50 AASTAT SÜNNIST

DIRIGENDID DIRIGENDIST
Peeter Lilje 13. X 1950 – 28. X 1993

Kolmeteistkümnendal oktoobril möödub viiskümmend aastat Peeter Lilje sünnist. Kui ta 1980. aastal lõpetas Leningradi konservatooriumis Arvids ja Maris Jansonsi dirigeerimisklassi, oli ta juba aastaid kujundanud eesti muusikamaastikku. Alustanud 1972 “Estonia” koormeistri ja dirigendi assistendina, jätkas ta 1975 — 1979 samas dirigendina ja seejärel juba ERSO ees: 1979 dirigendina ja 1980—1990, pärast Neeme Järvi emigreerumist peadirigendina. Noore mehena pidi ta kanda võtma vastutuse eesti esindusorkestri ja sümfoonilise muusika arengu eest. Nooreks ta jäigi, lahkudes meie seast paar nädalat pärast 43. sünnipäeva, olles just alustamas uut spiraaliringi — naasmas pärast ERSOt ja Oulu sümfooniaorkestrit taas “Estoniasse”, siis peadirigendiks ja kunstiliseks juhiks...

Ometi jõudis ta palju. Ainuüksi tema püsirepertuaar äratab aukartust —üle saja sümfoonia, sh kõik Beethoveni, Brahmsi, Prokofjevi, Schuberti, Sibeliuse ja Tšaikovski omad, mitmed Bruckneri, DvoÍ aki, Haydni, Mahleri, Mendelssohn-Bartholdy, Mozarti, Šostakovitši sümfooniad; üle kolmekümne vokaalsümfoonilise suurvormi (Brahmsi “Saksa reekviem”, Berliozi “Romeo ja Julia” ja “Fausti needmine”, Orffi “Carmina burana”, Verdi Reekviem, Rossini “Stabat mater” jpt) ja kolmkümmend muusikalist lavateost (Bartók, Bizet, Britten, Donizetti, Mozart, Mascagni, Leoncavallo, Menotti, Prokofjev, Rossini, Smetana, Stravinski, Šostakovitš, Tšaikovski, Verdi, Wagner). Eesti Raadio fonoteegis on tema käe all salvestatust ainuüksi eesti heliloojailt üle saja kahekümne helitöö, valdavalt uudislooming (Sumera, Tüüri, Kangro, Tambergi jpt teosed), aga ka enamik Tubina sümfooniaid, Tobiase “Joonase lähetamine”, Elleri orkestriteosed. Ent paljusus üksi ei maksa ju midagi. Küsimus on kvaliteedis, selles, kuivõrd Peeter Lilje suutis napi paarikümne aastaga mõjutada eesti muusikaelu arengut. Neid jälgi olen võtnud ajada, mäletajaid õnneks on. Siinkohal pakun lugeda kuut kildu, kolmelt meie ja kolmelt välisdirigendilt.

Roman Matsov:

Harva näeb nii südamlikku ja delikaatset sümfooniadirigenti, samas nii nõudlikku orkestriproovidel, nagu seda oli Peeter Lilje. Tal olid kõik eeldused, mida nõuab dirigendiamet. Ta valdas klaverimängu, nii et sai klaveril partituuri lugeda. Muuseas, kõikide dirigentide mentor, elitaarne sümfonist Jevgeni Mravinski ütles mulle kord, et ei lähe orkestriproovi enne, kui on sümfooniat klaveril sada korda algusest lõpuni läbi mänginud. Nii et dirigendile on klaveri valdamine obligatoorne. Peeter valdas ka viiulimängu niisuguses ulatuses, et sai keelpillidele ise strihhid panna, nii nagu on meie kõikide absoluutne kohus. Peetri head keelpillitundmist näitab seegi, et kammeransambli lõpueksamil osales ta II viiulina Haydni “Lõokese” kvarteti esituses. Kui minu mälu mind ei peta, olid Peetri lõputunnistusel väga head numbrid. Ta oli hoolas tudeng. Tema lõpukavas oli Beethoveni Kuues sümfoonia ja ta sai muidugi “väga hea”.

