Kas mäletate oma esimest elamust teatri- või kontserdisaalist?

Kindlalt ei mäleta, aga arvan, et see võis olla “Võluflööt”, mis jättis mulje pikaks ajaks. Muidugi mitte muusika, see pigem segas, nagu näiteks kinokülastajat, kes läheb kinno vaatama Zefirelli “Traviatat” ja ootab, millal laulmine lõpeb ja film algab, ja kui laulmine ei lõpe, läheb lihtsalt minema. Aga “Võluflöödi” lugu iseenesest oli põnev. Georg Ots oskas luua tegelaskuju, mis jäi kauaks meelde. Ma võisin siis olla kuueaastane. Teine lugu, mis jättis sügava mulje ja millest siiani on mõned pildid silme ees, oli Prokofjevi “Jutustus tõelisest inimesest”, jällegi Georg Otsaga. Üldiselt olin aga Eesti Raadio sümfooniaorkestri juures viibiv laps, kuna isa mängis orkestris. Esimest kontserdielamust kindlasti ei mäleta, sest käisin kui mitte kõigis proovides, siis kindlasti kõigil kontsertidel. Mõned killud on jäänud Pärnust ja Tartust, sest laps võeti ju ikka kaasa.

Milline on olnud perekonna mõju teie muusikuks kujunemisel?

Väga suur ja seda siiamaani. Ega mul kusagilt mujalt polnudki midagi ammutada kui perekonnalt ja perekonnatuttavatelt, nagu Anna Klas ja Bruno Lukk — see ongi minust teinud selle, kes ma olen. Teadsin lapsepõlves, mis on hea ja mis halb, olemata ise veel midagi kuulnud.Teine tee oleks võinud ju ka olla. Lasteaias kontrolliti musikaalsust, imestati, kuidas muusikutel võib olla täiesti ebamusikaalne laps. Ema, Renate Goznaja, kes töötas siis ja töötab praegugi Georg Otsa nimelises Muusikakoolis klaveriõpetajana, oli väga õnnelik — kui minust ei saa muusikut, saab minust võib-olla isegi normaalne inimene. Kui uuesti kontrolliti, selgus, et mul on absoluutne kuulmine, ja ema lähedase sõbranna Asra Loo pealekäimisel sai minust pedagoogilise praktika õpilane. Siis tuli Tallinna Muusikakeskkool ja tagasiteed enam ei olnud. Aga ma ei laula praeguseni, mitte et ei pea viisi, aga selle kohta öeldakse, et ei valda häält. Koolis oli mul solfedzhos alati raskusi.

Kes on olnud teie kõige olulisemad klaveriõpetajad?

Ennekõike muidugi Bruno Lukk, kelle aura mind lapsest saadik mõjutas. Olin vist neljateistkümneaastane, kui sain tema õpilaseks. Enne seda olid õpetajad Eve Paju ja Tiina Kurik.

Kust tuli äratundmine, et dirigenditöö saab teie pärisosaks?

Juba lapsepõlves, kui istusin proovides ja kontsertidel ja meil oli selline karismaatiline isiksus nagu Neeme Järvi, sain aru, et kui ma üldse midagi tahan, siis dirigeerida. Juba esimestes klassides tundsin sümfoonilist muusikat paremini kui klaverimuusikat. Kooli lõpupoole sain aru, et õpin ju küll klaverit, aga ega ma selle asja peale jää.

Aga dirigeerimisõpetajad?

