IVALO RANDALU
ERSO 1999/2000 I
Arve, arutlusi ja arvustusi
Teadupärast kerkis tänavu akuutselt päevakorda ERSO staatuse küsimus: kas minna pikka aega kestnud segasest seisust päriselt “Eesti Kontserdi” alla või täiesti iseseisvuda — nii kunstilistes otsustes, haldamises kui ka raamatupidamises. Kuigi siinse kirjutise ülesanne on üksnes reastada orkestri hooaja kavad, esitajad ja esinemisajad ja -kohad koos väljavõtetega otseselt ERSOt puudutavaga arvustustest, ütleksin siiski ühe mure välja: lahenegu asi nii või teisiti, kui aga minnakse koosseisu kokkutõmbamisele, paiskume arengus otsemaid aastakümneid tagasi. See on teema, mida ei tohiks muusikavälised ametnikud isegi mitte arutada. Aga arutatud juba on, ning enda arvates positiivse pretsedendina ette toodud RAMi nüüdne 60-meheline koosseis viitab, et ideaalse koolitusegi puhul ei saavutata eal vajalikku kompaktset kõlamassi (Gustav Ernesaks on öelnud — optimaalne on 80!). Orkestri organism on veelgi tundlikum, sest miks siis on “välja mõeldud” regulaatorid, või miks ei mängi kammerorkestrid Wagnerit, Ò ostakovitÓ it ja Mahlerit? ERSO on tänini meie pillirahva eliit, mis sellest, et tugevaid muusikuid jätkub mujalegi — peabki jätkuma, sest seal on jälle omad tegemised.
Praegu kuulub ERSOsse üheksakümmend seitse muusikut pluss peadirigent ja administratsioon — kokku sada seitse hinge, mis meie oludes ka optimaalne (jõutud on selleni aga hirmsa vaevaga!). Öeldu kinnituseks ja orkestri kiituseks piilugem korraks “partituuri” (sulgudes on antud kontsertmeistrid, kes enamasti kõik tuntud helikunstnikud, mõnelgi puhul terve oma pillirühmaga): 4 flööti (Peeter Malkov), 5 oboed (Aleksander Hännikäinen), 4 fagotti (Andres Lepnurm), 6 metsasarve (Valdek Põld), 3 trompetit (Ivar Tillemann), 4 trombooni (Heiki Kalaus), 1 tuuba (Andrei Sedler), 1 harf (Tatjana Lepnurm), 6 löökpilli (Kalju Terasmaa), 16 viiulit (Maano Männi), 15 II viiulit (Urmas Roomere), 12 vioolat (Rain Vilu), 10 tÓ ellot (Pärt Tarvas) ja 10 kontrabassi (Mati Lukk). Nagu näete, tuleb hiidpartituuride puhul niigi kasutada lisajõude.
Nüüd asja juurde. Kõigepealt olgu kinnitatud, et järgnev ülevaade käsitleb üksnes ERSO kontserte ega anna kaugeltki täit pilti sellest, mida Eestis sümfoonilise ja vokaalsümfoonilise muusika vallas vaadeldaval ajalõigul kuulda võis. Ühelt poolt on tervitatav, et niÓ Ó i on asunud täitma arvestataval kombel ka mitmed teised kodumaised orkestrid eesotsas “Vanemuise” Sümfoonikute, “Estonia” teatriorkestri ja Pärnu Linnaorkestriga, samuti käisid meil esinemas Sydney SBS Raadio ja Televisiooni Noorte Sümfooniaorkester (26. septembril 1999) ja Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkester (16. aprillil 2000). Teisalt, kuigi teistelegi on saalides ruumi tehtud, pole ERSO lipulaevana kahju kannatanud, temata vajuks pilt kokku. Kui nüüd järgnevalt vaid arvudesse süüvida ja neid eelmise hooajaga võrrelda, näeme tõesti mõnes osas koormuse teatavat kahanemist — järelikult olnuks kõige ootuspärasem siis vist kvaliteedi tõus? Vastust otsige arvustustest, ütleksin — nende üldtoonist.