Alustan dirigentidega Beethoveni Esimesest sümfooniast — selle 12 avatakti on lakmuspaber —, mille sissejuhatusega õpib dirigent olema asjalik. Et ei oleks mitte üht ülearust liigutust ega efektset zhesti, mis minu jaoks on häbiasi. Ja Peeter oli asjalik. Kui partituur on enam-vähem omandatud, järgneb analüüs, näiteks miks Tšaikovski kasutab teist corno’t, kui keelpillid on ümberringi; siis tuleb juba zhestikulatsioon. Kõik need asjad, maitse arendamine, tehnoloogia, emotsionaalse skaala kõrgpunktini viimine jms, nõuavad aega ja tööd. Ta oli tööhobune! Lugesime temaga ka Uku Masingut, käisime isegi kunstimuuseumis, vaatasime pilte ka Ermitaazhis. Dirigent peab oskama vastata orkestrandi igale küsimusele täpselt ja korralikult ja olema ise mitmekülgselt arenenud. Peeter oli, sellepärast oli ta mulle väga sümpaatne.

Tal oli uudishimulik natuur ja tema repertuaar rikkalik. Kõik, mis ta kavasse võttis, oli hästi läbi mõeldud. Ta ei laskunud kunagi haltuurani. Tal oli kaunis lai skaala: nii Webern ja Berg kui ka Tšaikovski, Bachist rääkimata. Tervikutunne oli tal väga hea, aga ta oli ka detailimees. Orkester sai tema käe all aru, et detailita pole õiget interpretatsiooni. Goethegi on öelnud: “Talent on detail”, ja Peeter oligi talent. Temaga oli väga hea töötada, meie kontakt püsis. Kõik tema repertuaar sai läbi arutatud ka siis, kui tal osutus võimalikuks olla Oulus peadirigendi kohal, mida ta täitis auga. Muidugi, kui tal oli üle pea kohustusi nii Oulus kui ka Tallinnas (ta kontserteeris veel mujal), ei saanud ta alati partituuri lõpuni süveneda. Siis olin mina see, kes andis vahel suuna, kuidas partituuri kiiremini omandada. Palju abi sai ta ka oma muusikateadlasest abikaasalt Maia Liljelt.

Lilje ei olnud mingi tavaline hea dirigent, keda on väga palju nii Peterburis, Moskvas kui ka Berliinis. Temas oli sügavust, tal oli oma pale. Ta ei olnud Effekthascher! Liljel oli siiras natuur. Teate, kui palju see tähendab! Ja ta oskas partituuris avastada midagi, mida teised ei näe. Tema tippudeks jäid Tubina Viies, Šostakovitši Kuues, Tšaikovski “Romeo”, Sibeliuse Teine. Tema äkiline surm oli eesti kultuurile suur kaotus.

Tõnu Kaljuste:

Nii väikses tutvusringkonnas nagu on eesti muusikaõppurid, tuleb iga Peetri taoline anne eredalt esile. Leningradis elasime tema ja Gergijeviga ühes toas, seal oli palju fantastiliselt andekaid inimesi, kuid Eesti mastaabis on vähesed pärjatud niisuguse loodusliku andega.

Leidsime esimesed kokkupuutepunktid siis, kui Peeter hakkas konservatooriumi kooriga tööd tegema. Ta oli minust mõni aasta ees, aga “kriitikapeenral” tekkisid meil paljudele nähtustele ühesugused vaated ja kui avastasime Mussini dirigeerimisõpiku, siis oli palju arutlemist dirigeerimistehniliste probleemide üle.

