ANNELI REMME
ROHELINE TEKIB SINISEST JA KOLLASEST
Viis aastat muusikaprofessor Leo Normeti surmast

Leo Normet suri noorelt. Esmapilgul võib selline väide tunduda veider inimese kohta, kes sündis 17. septembril 1922 ja suri 27. detsembril 1995. Kes aga Leo mõttelaadi, elustiili ja harvaesinevat vormispüsimist teab, nõustub ilmselt kõhklemata. Leo võttis endale faustiliku eesmärgi olla igavesti noor (sellest ka tema lembus ümbritseda end noorte inimestega), käia ka 100-aastaselt oktoobrikuus Viljandi järves ujumas, pidada loenguid ja kirjutada, palju suhelda (tema tutvusringkond tegi kadedaks), koguda maailmast võimalikult palju teadmisi ning neid omal moel seosesse panna. Vanamoodsalt galantse professori kultuurikihi paariliseks oli paras annus jonnakust. Oma igavese nooruse ideed võttis ta väga tõsiselt, eitas haigusi ja suhtus trotslikult viimastel eluaastatel tekkinud unustamisjuhtumitesse ning keeldus arsti juurde minemast ka siis, kui ümberkaudsed seda soovitasid. Seepärast oligi tema südame otsus lõpetada töö 1995. aasta jõulude ajal äkiline ja lõplik. Ning ilmselt ka õige, sest pilt infarktist toibuvast voodihaigest Leost on kujuteldamatu. Leo läks, jättes igavese nooruse idee rikkumatuks.

Leo huvi üksteisest kaugel elavate rahvaste maailmatunnetuse vastu lisas tema suurde plaadi- ja raamatukogusse erilisi eksemplare, mida kellelgi teisel Eestis ei olnud. Normetite kodu (mis pärast rännakuid lõpuks vanalinnas asukoha leidis) oli poolavalik eraraamatukogu, kust sai kaasa võtta teoseid, mis nõukogude ajal tundusid teinekord ilmaimena. Leo enda suurimad lemmikud Euroopa ja Ameerika muusika, kirjanduse, kunsti ja filmide kõrval olid India ja Jaapan. Eesti-ajast hoolikalt säilitatud rariteetide kõrval seisid riiulis päris uued väljaanded, mida ta tõi kaasa arvukatelt välissõitudelt pärast seda, kui teda jälle Eestist välja lubama hakati. Raamatukogu oli suhteliselt “avatud”, omanik ei olnud oma varanduse teistega jagamisel kitsi. Mõnda aega tegutses Normetite juures ka omalaadne ööülikool, kus — seekord küll perekonna isiklike eelistuste põhjal välja valitud noorele seltskonnale — pidasid loenguid paljud tuntud kultuuriinimesed: Elmar Salumaa, Paul-Eerik Rummo, Juhan Viiding, Ilmar Laaban, Tõnu Parming, Oskar Kuningas ja paljud teised. Need salongiõhtud muutsid tookord kahekümne ringis olevate noorte inimeste mõtlemises palju (ööülikoolist on varem juttu olnud TMK 1997. aasta 8.-9. numbris).

Leo oli kõige ehtsam esteet, kes armastas häid kombeid ja ülikondi, ilusaid ja tarku inimesi ning sõi oma retsepti järgi valmistatud terviseputru hiina portselanilt. Ka tema keelekasutus oli eriline. Talle olid hingelähedased nooreestlaste ideed ja Aaviku keeleuuendused, ta oli alati enda üle uhke, kui suutis oma mõtte või ka mõne argiasja algriimi kasutades edasi anda. Teda ärritas segamini tuba või see, kui mingi asjaolu takistas tal Fred Astairi või Poirot’ filmi korralikult algusest lõputiitriteni vaatamast. Muuseas, praegu mõnda Leoga koos nähtud filmi üle vaadates võib märgata, et ta sai mõnest asjast täiesti teistmoodi (kõrvaltvaataja arvates “valesti”) aru, aga nautis seda rohkemgi kui teised, nagu oleks tema jaoks kõiges eksisteerinud oma inside joke.

Viimastel kuudel on Leo Normeti nime jälle sagedamini lausuma hakatud, osalt läheneva 27. detsembri tõttu, osalt eesti muusikateaduse hetkeolukorra üle arutlemise pärast. Tõsi on see, et kuigi Leo oli paljudele silmade avajaks ja seoste näitajaks ning teenis mitmes välisülikoolis ning -ajakirjas lugupidamise (eelkõige Sibeliuse või eesti muusikat käsitlevate töödega), ei mahu tema lähenemisviis muusikale praeguses akadeemilises õppesüsteemis kehtivate standardite alla. See pole aga põhjus sedavõrd haritud inimest maha vaikida või muusikateadlaste hulgast välja arvata — nii kinnitavad protestihääled, kes on tunduvalt erapooletumad kui siinkirjutaja, kelle Leo Normet ühel raskel eluperioodil peaaegu lapsendas. Tõe huvides peab ütlema, et hiljem sain ma tunda ka Leo iseloomu keerulisi külgi ning tema viimastel eluaastatel polnud meie suhted enam kaugeltki nii soojad nagu varem, aga praegu pole sellel enam tähtsust. Leo surm pani mind mõtlema suunas, mis on aidanud oma tööd paremini teha.

Kui Leo Normeti muusikakäsitlust kuhugi liigitada, siis muusikaesteetika valdkonda. Seejuures aga ei vaadelnud ta muusikat mingi süsteemi alusel, vaid puhtalt intuitsiooni järgi ning liitis muusika analüüsile talle omase kauniskeelsuse, mida võib jälgida ka käesoleva ajakirja järgmisel leheküljel algavas Elleri-teemalises artiklis. Üks noor õpetaja kurtis, et Leo 1990. aastal ilmunud raamatut “Värvimängud. Rütmirõõmud” on võimatu õpikuna kasutada. Raamat polegi sellena mõeldud (kui Eestis oleks muusikaraamatute olukord normaalne nagu mõnes teises kultuurriigis, ei tulekski kellelegi pähe “Värvimänge” viieteistkümneaastastele lastele tunni andmiseks kasutada). Leo lendab elegantselt ühelt teoselt teisele, näeb igas heliloojas seda, mida tema näha tahab, loob seoseid ja teeb üldistusi oma isikupärasel moel, mis alati kõigile mõistetav ja vastuvõetav pole. Aga ka hoopis vastupidi — just Leo seoste leidmise ja üldistusvõime on omadused, mida temas muusikatundjana kõige rohkem hinnati. Võtkem Leo Normetit sellisena nagu ta oli — erudeeritud ja paljunäinud inimesena, kes luges elu jooksul mitme inimese eest, valdas vabalt mitut keelt ning ka tõepoolest kasutas neid pidevalt, ühendas endas ülimat eneseväärikust, vana kooli viisakust, uhkust, järeleandmatust ning jonni, ning mis peamine — taipas alati, et roheline sünnib sinise ja kollase kokkusulamisest ning igal neist värvidest on lõputu hulk nüansse.