DANIEL SAULNIER
Gregoriaani laadid II

“Teater. Muusika. Kino” eelmises numbris ilmus esimene katkend Prantsusmaal Solesmes’i kloostris töötava gregooriuse laulu asjatundja isa Daniel Saulnier’ raamatust Les modes grégoriens (Solesmes, 1997). Seekordne osa käsitleb kolme gregooriuse laulus esinevat arhailist helilaadi, tutvustades nende ehitust ning lühidalt ka laadide emotsionaalset mõju lauljale ja kuulajale. Arvestades teema spetsiifikat ning asjaolu, et toodud näidete jälgimine eeldab vana noodikirja lugemise oskust, on materjal mõeldud eeskätt varajase muusikaga tegelevale lugejaskonnale.

Arhailised kantillatsiooni laadid

Gregooriuse laulu repertuaari esimeseks allikaks oli jumalasõna kantillatsioon pühakirja ettelugemisel rahvale. Selle laulmisviisi stiili on küllalt kerge ära tunda. Tema peamiseks elemendiks on horisontaalne pingestatud meloodialiin, millele toetub tekst. Seda nimetatakse retsitatsiooni ehk kantillatsiooni tooniks.

Tekstimaterjal leiab oma väljenduse silpide nõtkes järgnevuses, mis sellel toonil kuuldavale tuuakse. Teksti rütm aga elustab seda oma dünaamikaga, millest sünnivad erinevad muusikalise ornamentatsiooni tüübid. Sõnarõhkude dünaamika põhjustab meloodia tõusmist antud toonist kõrgemale. Kiillausete lõppude raskus aga tõmbab meloodiat allapoole tähistamaks nii kirjavahemärke.

Loo lüürilisest ning tundmuslikust ülesehitusest saab tõuke ühel silbil lauldav vokaliis. See vokaliis kannab nime jubilus. Algselt paiknes see kaunistus teksti eelviimases osas asuva sõna viimasel silbil. Mõningatel juhtudel on see melism säilitanud oma kirjavahemärgi-asukoha, kuid sagedamini on ta ümber asetunud kaunistamaks just seda sõna, mille tähendust taheti rõhutada. (Näide 1.)

Kõige vanemates kantillatsioonides piirdub laadi heliredel vaid mõne astmega. Ühest astmest piisab, et anda kantillatsiooni kompositsioonile vajalik ehituslik ühtsus. Teised astmed on kaunistava iseloomuga.

Nende kõige vanemate kantillatsioonide tarvis on gregooriuse laulus säilinud kolm laadirühma. Neid nimetatakse arhailisteks laadideks. Sellistena on nad säilinud vaid repertuaari kõige vanemates osades — retsitatsioonides ning nädalasiseste tunnipalvuste antifon’ides. Hilisemates lugudes on neist järele jäänud vaid mõningad jäljed.

Arhailine DO-laad ehk C-laad

Arhailine DO-laad koosneb vähemalt kolmest astmest, enamasti aga viiest-kuuest astmest.

sol la DO re mi (fa)

Sellele vastavad heliredelid

do re FA sol la (si b) ning

re mi SOL la si (do)

Astmele, mida eelmisest lahutab väike terts, on antud eriline mõjujõud, mistõttu teda kaunistatakse missa lauludes eriliste ornamentidega — kordustega unisoonis.

Väikese tertsi sees võib mõningates kompositsioonides kuulda veel üht nooti, mis on aga nii nõrk, et meloodia ei toetu sellele kunagi. Tavaliselt esineb see kõrgemas positsioonis [si-bekarr] suunaga do poole, aga ta võib ka esineda madalamal [si-bemoll], juhul kui meloodia liigub alla.

Astmete ülesanded.

Kantillatsioonides, mis on kirjutatud arhailises DO-laadis, täidab aste do kõiki ehituslikke ülesandeid. Tema kanda on nii retsitatsioon kui ka finaal. Teistel astmetel on teisejärguline osa.

Re-d ning vahel ka mi-d kasutatakse tõstmaks esile läbivat tooni ehk do-d. La-d ja sol-i kasutatakse vahepealsete lauseliigenduste puhul. Neid võib kuulda ka läbivasse tooni suubuvas järgnevuses. Meloodiakäigus sol—la—do puudub pooltoon ning seda nimetatakse DO-laadi peamiseks iseloomulikuks helijärgnevuseks. Järgnevus sol—la—do on DO-laadile väga iseloomulik ning on kasutusel siiamaani. Si-d kasutatakse vaid ornamendina.

