VASTAB EVA POTTER

Oled olnud aastaid tööl Eesti Televisioonis? Kuidas sa sinna õieti sattusid?

Kolmkümmend üheksa aastat tagasi 1. novembril vormistati mind tööle. Olin konsevatooriumi viimasel kursusel, kui Maie Kivita tõi teate, et ETVs on muusikatoimetaja koht vaba. Ta viis mind toonase peatoimetaja Hardi Tiiduse juurde ja kohe tuli teha ka proovitöö — koostada konservatooriumi üliõpilaste kontsert ja seda ise teadustada. See oli ühe NLKP kongressi auks. Kuna videot veel ei olnud, tehti väga korralikud kaameraproovid, tekstis ei tohtinud mingeid muudatusi teha, sest Glavlit oli valvas. Tegin selle katse läbi. Ei teadnud siis, et monitoridest vaatas mind ka telejuht Leopold Piip. Edasi hakkasin noorte interpreetide ja suurte nõukogude helimeistrite sarju toimetama. Tuli kokku panna ka filmkontserte, enamasti Moskvast saadetud kontserdipaladest.

Kui palju on tolleaegset, tegelikult ju ETV üsna algusaegade materjali säilinud?

1970. aastate teisel poolel oli ETV filmihoidlas suur tulekahju, hävis palju filme, nüüd püütakse neid tuvastada ja restaureerida. Üht-teist on õnneks alles ja midagi saab veel taastada. On kohutavalt kahju, et pole alles ühtegi kaadrit Heino Elleri kodus toimunud vestlusringist Eduard Tubina külaskäigu puhul 1969. aastal. Hoopis hilisemast ajast on aga kaotsi läinud Anne Peäske ja Ivalo Randalu saate materjal Artur Kapist Astrahanis.

Minu üks esimesi suuremaid toimetajatöid oli Mart Saare 80. sünnipäeva saade “Hüpassaare laulik”, mille rezhissöör oli Artur Rinne ja autor Karl Leichter. Saar oli siis juba halvatud. Kahjuks pole ka seda enam.

Kui sina alustasid, olid Mart Saar, Cyrillus Kreek, Heino Eller, Mihkel Lüdig ja paljud teised meie varasemad muusikud veel elus. Kas siis ei mõelnud, et neid tuleks kiiresti üles võtta?

Ega vist ei mõelnud küll. Ja samas ei sõltunud need asjad tookord veel minust. Saateid tehti eelkõige juubelite puhul. Tollal filmiti palju meie interpreete, tänu sellele on unikaalseid võtteid Artur Lembast, Veera Nelusest, Tiit Kuusikust, Martin Tarasest, Olga Lundist, Martin Levaldist, klaveriduost Anna Klas — Bruno Lukk ja veel mitmetest. Muidugi Georg Otsast. Palju sellest ei ole kahjuks eetrikõlblik, sest heli ja pildi suhe on paigast ära, kuid oleme katsetanud neid võtteid restaureerida ja tulemus on üllatavalt hea. Praegu on selleks kõige õigem aeg. Kahjuks puudub ETVl aga selleks raha, nii et otsime toetajaid. Mõelda vaid, missugune kultuuripärand ikkagi meil alles on, kõige laiemas mõttes, riiklikul tasandil pole seda küll teadvustatud.

Mälu on niigi lühike. Ühelt poolt rändame virtuaalsuses, teiselt poolt ei mäleta seda, mis toimus kümme aastat tagasi. Küsimust, kes oli Tiit Kuusik, kuuleb üha sagedamini. Kelle asi on seda meeles pidada ja taas tutvustada?

Praegu tegelengi veidi ETV arhiivi süstematiseerimisega, sain selleks Rahvuskultuuri Fondilt stipendiumi. Kui näiteks praegu antaks arhiiv korrastamata kujul Riigiarhiivile üle, siis suur osa sellest ei oleks hiljem lihtsalt kasutatav. Keegi ei oskaks enam tuvastada, mis on mis ja kes on kes.