Arvustustega on aga jätkuvalt nii, et leiame neid ERSO kohta järjekindlalt vaid “Sirbis” ja “Muusikalehes”, ning kuigi neid on hakanud mullusega võrreldes rohkem ilmuma ka mõlemas keskses päevalehes, ei anna need juhuslikena märku toimetajate (peremeeste) huvist meie kandvaima kollektiivi vastu, missioonitundest rääkimata. Ent väike seletamatu nihe paremusele on siiski toimunud. Arvustuste laad ise aga näitab, et üldjuhul hoidutakse liigsest elitaarsusest (ja õigesti kah!): enamasti avatakse põnevamate uudislugude ja kaalukate teoste sisu ja tausta, peatähelepanu pööratakse solistile või erilistel puhkudel dirigenditööle ja –isikule, orkestrit puudutatakse otseselt vähe. Osa kontserte (pühade-, laste- ja kommertsiaalsed üritused) on üldse arvustamata, sageli piirdutakse vaid orkestri nimetamisega.
Nüüd lühidalt lubatud s t a t i s t i k a. Kanti ette sadakond suuremat või väiksemat teost ligi kaheksakümnelt autorilt. Maailmaklassikast mängiti enim (ent mitte kedagi silmatorkavalt palju) TÓ aikovskit (ka 1 täiskava), Brahmsi, DvoÍ akit, Wagnerit, Mahlerit ja Debyssyd, kenasti olid esindatud sakslased, prantslased ja venelased, taas puudusid täiesti itaallased ja ungarlased, samuti ei kuulnud me Schubertit, skandinaavlasi — kuid ega kõiki igal hooajal ju jõuagi. Üldine ampluaa oli siiski paljuhõlmav, paleti kujundasid üksikoopustega kümned heliloojad, mõnelgi korral oli tegu otsekui väga vana võla tasumisega (Honeggeri Kolmas sümfoonia!). Tänavu orkestri juures resideerivat viisimeistrit ei olnud, eestlastest mängiti jälle kõige rohkem Tubinat (Esimese, Kuuenda ja Seitsmenda sümfooniaga jätkati sarja), veel kõlas Pärdi, Kangro, Tormise, Tüüri, Rannapi ja Sumera (autorikontsert) muusika.
Üles astuti 52 korda, erinevaid kavu oli 40. Meie dirigentide juhatada jäi 27 kava (koos kordustega 36 kontserti), külalistele 13 (16). Üldse seisis ERSO ees 24 dirigenti, neist omasid 11. Viimased loetleme ülevaatlikkuse huvides ka ette: Arvo Volmer tegi peadirigendina 13 kava (2 korrati), Tõnu Kaljuste 2(2), Anu Tali 2(4), Eri Klas ja Vello Pähn 2, ühe kavaga piirdusid Lauri Sirp (1), Neeme Järvi, Olari Elts, Andres Mustonen, Mihkel Kütson ja Jüri Alperten. Veel juhatas Pärdi seitsme oopuse salvestamisel Paavo Järvi, kaks salvestust tegi Aivo Välja ja ühe Paul Mägi. Esinemiskohad: Tallinn (30), Tartu (10) ning Pärnu, Põltsamaa, Paldiski (2), Narva, Võru ja Jõhvi. Raja taga käidi koos Tõnu Kaljustega Helsingis (8. I 2000) ja Genuas (17. I 2000) ning Arvo Volmeriga Rootsis (24. VI 2000) — olid küll kärmed edasi-tagasi sõidud, ent kaalukate kavadega tõsise publiku ette. Soliste ega koore ei hakka siinkohal nimetama, need selguvad järgnevalt niikuinii viimseni. Toonitamist väärib aga see, et soliste jagus mitmel tasandil varasemast rohkemgi, tippe seejuures, nagu ikka, vaid üksikuid. Tänu suurvormidele oli kõige mitmekesisem rahvusvaheline vokalistide seltskond, ja nagu kriitikud märgivad, olnuksid omad sageli etemad.
Mullu rõõmustasime ERSO arvukate h e l i s a l v e s t i s t e üle, neid tehti nüüdki, ent märksa väiksemas mahus (autor, teos, dirigent, helirezhissöör):
Esitused, esitajad, arvamused
15. augustil (Pärnu) — “PuÓ kin 200”: TÓ aikovski avamäng-fantaasia “Romeo ja Julia”, katkendid ooperist “Jevgeni Onegin” ja “Mõtisklus”. Solistid Marina Lapina ja Andrei Grigorjev (Suurest Teatrist) ja Maano Männi, dirigent Arvo Volmer.
