, intertekstuaalsesse ruumi, mis saab osaks tema autoristrateegiast. Ei ole matkimine, kui ma näen filmis mõtlemise ja mõtestamise viisi, milles aiman seoseid Andrei Tarkovski “Stalkeriga”, Thengiz Abuladze “Patukahetsusega” või veel mõne filmiga.

Jätkub teema. Vangla on avardunud, tsooniks on terve saar. “Georgica” algabki vene keele ja trellidega. Juustegi pügamine viitab algul samale maailmale ja omandab vaid hiljem filmi kujutuskontseptsiooni avanemise käigus sümboolse lisatähenduse.

Areneb edasi aegruumilise struktuuri loomine. Vangla kandilise maailma asemel on maailmade samaaegsus, mis geomeetrilises mõttes tähendab ruudu ja ringi võitlust. Selles aegruumis jätkub lapse teema ja sellega seostuv fallose teema. “In Paradisum” eksponeerib peaaegu hoomamatu fallosega poisipõnni ja vange pornovideot vaatamas, milles kogukas fallos on suuseksi objekt. “Georgicas” algab see teema mesilase nõelamisega poisi noku otsast ja Jakubi jutustusega wakambadest, kes lasknud mesilastel kubemest nõelata, et siis paistes fallosega naisi õnnest kiljuma panna. Jakubi suhtumine oma Aafrika perioodi on erootiline, pringi tagumikuga fotoelamuski teeb ta hingamise õige kiireks. Mütoloogiline taust on mõlemal filmil sama, kuid selle nähtavuse ja olulisuse aste erinev.

Ja üks oluline muutus. Vanglafilmis sisuliselt puudub eneserefleksioon. Jutustatud loos on kirjeldus analüüsist olulisem. Vergiliuse “Georgica” üheks juhtmotiiviks on aga just mõistmisvõime ülistus:

Ent on õnnelik toogi, kel on iga maajumal tuntud... (Op. Cit., lk 284, tlk L. Anvelt.) See ei tähenda veel osutatud õnne saavutamist, küll aga väärtustamist. Hirmu, ka surmahirmu ületamise aluseks on kontakt maaga. Vergiliuse “Georgica” ehk maaharija kunst ülistab just seda olemuslikku kontakti maaga. Kõigist ühiskonnaliikmetest saab talupoeg tähtsaimaks, sest miski ei lõhu tema sidet maaga:

Ent talupoeg üha vaid oma adraga kündnud on mulda: on kogu aastaks tööd; isamaad ning väikesi lapsi toidab ta sest, nagu lehmigi ning tulukaid härjavärsse. (Op. Cit., lk 285.)

Vergilius kutsub talupoegi üles maaharimise kunsti õppima, sest maa tasub töö eest õiglaselt:

Aga filmi tegevus toimub anastatud saarel ja sakraalne side maaga saab Vergiliuse taustal hoopis uue värvingu.

SAAR

Gilles Deleuze on nimetanud saare ideed geograafiliselt dramatiseerituks. Tulemuseks on saare mõiste jagunemine kaheks, okeaaniliseks ja kontinentaalseks. Okeaaniline saar on merest kerkinud või koguni pursanud, kontinentaalne saar on mandrist murdunud triiviv, lahutatu. Need on kaks erinevat mentaalsust. Uku Masing on kirjeldanud üht lahkumist põhjamaisest aiast soojale saarele: “Ta ei mõelnud enam oma aiale ega puile, millest hoolis nii, et nuttis tulles ära säält ja sulgenud värava, ei mõelnud enam sellelegi, et kolme aasta pärast alles jälle neid näeb. Tal polnud enam minevikku ega tulevikku, vaid teadis, et aed armastab teda ka siis kui ta on Reriga Rapanuil. Reri kuulis kõrvus kuuskede kohinat talveööl ja teadis, et temagi meeleldi läheks vahel tagasi nende juure, aga nüüd olid mürobalaanid ja palmid lähemal. Ja ka need olid ilusad. Ta pani käed risti kukla taha ja naeris tänu Jumalale hääde asjade eest.” (Uku Masing. Rapanui vabastamine ehk kajakad jumalate kalmistul. Tln., 1989, lk 341.)