Astmete hierarhia (do — arhitekturaalne) ning heliredeli struktuur (do — etümoloogiliselt tugev, see tähendab, et sellel on heliredeli sees tugev positsioon, kuna asub pooltooni kohal) selles laadis toetavad teineteist. Sellest tuleneb üllatav kompositsiooniline tasakaal. Selsamal põhjusel on selles arhailises laadis kirjutatud kõige rohkem laule, milles puudub pooltoon.

Juba eelpool mainitud järgnevus sol—la—do on üks selle laadi vanematest meloodiavormelitest — intoneerimise viis, mis juhib hääle kantillatsiooni toonini.

Ornamentidega kaunistatud missalauludes võib leida teisi vormeleid, tavaliselt keerukamaid, mis samuti on DO-laadile iseloomulikud. Üks ja sama vormel esineb nii introituse Omnes gentes intoneerimisel, communio Pascha nostrum repriisis kui ka offertorium’is Viri Galilei (näide 3) ning selle koopiates. Viri Galileis esineb see vormel fa-s, kuid seda on transponeeritud kõigil võimalikel viisidel.

Sama lugu on ka offertorium’i Domine convertere (näide 4) ning communio Tu es Petrus (näide 5) lõpuvormeliga, kus esineb üks ja seesama juba melismile kalduv meloodiavormel.

Arhailist DO-laadi on võimalik kergesti ära tunda tema külgetõmbejõu ning läbiva tooni vibreeriva energia poolest. Selle laadi heliredelit, milles on nn auk, kiputakse tihti pidama puudulikuks, kuigi seda “auku” tuleks pigem võtta kui heliredelisisest suurt intervalli. Kuid just see ning ka teised DO-laadile omased jooned annavad talle tema kindlameelse ning hõiskava iseloomu, mida mahendab teatud läbipaistvus.

Mis on sellest laadist säilinud?

Do-laadile iseloomuliku erilise kindluse tõttu on selle eheda arhailise stiili näiteid säilinud ka missa ornamenteeritud repertuaaris — communio’s In splendoribus (näide TMK eelmises numbris), communios Tu es Petrus (näide 5), offertorium’is Domine convertere (näide 4). Viiendas ning kuuendas laadis loodud laulude kogumis, mille läbivaks tooniks on kas fa või do, leidub samuti rohkesti arhailisele laadile omaseid jooni — retsitatiive, iseloomulikke meloodiavormeleid jne.

Arhailine RE-laad

Helirida.

Arhailises RE-laadis loodud teosed sisaldavad astmeid järgmisest heliredelist:

la* do RE mi (fa),

millele vastavad samuti

re* fa SOL la (si b) ning

mi* sol LA si (do)

Astmete omadused on sarnased arhailise DO-laadi astmete omadustega. Noot, mida lahutab eelmisest väike terts, on siingi eriliselt jõuline ning külgetõmbav. Samuti on väikese tertsi sisene noot liikuv ning nõrk.

Astmete ülesanded.

Astmete vaheline hierarhia on RE-laadis aga hoopis teistsugune. Selles on kõik arhitektuurilised ülesanded, nii retsitatsioon kui ka finaal, astme re kanda. Teised astmed on teisejärgulised. Rõhulised osad lauldakse kas mi-l või fa-l, harva sol-il. Vahepealsete lauseliigenduste puhul langeb meloodia tavaliselt do-sse, harvemini la-sse. Samuti võib RE-laadi puhul rääkida ka iseloomulikust helijärgnevusest, milleks on vanalt intoneerimisvormelilt laenatud järgnevus la—do—re (või re—fa—sol; mi—sol—la).

Iseloomulikud meloodiavormelid.

Eelpool toodud näite Dirigatur varal on meieni jõudnud üks väga vana RE-laadile iseloomulik meloodiavormel — melism, mis lõpetab algelise kantillatsiooni.

Teised väga vanad ning sellele laadile iseloomulikud meloodiavormelid on intoneerimisjärgnevus la—do—re ning lause liigendamine re—do—la-tüüpi järgnevuse abil.

Eetos.

Selles laadis täiendavad helirea struktuur ning astmete vaheline hierarhia teineteist harmooniliselt. Helirea seisukohalt on aste re tavapärane. Talle lähedased ornamendid asuvad nii ülal kui ka allpool ühe tooni kaugusel. Suurema meloodilise ulatusega laulude puhul kohtame veel teistki sümmeetriat — kvart üles re—mi—sol ning kvart alla re—do—la.

RE-laadi iseloomustab niisiis tasakaal ning eriline kõlavus. See laad on aluseks eriti viljakale edasiarengule.

Mis on sellest laadist säilinud?

