IVALO RANDALU
ERSO 1999/2000 II
Esitused, esitajad, arvamused

1. jaanuaril (Tallinn) — uusaastakontsert: algusfragment Richard Straussi sümfoonilisest poeemist “Nõnda kõneles Zarathustra”, Bach-Stokowski Orelitokaata d-moll (fuugani), Mozarti “Väike öömuusika” (I osa), Bizet’ avamäng “Carmenile”, Ò ostakovitÓ i “Tahiti trot” op. 16 ning Beethoveni Üheksas sümfoonia; kaastegevad segakoor “Latvija” ning solistid Kirsi Tiihonen, Anna-Liisa Jacobson, Helmut Wildhaber (Viini Riigiooperist) ja Fjodor Kuznetsov; dirigent Arvo Volmer.

E v i  A r u j ä r v  (E. A. “Sirp”, 7. I 2000)*: “1. I kulmineerus meelelahutamine Arvo Volmeri juhatusel Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdiga, mis segakoori Latvija ning rahvusvahelise seltskonna kaasabil üritas inimeste meelt lahutada viisijuppidega populaarsest klassikast ning Ludwig van Beethoveni Üheksanda sümfooniaga, mis teatavasti ülistab rõõmu, vaba tahet ja eufoorilist ühistunnet. Paraku ja ilmselt olid aastavahetuse rõõmuseisundid inimesi nii laval kui ka saalis sedavõrd väsitanud, et füsioloogiline kurnatusseisund pärssis vaba tahet ja peegeldus muusikas müstiliste ning ennustamatute helide näol. Kontsert andis siiski suurt moraalset jõudu ja enesekinnitust. Esitus oli kohati nii kole, et sügavalt austades inimloomuse fundamentaaljõude, ei kõhkle ma edaspidigi hindamast kunstilis-käsitöölist aspekti muusikategemises niikaua kui ma suren. Inimesed, olge valvsad — see ei tohi korduda. Aga olukord, kus meele lahutamine toimub kui poolkohustuslik ühiskondlik rituaal, võib ikka päris piinarikas olla. Sest rituaal iseenesest ahistab inimloomuse fundamentaaljõude.”

6. jaanuaril (Tartu, 8. jaanuaril Helsingi) — Tüüri oratoorium “Ante finem saeculi” ja Tormise “Sünnisõnad”; kaastegevad RAM, tütarlastekoor “Ellerhein” ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK), solistid Susan Bullock (Inglismaa), Uku Joller, Teele Jõks ja Mati Turi; dirigent Tõnu Kaljuste.

13. jaanuaril (Tallinn) — “Kuningas Arthuri Gala” Johan Laidoneri mõisa peasaali renoveerimise toetuseks: 11 numbrit Purcellist Ernesaksani (aariad, duetid, avamängud, koorid-stseenid); kaastegev RAM, solistid Vello Jürna, Taimo Toomast ja Mart Mikk, dirigent Vello Pähn.

M a r k  R a i s (“Sirp” 21. I 2000) märgib avamängu kohta Purcelli ooperile “Kuningas Arthur”, et Pähn juhatas seda “kiiremini, kui meil kombeks seda laadi muusikat mängida — see kõlas ka ilmalikumalt”, ülejäänud tähelepanu kuulus vokaalsele küljele.

17. jaanuaril (Genua, Itaalia) — Pärdi “Psalm 121” ja “Te Deum” ning Tüüri “Ante finem saeculi”; kaastegevad tütarlastekoor “Ellerhein”, EFK ja RAM, solist Susan Bullock; dirigent Tõnu Kaljuste.

Autentse arvustuse puudumisel meenutame paari väljavõttega I g o r  G a r Ó  n e k i  (I. G.) arvustust “Estonias” 30. detsembril 1999 toimunud kontserdi kohta (“Sirp” 7. I 2000), “Te Deumist”: “Just täpne kõlareljeef ühendatuna süvenemisega igasse helisse, artikulatsioonilisse detaili ning igasse fraasilõppu tegid sellest ettekandeliselt kordumatu muusikaelamuse.” Erkki-Sven Tüüri oratooriumi ettekandel “tundus Kaljuste olevat kui rezhissöör, kes “monteerib” iga muusikalist stseeni kõlaliselt kaadri täpsusega (…). Järgnevalt hakkas Kaljuste muusika dramaturgilist arengujoont raskepärasel sammurütmil juba koorikulminatsiooni juhtima, mis lahenes salapärastes värvides kõlasfääri — irriteerivalt ning lummavalt ühtaegu”.