Peetri autoriteet seisnes paljuski selles, et tal oli kaasüliõpilastega võrreldes väga korralik klaverimänguoskus ja ta suutis ka improviseerida, üliõpilaspõlves oli ta ka korralik dzhässipianist. Tema kuulminegi oli märgatavalt erksam kui teistel, absoluudilähedane. Absoluutne kuulmine ei pruugi iseenesest teiste ees edu anda, kui see ei ole seotud aktiivse väljakuulmise andega. Aga tema kuulis just välja harmooniaid ja suutis kõike seda klaveril esitada. Kaasüliõpilastele oli ta eeskujuks mitte ainult oma suuremate võimete poolest, vaid et tal oli hoiak, mis purustas tollaste kooridirigentide muusikalist piiratust. Tihtipeale vohas koorijuhtimise kateedris taidluse soosing — see on loomulik, sest põhiliselt valmistati ette muusikaõpetajaid ning repertuaar ja sellega kaasnev koolitus pidas ju silmas keskmist kooliõpetajat. Peeter pani paljusid muusikat nägema ja selle üle juurdlema teistmoodi kui konservatooriumi tunnid.

Ta ei olnud koori või orkestri ees sageli hea diplomaat ning lubas endale üsna otseseid ütlemisi. Mulle jättis see alguses isegi kasvatamata inimese mulje, aga tema sõnade taga oli tihtipeale valus tõde. Nii et mind ei huvitanud, kuivõrd terav ütleja ta on, vaid selle ütlemise põhjused. Ta pani inimeste teod ja mõtted liikuma õiges suunas. Mäletan isegi seika, mil ta läks hinnangute pärast väga riidu nii koori kui ka õppejõududega, aga mulle tundus, et temal oli õigus, ja seda ma talle ka ütlesin. On ju väga lihtne kaasas käia tasemega, mis keskkonnas parajasti valitseb, aga temal oli juba siis vajadus professionaalset lage tõsta. See püüd oli meil mõlemal tugev ja analüüs vastastikku teineteist toetav. Mäletan tänutundega neid hetki, kui tal tuli jälle see tõe ütlemise vajadus ja seda mitte teineteisekiitmise ega semutsemise helistikus. Kuigi ta oli ka meeldiv semu, pingevabadel hetkedel väga soe ja tähelepanelik inimene, kelle ümber koondus hästi palju sõpru. Arvan, et kõik inimesed, kes temaga on suhelnud, on seda soojust kogenud.

Meie jutud ei puudutanud sugugi ainult konservatooriumi asju, vaid näiteks ka kõiki ERSO kontserte, mida külastasime; need said partituuriga läbi analüüsitud, just tehnoloogilist poolt väga vaetud. Olgu või Neeme Järvi töö orkestriga omal ajal — missugusele tasemele ta suutis orkestri viia lühikeste prooviaegadega, kui palju lage korraks tõsta... Ja kuivõrd see tekitab kääre, kui ei kaasne järjepidevat tööd. Piltlikult öeldes näitab Neeme Järvi tihtipeale, ka oma praegustes sõnavõttudes, et kaheteistkümnenda korruse paikapanek käib niimoodi. Aga sinna jõudmine, järjepidevuse, lülide ja arhitektuuri nägemine ei pruugi teda üldse huvitada. Tihti ongi dirigent tõstetud veidi kõrgemale poodiumile, kui tema funktsioon siin maailmas tegelikult on. Kuid ta on siiski ehitaja ega saa end reaalsest kontekstist välja rebida. Sa lihtsalt pead need vahepealsed korrused valmis ehitama ja olema kontaktis alusmüüridega.

