PEETER PAEMURRU
Alfred von Glehn — 110 aastat pedagoogitöö algusest Moskva konservatooriumis

Lev SolomonovitÓ Ginsburg kirjutab oma raamatu “TÓ ellokunsti ajalugu” III osas:* “Nii nagu väljapaistvate viiuldajate, vene konservatooriumide kasvandike (Jascha Heifetzi, Jefrem Zimbalisti, Mischa Elmani ja teiste) kontserttegevus välismaal pani kogu maailma vaimustuma vene viiulikoolist, nii tõid Jevsei Beloussovi (samuti ka Jossif Pressi, Grigori Pjatigorski ja teiste) esinemised kuulsust vene tÓ ellokoolile.” Loetletud viiuldajad on kõik õppinud Peterburi konservatooriumis professor Leopold Aueri juures, tÓ ellistid on aga professor Alfred von Glehni õpilased Moskva konservatooriumist. Kes oli see salapärane pedagoog, kellest ei ole juttu mitte üheski Eesti, Lääne-Euroopa ega Ameerika teatmeteoses?

Minu õpetaja Moskva konservatooriumis professor Sergei Ò irinski rääkis tihti oma õpetajast von Glehnist. Tähelepanu äratas tema väga austav ning lugupidav suhtumine von Glehni isikusse ja pedagoogilistesse põhimõtetesse. Tol ajal ei osanud ma veel sellele nimele eriti tähelepanu pöörata, kuigi tekkisid mõned mõtteseosed — on ju kõik tallinlased kuulnud näiteks Glehni pargist Mustamäel. Samuti on meelde jäänud, et professor Ò irinski mainis midagi von Glehni surmast või lahkumisest 1921. aastal. Mõni kuu tagasi sattus minu kätte Otto Greiffenhageni raamat Tallinna Kammermuusika Seltsi ajaloost. Seal on juttu Moskva professorist Alfred von Glehnist, kes saabus aastal 1921 Tallinna ja hakkas siin korraldama kammermuusika kontserte ning tegelema pedagoogitööga. Tekkis küsimus, kas ei võiks olla tegemist sama isikuga, kellest rääkis minu õpetaja Moskvas.

Andmeid Alfred von Glehni kohta ei leidnud ma mitte ühestki tuntud leksikonist. Peamise lähteinformatsiooni sain lõpuks nõukogude muusikaentsüklopeediast: Alfred (Konstantin) EdmundovitÓ Glehn, von — sündinud 1858. aastal Revalis (Tallinnas), surnud 1927 Berliinis, 1890—1921 oli Moskva konservatooriumi professor; samuti tema tuntumate õpilaste loetelu, kelle hulgas oli nimetatud ka minu õpetajat professor Sergei Ò irinskit (kes aga ilmselt ei teadnud, et Alfred von Glehn on pärit Tallinnast).

Kuna von Glehni küsimus mind väga huvitab (see on otseselt seotud minu enda õpetamissüsteemi kujunemisega), alustasin andmete otsimist ja materjali kogumist. Selgub, et trükitud materjali on väga palju — juba praegu, uurimise algetapil, olen leidnud üle viiekümne raamatu, kus on andmeid ja viiteid Alfred von Glehni ja tema perekonna kohta. Praegu on kahju, et ma ei osanud õigel ajal professor Ò irinskilt tema õpetaja kohta rohkem küsida, sest raamatute kuivad faktid ei suuda kuidagi asendada kaasaegsete isiklikke mälestusi ja hinnanguid. Pidevalt paisuv materjali hulk nõuab läbitöötamiseks pikemat aega, esialgu püüan anda lühema ülevaate Alfred von Glehni elust ja tegevusest.

Alfred Constantin von Glehn sündis 6. (18.) jaanuaril 1858. aastal Tallinnas aadliperekonnas. See vana suguvõsa on pärit samanimelisest rüütlimõisast Reini provintsis. Suguvõsa üks haru (nende hulgas ka üks Alfred von Glehni esivanematest, Heinrich von Glehn) tuli Tallinna XVII sajandi keskel, olles enne seda tegutsenud kaupmeestena Aachenis ja Lübeckis. Heinrich von Glehni poeg, Revali raehärra Peter von Glehn (1669—1742) oli kaks korda abielus. Esimesest abielust sündinud poja Adriani poeg Peter Gottlieb von Glehn oli professor Alfred von Glehni vanaisa, teisest abielust sündinud poja Peteri poeg Peter von Glehn oli Nikolai von Glehni, Nõmme asutaja ja Jälgimäe mõisahärra vanaisa.