I n e s R a n n a p (I. R., “Muusikaleht” 1999, september) tõdeb, et “Romeo ja Julia” veeres algul üsna kiretult-ebalevalt ja ka kirjastseen ei läinud eriti hinge, küll aga tekitasid saalis (Eliisabeti kirikus) märuli lisapalad. “Alates “Jevgeni Onegini” III vaatuse “Poloneesist” tehti imetegusid: keskmisi lüürilisi lõike embasid a-osad lausa raudse keerisena, taandumata hetkekski dünaamilisest ja kõlalisest maksimumist. Seevastu Maano Männi mängitud “Mõtisklus” oli otsekui kaitstud saareke keset tunnete möllu.”
21. augustil (Põltsamaa) — avamäng Wagneri ooperile “Nürnbergi meisterlauljad”, Mendelssohni Viiulikontsert (mitte e-moll, vaid vähetuntud d-moll trompeti versioonis), Brahmsi “Ungari tantsud” nr 5, 6 ja 7; ; brahámi “Veneetsia karneval”, Johann Straussi “Sepapolka”, valss “Ilusal sinisel Doonaul”, “Radetzky marss” ja “Tritsch-tratsch polka”. Soleeris Sergei Nakarjakov.
I. R. (“Muusikaleht” 1999, september) märgib, et ““Veneetsia karnevali” ja S. Nakarjakoviga köeti publik sedavõrd üles, et hakati suisa kaasa laulma — oli promenaadlikult tore kontsert, ent lossiõue heale akustikale vaatamata ei ulatu naturaalse heliga piano kahjuks esimesest paarikümnest reast kaugemale.
28. ja 29. augustil (Paldiski) — tuntud hitid Andrew Lloyd-Webberi muusikalidest, “West End Company” — solistid, oratooriumikoor, dirigent Richard Balcome (Inglismaa).
12. septembril (Tallinn) — osalemine EMA uue hoone avamisel, kavas ka Chopini Andante spinaato ja suur polonees Es-duur op 22, solist Ivari Ilja, dirigent Arvo Volmer.
16. septembril (Tallinn) ja 17. septembril (Narva) — hooaja avakontsert “Uuest maailmast”: Adamsi “Lühike sõit kiire autoga” (Short Ride in a Fast Machine), Gershwini Klaverikontsert ja DvoÍ aki IX sümfoonia (“Uuest maailmast), solist Daniel Blumenthal (USA), dirigent Arvo Volmer.
A n n e l i R e m m e (A. R., “Eesti Päevaleht” 20. IX 1999) ei näe valikus amerikaniseerumise märki. DvoÍ aki sümfoonia ettekandesse olid Arvo Volmer ja ERSO “laadinud suuremas koguses positiivset energiat (…), see kõlas enamuses läbimõtestatult, valusad ja võimsad meeleolud mängiti mõjuvaks ning mitmeid puhkpillisoolosid oli hea kuulata”. Adamsist: “ERSO-le on varem ette heidetud loidust ja rütmilist logisemist, mis selle loo esitamisel tähendaks kindlat läbikukkumist, kuid “Lühike sõit” kulges avakontserdil hea pealehakkamisega.” Ning Gershwinist: “Orkester pakkus kontserdis paremaid hetki kui solist.”
I g o r G a r Ó n e k (I. G., “Sirp” 24. IX 1999): “Kava küll ameerikalikult atraktiivne, kuid samas ka esituslikult nõudlik ja mitmekülgne.” Gershwini kontserdi Adagio’st: “Volmer mängis siin fantaasiarikkalt rubato’dega kuni viiuli (Maano Männi) hea stiilitaju ning karakteritega lühikese sooloni.” Ja DvoÍ akist: “Kuuldu põhjal tuleb (…) tunnustada ERSO vaskpillide kõlalist ettevalmistust.” Tunnustuse leiab orkestri ja dirigendi koostöö kulg osast osasse, kuni finaali “kulminatsioon rabas panoraamsuse ja dramatismiga”. Algavat hooaega resümeerib I. G. ettehaaravalt niimoodi: “ERSO repertuaaripoliitika on oluliselt muutumas mitmekülgsuse suunas, sest ega klassikudki ole kadunud.” (Viimane märkus jääb muidugi oma kohale — kuigi eelmiste hooaegade “ühekülgsusele” I. G. varasemates arvustustes ma osutusi ei leidnud.)