Sellised arutlused said alguse just üliõpilaspõlves ja Peetriga, meie sõprus kestis ka Leningradi konservatooriumis, kus tema õppis Jansonsi ja mina Kudrjavtseva juures. Meil oli seal küllalt kirev üliõpilaspõlv ja minu emotsionaalseimad hetked temaga sel ajal olid öised sümfooniate mängimised klaveril neljal käel. Läbi mängitud said kõik Bruckneri, Beethoveni, Brahmsi sümfooniad. Hinnang, mis me näiteks Mravinski tegevusele andsime, oli täis jäägitut vaimustust. Kuid Mravinski tegi proove suures hirmuvalitsemise õhkkonnas, selline tööstiil sai toimida vaid omas ajas. Tänapäeva dirigent elab hoopis teises suhtlemiskultuuris, mida meie oma õppimise ajal ei tundnud, kuigi tajusime midagi teiselaadset maailma teiste orkestrite juures, kes Leningradi küllalt tihedalt külastasid. Nii olid Peetriga arutatud teemad nagu tee otsimine.

Peeter oli autokraatsete dirigentide jumaldaja. Lõpuks määrab asja tulemus, ja see oli Mravinski puhul tõesti vapustav. Aga Mravinski tegi ka kaheksa proovi! Nn külalisdirigendid hindaksid seda dilentantismiks. Kaks proovi — see on väga hea. Peeter pendeldas veidi nende kahe võimaluse vahel. On ilmne, et dirigentide repertuaar ei saa olla sadades partituurides. Võib küll takti ära lüüa, kuid juurteni tundma õpitud teoseid, milles on tõeline plahvatus, saab olla märksa vähem... Inimene on piiratud. Tahan oma jutuga jõuda sinna, et dirigendi iga annab tema professionaalsuse polüfoonia. Mravinski ei olnud Lilje aastates veel Mravinski... Kõige traagilisem Peetri puhul ongi see, et ta oli dirigent, kes juurdles nende asjade üle, kuid jõudis üle elada vaid selle perioodi, kus temas visklesid need kaks poolust — soov olla täiuslik ja sügav ning vajadus teha kiire rutiinne töö, mida ta briljantselt valdas.

Kümme aastat ERSO ees olid Peetri kujunemisaastad, mil ta pidanuks orkestriga tegema kolm—neli kava aastas, mitte töötama nii meeletult, kulutades ennast asjade peale, mis pärast hakkavad arengut pärssima. Ta puhkas küll Leningradi orkestrite ees, kui sai vaid üksikuid väljasõite teha, see aga viis depressiooni vahel suuremakski — tuled oma orkestri juurde ega leia sellele võtit! Ega üks noor dirigent seda suuda ja kõike ei määra ju tema üksi: oluline võtmeisik on orkestri direktor, mänedzher, ka kunstinõukogu — kokku üks suur Rubiku kuubik... Arvan, et kui maailm olnuks Peetrile lahti, tekkinuks tal ka hoopis teistsugunekäitumismall. Vangla on vangla, võid ju väljas kolm ringi teha, aga määrab see, et oled trellide taga.

Teostest, mida Peeter juhatas, tuleb esimesena meelde Berliozi “Romeo ja Julia" (kontsert 13. XII 1979). Selle ettevalmistamisel olin kogu aeg tema kõrval, nägin protsessi ja mõtlesin kaasa. Paljusid kontserte ei mäleta tavakuulajana nii eredalt, siiski meenub neist väga erinevaid emotsioone. Olen kord, vist Tuglase juubelikontserdi aegu, istunud orkestri sees, kui ta dirigeeris Ellerit, ja ma ei saanud aru, kuidas nii inertse orkestriga saab üldse midagi teha. Mängiti väga keskpäraselt ning ma ei tunnetanud, et kollektiivi mootor tuksub. See kõik oli n-ö juhi higi ja vaev. Mõtlesin, et kui valet energiat nõuab see orkester ja miks nende energia kokku ei saa. Alati see suur higistamine ja hirmus väsimus pärast kontserti, see on meeletult kurnav. Nii kasvaski temas pinge. Ühelt poolt tuli hoida orkestriga häid suhteid, aga teisalt oli üks pidev sisemine kirumine, et nad ei suuda seda, teist ja kolmandat... Kuigi vahel mängiti ka väga hästi, näiteks instrumentaalkontserte saates; Kalle Randaluga oli Peetril ju fantastiline side. Praegu ütleksin, et hea dirigendi sünniks on oluline heade orkestritega töötamise kogemus.