27. jaanuaril (Tallinn) — Tubina Esimene sümfoonia ja TÓ aikovski Kontsert klaverile ja orkestrile nr 1 b-moll; solist Ivari Ilja; dirigent Arvo Volmer.

I n e s   R a n n a p (I. R., “Muusikaleht” 2000, veebruar): “… täissaalile jäid muusikaelamused kuidagi haralisteks. Tubina I sümfoonia tüseda muusikalise materjali monumentaalse arenduse andis Arvo Volmer edasi läbinisti rahuldustpakkuvalt ja rahvuslikku uhkustunnet paisutavalt. TÓ aikovski Esimese klaverikontserdi esitus aga demonstreeris arvutuid võimalusi ühe ülituttava helitöö muutmisel hämmastavalt “uueks”. “Võtteid” võis liigitada positiivseiks ja negatiivseiks ning paraku tarvitas esimesi peamiselt Ivari Ilja. Nii tekkiski solisti-orkestri vahel ajutisi vastuolusid tempode, dünaamika, karakterite valikul, ometi oli erutav jälgida nendest konfliktidest väljatulekuid.” Kiita saab (järjekordselt!) Vardo Rumesseni annotatsioon Tubina kohta.

I. G. (“Sirp” 4. II 2000) Tubinast — “Esimese osa peakulminatsioonile tegi Volmer eelnevalt pika kasvatuse, mille tulemusel kujunes kõrgpunkt ka sugestiivselt dramaatiliseks. Ning kohe selle järel võis kuulda intiimselt tundelist, isegi kirglikes värvides viiulisoolot (Maano Männi). Teise osa elavast karakterist joonistus kõigepealt välja tÓ ellode ühtlane kantileen; oluline roll on nii puupillide kui soleeriva viiuli kammerlikel ansamblitel, mis kõlasid ka täpse fraseerimise ja artikulatsiooniga. Huvitav, et osa skertsolik karakter ei kujunenud välja kohe, vaid kammerlike plaanide kaudu, pikkamisi läbi ansamblite. Kammerlikel episoodidel on ka finaalis oluline roll, samas tundub viimane osa tekstuurilt ehk kõige polüfoonilisem. Ning ka kõige kujundirohkem, mis peaks igalt dirigendilt eeldama head ettekandelist vaistu, et jõuline lõpukulminatsioon üldisest mosaiiksusest skulptori järjekindlusega veenvalt “välja tahuda”.” Kontserdi 1. osast: “… kammerlikud plaanid orkestris panid kuulama oma täpsusega (eriti keelpillide pizzicatod) (…). Solisti ja orkestri kõlavahekord oli hästi tasakaalustatud, eriti torkas orkestri delikaatseks redutseeritud dünaamika silma repriisis.” Teise osa “orkestri kõlakergus moodustas [Ilja] mänglevale läbipaistvusele igati harmoonilise raamistuse. Finaali karakter tervikuna kujunes haaravalt mitmeplaaniliseks — dirigent modelleeris siin artistlikult temposid kuni massiivse lõpueelse tõusuni (…). Orkestri mängu mõne detaili juures võiks ka norida, näiteks puhkpillide paar liiga väljakostvat eksimust, kuid haaravat üldpilti need väikesed mõrad ei muutnud. Kui kõrvutada kahte kontserdipoolt, siis jäi mulje huvitavast paradoksist: ERSO Tubina sümfoonia esitus oli igati perfektne, kuid silmapaistvat muusikaelamust ei tekkinud; teisalt polnud orkester TÓ aikovskit mängides sugugi briljantne, kuid kuulaja võis sellele vaatamata saada tähelepanuväärse elamuse.”

30. jaanuaril (Tallinn) — kinnine kontsert: Chopini Kontsert klaverile ja orkestrile nr 2 f-moll; solist Barbara Karaszkiewicz-Zagajewska (Poola); dirigent Arvo Volmer.