Koos Felix Guattariga on Gilles Deleuze kirjutanud raamatu “Mis on filosoofia” (Qu’est — ce que la philosophie? Pariis, 1991), milles omaette peatükk on pühendatud geofilosoofiale. Selles on kõrvutatud maa ja territooriumi mõisteid. Kooskõla muutumine nende mõistete vahel toob kaasa deterritorialiseerimise või reterritorialiseerimise.

“Georgica” saar on geograafiliselt konkretiseerimata oma asukoha poolest, kuigi tegemist on kontinentaalse saarega. Ajalooliselt on see deterritorialiseeritud saar, mis on läinud maarahva käest okupeerijate kätte. Psühhosotsiaalselt aga toimub vaataja silme all reterritorialiseerimine, saare apokalüptiline taastamine. Jakub ütleb filmis: “Tänä on kahekümne töine juunikuu päiv... Sie on sama päiv, kui saar tühjast jäi... Jäi tühjast... Oli saar... Ja inimesed saare pial... Ja paadid mere ääres... Ja mere pial... Ja kerik oli ja pühapäival jutlus...Ja luomad olivad ja majad olid... ja kodod... Ja inimesed elasivad ja tulivad õhtal sinnä... Iäled olid... Inimeste iäled... Ja luomade iäled...”

Seal oli ka Jakubi kodu, need olid tema lähedaste hääled. Nüüd on tal vastutus oma rahva ees ja kadunud kaimudele tahab ta ka aru anda: “Tere sie rahvas kõik kes sa jälle oma kodu oled jõudnud... Saar on sinult ära võetud, laiv on sulle vasta antud... Meri olgu selle iest kiidetud... Ja kiidetud olgu kõik head vaimud, kes usuvad, et ükskord tuleb ikke aig, kui sa oma saare tagasi saad... Sellepärast mina sial ies olen ja uodan ... Pilliga... [- - -] Sie on sinu põld... Ja vili pääl... Ja kasvab... Ja juba kollasest tõmband ja sina tule ja akka leikama... Küll mina kõik seal toimetan... Kisun merest kala välja... Ja jahvatan jahust... Et vabriku korsten muudkui tossab... Päival ja üösel tossab ka... Ja kõik siad ja lambad süövad kalajahu, et suomused selga kasvavad... Siis saab neid võrkudega merest jälle püüda ja jälle jahust jahvatada... Silo tien ka... Kõik tornid tien silo täis... Ja korstnad tien silo täis... Suitsusilo tien ma...”

Keelutsoonis paiknevast saarest kui äravõetud territooriumist filmi algul saab lõpuks apokalüptiliselt tagastatav territoorium. Selles ongi “Georgica” eripära. Vergiliuse sakraalne suhtumine maasse põimub äravõetud saare teemaga ja sellele teemale apokalüptilise lahenduse pakkumisega.

AAFRIKA

Kui saar on koht, mille mälupildiks on kadunukeste ristid ja surnud hingede laev, siis Aafrika mäletamine on seotud salvestatud häältega, fotodega ja stseenisalvestustega mälus. Ka silma kaotamisega ja erootiliste elamustega. Kuus aastat misjonärina kiriku ehitamist wakambade juures on olnud oikumeeniline kogemus, kuid samas ka võõra sissetungija kogemus. On ju wakambadel oma jumalad. Misjonärina on Jakub aru saanud, et pealesunnitud usk muudab inimese suhteid maaga, oma kultuuri pinnasega. Soov tõlkida Vergiliuse “Georgicat” suahiili keelde on ajendatud süütundest ja soovist aidata kaasa inimese ja maa kokkukuulumisele: “Siis wakambad loevad sedä ja tahtvad sama maatööd tehä... Ja siis tuleb rõem... ja rahu... ja rikkus tuleb ka... Nõnna on Vergilius kirja pand... Sie piästab... Ja sie tieb wakambad õndsast oma maal... sial Aafrikas... Enne kui nad taiva oma jummälate ette lähevad... Aamen.”