1980. aasta lõpul tõi Peeter “Estonias” välja Weberi “Nõidküti”. Tal oli siis juba muidki töid ja ta kutsus mind teiseks dirigendiks. Mulle oli see suur üllatus, sest ma ei olnud tööks nii suure kombinaadiga psüühiliselt veel sugugi valmis. Lavastas Boris Tõnismäe, tema oli see teine “kriitikaosakonna juhataja” — mujalt koolist tulnud professionaal, väga andekas inimene elava muusika-avamisega. Paraku ei saanud ta selles keskkonnas hakkama oma ideede realiseerimisega, nii et tõime välja küllalt skemaatilise lavastuse. Aga muusikaline külg rahuldas nähtavasti paljusid muusikuid. Teatris oli siis hästi palju spontaanset — musitseerimiserõõmu ja head atmosfääri —, aga Peeter tõi kaasa distsiplinaarset, hakkas asju paika panema. Mitte et ta oleks suretanud muusikat, aga ta töötas faktuuride, balansi ja muude asjade kallal, millega seal oli vähe tegeldud. Ooperiteatri töötsükkel oli tema süvenevale natuurile parem, ta sai teha asju, milleks tal ERSOga ei jätkunud aega — ja kuidas ta seda oskas! Nägin siis lähedalt seda Jansonsi kooli, mis näeb partituuris kogu aeg neid kriitilisi hetki, mida peab harjutama, ja õpetab hoiduma karidest; tehnoloogiline külg on seal märkimisväärsel kohal. Ei usu, et keegi on “Estonias” varem või hiljem teinud nii detailset “Carmenit” nagu Peeter omal ajal! Seda partituuri teadis ta täpselt, algusest lõpuni, ja töö jaoks oli aega. Seal sai temalt tohutult palju õppida; arvan, et kõik, kes hakkasid tol ajal kätt liigutama, puutusid Peetri sisulise tööga kokku just teatris. Ooperiteatri õhkkond ja orkester mõjusid tema psüühikale palju paremini, tal oli seal ka rohkem sõpru. “Estonias” oli mingi headuse vaim sees, mis hoidis inimest...

Tohutult oluline on Peeter Lilje eeskuju mitmele generatsioonile, ta on tiivustanud professionaalsele tööle väga paljusid. Mis puudutab partituuri läbitöötamist, siis viis ta sisse distsipliini ega laskunud ainult emotsioonidesse; emotsiooni ja ratsionaalse töö tasakaal on üldse ses elukutses üks raskelt sõnastatav ja tabamatu asi. Järgides kõrget ideaali, suhtus Peeter tähelepanelikult kõikidesse ja kõigesse, ka eesti muusikasse, oli see siis Sumera või keegi teine. Lepoga oli neil eriline klapp. Teine oluline asi on, et ta ei lasknud eesti muusikaelul pärast Neeme Järvi lahkumist provintslikuks muutuda, mis siin võib väga kergesti toimuda, kui ees ei ole õiged inimesed. Peeter andis siinsele muusikaelule hoopis teise ja tõsisema tooni, kui oli varem. Orkestri tase tõusis ja see andis nii pillimeestele kui ka publikule turvatunde, et elu siinmail läheb edasi ja kontserdielu on tasemel.

Nikolai Aleksejev:

Õppisime Peterburis mõlemad Jansonsite juures. Olin Peetrist mõni aasta noorem ja nooremad käisid alati vanemaid vaatamas. Tunnid Jansonsite, eriti vanemaga möödusid dirigeerides ja vesteldes, isegi argijuttude ja anekdootidega. Vahetu suhtlemine professoriga oli tähtis, mitte üksi see, et ta näitaks, kas lüüa kolme või nelja peale, selleni võis ka ise jõuda. Raske on avada klassi atmosfääri, aga õppida meile meeldis!

