KLOOSTRIELU JA GREGOORIUSE LAULU VÕLU
Intervjuu isa Daniel Saulnier’ga

Koos intervjuuga, mis Daniel Saulnier’ rikast mõttemaailma ehk pisutki avab, avaldab TMK lõike tema raamatust Les modes grégoriens (“Gregoriaani laadid”, Solesmes, 1997), mis loodetavasti aitab leevendada põuda sellealases eestikeelses kirjavaras.

Reformatsiooni saabudes kadus koos katoliikliku traditsiooniga Eestist ka kloostrikultuur. Viimasel sajandil on see siia küll mingil määral tagasi jõudnud, kuid tavaeestlase kujutluses on munk ja nunn siiani inimesed, kellel pole elus ja armastuses vedanud või kellel on muus mõttes halvasti läinud. Ehk räägiksid lühidalt kloostrielu traditsioonist, mis vaatamata aegade ning olukordade muutumisele siiski väga tugevalt edasi areneb.

Kloostrielu on ikka ja alati olemas olnud, juba kristluse algusaegadest peale. Me näeme, kuidas inimesed, nagu näiteks Ristija Johannes, elasid üksinduses ja väga suures loobumises. Selline eluvorm oli olemas ka juba enne Kristust. Sellest annab tunnistust Vana Testamendi prohvet Elia, kes läks kõrbesse, sammus üksinda Jumala mäe poole ja elas koopas, et taasleida Jumalat, et olla üksi koos Jumalaga.

Kristluse algusaegadel tuli ette palju tagakiusamisi. Kristlane olla oli kangelastegu. Inimesed surid märtritena, jäädes kindlaks oma usule. Kolmandal-neljandal sajandil tagakiusamised küll just ei lakanud, kuid muutusid üha harvemaks. Siis sündis võimas liikumine: noored mehed ja naised lahkusid linnast, jätsid maha oma ameti, oma perekonna, oma maise vara, et minna ning elada üksinda kõrbes. See liikumine väljendus võimsaimalt just Egiptuses ning Palestiinas. Igal pool Jeruusalemma ümbruses võib leida koopaid, milles elasid eremiidid. See leidis aset aga ka paljudes teistes Vahemere-äärsetes piirkondades.

Munk või siis nunn — kuna alguses leidus ka palju naisi, kes tundsid tõmmet selle eluideaali poole — on oma olemuselt keegi, kes on Jumalast kütkestatud. Ta on keegi, kes kogu oma olemusega pühendub Jumala otsingutele. Ta elab üksi, sellest tuleb ka sõna “munk” — “monos” ehk siis “see, kes elab üksinda” või teise seletuse järgi “see, kes otsib ühtsust iseendas”. See ühtsus saavutatakse, kui leitakse üles see, kes on üks ja ainus, kelleks on Jumal. Nii õpetab juudi traditsioon.

Vaatamata põhjapanevale otsusele asuda otsima Jumalat, saades mungaks või nunnaks, ei ole siiski võimalik oma aja ning kultuuri eest täielikult põgeneda. Nii on kloostrielu vastavalt ajastule olnud väga erinev.

Selle algusaastail valitses soov maailmast eemale tõmbuda ning minna elama kõrbesse. Hiljem tõusid esile suurte ordude asutajad — idas püha Basileios ning läänes püha Benedictus. Nemad koondasid mungad rühmadesse, kuna üksinduselgi olid omad ohud. Mungad koondusid kooslustesse, mille aluseks oli oma kindel reegel — Basileiose reegel idas ning Benedictuse reegel Itaalias. Viimati nimetatu mõju laienes esmalt Itaaliast põhja poole. VIII—IX sajandil, karolingide valitsemisajal, ulatus see juba üle kogu Lääne-Euroopa. Benedictuse reegli kohaselt jätsid mungad küll maailma maha, et elada vaid Jumalale, kuid elasid enamasti üheskoos, et üksteist aidata.

Mida tähendab siis tegelikult valida kloostrielu?