Samas on tõlkimisajendi üheks osaks tõlkija enda võimatus olla maamees. See on kompensatoorne tõlkimine, tõlkija unistus oma maast ja maatööst. Ühe jumala nimel lahkus ta kodumaalt misjonitööle, jättis oma põllu vabatahtlikult. Teist jumalat peab ta kummardama, et omada õigust olla maal, mis pole enam tema territoorium. Lennukile taevas viidates ütleb Jakub: “Temä on minu Jummal. Tedä minä tienin... Pacta servanda sunt... Kokkulepetest tuleb kinni pidäda.”

Samamoodi on oma maata poiss. Tema identifitseerib end maakaardil Aafrika koha pealt leitud kohanimede abil: Fajan, Hongor, Fajafangana, Monomagotro, Masaimara, Tengo, Togo, Ulujuja.

RUUT JA RING

Filmi aegruumi kujutusprintsiibi aluseks on ruudu ja ringi kõrvutus. Ruut on materiaalne (nelja stiihiat ühendav), maine, mehelik, tark, korrale allutav. Ring on kosmiline, taevalik, naiselik, päikeseline, õnne- ja lootusrikas. Mõlema geomeetrilise kujundi tähendusi pole põhjust hakata üles lugema, olulisemad on sel üldisel taustal tekkivad situatiivsed tähendused.

Poisi ja tema ema maailm on rõhutatult kandiline. Trellide ja nelinurksete ukseavadega filmi ruumi kujundamine algabki. Pildistamiseks tuuakse taustaks valge lina nii vene sõjaväelaste kui wakambade juures. Ka elamiseks mõeldud vagun on kandiline jne.

Jakubi jaoks on ruut võtmesõna. Tema kodusaar on jaotatud nummerdatud ruutudeks ja neile vastavalt toimub selle pommitamine. Aga sama ruudustik loob ka mälukaardi: “Vaata... Sie on seitsmeteistkümnes ruut... Sial mina sündisin... Sie on viies ruut... Siel... Siel vahtrapuu taga kaugemast elas Silli...[- - -] Siel kaugemast oli tõine küla viel... Siel ei ole enämb midagist... Ei õle varemid, ei õle puid... Heina kah ei õle.” Poisi teadvuses on maakaardi ruudustikust leitud võõrad nimed, millest tal ei ole mälupilte. Jakubi mälupildid aga on muutunud nimedest numbriteks, tegelikkuse ruudustikust kadunud paikadeks.

Kandilisele maailmale vastandub wakambade ümar maailm. Ümar on isegi kirik. Rituaalne ringtants aga seob looduse ja kosmose. Jakub lähendab seda maailma enda omale, võimendades seda ümbernimetamisega. Sünteesides Aafrika Vergiliusega nimetab ta poisi wakambaks ja seejärel Maecenaseks, nagu oma silo sõtkuva hobuse Misjonäriks: “Täna ristime ühe Wakambanaga Maecenaseks ja siis kargame ringmängu ümber tule nagu mesilased emälinnu ümber.” Meenutuses Aafrikast kordub sama pildis ja sõnas: “Ühed tantsisivad tule ümber, tõised seisivad minu ümber ja mina ristisin neid.”

Selles tinglikus maailmas, mille loob Jakub kirikutorni, tallab hobune Misjonär ringiratast silo. Nii on see misjonär maa ja taeva vahel. Ja see redel, mis torni viib, on lootusrikas vihje Jaakobi unenäo redelile Piiblist, mida mööda inglid üles-alla liikusid ja mille kõrgeimal astmel seisis Jahve, kes lubas maa, millel Jaakob magas, talle ja tema järglastele anda.