Ometi on alles unikaalseid asju. Käisime näiteks 1995. aastal kolleeg Silja Milliga Moskvas Kesktelevisiooni arhiivis otsimas omaaegseid filminegatiive, mis kõik Moskvasse saadeti. Neid seal paraku ei olnud. Leidsime õnneks haruldasi monitorivõtteid Georg Otsast. See on ainulaadne salvestus Otsast esinemas koos Eugen Kelderiga Moskva Tšaikovski-nimelises kontserdisaalis, neljakümne kahe aastase Otsa hääl — imeline! Hiljem tegime sellest kaks saadet, kontserdi ümbervõte asub ETV arhiivis, selle eest maksti dollareid…

Kas on ette tulnud, et ka videoajastul läks mõnigi võte kaotsi lihtsalt sellepärast, et lint oli defitsiit ja uus materjal tuli sinna peale võtta?

Ka seda on ette tulnud. Toon näiteks ühe kurioosumi. Vaatasin üle Georg Otsa materjali, leidsin ühe, millele oli salvestatud 1975. aastal Soomes tehtud Otsa mälestussaade, ilmselt otse eetrist lindile võetud. Ja selle lõpus — esimene videosalvestus Neeme Järviga, 1976. aastast!!! Tšaikovski Kuuenda sümfoonia kolmanda osa lõpp ja finaal. Pilt on kehv, aga heli korralik. Oli võetud lihtsalt üks lint ja sinna kiiresti midagi uut peale salvestatud. Järvi oli siis veel noor ja Eestis, keegi ei mõelnud tookord kaugemale. Muide, ETV esimesed muusikasaadete videosalvestused ongi aastast 1975 ja neid on vähe.

Minul on alati kahju niinimetatud mustast materjalist. Saates näeb autor asja ikkagi oma nurga alt, tihti mängitakse pildiga jne. Algmaterjal on autentne, mida saab ju ka hiljem kasutada?

1980. aastate lõpust, kui toimetus sai kasutada Beta-kaamerat, on minu saadete algmaterjal küll enamikus alles. Hilisemate suurte saadete puhul on seda oma kolmkümmend kuni nelikümmend linti. Vahepeal olime rikkamad, linti jätkus, nüüd on jälle põud. Raha pole.

Nende kolmekümne lindi peal võib ju peale portreteeritavate olla näiteks veel keegi, kes on hiljem sama kuulus, ja see on tema noorusest ainus kaader.

Muidugi. Aga praegu ei tehta rahapuudusel ka portreesaateid. Heljo Sepp näiteks oleks nõus mängima ja rääkima. On palju tuntud muusikainimesi, kellest pole televisioonis järel mingit jälge. Peaks mõtlema ka tulevastele põlvedele, püüdma selle poole, et poleks nii, et ikka ja jälle kasutame ühte ja sama võtet näiteks Elleri “Liblikast” Heljo Sepaga või ühtainsat võtet Tiit Kuusikust, mille tegi “Kultuurfilm” 1938. aastal pärast tema naasmist võitjana Viini konkursilt.

Vaatan suure huviga lääne dokumentaalfilme, mis on enamasti lihtsad, tehtud klassikalisel printsiibil, kronoloogiliselt üles ehitatud. Maailmakuulsustest on nii palju visuaalset materjali! Kui ettenägelikult on neid juba noorena üles võetud. Aga meil pole seni näiteks Ivari Iljast saadet tehtud, õnneks on olemas videosalvestised avalikelt kontsertidelt.

Kas sa suudad kokku lugeda, kui mitme saate sünni juures oled sa nende kolmekümne üheksa aasta jooksul olnud?

Mõned tuhanded ehk. Varasematel aastatel oli seitse-kaheksa saadet kuus, viimasel aastakümnel on olnud suuremad tööd, arvuliselt siis muidugi vähem.
Kui sa peaksid mõnda südamelähedasemat asja esile tõstma, siis mida?

See on raske valik. Meelissaade on olnud “Muusikaelu”, mida olen kolmkümmend aastat eri nimetuste all toimetanud, alates 1963. aastast. Sisuliselt on see olnud muusikaelu kroonika. Aga kui ma võrdlen praegusi häid tehnilisi võimalusi nendega, mis meil olid, kui meie alustasime, on vahe tohutu, seda võrrelda pole mõtetki. Just see saade on mind kogu aeg muusikaelu sees hoidnud, nii meil kui ka varasemal ajal Venemaal, Lätis ja Leedus; kui vabamaks läks, siis ka lääne pool. Tänu “Muusikaelule” on pikki aastaid ka näiteks muusikateatri lavastustest mingigi lõigukene alles jäänud.