See valik on alati isiklik ning pole mõeldud kõigile. Õnneks muidugi, sest muidu jookseks maailm peagi elust tühjaks. See valik langeb osaks vähestele. Jumal kutsub ning munk vastab, otsides teda kogu oma elu. See on munga eneseteostus. Vaatamata sellele, et ta jätab oma vara, oma kiindumused, võimaluse korraldada oma elu nii, nagu ta ise tahab, avastab ta, et sellel moel laseb ta end Jumalal oma plaaniga täita. Mungast saab, nagu ka püha Benedictuse kohta tema eluajal öeldi, “ Jumala inimene ”, ladina keeles “vir Dei ”.

Võib öelda, et maailm on juba ammustest aegadest elanud, olles teadlik selliste inimeste olemasolust, kuid tihti ei ole see maailma silmis kuigi suurt tähendust omanud. Ma arvan, et praegusel ajal on selles osas palju muutunud. Nii nagu see oli minevikus ning on ka alati tulevikus, leidub ka tänapäeval mehi ning naisi, kes on Jumalast sisse võetud. Nad on Temast sedavõrd kütkestatud, et on võimelised jätma kõik muu, et vaid Teda leida. Kuid tänapäeval on kloostrielul, eriti benediktiinidel ning tsistertslastel, meie ajale edasi anda oma sõnum. Nad elavad küll eemal muust maailmast, kuid tänu meie aja kommunikatsioonivahenditele, ajalehtedele, televisioonile ja muudele informatsioonikanalitele, on nende olemasolu kõigile teada. See annab tunnistust sellest, et kellegi jaoks on tasunud vaeva minna mööda kõigest, mis moodustab teiste inimeste õnne, ja et ka niiviisi võib olla õnnelik. Niisiis on see kaudne ning samas väga veenev viis öelda oma kaasaegsetele, et on olemas midagi, või täpsemalt, et on olemas keegi, kes on palju väärtuslikum, kui see, mida tavaliselt otsitakse. Nii annab munklus meie kaasajas mõjuvalt kinnitust Jumala olemasolust ning sellest, et kristlus kannab endas sõnumit, millel on püsiv väärtus.

Mis on kloostrikutsumus?

Last kloostrieluks ette valmistada pole võimalik. Mulle tundub, et kloostrielu valimine lapsele sarnaneb väga nähtusega, mida võib leida paljudes kultuurides. See on nähtus, kus mehele valitakse naine, kellega koos ta peab elama kogu oma edaspidise elu. Sel juhul ei saa tegemist olla armastusabieluga.

Kloostrielu on kutsumus, mille olemasolu avastatakse. See võib alguse saada küll juba lapsepõlves, kuid kutsumuse võib siiski kindlalt ära tunda alles siis, kui inimene on juba täiskasvanud. See on täiskasvanud inimese valik.

Kloostril, kuhu mina astusin, on juba poolteist sajandit olnud kiriku sees täita eriline ülesanne. Selleks ülesandeks on olnud gregooriuse laulu jõu ning väärtuse taasavastamine, mis sai alguse XIX sajandi keskel. Nii on Solesmes’i mungad alates XIX sajandi keskpaigast kuni tänapäevani töötanud andmaks uut elu sellisele muusikalisele aardele nagu gregooriuse laul.

Mina saabusin siia aastal 1980, mil suurem osa tööst oli juba tehtud. Ma ei astunud kloostrisse gregooriuse laulu pärast, kuid tegin seda siiski teades, et gregooriuse laul on olemas ning, pean seda tunnistama, tundes tõmmet selle laulu poole. Kuid peab ütlema, et gregooriuse laulu ma siis veel õieti ei tundnud. Olin seda vaid mõned korrad kuulnud. Muusikaga kokku puutunud olin ma aga küll. Oma noorukieas tegelesin pillimänguga.