Peeter paistis meile kui läänest tulnu: midagi euroopalikku oli nii tema välimuses kui ka dirigeerimismaneeris. Näiteks kui üliõpilased, mina nende seas, valisid eksamiks tavaliselt mõne romantilise teose, olgu siis vene autorilt või näiteks Brahmsilt, et oleks valjem ja efektsem, siis Peeter valis Beethoveni kolmanda sümfoonia finaali. Mäletan selgesti, kuidas see üllatas! Aga temas oli midagi sellist, et kui kõik teevad üht, siis tema midagi erinevat. Ja veenab.

Mõnigi kord juhtus, et jäime pärast tundi neljal käel klaverit mängima, enamasti sümfooniaid, lihtsalt lõbu pärast. Beethoveni Teist teadis meist igaüks, aga tore oli mängida. Hästi mäletan, kuidas üritasime koos kõlama panna Stravinski “Elupõletaja tähelendu”, mida ta siis juba “Estonias” juhatas. Seda mängisin küll soovist midagi uut teada saada. Aga rääkisime vähe. Olen ammu aru saanud, et meeste sõprus on iselaadi — võid lihtsalt koos istuda, suitsu tõmmata ja sel hetkel nagu toimub midagi. Sõnadetagi on kõik selge.

Kui tudengile usaldatakse töö professionaalses teatris, kõneleb see tema võimekusest. Mäletan, kui käisin konservatooriumi päevil Tallinnas, vaatasin tema “Don Giovannit”, mille lavastus tundus väga moodne. Ma ei tahaks teatreid ja aegu võrrelda, siiski on erakordne, et Peetril oli juba tudengina võimalus juhatada ooperiteatris. Ja riigieksamile tuli ta Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga. Sedagi on vähestele antud, et saad lõpueksami teha oma orkestriga! Tervet kava ma ei mäleta. Aga ta tõi kaasa Brahmsi “Akadeemilise avamängu”, mida mitte üksi eksamil, vaid kontserdilgi haruharva kavva võetakse. Aga Peetril oli oma huvitav lähenemine kava koostamisele.

See pole just minu mõte, et inimesed elavad nii kaua, kui neid mäletatakse. Ammugi veel dirigent. See on imelik elukutse — tundub, et juhatasid ära ja kõik on lõppenud. Aga ometi on nii, et tõelisest kontserdist jääb midagi alles, ma ei tea, kas kuskile paralleelmaailma… Igatahes ei kao tõeline kontsert ka siis, kui seda pole salvestatud. Ja Peeter on enesest sellise muusikalise jälje jätnud. Teda mäletatakse. Võin öelda, et Stravinski “Kevadpühitsuse” kontserdivõte tema CD-l on salvestus, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöördun — selline salvestus võiks olla iga dirigendi unistus…

Andrei Tšistjakov:

Mina õppisin Peterburi konservatooriumis dirigeerimist Mussini juures. Kuigi Peeter oli minust noorem, lävisime tihedalt.Võib-olla seetõttu, et meie, dirigendiks pürgijad, olime kõik suhteliselt täiskasvanud ega jagunenud suheldes ei õppejõu ega vanuse järgi. Peeter jättis oma erilise leebusega sügava mulje. Võluv inimene, alati naeratus suul, suheldes mahe — suurepärane kaaslane.