Üks mu suurtest töödest autori ja toimetajana oli ““Estonia” teatri 90 aastat”, selle teine ja kolmas saade, esimese tegi Arne Mikk. Saade sai võimalikuks vaid seetõttu, et olid säilinud “Muusikaelu” filmivõtted ja paljude lavastuste videosalvestused. 1980. aastad olid meie muusikatoimetusele kõige produktiivsem ja õnnelikum aeg, jäädvustati palju muusikalavastusi, enamik on üles võetud tervikuna. Kahjuks puudub praegu ETV kavas koht, kus võiks neid valikuliselt koos kommentaaridega näidata. Isegi Arne ja Mart Miku saatesari “Ooperitund” pidas vastu vaid aasta, sest selle tegemine on kallis.

Teles kipubki ooperiteave “kolme tenoriga” piirduma.

Vahepeal mind lausa ärritas, kui nad iga paari kuu tagant jälle ekraanile ilmusid. Samal ajal kui… Missuguseid tenoreid meilgi on olnud! Hendrik Krummi kuulsad üheksa do’d “Rügemendi tütres” on täiesti võrreldavad Pavarotti omadega. Ja kui hästi Margarita Voites seal laulab!

Sa oled teinud saateid paljudest suurtest muusikutest, nii heliloojaist kui interpreetidest?

1990. alguses tegime saadet Eduard Tubinast, autor oli Vardo Rumessen. Eesti oli siis just avatuks muutunud, leiti raha ja võimalusi. Käisime Stockholmis läbi kõik Tubinaga seotud paigad. Tegime selle materjali põhjal kolm saadet. Algmaterjal on alles, see võimaldab kunagi veel kord selle teema juurde tagasi tulla. Ka Rudolf Tobiasega seotud paigad said läbi käidud. Tema ümbermatmise ideegi tekkis koos helilooja tütre Helen Tobias-Duesbergiga Berliini kalmistul Tobiase haual. Arvan, et see oli õige samm, seal oleks ta unustusse vajunud. Kullamaa surnuaed on selleks ainuõige paik. Tobiase pärast käisime ka Helgolandi saarel, kus Tobias kirjutas saarelt saadud muljete põhjal oma “Burleski”. Vaadates filme Fääri saartest, saab ettekujutuse Helgolandist, see on tüüpiline linnusaar, kalju keset merd. Helgolandi saar asub Hamburgi lähedal, seal tutvusin Naan Põlluga ning temastki valmis meil hiljem, 1995. aastal saade. Kõigi nende saadete rezhissöör oli Toomas Lasmann.

Siis tuli Veljo Tormisega saade “Üle maailma käimise raja”. Tormisel oli telefilmiga mingi kana kitkuda ja ta ei olnud pikka aega nõus Eesti TV-le ühtegi intervjuud andma. Aga see saade sai teoks. On hea meel, et käisime ka Helsingis Soome Kirjanduse Seltsis, kus asub nende rahvaluulearhiiv. Tormis oli kirjutanud sel ajal just “Tormise mere loitsu”, rootsi ja soome üliõpilaskoorid esitasid seda Helsingis ja Tamperes. Ja lõpuks tegime kaasa Kaljuste ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga reisi Walesi, kus olid kohal ka Veljo ja Lea Tormis. Nii et aastaring Tormisega. Ta oli väga avatud, rääkis oma töömeetoditest, meenutas mitme teose sünnilugu.

Neeme Järvi juubeliaastal tegite tema tegemistele ringi peale?