Alfred von Glehni isa Edmund Theophil von Glehn (1800—1884) oli meditsiinidoktor, lisaks omandanud ka vene teenistusaadlitiitli. Alfred oli noorim perekonna kuuest pojast ja kahest tütrest. Kõik kuus poissi õppisid Tallinna Kubermangukoolis. Von Glehni perekonnas tegeldi palju muusikaga. Alfredi vendadest-õdedest vanim, kaupmees Edmund von Glehn (1841—1902), mängis hästi viiulit ja oli 1888. aastal Tallinna Kammermuusika Seltsi üks asutajatest ning selle aktiivne liige kuni surmani. Paljud vend Edmundi lapsed olid head pillimängijad: Felix von Glehn mängis viiulit, Roman von Glehn oli hea tÓ ellomängija (ta oli näiteks kaastegev Aino Tamme kontserdil 1926), Walter von Glehn mängis viiulit ja vioolat. Ta andis ka soolokontserte. Muuseas oli ta aastail 1919—1920 “Estonia” teatri orkestrant ja mängis vioolat kvartetis, kus kaasmängijateks olid Johannes Paulsen, Alfred Papmehl ja Raymond Bööcke.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist Tallinnas 1876. aastal läks Alfred edasi õppima Peterburi Teedeinseneride Instituuti. Peterburis tutvus ta tulevase väljapaistva vene tšellisti ja pedagoogi Alexander Wierzbi» ovicziga. Alfred pidi olema Tallinnas tšellomänguga üsna tõsiselt tegelnud, muidu poleks Wierzbi» ovicz soovitanud tal Peterburi konservatooriumi kuulsa vene tÓ ellisti professor Karl JuljevitÓ Davõdovi juurde õppima minna. 1877. aasta sügisel astuski Alfred Peterburi konservatooriumi Davõdovi tÓ elloklassi vastu vanemate tahtmist, kes jätsid ta toetusrahast ilma.

Davõdov pidas oma õpilast väga andekaks ja kasutas teda korduvalt oma “Sümfoonilistes harjutustes” (Karl Davõdovi organiseeritud sümfooniakontsertide sari). Juba 1877. aasta lõpul esitas von Glehn orkestriga Bachi aaria. 1879. aasta kevadisel eksamil mängis ta Lindneri kontserti, mille eest sai väga hea hinde. Eksamikomisjoni esimehe märkmetevihikus on Davõdov von Glehni kohta kirjutanud: “Väga andekas ja küllalt hoolas.” 24. jaanuaril 1880 esitas von Glehn Schumanni kontserti; orkestrit juhatas tema õpetaja Davõdov. Aastal 1881 lõpetas von Glehn Peterburi konservatooriumi Davõdovi tÓ elloklassis vabakunstniku diplomi ja suure hõbemedaliga.

Hooajal 1881/82 viibis von Glehn kontsertreisidel Venemaal ja piiri taga. Ta esines suure eduga Leipzigis, Dresdenis, Würzburgis, Viinis, Pariisis ja Londonis. 30. mail 1882 esitas ta Moskvas Saint-Saënsi kontserdi Anton Rubinsteini juhatusel.

Umbes aasta mängis von Glehn Peterburi Itaalia ooperi orkestris. Pärast kontserte Londonis 1883. aastal asus ta tööle Berliini Filharmoonia orkestri solistina. Järgmisel aastal võttis ta aga vastu ettepaneku minna tööle Harkovisse ja 1. septembrist 1884 sai temast tÓ ello- ja kvartetiklassi vanemõpetaja Vene Muusikaühingu (VMÜ) Harkovi osakonna muusikakoolis. Samal ajal mängis ta kohalikus VMÜ kvartetis, samuti teistes kammeransamblites.

1888. aastal asutas von Glehn Harkovi ülikooli juurde üliõpilasorkestri. Korduvalt ühendas ta muusikakooli õppejõud ja õpilased ning kohaliku draamateatri muusikud koos ülikooli orkestriga üheks suureks koosseisuks ja dirigeeris selle kontserte.

Tihti esines von Glehn Harkovis ka solistina. Näiteks hooajal 1888/89 esitas Glehn läti helilooja Andrejs Jurj~ nsi (õpetas Harkovi muusikakoolis 1882—1916) talle pühendatud tšellokontserdi, 1890. aasta jaanuaris koos Sergei Tanejeviga Tšaikovski Trio.