Alustasin Roman Matsovi juures, kes tegi kõigepealt selgeks, et kätega vehkimine on lihtsaim asi, aga on vaja teada, mida sa tahad saavutada. Ja nii me võisime tundide kaupa istuda mõne teose osa või näiteks ainult ekspositsiooni kallal. Matsov oma põhjalikkusega andis väga palju. Pärast tuli Leningradi konservatoorium. Enne üliõpilaseks saamist võtsin professor Mussinilt mõned eratunnid ja käisin konsultatsioonis tema õpilase Gergijevi juures. Õieti oli Leningradis ju kaks legendaarset meest, Nikolai Rabinovitš ja Ilja Mussin. Koos vanematega oli minu esimene mõte Rabinovitš, kes käis ka ise tihti Eestis, minu isa isegi arutas temaga edasisi plaane. Rabinovitš ütles väga selgelt, et enne kui dirigeerida, peab kõigepealt saama muusikuks. Rabinovitš kahjuks suri 1972. aastal. Näitasin end hiljem professor Mussinile, kes ütles, et te ei oska veel mitte midagi, aga midagi teis on. See oli otsustav hetk, kui ma sain aru, et võin proovida. Professor Mussin armastas alati tuua näidet, kuidas Richter tahtis olla ka dirigent, aga temas lihtsalt ei olnud dirigenti. Siis hakkasin kartma, et kui selline probleem oli nii suurel muusikul nagu Richter, võiks see saada ka minu probleemiks.

Olete praegu Eesti Muusikaakadeemia õppejõud. Kas pedagoogiamet meeldib?

See pole minu kutsumus. Minus ei ole fanatismi, omadust pidada oma ainet õpilasele kõige tähtsamaks. Mäletan, et üliõpilasena oli mul klaveri pedagoogilise praktikaga raskusi, need, kes minu juures õppisid, kippusid eluks ajaks muusika maha jätma. Aga praegu, kui tunnen, et midagi muutub või kui keegi ütleb, et see või teine õpilane on edasi jõudnud, on hea tunne. Muusikaakadeemias on nõrk materiaal-tehniline baas. Meil ei ole võimalik anda elementaarset praktikat. See, et õppuril on oma orkester, on hea, nii on võimalik õpitut proovida ja rakendada. Leningradis olid omal ajal fantastilised tingimused, orkester, kes iga päev mängis kolm tundi tudengitest dirigentidele, pluss ooperistuudio. Ma muidugi kahtlen, kas see Neevalinnas praegu nii on, eks neilgi ole omad raskused.

Kuidas hindate meie dirigentide järelkasvu?

Olari Elts, kes tänavu lõpetas akadeemia Eri Klasi juures, on suurepärane ja tema edusammud ei vaja kommentaare. Minu õpilastest teeb Lauri Sirp head tööd “Vanemuises”, samuti on perspektiivikas Hendrik Vestmann, kes siirdus mõneks ajaks õppima Karlsruhesse.

Kas eelistate juhatada etendusi või kontserte?

Ma ei tahaks sellist valikut teha. See meenutab küsimust, et keda te rohkem armastate, oma ema või isa. Muidugi ma tahaks ju, et mul oleks rohkem kontserte, aga ma ei tahaks, et mul poleks etendusi.

Olete 1998. aastast Pärnu Linnaorkestri peadirigent. Mida pakub töö Pärnu orkestriga?

Pakub palju, ma saan rahuldada oma vajadusi sümfoonilise muusika järele. See on minu orkester. Pärnus ma tean, et saan orkestrit vormida, ja teen algusest lõpuni kõik ise. Püüan kutsuda juhatama neid dirigente, kes orkestrile midagi annavad, ja olen vältinud neid, keda orkester peaks aitama. Tahan, et igaüks, kes orkestri ette astub, tõstataks orkestri taset. Erilist rõõmu teeb see, et Pärnu orkestrile võib saada takistuseks väike koosseis ja rahapuudus, aga mitte enam teose raskusaste. Me ei saa mängida Mahleri sümfooniaid mitte sellepärast, et me ei saaks hakkama, vaid seetõttu, et need nõuavad suuremat koosseisu.

Kas olete kunagi mõelnud, et võiksite elada ja töötada mõnes teises riigis?