E v i A r u j ä r v (E. A., “Postimees” 20. IX 1999): “Saksa-austria “alateadvusega” akadeemiline traditsioon ei saavuta ka oma uutes alternatiivolekutes naljalt seda nõtket spontaansust, mida näiteks Bali amatöör kollektiivsetes rütmimustrites suudab. Seda paratamatust silmas pidades olid ERSO rütmifaktuurid üsna vabalt ja loomulikult voolavad.” Pianistist: “Ehk oli tegemist isegi kübeke liiga korraliku esitusstiiliga — autori siirast, avatud ja rapsoodilist mõttelendu silmas pidades… See-eest paistis solisti ja dirigendi muusikanägemus klappivat ja muusikaline lõpptulemus sai vormiliselt ümar ning lõpetatud.” DvoÍ akist: “Teose arvukate teemameloodiatega said ERSO pillirühmad ja solistid jälle kord läbi katsutud — enam-vähem edukalt.”
22. septembril (Tallinn) — Debussy “Fauni pärastlõuna”, Richard Straussi Oboekontsert ja Mendelssohni Neljas sümfoonia (“Itaalia sümfoonia”), solist Thomas Indermühle (Saksamaa), dirigent Jin Wang (Hiina).
I. G. (“Sirp” 1. X 1999): “Dirigendi lähenemisviis romantilisele ja impressionistlikule oli ootamatult mõistuspärane ja kaalutletud, kuigi mitte just tundevaene.(…) Debussy “Fauni pärastlõuna” näis seetõttu mõjuvat pisut liiga külmalt. Samas oli dirigendi “Fauni”-visioon kahtlemata tervik: rõhutatult maaliline, aeglase rubato-tunnetusega algus, mis hakkas arenema ühest voogavast seisundist teise. Palju esituslikke detaile, kuid mitte ükski neist silmatorkav.” Ja jälle saavad kiita puhkpillid. “Itaalia kontserdis” tõstab kriitik esile metsasarvemängijad, leiab üldse, et dirigent on orkestriproovides head tööd teinud.
30. septembril (Tartu) ja 1. oktoobril (Tallinn) — rahvusvaheline muusikapäev: Marek Stachowski “Chorer”, James Mcmillani “Veni, veni Emmanuel” ja Witold Lutos» awski IV sümfoonia, solist Evelyn Glennie (Inglismaa), dirigent Jerzy Maksymiuk (Poola).
A. R. (“Eesti Päevaleht” 4. X 1999): “Inglise ja poola uuemast muusikast koosnev kava ootas esitajailt kõrgemat pilotaazhi mõtte tabamise ning kohati ka mängutehnika osas. ERSO ilmutas võimet mängida kandva ja ühtlase, tõelise “suure orkestri” kõlaga ning kandis välja ka Lutos» awski muusikalise monumendi, Neljanda sümfoonia pinge.” Loomulikult jagus imetlust rahvusvahelise nimega löökpillivirtuoosile Inglismaalt.
7. oktoobril (Tallinn) — Wagneri “Viis laulu Mathilde Wesendonki sõnadele” ja Bruckneri Kolmas sümfoonia, solist Anette Bod (Rootsi), dirigent Marc Tardue (USA/Euroopa).
I. R. (“Muusikaleht” 1999, november): “Sümfoonia esitust väärtustasid ERSO puhkpilli-, eriti vaserühma perfektne mäng, vioolade peen kantileen, keelpillide seesmiselt pingestatud partiid.”
14. oktoobril (Tallinn) — Raveli Klaverikontsert G-duur ja Mahleri V sümfoonia, solist Mihhail Jankovski (USA), dirigent Vello Pähn.
I. R. (“Muusikaleht” 1999, november): pianist “pälvis suure õnnestumise eest publiku ja orkestri tormilise heakskiidu. Ega vist nii ilusat muusikat saagi ükskõikselt-igavalt tõlgendada: Leinamarsi (I osa) traagilisus, tormiliselt liikuma pandud II osa dramaatilisus, virtuoosse Scherzo elegantsus (mille terviklikkus kippus küll pudenema aina kulmineeruvateks lõikudeks), võrratult kaunis Arietto — armuavaldus Mahleri tulevasele abikaasale — ja suurepärane punktipanev finaal pakuvad dirigendile oivalise võimaluse elada välja oma tundeid ja tõestada oma vaimsust. Seda ei jätnud V. Pähn kasutamata, “maalides” endast targa, ülevaatliku ja aktiivse orkestrijuhi portree.”