Saatele sai pealkirjaks “Üks maestro, kaks orkestrit”. See ei olnud kerge töö. Tuli alustada pikka kirjavahetust. Nagu enamikul maailma orkestritel, on ka Detroidi ja Göteborgi orkestritel ranged seadused selle kohta, mida ja kui palju tohib salvestada. Omaette pähkliks osutus veel töö kuulsas Viini Musikverein’i saalis. Ometi laabus kõik lõpuks. Näha Neeme Järvit tema juubeliaastal dirigeerimas minu arvates maailma kauneimas kontserdipaigas, Viini Musikverein’i saalis, oli üks mu unistusi. Olin seda mõttes seostanud muidugi kuulsate Viini uusaastakontsertidega. Orkester polnud nüüd küll mitte Viini oma, ja polnud ka mitte uusaastakontsert, aga kolm õhtut Göteborgi Sümfoonikutega oli suurepärane elamus. Orkester on väga hea ja akustika ideaalne. Suur osa saatest valmis Järvi praeguses kodulinnas Detroidis, kus tema juubeli puhul oli kolm kontserti. Juubelipidustused lõppesid Göteborgis. Me ei näinud aga kuskil ühtegi kaamerat kontserte jäädvustamas. Olgu meie muusikud kui tahes tuntud, jääb paraku nende jäädvustamise missioon ikka meie kanda.

Muide, need suured saated, mida asjasse pühendamatud on filmideks pidanud, on teoks saanud Tobiase saadetest peale väga mitmete, ka välismaiste sponsorite abil.

Palju Järvit telearhiivis üldse on?

Teda on päris palju üles võetud üheksakümnendatel aastatel, kuid ka noorena. Kõige rõõmustavam pilt on Peeter Liljest, keda on eesti dirigentidest kõige rohkem salvestatud, eriti tänu sellele, et kaheksakümnendatel aastatel oli ETVs ERSO stuudiotund — Eesti Raadio ja ETV ühissaade.

Arvo Pärdist ei ole sa saadet teinud?

Ei. Temast on kaks filmi teinud Dorian Supin. Arvan, et ta avaneb inimesele, keda ta usaldab. Selliseks filmiks peab olema aega, et kaoks kaamerakartus ja tuleks aus tulemus. Ega ta varem naljalt tellitud intervjuusid ei andnud, aga kontserdimuljetest ja näiteks Veljo Tormisest rääkis meeleldi. Palusin teda Neeme Järvi saatesse, kuid sain eitava vastuse. Kölnis õnnestus kolleegidel Ülle Õunal ja Kaia Lattikasel teha temaga väga meeleolukas saade.

Kui palju Glavlit omal ajal sinu töösse sekkus?

Eks seal raadiomajas, kus nad asusid, pidi ikka käima. Nojah, kui Pärt ja Järvi ära läksid, ei tohtinud ju nende nime nimetada. Ooperi- ja kontserdisalvestiste lõputiitritest tuli Järvi nimi maha kraapida. Raadios käisid lindid saates nii, et dirigenti lihtsalt ei nimetatud. Need kaadrid aga, mis tehti Järvist ja Pärdist enne nende äraminekut, on alles. Me ise soovitasime neile lindikarpidele peale kirjutada “praak” ning midagi ei hävitatud, need seisid lihtsalt keldris.

Aga veel 1987. aastal rääkis Juri Temirkanov oma saates toreda loo sellest, kuidas ta Järviga Amsterdamis kohtus. Meie tele- ja raadiokomitee esimehe asetäitja aga ütles, et jätame selle lõigu välja.

Üks eriti tobe tabu oli inglise keel. Sellega seoses meenub ka üks suur pahandus. Vahur Kersna oli meil esimest aastat tööl. Ega keegi teda ei juhendanud, ta pandi tegema kergemuusika lõiku “Muusikaelule”. Ta kutsus Silvi Vraidi laulma, mainimata, et inglise keeles ei tohi.

Üks anekdootlikumaid skandaale oli seoses Mai Murdmaa lavastatud Lazarevi balletiga “Meister ja Margarita”. Lavakujundusest keelati rist ära. Meil oli see stseen juba tühja taustaga üles võetud. “Muusikaelu” saade oli kavas välja kuulutatud, aga ikka tuli üks mees keskkomiteest vaatama filmimontaazhi... Tal endal oli väga piinlik. Ütlesin küll, et seal ei ole midagi, aga ta vaatas selle ikka läbi, vabandas ja läks. Eks see oli tema töö.