Juhtus nii, et esimestest kuudest alates, puutudes kokku selle lauluga, mis saadab suuremat osa meie päevast, hakkasin endale küsimusi esitama. Ma küsisin endalt, mida see laul endast üldse kujutab? Miks on ta nii ilus? Ta meeldib mulle küll, aga kuidas on ta püsinud juba tuhat aastat või kaksteist, isegi juba viisteist sajandit, kuid on samas ikka niivõrd kaasaegne? Ning eelkõige esitasin ma endale küsimuse, mis ühendab omavahel gregooriuse laulu ning vaimset elu, gregooriuse laulu ning palvet? Kuidas võib üks muusikavorm viia Jumala juurde? See oli mulle väga oluline. Kuid huvitaval kombel ei leidnud ma varem Solesmes’i kloostrisse astunud munkade seast ühtegi, kes oleks osanud sellele vastata. Mäletan, kuidas meie koori juhataja, kui ma pärast üht laulutundi tema käest selle kohta selgitust palusin, vastas mulle nagu lapsele: “Te mõistate seda siis, kui olete suuremaks kasvanud.”

Sellest hetkest alates võtsin ma käsile raamatud. Otsisin raamatukogust kirjandust gregooriuse laulu kohta, tegin märkmeid, mõtlesin järele, ning kuna olin kogu aeg selle laulu sees, siis ka palvetasin ning muidugi esitasin küsimusi. Esitasin küsimusi meie koori juhatajale. Tema näitas mulle vähehaaval ära kõik, mis ta oli avastanud, mediteerides ajaloo, liturgia, inimese südame saladuste ning muidugi ka muusika üle. Nii alustasin ma oma teekonda.

Nüüd, peaaegu kakskümmend aastat hiljem mõistan ma, et see oli Jumala tahtmine. Alati saatis Ta minu teele inimesi vastamaks minu uutele küsimustele. Alates aastast 1982 kuni aastani 1996, mil mulle usaldati gregooriuse laulu õpetamine kloostris, kohtusin ma peaaegu kõigi gregooriuse laulu õpetajatega nii Prantsusmaalt kui ka kogu Euroopast. Ma võisin nendega veeta teinekord terveid päevi. Võiksin siinkohal ära märkida sellised nimed nagu isa Eugène Cardine, isa Jean Claire Solesmes`ist, kanoonik Jean Jeanneteau. Nemad juhtisid mind gregooriuse laulu sisemusse. Mind aitasid ka inimesed väljastpoolt Prantsusmaad — Itaaliast, Saksamaalt ning samuti idast. Kõigilt neilt inimestelt õppisin ma tohutult palju. Nad korraldasid mulle kursusi, andsid selgitusi. Nii leidsin ma tee selle laulu mõistmise juurde ning siis paluti mul seda ka teistele õpetama hakata.

See oli minu jaoks uus väljakutse. Aastast 1985, aga eriti just viimasel ajal, olen pidevalt olnud gregooriuse laulu õpetaja rollis. Et teistele muusikutele gregooriuse laulu kohta selgitusi anda ning neis selle vastu huvi tekitada, olen pidanud üha rohkem kursis olema selle laulu loogikaga ning eelkõige hoidma sellega tihedat sisemist sidet.

Minu ülesanne Solesmes’is on jätkata gregooriuse laulu tundmaõppimist. Munkadel ning kirikul on ülesanne oma teadmisi üha süvendada ning neid üha paremini teistele edasi anda. Tänapäeval näiteks avaldatakse uusi gregooriuse laulu väljaandeid, mis on järjest täpsemad ning vastavad järjest rohkem ajaloolisele tõele.

Gregooriuse laul on muusika, mis pärineb minevikust. Ta sündis VIII sajandi teisel poolel ühes kindlas piirkonnas, Prantsusmaa kirdeosas. Nii tuleb meil ühekorraga taasavastada laul, mille juured ulatuvad minevikku, aga samas ka mõista, milliseid muundumisi on see kokkupuutes teiste muusikaliikidega sajandite jooksul läbi teinud. Gregooriuse laul, olles kaasa aidanud uute muusikavormide sünnile, on sellega mõnikord isegi omaenda olemasolu ohtu seadnud. Sellest hoolimata on ta ikka ja jälle esile tõusnud.