I. G. (“Sirp” 22. X 1999) Ravelist: “Dirigent vastandas selgelt need kaks kujundlikku alget [imprressionistliku ja dzhässiliku — I. R.], prantsuslikult peenendatud lüürilise akvarelsuse ning aktiivsed muusikalised “amerikanismid” kui kõlamaailma teise poole. [- - -] …finaal kõlas hämmastavalt eredalt: vilkalt tormavad klaveripassaazhid koos orkestri tarmuka liikumisenergiaga. Nii koloriitne karakter pani koguni unustama, et üks episood polnud solistil ja orkestril just ideaalselt koos.” Mahlerist: “Võib arvata, et kui juba Mahleriga välja tulla, siis läheb dirigent kindla peale välja — et tal on ka huvitav dramaturgiline nägemus. Vello Pähna kui dirigendi trumbiks näib olevat hea karakteritaju. Loomulikkus, millega ta ka äärmuslikke kujundeid üksteisesse sulatas, kuidas ta temposid modelleeris ning kuidas emotsionaalsete aktsentidega mängis, näitas Pähna kui dirigenti-dramaturgi ning ERSO-t veel kord kui head orkestrit.”
28. oktoobril (Tallinn) — KantÓ eli “Tuulest leinatud” (Vom Winde beweint) ja Rahmaninovi “Sümfoonilised tantsud”, solist Daniel Raiskin (vioola, Holland), dirigent Arvo Volmer.
I. G. (“Sirp” 5. XI 1999): ““Sümfooniliste tantsude” non allegro alguskarakter võlus kohe oma ühemõttelise väljendusjõuga — kõik erinevate pillirühmade repliigid orkestris mõjusid iseloomulikult sirgjooneliselt ja eredalt. Keskmine kantileenne episood joonistus välja märkimisväärse meloodilise sisseelamisega (…). Selline eepilisus kandus kõlaliselt laiendatud variandis üle ka keelpillidele — võis öelda, et nii kõlab muusikaline poeesia, mis ongi vene (hilis)romantilistele heliloojatele nii iseloomulik. Volmer tundus lausa visualiseerivat teose esimeses osas neid Rahmaninovi pateetilisi karaktereid.“ Kriitik naudib Volmerit ja orkestrit üksikasjalikult teose lõpuni. KantÓ elist: partituuris esineb väga suuri dünaamilisi kõrvutusi (5 p kõrvuti 5 f-ga!). “Niisuguseid äärmusi Volmer oma tõlgenduses siiski pisut redutseeris, arvatavalt selleks, et kulminatsioone mõjukamalt üles ehitada.” Kolmveerand sellest 4-osalisest leinalisest teosest on aeglane muusika, “finaali mõjujõud seisnes ühelt poolt senistes emotsionaalsetes kontrastides ning teisalt majesteetlikus väljapeetuses”. Siin, arvab I. G., võinuks kontraste dünaamiliselt rohkem esile tuua.
30. oktoobril (Tallinn) — laste kontsert: Smetana “Vltava”, Bizet’ “Laste mängud” (väike süit) ja Poulenci “Jutustus elevandipojast Babarist”, dirigent Eri Klas, teksti luges Mart Sander.
11. novembril (Võru), 12. novembril (Tallinn) ja 16. novembril (Tartu) — lastekontserdid: Kangro “Ooperimäng”, dirigent Anu Tali.
18. novembril (Tallinn) — vene kultuuripäevad: Glinka “Valss-fantaasia”, Rahmaninovi Klaverikontsert nr 4 ja TÓ aikovski Viies sümfoonia, solist Sergei Glavatskihh (Venemaa), Kremli Koorikapell, dirigent Nikolai Aleksejev (ERSO 1. külalisdirigent, Venemaa).
I. R. (“Muusikaleht” 1999, detsember): Aleksejevi “käe all hakkab ERSO kõlama eriti suurepäraselt (…), lõpp-produkt osutus kaasakiskuvaks. Juba Glinka lihtsakoelises, sentimentaalses “Valss-fantaasias” avastas N. Aleksejev “peidetud väärtusi.” Hoides tempot ootuspärasest aeglasemana, tõi ta esiplaanile pala intiimse lihtsuse, lüürilise nukruse.” Autor nendib TÓ aikovski Viienda sümfoonia suurt publikumenu.