“Mustale tahvlile”, kuhu riputati häbiposti “halbu saateid”, sattusin üsna alguses. 1963. aastal käidi Poolas “Varssavi sügisel” ja seejärel oli saates juttu Luigi Nonost. Tema nime paraku ei tohtinud nimetada. Ennetavalt riputas Hardi Tiidus negatiivse retsensiooni sellele tahvlile, et näidata keskkomiteele üles oma valvsust, mis tegelikult oli tema kavalus.

Teles on alati olnud üks olulisi inimesi peatoimetaja. Sina oled pikka aeg näiteks Jaan Räätsaga koos töötanud?

Tema kohta pean küll häid sõnu ütlema. Ta oli peatoimetaja, aga ka ETV muusikaline juht.

Ajal kui ta majja tuli — praegu tundub see uskumatu —, oli AK uudiste taustaks tümps. Temal õnnestus see likvideerida. Räätsa ajal oli kavas iga teisipäevane kontserdistuudio, otsesaatena. Kui juba video võimalus oli, palusid interpreedid, et see ikka otsesaatena läheks, et oleks tunne nagu kontserdil esinedes. Tol ajal oli väga palju kontserdiülekandeid. Saateid oli ka palju rohkem kui praegu, kolmkümmend viis tundi kvartalis — koos meelelahutusega. Pärast oli sellel kohal Avo Hirvesoo, kelle ülesandeks oli reguleerida muusika eetrisse andmist. Et mõnda asja poleks liiga palju ja mõni ei jääks tähelepanuta. Praegu pole see vist enam kellegi asi.

Oled ikka rääkinud kahest Peteburi mehest.

Nii karismaatilisi isiksusi nagu Valeri Gergijev ja Juri Temirkanov annab otsida. Olen tõesti nende kohtumiste üle õnnelik. Gergijeviga olen mitu saadet teinud, kui ta sai pärast Temirkanovit toonase Kirovi teatri peadirigendiks. Ta korraldas näiteks 1989. aastal Mussorgski festivali. Ja tõi kõik tema ooperid välja. Siis käisin Rimski-Korsakovi festivalil. Peterburi Maria teater on üks maailma kuulsamaid ja ilusamaid, aga nad visklevad ikka veel rahapuuduses. Gergijev peab teatri kunstilise juhi ja dirigendina vähese ajaga suutma korda ajada üleloomulikult palju. Meenub ka üks naljakas juhtum. Ta tuli proovi vaheajal dirigentide tuppa intervjuud andma ning karjatas, et ikka need kassid veel teatris! Ja seal olid tõepoolest mingid kassid!

Gergijev hindas väga kõrgelt Peeter Liljed. Iga kord huvitus ta tema tegemistest ja küsis, miks ta Maria teatrisse tööle ei tule, tal oleks Liljele olnud huvitavat tööd pakkuda.

Mis su staatus ETVs praegu on?

ETVs olid eelmisel aastal suured koondamised. Ja minagi läksin koos sellega.

Ometi oli su nimi alles väga hiljuti tiitrites näha.

Mu viimane töö oli Peeter Lilje juubelisaade. Ees on veel Tubina “Kratt”. Etendus on üles võetud, tarvis on teha sissejuhatus “Krati” lavateest. Siis praeguseks kõik. Ideid on, aga neid ei tahaks välja käia. Olen nii-öelda freelancer. Mõned hindavad seda töövormi väga, mina mitte. Aga ma olen õnnelikul ajal töötanud. On olnud valikuvõimalusi ja minu soove on alati arvestatud. Praegu peavad nooremad kolleegid tegema ka võõras valdkonnas tööd, end kogu aeg õigustama.

Läheks ajas tagasi, sinu juurte juurde. Räägi, palun, oma vanematest.