1888. aasta suvehooajal esines von Glehn korduvalt sümfooniakontsertidel Peterburi “Akvaariumis”, esitades Bernhard Rombergi Üheksandat kontserti, Adrien FranH ois Servais’ kontserti ja teisi tolleaegseid populaarseid teoseid.

Anton Rubinstein loetles oma kirjas “Novoje Vremja” toimetusele 8. juulil 1889. aastal Peterburi konservatooriumi saavutusi ja parimaid lõpetajaid, nimetades nende hulgas kahte tšellisti: Wierzbi» ovicz’it ja von Glehni.

Aastal 1890 pärast professor Karl Friedrich Wilhelm Fitzenhageni surma tekkis äge vaidlus, keda kutsuda Moskva konservatooriumi tÓ elloprofessoriks. Pjotr IljitÓ TÓ aikovski arvates võis kõne alla tulla ainult Anatoli Brandukov, ent konservatooriumi direktor Vassili Safonov pooldas kindlalt von Glehni kutsumist, põhjendades seda sooviga anda tÓ elloklassi juhtimine Davõdovi koolkonna esindajale (Brandukov oli õppinud Fitzenhageni juures ja esindas Friedrich Wilhelm Grützmacheri kooli). Konflikti tagajärjel lahkus TÓ aikovski Vene Muusikaühingu direktori kohalt.

Moskva konservatooriumi kunstinõukogu otsustas 19. mail 1890. aastal kutsuda Alfred von Glehni tÓ elloprofessori ametikohale. 28. mail 1890 kirjutatud vastuses Vassili Safonovile nõustus von Glehn pakkumisega. 1. septembril 1890. aastal alustas Alfred von Glehn pedagoogitööd Moskva konservatooriumis. Tulles ära Harkovi muusikakoolist, võttis ta kaasa kaks oma sealset õpilast — Mihhail Bukiniku ja Isaak Dubinski.

1934. aastal ilmunud “Mälestustes” kirjutab Moskva konservatooriumi kauaaegne direktor helilooja Mihhail Ippolitov-Ivanov: “Kuigi Pjotr IljitÓ [TÓ aikovski] pahandas väga Safonovi järeleandmatuse pärast, tunnistas ta siiski lõpuks, et Safonovil oli õigus. Von Glehn oli pedagoogina täiesti eriline nähtus, kes oli pärinud oma geniaalselt õpetajalt Davõdovilt kogu tema koolkonna eripära ja haruldase oskuse oma kunstilisi saavutusi õpilastele edasi anda. Kuulates Alfred EdmundovitÓ i õpilasi, on kohe tunda Davõdovi kooli erilisust ja üleolekut teistest koolkondadest…”

Varsti pärast Moskvasse kutsumist, novembris 1890 esines Glehn VMÜ sümfooniakontserdil Davõdovi Neljanda kontserdi I osaga. Publiku nõudmisel esitas solist ka teose II osa, kusjuures klaveril saatis teda dirigent Safonov. Väga kiitev arvustus selle kontserdi kohta ilmus ajalehes “?????????? ?????????” 1890, nr 906. Mainides esineja hiilgavat tehnikat, kõlavust ning tooni pehmust, kirjutab kriitik: “Härra von Glehni õilis ja sädelev mäng meenutab oma võtete poolest kadunud Davõdovit. Ei saa jätta heaks kiitmata just nimelt von Glehni valimist konservatooriumi professori kohale. Von Glehn on omandanud Davõdovi parimad mängu- ning õpetamisvõtted, ta on võimeline neid omakorda õpilastele edasi andma ja nii jääb meie kuulsa tÓ ellisti koolkond elama ka pärast tema surma. Härra von Glehnil oli tohutu menu ja näib, et ta võitis kohe Moskva publiku sümpaatia.”

Juba Moskva perioodi esimestel aastatel esines von Glehn väga edukalt ka kammeransamblites. 1892. aastal esitas ta TÓ aikovski Trio koos Moskva konservatooriumi viiuliprofessori Jan HÍ R malý ja Sergei Tanejeviga, Beethoveni Trio op. 97 Christian Pabsti ja HÍ R malýga.

1893. aastal esitas von Glehn koos Vassili Safonovi ja Sergei VassiljevitÓ Rozanoviga esimest korda Moskvas Brahmsi Trio klaverile, klarnetile ja tÓ ellole. Ta on mänginud ka trios Jossif Hoffmanni ja Leopold Aueriga. Aastal 1899 esines ta koos Ignaz Paderewskiga, mängides Beethoveni Trio op. 94 ja Brahmsi kvarteti. Ansamblis Nikolai Medtneriga esitas ta 1900. aastal Beethoveni sonaadi D-duur.