Oo, ja kuidas veel! Olin isegi lahkumise äärel, aga praegu olen, ausalt öeldes, rõõmus, et ma seda ei teinud. Äratundmisele viis mind üks lihtne asi — koduigatsus. Veetsin kolm kuud väikeses Rootsi linnas Karlstadis ja sain aru, et teises riigis võib minna kümme või rohkem aastat, enne kui ma üldse midagi saavutaksin. Ma tahtsin äkki nii hirmsasti koju, et olin kohe nagu haige. Sain aru, et äraminekul ei ole mõtet.

Kus on olnud teie esinemispaigad väljaspool Eestit?

Ega neid palju ole. Lootsin pärast kolmanda koha saavutamist üleliidulisel konkursil, et saan vähemalt mööda Nõukogude Liitu ringi sõita, aga sain kontserdi ainult Moldaavias, kuna sealne peadirigent oli zhüriis ja kutsus kõik laureaadid esinema. Olen esinenud mõnes kohas Venemaal ja Minskis. 1998. aastal esinesime ERSO ja RAMiga Järvenpääl Sibeliuse nädalal ja kandsime ette “Kullervo” sümfoonia. Pärnu orkestriga mängisime traditsioonilisel vabariigi aastapäeva kontserdil Stockholmis ja Soome sümfoniettorkestriga oli ühisprojekt “Festum-Esticumi” raames, kus kandsime ette eesti romantilise muusika tippteoseid. Teater ei ole mind suurematele sõitudele kunagi kaasa võtnud, kuigi Tamperes juhatasin korra “Mariza” etendust ja Helsingi vanas ooperimajas “Giselle´i”.

Palju te Peterburis kontserte olete juhatanud?

1988. aastal kutsuti mind esimest korda juhatama sealse filharmoonia teist koosseisu, nendega olen koos musitseerinud neli-viis korda. Olen ise selles saalis näinud-kuulnud mõndagi, aga kui mõelda, kes sealses saalis aegade jooksul üldse esinenud on, annab ainuüksi sellele mõtlemine erilise tunde.

Kuidas algas teie koostöö “Estonia” teatriga?

Kui ma esimest korda orkestriga üles astusin, märkas mind Eri Klas, kes oli siis “Estonia” peadirigent. Tema võttiski mind ooperite “Talupoja au” ja “Pajatsid” assistendiks. Etendusi ma muidugi ei juhatanud, ainult proove. Oli aasta 1978. Edasi ootasin oma tundi, kuni 1982. aasta mais jõudsin esimese etenduseni. See oli Verdi “Attila”. Olin siis juba paralleelselt Vallo Järviga Stravinski ballettide “Kaardimäng” ja “Tulilind” teine dirigent, ja nii hakkasingi pidevalt teatrimajas ringi käima. 1985. aastal lõpetasin Leningradi konservatooriumi ja tulin alguses poole koormusega “Estoniasse” tööle, mõne aja pärast juba täiskohaga. Nüüd olen viisteist aastat sellel kohal olnud. Praeguse peadirigendiga on mul head suhted, ta usaldab mind ja ma saan juhatada peaaegu kogu repertuaari.

Kas lõpetamisel oli ka nn töölesuunamine?

Kohustuslikku suunamist ei olnud, dirigentide konkurents oli suur, kohad täis ja nad said harilikult vaba diplomi. Suunati neid, kelle kohta tuli nõudmine. Eri Klas saatis nõudmise, nii tulingi “Estonia” teatrisse kui noor spetsialist.

Milline on teie töökoormus “Estonias”?