2. detsembril möödus 100 aastat minu isa Johannes Hirve sünnist. Ta pärines Järvamaa talunike perest, sattus Paide keskkooli ja sealt Tartu “Pallasesse” Anton Starkopfi ateljeesse. Mu ema Helmi Mein õppis siis ka “Pallases”. Seal nad tutvusidki. Ema lõpetas ka Tartu Kõrgema Muusikakooli klaveri alal Adele Brosse õpilasena. Adele Brosse läks hiljem Saksamaale. Aga elu “Pallases” oli põnev, nii tundus see ema ikka ja jälle räägitud juttude põhjal, mida ma kahjuks lindistada ei taibanud. Ema õppis Triigi juures maalimist. Triigi teine abikaasa Anna Põllusaar-Triik oli ema parim sõbranna. Minu vanemate sõpruskonda kuulusid Hando Mugasto, Eduard Viiralt, Anna Põllussaar-Triik (hiljem Kompus), Aino Bach, modell Bajadeer ja paljud teised. “Pallase” aastatest tegi ema juttu väga sageli. Tundus, et see boheemlaslik elu istus talle. Kunstiõpetajana ta ei töötanud. Pärast sõda kutsus Tartu Muusikakooli tollane direktor Udu Topman ta oma kooli klaveriõpetajaks ja sinna ta jäi.

Pärast abiellumist sattusid nad Valka. Kunsti alal oli tookord üsna raske tööd leida. Isa oli kahes koolis joonistusõpetaja, Valga gümnaasiumis ja ka Läti Valkas. Tegeles vaikselt ka skulptoritööga. Valgas veetsin mina oma kolm esimest eluaastat.

Su lapspõlv on põhiliselt Tartuga seotud.

1938 kolisime Tartusse, isa hakkas tööle tütarlastegümnaasiumis. Pärast sõda avanesid huvitaval kombel ka temal paremad võimalused. Isa oli kunstiinstituudi õppeala direktor, seotud administratiivse tööga. Kuni 1953. aastani oli instituut Tartus, hiljem pidime meiegi Tallinna kolima, Kunstihoone kõrval oli kortergi ette nähtud. Aga isa haigestus ja suri tolsamal 1953. aastal. Need olid rasked ajad, 1949. aasta. Siberist pääsesime üle noatera, kohvrid olid pakituna suures toas klaveri all. Isa süüdistati teisest rahvusest üliõpilaste tagakiusamises. Mingi põhjus tuli ju leida. Ta koormus oli väga suur, loominguliseks tööks jäi aega vaid suviti. Tema viimane töö oli koos Martin Saksaga — Kreutzwaldi sammas Emajõe ääres. Aga ta ei jõudnud enam selle avamisele. Ega ta looming eriti arvukas pole, valdavalt portreed. Mindki on ta kahel korra, kolme- ja kolmeteistkümneaastasena portreteerinud.

Tead sa midagi ka oma kaugematest esivanematest?

Emaisa Juhan Mein oli Põltsamaa segakoori dirigent, sai kooriga isegi ühelt laulupeo võistulaulmiselt esimese, teiselt teise koha. Samal ajal teenis ta leiba karjamõisa valitsejana Põltsamaal ja kihelkonnakooli õpetajana.

Nii et sinu muusika juurde tulek oli iseenesestmõistetav.

Seda küll. Mind pandi klaverit õppima. Algul käisin Irmgard Kaudre juures tunnis, muusikakoolis õppisin Aleksandra Semm-Sarve juures.

Millisena sa Tartu Muusikakooli meenutad?

Muidugi meenub eelkõige saali ahi, mille ümber kogunes juttu ajama erinevas vanuses inimesi — tollal oli muusikakool ja lastemuusikakool koos. Sealt mäletan ka tallinlasi, näiteks Linda Tambergi — ju olid suhted Tallinna ja Tartu vahel siis tihedad. Tartusse tööle tulla oli siis prestiizhne: Ago Russak, Roland Laasmäe, Aime Karm, sõjast tulid Aare Allikvee ja Heino Kostabi. Seal oli loominguliselt vabameelne õhkkond: kuulati muusikat, käidi kõikidel kontsertidel, iseenesestmõistetavalt kõikidel õpilasõhtutel. Mäletan Svjatoslav Richterit; Niina Dorljaki ja Maria Grinbergi kontserte ülikooli aulas. Kui meie sümfooniaorkester esimest korda aulas esines, loopisid muusikakooli õpilased rõdult lilli alla. Ei kujuta ette, et see orkester kusagil kunagi veel nii sooja vastuvõttu on leidnud.

Tartu Muusikakooli meenutades ei saa mööda mõnestki legendaarsest nimest.