Pärast aastat 1905 esines von Glehn harva solistina, osaledes mitmesugustes kammeransamblites, eelkõige VMÜ Moskva osakonna kvartetis, kus ta mängis aastail 1890—1910 (esimene viiul selles kvartetis oli kuni 1905. aastani Jan HÍ R malý). See kõrgetasemeline kvartett aitas oluliselt kaasa kammermuusika populariseerimisele ja oli Tanejevi kahe esimese kvarteti ning paljude teiste väljapaistvate teoste esiettekandjaks.

1906. aastal oli Alfred von Glehn kaasaegse välismaise kammermuusika kontserdisarja algataja ja osavõtja. Sama aasta novembris esitas ta koos Konstantin NikolajevitÓ Igumnoviga prantsuse helilooja Samuel Rousseau sonaadi ja osales Regeri trio ja Dohnányi klaverikvinteti ettekandel. Veel hooajal 1920/21 leiame von Glehni nime Beethoveni trio esitajate hulgast helilooja 150. sünniaastapäevale pühendatud kontsertidel.

Märtsis 1910 toimus Jan HÍ R malý muusikalise tegevuse neljakümnenda juubeli puhul tema viiuliõpilaste konkurss. À üriisse kuulusid Alfred von Glehn, Anatoli Brandukov, VjatÓ eslav IvanovitÓ Suk, FrantiÓ ek OndÍ R … ek ja teised.

Konservatooriumi ajaloo keerulistel aegadel oli Alfred von Glehn üks neist, kes aitas aktiivselt tööd juhtida ja korraldada. Detsembris 1905 valis konservatooriumi kunstinõukogu von Glehni (koos Ippolitov-Ivanovi, Nikita Morozovi, Nikolai Ò iÓ kini ja Konstantin Igumnoviga) konservatooriumi juhtimise ajutisse komisjoni, Glehn oli selle esimees. Aastal 1905 oli ta ka konservatooriumi direktori kandidaat, kuid taandas end enne hääletamist.

1917. aasta jaanuaris Petrogradis toimunud konservatooriumide direktorite ja esindajate nõupidamisel esindasid Moskva konservatooriumi Mihhail Ippolitov-Ivanov, Alfred von Glehn ja Ggigori Prokofjev. Sama aasta märtsi lõpul toimus Moskvas kõigi konservatooriumide direktorite ja kunstinõukogude esindajate kongress. Moskva konservatooriumi uue põhikirja väljatöötamise komisjoni kuulusid Ippolitov-Ivanov, Aleksandr Goldenweiser, Grigori Prokofjev ja von Glehn. Kongressil esindasid Moskva konservatooriumi Ippolitov-Ivanov, Morozov, Prokofjev, Goldenweiser ja von Glehn.

1917. aasta sügisel moodustati konservatooriumi orkestriosakonna professorite nõukogu, mille esimeheks valiti Alfred von Glehn.

23. novembril 1919 kinnitati Moskva konservatooriumi juhtkond: rektor Mihhail Ippolitov-Ivanov, rektori abi Alfred von Glehn, alates 1920. aastast lisaks prorektor Aleksander Goldenweiser.

Hariduse Rahvakomissariaadi muusikaosakonna juurde moodustati spetsiaalne konservatooriumide reformi komisjon. Moskva konservatooriumist kuulusid sellesse Goldenweiser, von Glehn ja Prokofjev.

1921. aastal tuli Glehn tagasi Eestisse. Siin tegutses ta pedagoogina (tema pedagoogiline tegevus Tallinnas vajab veel lähemat uurimist) ja korraldas aastail 1922—1925 kammermuusika kontserte. 1922. aasta sügisel ilmunud ajaleheteates kuulutatakse välja kammerkontsertide sari — kaks korda kuus pühapäeviti kell viis Mustpeade Maja saalis. Kolme hooaja jooksul korraldas von Glehn mitukümmend kontserti. Kavad olid hästi läbi mõeldud ja enamasti temaatilised — pühendatud kas ühele heliloojale, rahvusele või ajastule. Peale von Glehni esinesid Artur Lemba, Alfred Papmehl, Johannes Paulsen, Rudolf Milli, Sigrid Antropoff-Hoerschelmann, Nikolai Orlov, Vladimir Padva ja mitmed teised tuntud muusikud. Tihti esines nendel kontsertidel laulusolistina Alfred von Glehni abikaasa Catharina von Glehn-Runitsch, kes andis Tallinnas ka laulutunde. 1923. aastal esines sarja ühel kontserdil professor Jevsei Beloussov. Tema õpetaja von Glehn oli seekord kuulajate hulgas. Hiljem, aastatel 1930—1945 töötas Beloussov Juilliardi kooli õpetajana New Yorgis.