Niisiis on arusaadav, miks arhailise RE-laadi jälgi on leida peaaegu kõigis edasistes laadides ning stiilides. Neid võib leida retsitatsioonides (re-l, la-l või sol-il), tihti toetatuna selle laadi peamise helijärgnevuse (la—do—re) või selle transponeeritud variantide poolt. RE-laadile iseloomulik meloodiavormel versus’es Dirigatur läbib kogu gregooriuse laulu repertuaari ning on heliloomingut inspireerinud sajandeid. Selle vormeli üllatav saatus väärib märkimist, kuna see jäi püsima kõigi laadide antifonide ning hümnide sõnavaras.

Vanas rooma repertuaaris kantillatsiooni astmel re ei esine. Arhailine RE-laad on niisiis gregooriuse laulu sulandunud pärandina gallia laulust.

Arhailine MI-laad

do re MI (fa) sol,

millele vastavad veel:

sol la SI (do) re.

Lugudes, mis on kirjutatud selles laadis, esineb palju rohkem pooltoone kui eespool nimetatud laadides. Harvad meloodiaarendused allapoole viiakse läbi väikese tertsi abil. Madalat si-d ei esine.

Astmete ülesanded.

Selle laadi arhailistes kantillatsioonides on mi ehituslik keskpunkt — tema kanda on nii retsitatsioon kui ka laulu finaal. Teisi astmeid kasutatakse ornamentidena. Rõhu asetamisel tõuseb meloodia fa-sse, ning kui tõusu dünaamika on jõulisem, siis isegi sol-i. Lause liigendamiseks kasutatakse allpool asuvaid astmeid re ja do.

Eriline vastasmõju.

Arhailise MI-laadi puhul võib helirea struktuuriliselt ning astmete vahelise hierarhia vahel märgata väga erilist ning veidi keerulist vastasmõju. Helirea seisukohalt pole mi-l ei do jõudu ega ka re tasakaalu. Struktuuriliselt kuulub mi teiste helirea olulisemate astmete hulka, kuid pole mingilgi määral eriline. Tihti kõlab kantillatsioonis mi-st pool tooni kõrgemal asuv fa, moodustades peenema ornamendi, kui seda oleks saanud tekitada terve tooni võrra üles liikudes. Sellel astmel aga puudub arhitektuuriline väärtus. Oletagem, et ühes piirkonnas ühel ja samal ajastul tunti samaaegselt nii MI-laadi kui ka DO-laadi. MI-laadi ülemisel pooltoonil on kõrva jaoks samasugune värving kui DO-laadi alumisel tertsisisesel pooltoonil. Niipea kui arhailise MI-laadi meloodilistes arengutes tuleb ette ornamentaalne pooltoon üles, tunneb laulja kohe tõmmet kõrvalastme fa või do kõla poole. Keskaegsed käsikirjad näitavad, et üsna vara, juba X sajandil, võtsid mitmed meloodiad hoopis teistsuguse kuju. Paljud arhitekturaalsed mi-d asendati kas do või fa-ga. Nii kaotas kompositsioon oma pooltoonid, astus välja MI-laadi raamidest ning hakkas üha rohkem sarnanema DO-laadiga, näiteks introitus Misericordia Domini (näide 9).

Iseloomulikud meloodiavormelid.

Responsoriaalses advendipsalmoodias (näide 7) on säilinud üks vana meloodiavormel, mis on ühtlasi ka antifoni In cymbalis (näide 8) teema.

Rohkem kui teiste arhailiste laadide puhul, on selle laadi vormelitel kalduvus meloodia ornamentaalsete käikudega osaliselt seguneda. Seetõttu on nende äratundmine muutunud järjest raskemaks.

Eetos.

Arhailise MI-laadi kantillatsioonides esineb väga tihti kaunistusi suunaga pool tooni üles. Sellest tulenev meloodilisus ning peenekoelisus muudab selles laadis loodud teosed kergesti äratuntavaks ning eriliselt väljendusrikkaks.

Vastukaaluks sellele rikkusele valitseb aga Mi-laadis teatud haprus, mis tuleneb tema sarnanemisest DO-laadiga.

Mis on sellest laadist säilinud?

Hästi taastatud meloodiate puhul märkame, et ka MI-laadil on olnud ulatuslik järelmõju. Mitmetes ornamenteeritud lauludes on säilinud elemente selle laadi sõnavarast. Selle jälgi on näha enamikus retsitatiivides, mida kaunistavad ornamendid suunaga pool tooni üles. Seda võib kohata peaaegu kõigis järgmistes laadides.

Märkimisväärne on samuti, et peaaegu kõik vanimad Kyrie’d on kirjutatud kas siis arhailises või veidi edasiarendatumas MI-laadis. Ka traditsiooniline rooma litaania on kirjutatud MI-laadis.

Prantsuse keelest tõlkinud EVA EENSAAR