Jakubi erilisus tuleneb paljus tema seotusest esivanemate hingedega. Filmi alguses imiteerib Jakub kajakate kisa ja nimetab kajakaid merre uppunud meeste hingedeks. Tema suhtleb mesilastega, nende jumala abimeestega ja ülestõusmise kuulutajatega. Ja suhtleb ka muude lahkunud hingedega. Tema hääl kõlab jumala poole, kuigi ka tema on kunagi vaikinud. Ta tuuakse koos hobusega ohvriks, tema kogutud silo langeb tornist maa peale. Rüvetatud maa ja rüvetatud lapsepõlv, maaema ja emadus saavad oma ohvri. Ja poiss hakkab rääkima. Ta teatab, et läheb ära ega tohi ütelda kuhu läheb. Ta lahkub kui väljavalitu, kellest kirjutas ka Vergilius: Tu muodo nascenti puero, quo ferrea primum desinet, ac toto surget gens aurea mundo... (Aga sina hoia seda sündivat poissi, kelle läbi lõpeb raudne hõim ja tõuseb kuldne rahvas üle kogu maailma.)

Vergiliuse “Georgica” pidi aitama takistada Rooma langemist, Sulev Keeduse “Georgica” tõlkis selle apokalüptiliseks nägemuseks sakraalsest seotusest maaga, omast ja võõrast, missioonist ja messiast. Keeduse stiil on universaalsusele püüdlev. Filmi kompositsiooniline struktuur toetub Vergiliuse “Georgica” neljale osale. Sellele on allutatud kahe mehe, vana ja noore suhtlemine ja meenutused. Need suhted omakorda leiavad aset märkidest tulvil asjade ja nähtuste maailmas. Seejuures toimub kõik “aigamüöda ja rahuliste”, et vaataja saaks filmi mütoloogilise märgikeelega harjuda.

Vergilius orienteerus maaharijale, Keedus õpetab austama maad kui sakraalset pinnast, mida saab austada ka siis, kui maaharimise õigust ei ole. Austada esivanemate mälestust, juuri, kultuuri, mis sellest võrsunud. Seega orienteerub ta tänapäeva inimesele ja püüab teda harida kunstiga, tuletada meelde, et kultuur on see, mida kultiveeritakse.

“Georgica”. Rezhissöör-lavastaja Sulev Keedus, stsenaristid Madis Kõiv ja Sulev Keedus, operaator-lavastaja Rein Kotov, helilooja Ariel Lagle, helirezhissöör Mart Otsa, monteerija Kaie-Ene Rääk, kunstnik-lavastaja Ronald Kolmann, kostüümikunstnikud Ene-Liis Semper ja Maret Kukkur, kunstnik-grimeerija Lii Kärner, kunstnik-dekoraator Harry Lepp, II rezhissöör Marju Lepp, rezhissööri assistent Liisi Keedus, tootmisjuhid Erika Laansalu ja Salme Poopuu, tootmisjuhi abid Tõnis Sahkai ja Sandra Heidov, negatiivimonteerija Maimu Arro, organist Toomas Trass, heliinsenerid Tõnu Presjärv, Harmo Kallaste ja Tiina Andreas, sünkroontaustad Mati Schönberg, Ain Lepp ja Kalev Keeroja, II helirezhissöör Ivo Felt, helirezhissööri assistent Kristjan Miilen, II operaator Rein Pruul, operaatori assistent Roland Adamson, kaameratehnikud Vitali Kladijev, Karl Lõhmus ja Valeri Kadurin, valgustajad Jaan Riim ja Märt Männiksaar, valgusmeistrid Uno Lahtein ja Enn Laats, fotograafid Arno Saar, Tarvo-Hanno Varres ja Endel Tarkpea, kostümeerijad Kristel Kärner, Ave Kuik ja Tuuli Malinovski, rekvisiitorid Pille Arro, Semjon Levin ja Margus Õunapuu, butafoor Hardi Aav, pürotehnik Armin Altorf, kokkusalvestus: Tom Forsström (Suomen Elokuvasäätio), kaasprodutsendid Mati Sepping ja Henrik Laanjärv, produtsent Sulev Keedus. Osades: Evald Aavik (Jakub), Mait Merekülski (Maecenas), Ülle Toming (ema); episoodides: Rein Oja, Kalle Käesel, Kersti Heinloo, Jane Õvel, Maarika Klesman, Maret Elbing, Medni Pilve, Reino Lepp, Svetlana Metsvaht, Lily Sepping, Marika Seen, Andres Ait, Märt Kaseorg, Merlis Nõgene, Katri Altmäe. 35 mm, 109 min, värviline ja toneeritud. Tootjad: “Q Film”, “Faama Film”, “Tallinnfilm” ja “Allfilm”. © “Q Film”, 1998.