Alfred von Glehn esines ka solistina “Estonia” orkestri saatel Raimund Kulli juhatusel. 30. oktoobril aastal 1924, Chopini 75. surma-aastapäeva puhul toimunud mälestuskontserdil “Estonia” kontserdisaalis esitas von Glehn koos Papmehli ja Lembaga Chopini Trio op. 8, samal kontserdil esitas Catharina von Glehn Chopini “Viis poola laulu”. 24. veebruaril 1925 esines Alfred von Glehn solistina Eesti Vabariigi aastapäeval Tallinnas korraldatud pidulikel üritustel. 1925. aastal kirjutas Artur Lemba oma arvustuses tunnustavalt uuest kvartetist koosseisus Raja Feinstein, Rudolf Milli, Johannes Paulsen, Alfred von Glehn. See koosseis esines ainult kahel kontserdil 1925. aasta märtsis ja lõpetas tegevuse seoses von Glehni ärasõiduga. Oma viimasel kontserdil Tallinnas 24. aprillil aastal 1925 esitas Alfred von Glehn koos Raja Feinsteini ja Nikolai Orloviga TÓ aikovski Trio.

1925. aastal sõitis von Glehn Berliini, kus tema õpilane Grigori Pjatigorski aitas tal saada töökoha Klindworth-Scharwenka konservatooriumis. 1926. aasta jaanuaris toimus Tallinnas Pjatigorski soolokontsert. Artur Lemba ennustas oma arvustuses muusikule suurt tulevikku, samas kurtis aga publiku vähesuse üle. Selle kontserdi aitas tõenäoliselt korraldada Alfred von Glehn, kes elas tol ajal juba Berliinis.

1926. aastal von Glehn haigestus. Teda asendas Grigori Pjatigorski, kes töötas Klindworth-Scharwenka konservatooriumis kuni 1928. aastani, mil ta lõpetas kõik oma püsivad töölepingud ja otsustas soolokarjääri kasuks.

Alfred von Glehn suri 1927. aastal Berliinis, nekroloog on ilmunud ajakirjas “Allgemeine Musikalische Zeitung”.

Alfred von Glehni ajal suurenes Moskva konservatooriumi tÓ elloklass tunduvalt, oli aegu, mil seal õppis üle kolmekümne tÓ ellisti. Märgatavalt rikastus õpilaste mängitud repertuaar — varem esitati peamiselt piiratud õpperepertuaari kuuluvaid teoseid. Paljud Alfred von Glehni õpilased on töötanud silmapaistvatel kohtadel Venemaa muusikaelus, mitmed neist andsid tema õpetuse edasi oma õpilastele. Professor Sergei Ò irinski õpetas Moskva konservatooriumis aastatel 1931—1974 ja mängis Beethoveni-nimelises kvartetis üle viiekümne aasta. Mitmed väljapaistvamad Alfred von Glehni õpilased jätkasid tegevust välismaal: Modest Altschuler, Isaak Dubinski, Mihhail Bukinik, Jossif Press, Jevsei Beloussov, Grigori Pjatigorski USAs, Kazimierz Wi» komirski Poolas, Evalds Berzinskis Lätis. Tbilisi konservatooriumis töötas pikka aega professor Konstantin Minjar-Belorutšev — pedagoog ja teoreetik, kes on avaldanud mitu raamatut tšellomängust ja selle õpetamise metoodikast. Tema tuntumate õpilaste hulka kuuluvad Daniel Ò afran ja Raja Garbuzova. Anna LjuboÓ its oli esimene Moskva konservatooriumi lõpetanud naistÓ ellist, kes esines enne 1917. aastat suure eduga ka Lääne-Euroopas. Hiljem jätkus tema kontserttegevus kuni 1939. aastani Venemaal, ta on esinenud koos Arthur Nikischi, Fjodor Ò aljapini ja Goldenweiseriga.

Alfred von Glehni üle kolmekümne aasta kestnud pedagoogiline tegevus Moskva konservatooriumis oli erakordselt viljakas, kindlasti kuulub ta nende isiksuste hulka, kes on avaldanud kõige suuremat mõju tÓ ellomängu ja pedagoogika arengule kogu maailmas XX sajandil.

* Moskva, “Muzõka”, 1965.