12. veebruaril (Tallinn) — Aaron Copland 100: “Fanfare for the Common Man” (“Austusavaldus tavalisele inimesele”), Klarnetikontsert, “El salon Mexico” ja Kolmas sümfoonia (lisapala “Hoc Dawn” balletist “Rodeo”); solist Toomas Vavilov; dirigent Leslie B. Dunner (USA).

E. A. (“Eesti Päevaleht” 14. II 2000): “”Austusavaldus…” kõlas tseremoniaalse sissejuhatusena ning näitas meie puhkpillimängijate keskmist taset.” Klarnetikontserdist: “Toomas Vavilov näitas end solistina tuntud headuses. Kuigi, jah, dzhässi ümberkantimisega akadeemilisse zhanrisse tekib alati pisuke, ka esitajatest sõltumatu vastuolu “akadeemilise” meetrumi ja tõeliselt elastse improvisatsioonilise alge vahel.” Sümfooniast, kus nii dirigendile kui ka orkestrile “peab au andma teose rütmifaktuuri erksamate kohtade elusa käsitluse eest. Ka autorile iseloomulike sagedaste tempomuutuste loomuliku juhtimise eest. Sümfoonia tervikuna mõjus nagu ookeanilainetus — soe, sinine ja laisalt loksuv, selle kohta üks spekulatsioon. Muusikal on kolm olemisviisi või jõudu: rütmiseeriv, intoneeriv ja dramaturgiline. Dramaturgiline tähendab koondavat mõtet. Intonatsioon toob individuaalsust ja sentimenti. Rütm on esmane, universaalne ja selle tunneb inimene naha kaudu ära. See valitsebki kõiki nahalähedasi, üldrahvalikke ehk populaarseid muusikastiile. See võib mõnes kultuuriruumis domineeriv jõud olla ja kogunisti akadeemiliselt keerustunud muusikakeelt juhtima hakata… [- - -] Kolekapitalismi hirmudest hoolimata on “Ameerika” sõna taga unistus. Selle sõna abil saab isegi neljapäevasele sümfooniakontserdile parasjagu publikut meelitada.”

I. G. (“Sirp” 18. II 2000) kiidab väga dirigenti, samuti Toomas Vavilovit.

H e i l i   V a u s - T a m m (H. V.-T. “Eesti Päevaleht” 10. II 2000) teeb aga Leslie B. Dunneriga lühiintervjuu, paludes hinnangut meie orkestrile. Vastuseks kõlab, et ERSO “tugevus on see, et see on väga noor orkester. Ameerikas on üle poole kuuekümneaastased. Noortel inimestel on aga uuem tehnika, ta on aldis muudatustele, vaba, energiaküllane. Puudus on aga selles, et nad on vist vähe mänginud uut muusikat.” Omapoolse kommentaarina antud sõbralikule hinnangule mööngem, et uut muusikat ei ole meil sugugi vähe mängitud (ameeriklasi küll mitte, seda jah!). Samas pakuks mõtteainet küsimusega, et miks siis ikkagi kuuekümnestest koosnevad USA orkestrid on maailma (kõla)parimad — kümnete kaupa? Põhjusi on mitmeid, ka meile saavutamatuid, kuid ERSO ealine “tugevus” on paratamatult ka tema nõrkus ning eeskätt vaid aeganõudev arukas-tahteline vaimne akumulatsioon kergitaksid ja stabiliseeriksid eeskätt orkestri kõlalist tasandit.

17. veebruaril (Tallinn) — Debussy triptühhon “Nokturnid”, Brahmsi Kontsert viiulile ja orkestrile D-duur ja teine süit Raveli balletist “Daphnis ja Chloe”; solist Sigrid Kuulmann, kaastegevad RAM ja “Ellerhein”; dirigent Andrei TÓ istjakov (Venemaa).

I. G. (“Sirp” 10. III 2000) Brahmsist: “Nii dirigendi kui solisti kulminatsioonikujundus oli muljetavaldavalt pingestatud (…). Adagios kujundas dirigent süvenenult lüürilise alatooniga eepilise karakteri. Orkestri dünaamiline plaan arvestas solisti väga paindlikult (…).” Debussyst: “ (…) triptühhoni esimene osa mõjus pisut uniselt.” Ravelist: “Dirigent markeeris mitmes episoodis ülitäpselt fraasilõppe, et järgnevaid lühikesi pause eriti markantselt esile tõsta. Võimsale kulminatsioonile järgnes galopeeriv liikumine piitsutavate rütmide saatel, nii et jäi mulje paganlikust orgiast.”