Sulev Keeduse filmid

1981 “Metsade taga”. (Dokumentaalfilm, “Eesti Telefilm”, rezhissöör.)

1982 “Luigeluum”. (Dokumentaalfilm, “Eesti Telefilm”, stsenarist ja rezhissöör.)

1983 “Võrokese”. (Dokumentaalfilm, “Eesti Telefilm”, rezhissöör.)

1985 “Fueteed Suures Teatris”. (Dokumentaalfilm, “Tallinnfilm”, stsenarist ja rezhissöör.)

1987 “Oktoober Kaunispe sadamas”. (Dokumentaalfilm, “Tallinnfilm”, stsenarist ja rezhissöör.)

1987 “Rahutaevas”. (Dokumentaalfilm, “Eesti Telefilm”, rezhissöör.)

1990 “Ainus pühapäev”. (Mängufilm, “Tallinnfilm”, rezhissöör.)

1991 “Vaarao lapsed”. (Dokumentaalfilm, “Olav Neuland FPR”, stsenarist ja rezhissöör.)

1993 “In Paradisum”. (Dokumentaalfilm, “Eesti Telefilm”, stsenarist, rezhissöör ja operaator.) Eesti Filmiajakirjanike Ühingu hinnangul aasta parim film.

1998 “Georgica”. (Mängufilm, “Q Film”, rezhissöör, stsenarist koos Madis Kõivuga.)

S. T.

“Georgica” esilinastus 5. veebruaril 1998. aastal Rotterdami rahvusvahelisel filmifestivalil, kodumaine esilinastus toimus 14. oktoobril 1998 kinos “Kosmos”. Tänavu märtsi lõpuks oli “Georgicat” näidatud kahekümne viiel festivalil. Film on saanud järgmised auhinnad: zhürii suur eripreemia Napoli filmifestivalil juunis 1998; parim täispikk mängufilm — Barcelona festivalil New European Talent (NET ’98) juunis 1998; parim meesosatäitja (Evald Aavik) — Anapa festivalil Kinošok ’98 septembris 1998; ZHürii eripreemia — I Tallinna rahvusvahelisel filmifestivalil oktoobris 1998; parim mängufilm programmis Northern Lights, FIPRESCI — IX Stockholmi rahvusvahelisel filmifestivalil novembris 1998; parim meesosatäitja (prix d’interprétation masculine) (Evald Aavik) Roueni festivalil Festival Cinéma Nordique de Rouen-Palmares märtsis 1999; Eesti Filmiajakirjanike Ühingu auhind “Aasta film 1998”; Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali 1998. aasta preemia Sulev Keedusele, Rein Kotovile ja Evald Aavikule; 1998. aasta riiklik kultuuripreemia Sulev Keedusele, Madis Kõivule, Evald Aavikule, Rein Kotovile ja Ronald Kolmannile; “Suure Vankri” auhinnad Sulev Keedusele, Rein Kotovile ja Mart Otsale.

* Mis see on, mis õitsema paneb vilja,/Maecenas,/milliste tähtede all hea on künda maad,/ja viinapuudele toeks siduda jalakakeppe,/kuidas veiseid talitada,/kuidas kasvatada karja,/millist tarkust on vaja/mesilaste pidamiseks —/sellest laulda olen võtnud enese peale. /Teie, oo maailma kirkaimad valgused,/Päike ja Kuu, kes te juhite aasta/ringkäiku läbi taeva; / teie, Bacchus ja toitja Ceres,/kelle kingina maa on muutnud/Chaonia tõrud rasketeks viljapeadeks/ja seganud esimest korda kokku/Acheloosi vee ja veini…/Nüüd tuleb juua, sõbrad, nüüd/trampida maad lennukas tantsus…

Tõlkinud MARJU LEPAJÕE