Lõpetasin konservatooriumi varem ja alustasin tööd Sverdlovskis juba aspirandina, aga olin kursis sellega, et ta jätkab edukalt õpinguid ja on saanud arvukalt huvitavaid pakkumisi. Mäletan, et Temirkanov otsis Kirovi ooperi peadirigendina enda kõrvale andekaid noori ja pakkus tööd ka Peetrile. Peetri auks peab aga tunnistama, et ta mõistis eestlasena kohust töödada Eestis, kuigi ettepanek oli ju ahvatlev. Ikkagi töö Leningradis, mainekas teatris ja Temirkanovi kõrval, see oli suur au alles konservatooriumi lõpetavale dirigendile. Nii Temirkanovi kui ka Mravinski pakkumine oli väga põhjendatud. Peetril oli suurepärane “komplekt” just dirigendile vajalikke eeldusi: ta oli väga professionaalne, andekas, tunnetas hästi muusikat ja oli seejuures ka väga kontakteeruv. Viimane on dirigenditöös äärmiselt oluline, kuid eriti noore inimese juures üldsegi mitte nii tavaline, oskus suhelda ja seejuures soovitut saavutada tuleb aastatega. Tema oskas ka selliselt kollektiivilt nagu Mravinski orkester oma leebel ja viisakal moel, kuid samas visalt nõuda seda, mida pidas oluliseks. Ta paistis meie seas silma just tervikliku natuuriga — suurepärane muusik, võluv isiksus, kes teab, mida tahab ja oskab seda ka rahulikult saavutada. Usun, et tänu sellele tuli ta ka nii noore mehe jaoks nõnda vastutusrikkal ametikohal, teie suurepäraste traditsioonidega orkestri ees maineka Neeme Järvi järglasena väga hästi toime. See ei saanud olla kerge, ometi sulas ta väga sujuvalt eesti kultuuriellu.

Hiljem kohtusime juba Eestis, kuhu ta mind juhatama kutsus. Mäletan ka tema kontserte ja etendusi. Sain osa vist isegi “Müüdud mõrsja” esietendusest “Estonias”. See oli elav ja värvikas, tundsin heameelt, et selle muusikaline külg oli väga heal tasemel. Nüüd olen Suure Teatri dirigent, aga siis oli teater mulle valge leht ega huvitanudki mind eriti; ometi imponeeris mulle, kuidas Peeter etendust juhatas. Külastasin ka tema kontserte, meenub üks Mahleri kava (vist “Laulud surnud lastest” ja Kuues sümfoonia), mille toimumisaega ega detaile ma enam ei suuda taastada, ent sügavalt püsib meeles, millise temperamendi, kire ja pühendumisega ta seda muusikat juhatas. Orkester mängis suurepäraselt — veendusin, et tema kontakt kollektiiviga oli täielik — ja publiku vastuvõtt oli soe. Kõik kõneles sellest, et inimene on oma õiges kohas ja teeb seda, milleks ta on loodud. Ja teeb seda hästi.

Nüüd saab juba seitse aastat, mil teda enam pole, aga tunnen temast ikka puudust. Kui muusikust, kui inimesest. Usun, et ma ei ole ainus. Hiljuti ERSOga kohtudes oli hea kogeda, et orkester on küll kõvasti noorenenud, kuid ikka on veel neid, kes teavad ja oskavad hinnata Peetrit nii dirigendi kui inimesena, et mälestus temast elab.

Vello Pähn:

Nii mõnigi minu põlvkonna dirigent ei oleks selles ametis, kui poleks olnud Peeter Lilje normaalset suhtumist nii inimestesse kui ka muusikasse. Kõik muusikast tõeliselt huvitatud pääsesid kuidagi märkamatult tema suhtlusringi, tänu millele saime tema kõrval jõudsalt areneda. Seitsmekümnendate lõpul hakkasin “Estonias” olema. Peetril oli tollal seal palju tööd ja nii sattusingi olema pidevalt tema proovides. Kuna olin siis päris algaja, oli see tegelikult minu “kool”.