See muidugi kõigub. Oli aeg, mil sain aru, mis tunne võib olla töötul. Samas on perioode, kus teatrimajast ei pääse õieti väljagi. Muidugi on eriti pingutavad sellised päevad nagu tänavu 20. aprillil, kui hommikul oli Pärnus Poulenci “Inimhääle” peaproov publikuga ja õhtul “Estonias” balleti “Anna Karenina” esietendus ning enne seda sõitsin iga päev Tallinna ja Pärnu vahet. Üks pingeline aeg algas veebruari keskel ooperiga “Salome”. Ma ei ole küll selle muusikaline juht, aga olin kogu aeg lavastuse valmimise juures. “Salome” ei ole teos, mida lihtsalt tuled ja teed. Peab olema raudne kontseptsioon, mis nõuab sajaprotsendilist andumust. See oli raske ja väga huvitav ja vähemalt muusikalise tulemusega võib ise rahule jääda.

On teie pärast mõni etendus ära jäänud?

Ei ole. Kunagi oli meil Vello Pähnaga kokkulepe, et kui üks vähegi saab, teeb etenduse ära, sõltumata sellest, kas on varem lugu juhatanud või mitte. Ükskord oli mul 40 kraadi palavikku, siis leiti asendaja. Ise olen ka käinud n-ö tuld kustutamas”, näiteks Riias mitu korda “Jevgeni Oneginit” juhatanud. Veel meenub, et juhatasin Riias “Pajatseid”. See on teatavasti ooper, milles tempo kogu aeg muutub. Ma ei olnud iialgi enne “Pajatseid” juhatanud. Nad said sellest teada alles pärast etendust ning imestasid, et kõik nii hästi välja tuli, aga kui mind hiljem Riiga kutsuti, küsiti alati, kas olen tükki varem juhatanud.

Mis võib lavastuse väljatoomisel häirida?

Üldiselt on dirigentide head abilised kontsertmeistrid. Nemad vastutavad nooditeksti täpsuse eest, jälgivad fraasi. Luki õpilasena on mulle sügavalt sisse jäänud, et nooditekst on püha. Kõige hirmsamad on need hetked, kui ballettmeister hakkab muusikaga kombineerima, “Luikede järvega” muidugi mitte, aga mõne vähem tuntud teosega, öeldes näiteks, et vaja on kaheksat takti, võtaks siit ja hüppaks sinna. Sellele reageerin ma küll väga valuliselt.

Millised kontserdid ja etendused on avaldanud teile enim muljet?

Mäletan kahte fantastilist Mahleri Viienda sümfoonia ettekannet Peterburis, vahetult enne viisarezhiimi tulekut. Üks oli Mahleri orkester Abbadoga ja teine Chicago orkester Soltiga, need võtsid hinge kinni. Siis veel New-Yorgi Filharmoonikud Mehtaga, ja muidugi Mravinski kontserdid. Mravinskit ma vaadata ei tahtnud, aga orkestri kõla oli täiesti eriline. Teatri poolelt mul midagi selletaolist vastu seada ei ole. Ja muidugi jätsid mulje paljude dirigentide proovid, mida Leningradis õppimise ajal kuulata sai, välja arvatud Mravinski, kes kunagi oma proovidesse ei lubanud; kui keegi end posti taha peitis ja see avastati, tuli skandaal.

Kas te ise lubate tudengitel oma proove kuulata?

Miks mitte, kui tudengid tahavad tulla, aga see ei ole praegu kombeks. Ja piletihindadega me peletame saalist eemale noored, kes on meie tulevik.

On teil mõni lemmikajastu?

XIX sajandi teine pool ja XIX—XX sajandi vahetus — Brahms, Mahler ja Richard Strauss. Viimasel ajal on lemmikuks Mozart. Varem püüdsin ERSO kontsertidel alati ette kanda mõne Richard Straussi teose. Mäletan, et 1986. aastal jäi Eri Klas pikemalt Saksamaale, aga siin pidi tal olema kontsert, mille kavas oli Straussi “Kangelase elu”. Otsiti dirigenti ja ühel hommikul helistas Peeter Lilje ning ütles, et sina oled meil suur Straussi spetsialist, võta homme partituur ja tule proovi. Seda hommikut ei unusta ma iialgi. Ma ei saanud öelda, et “Kangelase elu” on ainuke Straussi teos, mida ma ei tunne, ja nii õppisin 24 tunni jooksul teose ära.