I. R. (“Muusikaleht” 2000, märts): “ERSO kestva sümpaatia osaline Andrei TÓ istjakov on osav viiuldaja saatja (mullu tegi ta meil koostööd Ü. Kaaduga), teab täpselt, kus tolle instrument kardab “katmist”, kus ületab ka tutti fortissimo, kus läheb vaja “spetsiifilist ootamist”, kus eriti kiiret reageerimist jne. Seetõttu võis Kuulmann tunda end TÓ istjakovi kõrval õige turvaliselt. [- - -] Muide — tagarõdule ülesrivistunud koor kõlas väga hästi — sinna peaks teda edaspidigi paigutama orkestriga laulmiseks.” Ja veel prantslaste muusika juurde: TÓ istjakov “rändas vabana rikkalikult varjundatud, ootamatute harmoonialaikude, kaugelt kajavate tunnete, apoteooslike valgustriumfidega muusikalisel maastikul ja sooritas koos ERSO ja tütarlastega väikesi ja suuri imesid”.

25. veebruaril (Tartu, 26. veebruaril Tallinn) — lastekontsert: Prokofjevi “Inetu pardipoeg” ja “Talvine lõke” ning Saint-SaN nsi “Loomade karneval”; solistid Pille Lill ning klaveriduo Nata-Ly Sakkos—Toivo Peäske; dirigent Lauri Sirp.

2. märtsil (Tallinn) — Arturo Marqueze “Danzon”, Alberto Ginestera kaks tantsu balletist “Estancia” ja Alvaro Manzano sümfooniline poeem “Ruminahui” ning Beethoveni Kolmikkontsert klaverile, viiulile, tÓ ellole ja orkestrile C-duur op 56; solistid Mati Mikalai, Maano Männi ja Pärt Tarvas; dirigent Alvaro Manzano (Equador).

I. G. (“Sirp” 10. III 2000): “Kuigi dirigendi manuaalne töö näis perfektne, oli muusikaõhtu avapool meie esindusorkestri “must päev”, sest teosed olid pehmelt öeldes nõrgad. [- - -] ERSO muusikaõhtu “päästis” teine pool, kus ettekandele tuli Beethoven (…). Allegro alguses, orkestri sissejuhatuses, tundus dirigendi tempo pisut aeglasena, kuid solistideansambli sisse astudes kujunes kohe kontsertlik karakter. Keelpillisolistide intonatsiooniline ühiskeel oli eriti lüürilistes episoodides tähelepanuväärselt peenelt viimistletud.” Kokkuvõttes pälvisid tunnussõnu kõik solistid, orkester ja üldansambliline koostöö jäi tähelepanuta.

I. R. (“Muusikaleht” 2000, aprillil) — “… poleks tohtinud vaevata Tallinna publikut nii primitiivselt “seatud” mehhiko, argentiina, indiaani rahvamuusikaga (…), värvika muusikalise materjaliga ümberkäimise abitus pani nördima. Ainsana näisid “vastuvõetavaina” Ginastera tõsisemate kunstmuusika tunnustega tantsud balletist “Estancia”. Aga Beethoveni Kolmikkontsert valas kõrvahaavadele palsamit. [- - -] Solistide trio ja dirigendi koostööle polnud midagi ette heita, isegi hoolimata paigutusest tingitud kontaktitusest tÓ ellisti ja dirigendi vahel. Meeldivalt üllatas Tarvas, keda pole justkui kuulnudki musitseerimas nii peenelt ja tundealdilt.”

9. märtsil (Tallinn) — Brahmsi Kontsert klaverile ja orkestrile nr 2 B-duur op 83 ja Tubina Seitsmes sümfoonia; solist Peter Donohoe (Inglismaa); dirigent Arvo Volmer.

I. G. (“Sirp” 17. III 2000) Tubinast: “… tundus, et teose kohati äärmuseni pingestatud, finaalis ka jõuliseks kavandatud kujundisfäär oli teatavas vastuolus orkestratsiooniga. Ühelt poolt ootaks nagu dramaatilist kõlajõudu ning teisalt ei saagi seda õieti tulla, kuna orkestril on väike (kahene) koosseis. Esituse kohta peab aga märkima, et see läks kaasakiskuva hooga, mis toonitas igati ka teose terviklikkust.” Brahmsist: “Juba esimeses osas oli märgata, kui täpselt dirigent pianisti jälgis, see välistas koosmängulise juhuslikkuse.” Kiita saavad erinevad kõlasfäärid, kurb oli vaid, et “klaveril hakkasid mõned kõrged noodid häälest ära vajuma” — õnnetu plekk… jah, kellele-millele?