Neid on päris mitu. Aleksandra Sarv. Fantastiline naine! Ta oli
klaveriosakonna hing ning pikka aega kooli direktor. Erialatundideks kippus tal vahel koolis aega nappima. Käisin ka kodus tunnis, aga see õhkkond oli familiaarsem. Klassi akadeemilisem atmosfäär meeldis mulle rohkem.

Aare Allikvee ja tema värvikad muusikaliteratuuri tunnid, millest keegi ei tahtnud puududa. Hiljem, kui ma juba televisioonis töötasin, kutsusin ta saateid tegema. “In C” oli see sari, mille Jaan Rääts peatoimetajana käima lükkas ja mille alla sai mahutada väga erinevaid teemasid. Nii et Allikvee sai oma toredate lugudega populaarseks ka teleekraanil.

Siis inglane Arthur Hone, kes olude sunnil Eestisse sattus. Tema muusikaajaloo tunnid olid põnevad, tal olid huvitavad seisukohad, kuigi muusikalist haridust tal polnudki. Johannes Bleive — huvitav, mitu sõna ta minutis ütles? Aga oma napi väljendusvõime juures pani ta muusikateoreetilistes ainetes kõik täpselt paika. Heino Kostabi harmoonia. Udo Kolk andis rahvaloomingut. Siis lauluõpetaja Alma Kurtna. Meenub, olin siis umbes 20-aastane, et suvitasime Elvas ja sinna saabus Aleksander Kurtna oma Siberi “rännuaastatelt”, kes oli Vatikanis õppinud ja rääkis oma varasematest ülipõnevatest Euroopas veedetud aastatest. Tema erudeeritus oli ju üldteada ja lihtsalt vapustav.

Sa käisid paralleelselt muusikakoolis ja keskkoolis.

Lõpetasin Tartu 2. keskkooli, olin üks väheseid, kes käis korraga kahes koolis. Kõik klassiõed läksid ülikooli, kuigi vähestel oli kindel siht, mindi sinna, kuhu oli kergem sisse saada. Ja kui mujale ei saanud, mindi juurasse või majandusse. Minagi mõtlesin geograafiast või bioloogiast.

Sellele vaatamata astusid sa konservatooriumi klaveri erialale.

Tulime Tartust seitsmekesi konservatooriumi sisseastumiseksamitele ja saime kõik ka sisse. Mina sattusin Anna Klasi õpilaseks. Kursusele andis värvi see, et siin oli neli veidi vanemat poissi, kes kõik RAMis laulsid: Olev Sau, August Lüüs, Uno Kreen ja Verni Kirs. Meie istusime ontlikult loengutes, nemad sõitsid kooriga ringi. Siis olid meie kursusel veel Heli Lääts, Linda Köögard, Anti Marguste, Gunnar Pedraudse. See oli ühtehoidev ja sõbralik kursus, korraldasime palju kursuseõhtuid, tolle aja kohta lärmakaid pidusid, mis vahel ka liiale läksid. Selle kursusega veetsin kolm aastat, aga siis läks elu nii, et mul soovitati vahetada eriala. Pianisti poleks minust küll saanud: kartsin esineda. Bruno Lukk rääkis, et mõnel teisel alal oleks mul perspektiiv suurem. Tekkis idee minna üle muusikateaduse erialale. Karl Leichter võttis selle ettepaneku vastu, tuli kirjutada mingi essee, ja nii sattusin kaks kursust tahapoole Helju Taugi, Leo Semleki ja Monika Topmani seltsi. Tegelikult tekkis mul siis veel kord idee minna ülikooli, kas kunstiajalugu või etnograafiat õppima. Etnograafia on ala, mis on mulle tegelikult siiamaani südamelähedane. Aga jäi muusikateadus. Hiljem tegin koos Bruno Lukiga palju saateid ning kord ta ütles, et eks me teinud koos õige valiku.