Kuidas te teost ette valmistate?

Sisemine kuulmine pole mul kõige kõrgemal tasemel. Leningradis õppides ei saanud ma tükk aega aru, mis see on, millega me solfedzhos tegeleme, aga siis taipasin, et kuulen seda, mida ma partituuris näen. Vahel mõni ütleb, et mis sul viga õppida, oled pianist, aga seda võin küll öelda, et klaverimäng ja partituuri lugemine on kaks erinevat asja.

Olete ka ise heliloomingut kirjutanud?

Lapsepõlves ma ikka olen midagi kirjutanud, ja muidugi polüfoonias mõned fuugad, aga ma olen selle mõtte võimalikult kaugemale tõrjunud, see pole minu rida. Maailmas on nii palju kirjutatud muusikat, mida ma tahaksin juhatada ja millest ma pooltki teha ei jõua, miks peaksin seda veel juurde mõtlema.

Kas te rambipalavikku ka põete?

Kuidas võtta, natuke ikka, aga sellega mis ma klaveri taga istudes põdesin, ei anna üldse võrreldagi. Kõik sõltub olukorrast kus, mis, kes... Peterburi Filharmoonia Suure saali laval tunnen end hoopis teistmoodi kui Pärnus juhatades.

On teil mõni rituaal enne lavale minekut?

Ei ole. Terve päev muidugi häälestun sellele lainele. Tavaliselt joon enne tassi kohvi ja kõik.

Aga hobisid?

Ka ei ole. Ainuke hobi on muusika kuulamine, viimasel ajal pole ka selleks aega.

Kui suur on teie sõprusringkond?

Minimaalne. Ja nende hulgas objektiivse kriitika tegijaid või nõuandjaid praktiliselt ei ole.
Kõige karmimad kriitikud on ikka ema ja isa. Varem oli ka Roman Matsov, aga viimasel ajal on ta muutunud väga heatahtlikuks.

Mida hindate inimestes?

Oleneb sellest, milleks see inimene on loodud. Kunstniku puhul hindan annet. Suhtlemisel meeldivad targad ja haritud inimesed. Juba lapsena meeldisid mulle intelligentsed inimesed, sest meie pere sagedasteks külalisteks olid Anna Klas, Bruno Lukk, Frieda ja Boriss Bernstein, Leo Gens... Neist aegadest on mul nõrkus tarkade inimeste vastu. Kui hakkasin rongiga Leningradi vahet sõitma, ei mõistnud alguses neid, kes olid kole lobisemishimulised, siis aga tuli tasapisi arusaamine, et inimesi on igasuguseid.

Huvitab teid poliitika?

Aktiivselt mitte. Segastel või üleminekuaegadel on see mind huvitanud nii palju, et saaksin aru, mis minust ja minu lähedastest saab, aga rohkem küll mitte. Ma ei jaga sellest midagi ega tahaks sellega tegelda nii kaua kuni ma midagi muud oskan ja suudan.

Kas juudi kogukonna elu on Eestis inimlik ?

Ma arvan küll, sugugi mitte halvem kui kusagil mujal.

Tõrjutust ei ole tundnud?

Muidugi olen. Ega ma siin päris oma ei ole, aga ega ma ka kuskil mujal end päris omana ei tunneks.

Kibestumised ja pettumused?