I. R. (“Muusikaleht” 2000, aprill): “Arvo Volmeri ja ersolaste koostöö Donohoega vääris kahtlemata head hinnet; orkestri faktuur tundus küll tavamõistes paksuna, kuid oli autori idee kohaselt tüsedalt täismõõduline. [- - -] A. Volmer jõudis sel õhtul oma tubinaadiga 7. sümfooniani. [- - -] Volmer pole minetanud oma paeluvust Tubina tõlgendamisel, vastupidi — kogemused on kasvatanud tema dramaturgivaistu jälgimaks sümfoonia arendusprintsiipe mitmesuguste meeleolude ja kujundite edasiandmisel. Üheks Volmeri trumbiks on oskus vormida katkematuid pingetõuse; seda kasutas ta näiteks finaalis harukordse sihipärasusega. Vähem veenev pole ka tema karm-karge tundelisus, nii oivaliselt sobiv Tubina kõneka lüürika tõlgendamisel. Ja raske oleks ette kujutada ebasugestiivse rütmikujundusega Volmerit — kui hästi oli tal paigas II osa groteskne episood ja kolmanda agressiivne meetrum!”

12. märtsil (Tallinn) — Kümme aastat Eesti Kongressi: Tobiase “Eks teie tea”, Villem Kapi “Põhjarannik” ning “Halleluuja” Beethoveni oratooriumist “Kristus Õlimäel” ja Üheksanda sümfoonia finaal; oratooriumikoor ning Pille Lill, Urve Tauts, Mati Palm ja Juhan Tralla; dirigent Neeme Järvi.

23. märtsil (Tallinn) — Debussy “Meri”, Toru Takemitsu “Say sea, take me” (“Ütle meri, võta mind” ehk “Unenäotsitaat”) ja Raveli Valss; dirigent Olari Elts.

I. G. (“Sirp” 31. III 2000): Ravelis muutus Eltsi juhatamismaneer “muusikale vastavalt artistlikult teatraalseks ning ka ERSO näis teost suisa mõnuga mängivat (…). Kokkuvõttes oli tegemist “Valsi” särava esitusega, kus oli nii heitlikke kulminatsioone kui lennukat bravuuri.” I. G. arutleb kahe esimese looga seoses huvitavalt “veemuusikast” läbi aegade, Debussy “Meres” ei heida ta dirigendile ette ühtegi libastumist tempodes, meloodiad projitseerusid selgelt, karakterid olid vahelduslikud. Muusika kulgu jälgib kriitik andumusega — ju siis kandis orkester ka tema jaoks kogu elamuslikkuse kenasti välja.

29. märtsil (Tallinn) — kontsert “Eurovisioonile”: Ò ostakovitÓ i Kontserdist tÓ ellole ja orkestrile nr 1 Es-duur op 107 I osa Mozarti Kontserdist viiulile ja orkestrile G-duur (KV 216), Raveli “Mustlane”, I osa TÓ aikovski Kontserdist Klaverile ja orkestrile nr 1 b-moll, Ülo Krigul (juunior) “Ringing option” ja Süit Tubina balletist “Kratt”; solistid Silver Ainomäe, Juta Õunapuu, Anna-Liisa Bezrodny, Hando Nahkur ja Vambola Krigul; dirigent Paul Mägi.

6. aprillil (Tallinn) — Honeggeri Kolmas sümfoonia, Chabrieli “EspaZ a”, Debussy kaks tantsu harfile ja keelpilliorkestrile ja Händeli Kontsert harfile op 4 nr 6; solist Anna Verholantseva (Venemaa); dirigent Ravil Martõnov (Venemaa).

I. R. (“Muusikaleht” 2000, mai): “R. Martõnov on range, reibas ja ratsionaalne dirigent, tal on kõik kontrolli all ja köitvalt kujundatud.