I. G. (“Sirp” 26. XI 1999) Rahmaninovist: “Orkestri tunnustuseks tuleb märkida keelpillide nauditavalt kandvaid ja pikki legatokaari esimese osa repriisis.” Üldiselt tunneb arvustaja dirigendile terviku vormimise pingeis — eriti finaali osas — kaasa (Rahmaninovil on lühikesi kujundimotiive nagu “niidijuppe lõimekangas”), ent Aleksejev sõlmis materjali siiski kokku “suurde pompoossesse kulminatsiooni”. Seevastu TÓ aikovski Viienda sümfoonia tõlgitsus äratas küsitavusi, eriti tempovalikul.
2. detsembril (Tallinn) — Williamsi avamäng “Herilased”, DvoÍ aki TÓ ellokontsert ja Holsti “Planeedid”, solist Wang Jian (Hiina), dirigent En Shao (Hiina).
9. detsembril (Tallinn) — “Goethe 250”: Mendelssohni “Merevaikus ja õnnelik sõit”, Wagneri avamäng “Faust” ning Liszti “Faust-sümfoonia”, kaastegevad RAM, Juhan Tralla ja Piret Aidulo, dirigent Georg Fritsch (Saksamaa).
I. R. (“Muusikkaleht” 2000, jaanuar). “Tore, et vokaalsümfoonilisteks suurvormideks valdavalt “maaletoodud” solisti(de) asemel kasutati nüüd eestimaist — paraku küll Viinist transporditud! — Juhan Trallat…” Fritschi zhestides “oli ehk teatud saksalikku pedantsust, kuid kuna orkester reageeris laitmatu, läbipaistva ja tasakaalustatud teostusega, tuleb seda pedantsust pidada otsterbekaks.”
E. A. (“Sirp” 17. XII 1999): “ERSO-t juhatanud saksa dirigent Georg Fritsch esindab kõlaleebet ja pedantset stiili, mida on võimatu tema kooli ja päritoluga mitte seostada. Võiks arvata, et see ei sobi nii väga pildilisele ja karakteerivale romantilisele muusikale. Nii dirigendi käekiri kui ka kava iseloom (näiteks Liszti sümfoonia kohati väga hõre, detailne või retoorilistest aukudest lõhestatud faktuur) tõid ajuti ka pisukesi pillimängu puudujääke esile. “Kammerstiil” nõuab ideaalset teostust. [- - -] Saksa külalise käeviibe peegeldus orkestri peal väga selgelt. Et külalisdirigentide loominguline ego muusikast välja kostab, see räägib ka ERSO professionaalsest peegeldamisvõimest.”
19. detsembril (Tartu) ja 20. detsembril (Tallinn) — Barbara Hendricks.
22. detsembril (Tallinn) ja 23. detsembril (Tartu) Joseph Jongeni Orelikontsert ja Saint-SaN nsi “Jõuluoratoorium” solist Ines Maidre, kaastegev Tallinna Poistekoor (koormeister Lydia Rahula) ning Pille Lill, Merle Silmato, Maire Haava, Mati Turi ja Rauno Elp, dirigent Arvo Volmer.
30. detsembril (Tallinn) — aastalõpufestival “Sünnisõnad”: Pärdi “Te Deum” ja “Cantique de degrés” (Psalm 121 — esiettekanne Eestis), Tormise kantaat “Sünnisõnad” (maailma esiettekanne) ning Tüüri oratoorium “Ante finem saeculi” (“Enne sajandi lõppu”); solistid Susan Bullock (Inglismaa), Mati Turi, Uku Joller ja Teele Jõks, kaastegevad Eesti Filharmoonia Kammerkoor, RAM (koormeister Ants Soots) ja tütarlastekoor “Ellerhein” (koormeister Tiia Loitme), dirigent Tõnu Kaljuste.
I. G. (“Sirp” 7. I 2000): “… oli esituslikult hämmastav muusika plastiline jagunemine kolme koori häälerühmade ning orkestri pilligruppide vahel. Just täpne kõlareljeef ühendatuna süvenemisega igasse helisse, artikulatsioonilisse detaili ning igasse fraasilõppu tegid ettekandeliselt kordumatu muusikaelamuse.” Kuid mis antud puhul ka kõigiti kohane, peatähelepanu pööras kirjutaja teostele endile.
Kalendriaastale pandi kaalukas punkt — hooaja tähenduses oli see semikoolon.
(Järgneb)