Rektor oli Eugen Kapp…

Selle kuulsa lause “Nüüd algavad sisseastujate väljaastumised” ütles ta meie kursuse avaaktusel. Ja siis hakkasid esmakursuslased esinema. Ta oli omamoodi persoon. Käisime tollal küllalt palju kohvikutes, see polnud ka väikese stipi juures probleem. Toonases “Moskvas” käis ka rektor, ta sai selleks abikaasalt “päevaraha” — see oli üldteada. Villem Kapp näiteks käis “Külluses” praegusel Roosikrantsi tänaval. Peaaegu igal õhtul käisime kontserdil. “Moskva” kohvik oli kella üheteistkümnenini lahti ja seal vahetati kontserdimuljeid, ei lobisetud niisama.

Konservatooriumi diplomitöö oli sul seotud hoopis folklooriga?

Alguses juhendas mu kursusetöid Karl Leichter. Tänu Ivika Leesmaale aga sattusin ma rahvaviise koguma, ja see oli minu edasises elus määrav. Käisin kaks aastat Peipsi-äärsetes külades, ka legendaarse setu lauliku Agreppina Pihlaste (Kreepa) juures Audjasaares. Kolmandal aastal hakkas Udo Kolk tegema Agreppina Pihlastest õppefilmi ja võimaldas minul selles töös osaleda. Olin Kreepasse vaat’ et armunud: nii väärikas naine. Siis tegin kursusetöö rahvaloomingu alal ja valisin diplomitöö teemaks “Rahvaviiside kasutamine Ester Mägi Klaverikontserdis, juhendaja oli Herbert Tampere, kes ütles, et lootis minust endale järglast. Diplomitöö oli suuremahuline. Nägin palju vaeva, sain Tamperelt head metoodilist juhendamist allikate viitesüsteemi asjus, millega toona konservatooriumis eriti ei tegeldud, tollal tehti nagu üldisemaid töid.

Ja ikkagi sattusid televisiooni?

Läks nii. Tallinnast ära minna ei tahtnud. Rahvamuusika alal polnud lootust tööd saada. Konservatooriumi lõpetamise ajaks olin juba pool aastat teles töötanud ja sinna jäin.

Mis sellest filmist on saanud?

Teadsin, et see materjal on olemas, mustvalge laifilm, heli võetud makilindile. Olin seda mingis saates kasutanud. Mul oli see südamel ja käisin aastaid Udo Kolgile peale, et ta selle lõpetaks, ja üheksakümnendate aastate keskel saigi see teoks. Maie Kivita nägi veel rezhissöörina vaeva, et heli ja pilt sünkrooni viia. Seal on laulumängud, uskumused, käsikivilaul — tegelikult on see õppefilm koos Udo Kolgi kommentaaridega. Sellel on eriline arhailine hõng. Üles võetud küll 1961. aastal, aga atmosfäär on selline, nagu pärineks see pilt XX sajandi algusest, keskkond on nii autentne. 1980. aastatel tegime saate ka Ageppina Pihlaste tütrega ja ainsa Kreepa koori elus oleva lauljaga.

Ka teles on sind tegelikult pikka aega saatnud folkloor.

Tõsiselt algas see 1970. aastate lõpul, siis elasid veel viimaste aegade suurimad lauluemad — Akulina Pihla, Maarja Pähnapuu, Veera Pähnapuu, Kati Lummo. Tegime koos Vaike Sarvega mitu olulist saadet, ka portreesaateid. Hiljem liitus saadete autorina ka Mare Piho.

Setumaa on paik, millel on kuidagi tervendav aura. Kui ma sinna 1959. aastal esimest korda läksin, oli setu keel mulle võõras. Setu lauluga esimest korda kokku puutudes ei suutnud ma seda noodistada ja ka tekstist ei saanud aru. Praegu teeb see mulle nalja, kui öeldakse, et seda tuleb tõlkida. Tegelikult, ega me praegu selle materjali väärtust nii väga tajugi, arvatavasti jääb see tuleviku hinnata — seda on paljud asjatundjad öelnud.

Kohad kaovad, inimesed kaovad. Minu arvates kadus Maarja Pähnapuuga viimane suur setu eeslaulja. Meremäel on veel Olga Lohk, kes itkes ka “Estonia” huku järel, meil on see tallel. Vaike Sarv ütleb, et see on haruldus, kui saab itku üles võtta. Tõsi, ka Agreppina Pihla on filmis olemas.

Küsinud MARE PÕLDMÄE