11. aprillil (Tartu, 14. aprillil Jõhvi, 15. aprillil Tallinn) — lastekontsert: TÓ aikovski muusika Ostrovski näidendile“Lumivalgeke”; tütarlastekoor “Ellerhein”, solistid Nadezhda Vassiljeva ja Aleksandr Dedik (Peterburi Maria teater), lugeja Elle Kull; dirigent Anu Tali.

20. aprillil (Tallinn, Kaarli kirik) — DvoÍ aki Reekviem; kaastegevad RAM ja “Ellerhein”; solistid Eva DÍ izgova ja Erika Sporerova (TÓ ehhi) ning Juhan Tralla ja Ain Anger; dirigent Arvo Volmer.

I. G. (“Sirp” 28. IV 2000) alustab sellega, et hindab meie soliste külalistest paremaks. Leiab, et Volmeri seadis antud mosaiikne suurvorm tõsiste probleemide ette, kuid “ta lahendas selle, redutseerides suuri kontraste ning ühtlustas temposid, nii et ettekanne oli võrdlemisi homogeenne”.

29. aprillil (Tallinn) — Eesti muusika päevad: Peeter Vähi “Silver concerto” altsaksofonile ja orkestrile, Rein Rannapi “TimeSculpture”, Raimo Kangro Kontsert löökpillidele op 62 ning Lepo Sumera “Concerto grosso; solistid Andres Palsson (Rootsi), Rein Rannap ja Mark Pekarski (Venemaa); dirigent Andres Mustonen. Arvustustes retsenseeriti üksnes (uudis)teoseid kõigi ürituste lõikes, mitte esitusi.

5. mail (Tartu, 6. mail Tallinn) — Lepo Sumera 50: “Shakespeare’i sonetid”, Kuues sümfoonia (esiettekanne), “Drakula ja Zombi laps” ning TÓ ellokontsert; Tallinna Poistekoor, solistid Pille Lill ja David Geringas, teksti luges Mikk Mikiver; dirigent Arvo Volmer.

13. mail (Tallinn) — löökpillifestivalil: Elgari Serenaad keelpillidele, Akira Miyoshi Marimbakontsert ja Sven Erik Bäcki “Game around game”; ansambel “Kroumata” (Rootsi) ja Mika Takehara (Jaapan); dirigent Anders Loguin (Rootsi).

19. mail (Tallinn) — Mahleri Kolmas sümfoonia; Tallinna Poistekoor ja EMA naiskoor, solist Larissa Selikerstova (Peterburg); dirigent Arvo Volmer.

H. V.-T. (“Eesti Päevaleht” 25. V 2000): “Hooaja lõppkontsert peategelaste dirigent Arvo Volmeri ja ERSO-ga tekitas kontserdisaalis harvakogetava katarsise. Selliste õhtute pärast juba tasub tulla! Arvo Volmeri seitse aastat kestnud Sisyphose töö iseenda ja orkestriga on vilja kandnud. Orkester on dirigendi pill ja tema nägu. Esimest korda sai Volmer ERSO-pilli nii kõlama, et publik oli rabatud [- - -]. ERSOt on läbi viimaste hooaegade kujundanud suurte ja tõsiste heliloojate sümfooniate kontserdid ning lindistused. Volmer on oma orkestrit kasvatanud Mahleri ja Tubina tiheda ja dramaatilise muusika peal. See on andnud kõlataju, kujundisügavust ja vormihaaret.

Volmeri tõsine töö mõjub orkestrile väga distsiplineerivalt. Ta pole dirigent, kes orkestri ees säraks ja vaimutseks, publikule esineks ja kerget populaarsust toovat kava mängiks. [- - -] Otseseid etteheiteid ei saanud lõppkontserdil teha millegi kohta. Ka ikka veel ajuti segav ja kõrvakriipiv puhkpillikoosseis on teinud läbi suure arengu.

Volmer on väga täpselt paika pannud ka naljatlevad ja kerged karakterid. Keelpillide strihhid kõlavad vägagi professionaalse lennukusega. Aga see pole siiski peadirigendi pärusmaa. Tema tõeline anne — pärast lõppkontserti võib seda sõna kasutada — on suurejooneliste kulminatsioonide pingestamise ja dramaturgilise sügavuse esile toomine.

Kontserdi teises pooles lisandus kuulmiselamusele ka visuaalne moment — kuidas Volmer ilma tektikeppi kasutamata oma kätega lausa skulptuurselt muusikat kujundas.”