On olnud palju. Mitmel korral olen arvanud, et mulle on liiga tehtud, siis lülitan muidugi ka rahvuse mõtte sisse, kuigi see võib ka mõni muu põhjus olla, aga tavaliselt ei tee see asja kergemaks. Kuid ma olen veendunud, et kui mu nina oleks teise kujuga, siis oleksin siin palju paremini edasi jõudnud. Viimasel ajal olen ära õppinud selle, et mida vähem ma endale ette kujutan, seda vähem ma pettun. Sellega olen muidugi ka alt läinud. Näiteks Ungari TV konkursil 1989. aastal. Õppisin ära esimese vooru kava, siis teise vooru kava ja arvasin, et rohkem pole mõtet, sain aga kolmandasse vooru ja see ebaõnnestus. Ma pole ka väga konkursi tüüp, ei ole n-ö kõigesööja. On teoseid, mille puhul tunnen, et see pole minu rida. Näiteks Francki sümfoonia või kaasaegne muusika.

Mis aitab kibestumisest üle saada?

Pole midagi konkreetset, mis aitaks. Pean ootama järgmist kogemust, mida mina ja veel keegi teine peab õnnestumiseks. Ega hästi ei saagi üle, aga viina võtma ma ka ei hakka. On nagu on, kord parem, kord halvem aeg.

Mis on kriis?

See, kui totaalselt ei vea või kui mitu asja korraga ebaõnnestub. Meie töös on õnn väga tähtis, see, et keegi sind õigel ajal näeb ja tähele paneb.

Kas selleks, et elus n-ö hea soone peale sattuda, on tutvustel oluline osa?

Olen selles kindel. Tean, et peab end eksponeerima ja omama läbilöögivõimet. Aga mina olen teistsugune, ma pole see, kes helistab ja end meelde tuletab, ma lihtsalt ei suuda ega oska seda teha. Jään lootma, et kui mind on märgatud ja vajatakse, siis tehakse ka pakkumine. Aga tutvusi peab kindlasti olema.

Millal seisite esimest korda orkestri ees?

Mäletan kõiki neid hetki, kuidas alustasin. See oli aastal 1977. Esimest korda seisin dirigendina publiku ees Tallinna Muusikakeskkooli lõpuaktusel. Oli fantastiline tunne! Isal oli samas koolis keelpilliorkester, konservatooriumist leidsin puhkpillimängijad. Kontserdisaal oli remondis ja aktus toimus teatris ning teater andis täiesti tasuta veel mõned vask- ja löökpillimängijad.

Järgmisel aastal juhatasin jälle muusikakeskkooli lõpuaktusel. 1979. aasta mais sain esimest korda Eesti Raadio sümfooniaorkestri ette. Neeme Järvi tuli Metropolitanist, tal oli äge närvipõletik käes ja ta läks kohe haiglasse. Ees olid aga iga-aastased Leningradi kontserdid ja nii juhtuski, et minul tuli hakata kavu ette valmistama. Samal aastal juhatasin sümfooniaorkestrit muusikakeskkooli lõpuaktusel, kus soleerisid Lauri Väinmaa ja Lembit Orgse. Esimene päris oma kontsert sümfooniaorkestriga oli sama aasta novembris.

Kes olid teie õpingukaaslased Tallinna konservatooriumis?

Juhtus nii, et ühtedega koos alustasin ja teistega lõpetasin, aga Kalle Randaluga olime koos alates muusikakeskkooli ettevalmistusklassist.

Aga Leningradi õpingukaaslased?

Kui ma 1979. aastal Leningradi läksin, võeti mind varsti poolteiseks aastaks sõjaväkke. Oma kursuselt ei oskagi kedagi nimetada, aga erinevatel kursustel, kes ees-, kes tagapool, õppisid Nikolai Aleksejev, Valeri Gergijev, Gintaras Rinkevi… ius ja muidugi, kui astusin esimest korda professor Mussini klassi uksest sisse, istus seal Peeter Lilje, kes oli siis viimasel kursusel. Me ei olnud tuttavad, mina teadsin, kes tema oli, ja tema teadis vist mind ka. Ta oli suur suhtleja. Elasin temaga ühiselamus mõnda aega ühes toas ja mäletan, et esimese õhtu jooksul jõudsime viies kohas külas käia. Ta tundis vist kõiki, ta lihtsalt säras.