Käesoleva sajandi algust võib pidada tõeliseks gregooriuse laulu taassünniks. Muusikateadlased on gregooriuse laulu ametlikult tunnistanud kogu Lääne-Euroopa muusika algallikaks. Neile, kes Lääne-Euroopa muusikasse süveneda tahavad, on gregooriuse laulu tundmaõppimine väga vajalik.

Minu ülesanne kloostris on seda teed jätkata ning arendada dialoogi meie kloostri ning kogu maailma muusikute vahel ning isegi kõigi maailma religioonide vahel, kuna kõikides religioonides ju lauldakse.

Sa räägid erinevatest religioonidest, erinevatest kultuuridest maailmas. Kõigi suuliste traditsioonide puhul on väga oluline muusika perekonnasisene edasiandmine isalt pojale. Euroopas võib sellist nähtust kohata eriti just kloostrites. Kõik teise aastatuhande alguse suured muusikud on olnud peamiselt mungad, preestrid või siis ka nunnad nagu Hildegard von Bingen. Kas sina oma kloostris tunned selle perekonna tuge, kes sulle on eelnenud?

Rääkides traditsioonist, on tõepoolest väga ilus kasutada sõna “perekond”. Huvitav on pöörata käsikirja lehekülgi ning õppida tundma neid sule abil üles tähendatud väikesi märke, mille vanus on teinekord oma kümme-üksteist sajandit. Algul tundub see kõik olevat üsna kauge. Kuid vähehaaval, just ühe kindla käsikirjaga töötades, on võimalik kohtuda inimestega nende taga. Esiteks muidugi konkreetselt selle käsikirja tegijatega, aga ka nendega, kes selles sisalduvad laulud on loonud; ning nendega, kes aja jooksul käsikirju kasutanud. Ühe käsikirja loomine nõuab ju paljude inimeste: kantorite, munkade, kloostriülemate — kõigi kloostri ning kirikliku elu rühmituste osalust.

Üht käsikirja tundma õppides võib lõpuks jõuda tajumuseni, et ollakse ühenduses kellegagi. Sel hetkel saab käsikirjast elu edasiandja. Nii kohtutakse inimestega, kes on elanud tuhat aastat enne meid. Noodikiri pole kunagi olnud muud kui vahend meelespidamiseks, sest gregooriuse laul on peaaegu alati, välja arvatud ehk renessansi ning klassitsismi ajastul, edasi kandunud just pideva kuulamise ning kordamise abil. Noodikirja kaudu kohtume nii ümberkirjutajate kui ka lauljate ning heliloojatega. Nende nimesid me enamasti ei tea. Hildegard von Bingen on üks erand, mis kinnitab muidugi reeglit, kuid samas tegutses ta gregooriuse laulu sünnist natuke hilisemal ajal.

Nii võib siseneda ühe kindla koguduse, ühe kindla helilooja muusikalisse maitsesse, tunnetusse ning isegi vaimsesse ellu, mis on gregooriuse laulu lahutamatu osa. Samuti õpitakse nii selle inimese juhendamisel palvetama. Ka tänapäeval vormivad liturgilised laulud inimesi, kes neid laulavad. Seega ollakse tõepoolest osa ühest suurest perekonnast ning antakse perekonnasiseselt pärandit edasi.

Minulgi on oma õpilased — noored inimesed, kes võiksid olla minu lapsed, mitte veel küll lapselapsed, aga ega seegi aeg enam kaugel ole. Tõepoolest, hea on näha mõnda noormeest või tütarlast end lahti rebimas meie aja muusikakultuurist, kui mitte öelda selle kultuuri puudumisest, ning kütkestatuna gregooriuse laulust seda õppima hakkamas. Kursustel püüan ma leida sõnu ning meetodeid, et seda pärandit edasi anda — hindamatu väärtusega aaret, mis läbi meie käte ning eriti meie häälte edasi kandub.

Küsinud Jaan-Eik Tulve
Prantsuse keelest tõlkinud EVA EENSAAR