I. G. (“Sirp” 26. V 2000) liigub kirjelduses episoodilt episoodile tunnustavalt kaasa, kuni ütleb kolmanda osa kohta, et “kõige võluvamalt kõlas sümfoonia instrumentaalsetest osadest aga pastoraalselt peenekoelise karakteriga Comodo Scherzando, Volmer kujundas siin plastiliselt nii tempomuutusi kui üldist dünaamilist plaani. Keelpillide pianissimo ning kusagilt kaugusest, lava tagant kostev trompet (Erki Möller) — väga hästi ettevalmistatud ja lavastatud episood, mis tegi Scherzandost kaunikõlalise stseeni (hoolimata paarist vaskpillide ebakindlast noodist.” Ja samas vaimus edasi, kuni finaalis “pärast kahte dramaatilist kõrgpunkti ning nende voolujoonelist lahenemist pianodesse saabus aga episood, kus vaskpillide kobavalt ebakindlad sissetulekud mõjusid pisut häirivalt, pillimehed hakkasid vist juba väsima. Õnneks sai sümfoonia pompoosne lõpukulminatsioon siiski juubeldavalt ekspressiivse sära ning kõlas ka muljetavaldavalt massiivselt ja monoliitselt — sümboolse metafoorina suurejooneline punktipanek ERSO lõppenud huvitavale hooajale.”

25. mail (Tartu) — Mahleri Esimene sümfoonia, Richard Straussi Kontsert metsasarvele ja orkestrile nr 2; solist Esa Tapani; dirigent Mihkel Kütson.

1. juunil (Tallinn) — viiuldajate paraad Hugo Schützi 100 sünniaastapäeva tähistamiseks: kõlasid Offenbachi, Massenet’, Kreisleri, Svendseni, Chaussoni, Sarasate (“Mustlasviisid”), Tubina (Soolosonaat), Alféni, Ò ostakovitÓ i, TÓ aikovski (Viiulikontserdi II osa) ja Rimski-Korsakovi (“Hispaania capriccio”) tööd; soleerisid Kristel Eeroja, Harry Traksmann, Jari Valo, Olga Vedernikova, Maano Männi, Kristiina Kriit (ja Pärt Tarvas); dirigent Jüri Alperten.

24. juunil (Rättriki looduslik amfiteater, Põhja-Rootsi) — Dalhalla suvemuusika festival: Beethoveni Üheksas sümfoonia; kaastegev World Festival Choir, solistid Lena Nordin, Martina Dike, Lars-Erik Jonsson ja John Erik Eleby (kõik Rootsi); dirigent Arvo Volmer.

*

“Eesti Kontserdi” tänavune otsus oma hooaja üritused edaspidi kokku liita (mitte enam lahterdada talve- ja suvehooaegadeks) ei tohiks puudutada ERSOt selle mis tahes staatuse juures, sest tööd tehakse koos ja edaspidigi puhkusest puhkuseni. Seega peaksime ERSO hooaegu käsitlema jätkuvalt augustist augustini. Kuidas eelmine hooaeg kirjutavas pressis kajastamist leidis, on siin lugeda. Tõsi, see on mitmeti auklik, ent mis välja tuua oli, on välja toodud, mõnel puhul paraku üksikutegi lausete kaupa (ja pole parata, kui need tunduvadki kontekstist välja rebituna — pikemad lõigud kalduksid teemast kaugele). Üheõnaga, pakutud sai võimalik pressis kajastatud, mitte analüütiline üldpilt, vajaduse üle viimase järele aga pole mõtet diskuteerida, seda eriti ERSOt 2001. aastal ees ootavate muutuste paistel. Samas leian, et TMK on siiski ainus mõeldav väljund, kus peaks ka edaspidi olema välja toodud orkestri kogu hooaja töö maht (kavad, tegijad, esinemiskohad ja -ajad) — olgu selle eeskujuks Karl Leichteri vastavad ülevaated sümfooniakontsertidest 1930. aastatel.

Uus kalendriaasta on ukse ees. Laabugu siis kõik kohe paremini, juba 1. jaanuarist!

* Lõik artiklist “Festival “Sünnisõnad” — igaühele midagi”, kus vaatluse all olid mitmed üritused.