Mida meenutate veel õppimise ajast?

Tööstiili, seda, kuidas toimusid dirigeerimise tunnid. Ei olnud nii, et üks tuleb kell kolm, teine kolmveerand neli jne. Me istusime oma professori juures kõik koos, arutasime, õppisime teiste õnnestumistest ja vigadest, nii et päeva teine pool oli tervenisti üks pikk dirigeerimise tund ja õhtuti käisime kontsertidel.

Kuidas meenutate aega Vene kroonus?

Mul vedas. See möödus Leningradis, kolme trammipeatuse kaugusel konservatooriumist. Olin orkestris, ja selleks oli ka ettevalmistusi tehtud. Nimelt olen lõpetanud muusikakeskkoolis veel klarneti eriala ja mul on orkestrandi kvalifikatsioon. Koolis tuli tollal kellelegi pähe väga tark mõte, et kuna poisid nagunii peavad sõjaväkke minema, anti viimastes klassides kätte mingi puhkpill ja hakati koos musitseerima. Sõjaväeorkestris oli aga juba neli ajateenijat ja paarkümmend üleajateenijat ja minul tuli kõige rohkem mängida suurt trummi, sest suured saksad ei viitsinud nii suurt pilli tassida. Aeg Vene kroonus andis nii mõnegi kogemuse. Paleeväljak on mulle tuttav, mitu ööd veetsime seal paraadideks harjutades, Nevski prospekt on otsast otsani läbi marsitud. Tunnen peaaegu kõiki Leningradi surnuaedu, mõningaid parke. Parkides olid meil ka mõned haltuurad, kuhu kutsuti esinema eritasu eest, sealt kukkus meilegi paar rubla. Sõdurpoistele maksti muidu 3 rubla 80 kopikat kuus ja paari haltuura pealt saime peaaegu teise palga juurde. Nüüd tundub, et siis oli kõik väga odav.

Räägime seda juttu jaanipäevajärgsel ajal. Suve algus on looduses ja loomeinimestel nagu murdepunkt, et vaadata tagasi ja edasi. Milliseks hindate lõppenud hooaega?

Olen osalenud kahes suures projektis — ”Salome” ja “Anna Karenina”, lisaks veel jooksev repertuaar. Pigem on see ikkagi õnnestunud hooaeg.

Olite juunikuus Pärnus “O sole mio” konkursi zhüriis. Milline on teie suhe dzhässiga?

Kui Mark Soosaar mind zhüriisse kutsus, tekitas see kerge Ó oki. Ma ei ole ju selle muusika asjatundja, kuigi mäletan, et käisin isegi Eesti esimesel dzhässi-festivalil. Olen ikka hiljem ka siin-seal kontsertidel käinud, kui mahti saan, sest mu hea tuttav Toivo Unt kutsub tihti kuulama. Ise ma küll ei mängi, dzhässi aga armastan ja olen allergiline detsibellide suhtes. Meeldib väga Chopini mõte, et kui tahad, et sind kuuldaks, mängi kõvemini, kui tahad, et sind kuulataks, siis mängi vaikselt.

Milline on teie lemmikaastaaeg?

Suvi, kui ta liiga kuum ei ole. Suvel ma soojale maale ei sõidaks.

Kuidas te puhkate?

Pingelisel ajal mõtlen, kuidas saaks paar vaba päeva. Prooviperioodid teatris on väga töömahukad. Tahaksin, et koormus jaotuks ühtlasemalt, aga loomeinimestel see nii ei ole. Töötan kolmes kohas ja kui ühes midagi lõpeb, siis teises algab. Muidugi, mingi puhkuse aeg peab igal aastal olema, aga kui kaks kuud olla tööta, siis muutub elu küll imelikuks.

Millest unistate uue hooaja algul?

No millest? Et saaks rohkem muusikat teha.

Küsitlenud ja vahendanud Raili Sule