Konkreetsemalt mäletan “Nõidkütti”, mille juhatamiseni ma ise ka lõpuks jõudsin. Mul õnnestus “putukana laes” algusest peale kõrval istuda, kui nad Boris Tõnismäega selle üle arutlesid. Peetriga oli väga lihtne suhelda, paratamatult arutasime temaga nii loomingulisi kui inimlikke probleeme, mis teatris ikka ette tulevad. Mulle on jäänud mulje, et loomulikkus, millega ta suhtus muusikasse —“nikerdamisi” tegemata — ja ka kolleegidesse, oli tema isikuomadustest üks tugevamaid ning andis värvingu ka tema tööle. See inimlikkus oli põhjus, miks teda armastati.

Praegugi on mul veel tunne, et Peeter on mu dirigendiks saamises-olemises nagu kogu aeg juures olnud. Vahetasime partituure, mida tollal ei olnud lihtne saada, analüüsime neid, istusime teineteise proovides, arutasime tulemusi. Nõu andis ta delikaatsel moel. Olen hiljem aru saanud, et tihtipeale lahkasin Peetriga ilmselt neid asju, mis temale olid ammu selged... Aga kuulaja arvamuse, olin see siis mina või keegi teine, kuulas ta alati ära ja võttis ka arvesse, kui vajalikuks pidas. Püüdsime ikka teineteise proovist läbi tulla, et balanssi ja muid selliseid asju kontrollida. Mujal maailmas on selle töö jaoks ju assistendid, meil tollal mitte, olime ise teineteisele assistentideks.

Pidasime oluliseks igasugust infot, mida vähegi kätte saime. Kui Peeter hakkas välismaal tööle ja esimese “videokolaka” koju tõi, sai neid Soomest laenatud-lindistatud asju küll kümneid kordi kuulatud, kuni lint enam ei tahtnud midagi näidata. See nälg oli tohutu, kuulati kõike... Eelistatud olid muidugi suured nimed, nagu Karajan või Abbado, üldse kõik professionaalid, kellest lugu pidasime. Mäletan, kuidas kuulasime Karajani “Aida” linti, laulsime kaasa ja kargasime rõõmust, kui hästi see oli mängitud.

Peetri kodu uksed olid alati sõpradele lahti, pärast tema kontserti olid seal sageli külalised, aga tema pidi juba järgmist partituuri õppima. Tihtipeale jõudis mõni uus partituur, mida reede hommikul pidi lindistama, dirigendini alles neljapäevasel kontserdil; selliseid olukordi tuli tollal meil kõigil ette. Ja siis ühendati küll meeldiv kasulikuga — pandi plaat peale või vaadati partituuri, lauldi ja arutati, kuidas seda teha.

Peetril oli ERSOga peadirigendina peaaegu iga nädal kontsert, lisaks uue muusika lindistamised ja nädalavahetusel kvadrostuudiod. See on dirigendile meeletu koormus, eriti algusaastatel, kui repertuaar ei ole veel välja kujunenud. Olnud paljudes tema proovides ja kontsertidel, jäi mulje, et ta oskas väga kiiresti süveneda peamistesse asjadesse. Tol ajal tundus mulle, et ta ei pööra piisavalt tähelepanu detailidele ja pisiasjadele, millega võinuks rohkem töötada. Aga kui vaadata tolleaegseid kvaliteedivõimalusi, siis praegu saan aru, et see oli tegelikult ainuvõimalik tee. Milliseid raskeid teoseid mängiti, ja nii lühikeste prooviaegadega! On täiesti hämmastav, kui kiiresti ja millise selgusega ta oli võimeline asju omandama ja neid ka realiseerima. Minu arvates oli Peetril õnnestunud kontsertide osa väga-väga suur ja see ei räägi muust kui dirigendi kvaliteedist. Ei saa öelda, et Peeter olnuks huumorivaene, kuid üks märksõna, mis tema loomingut iseloomustab, on tõsidus. Ja just Schuberti “Lõpetamata sümfoonia” oli see teos, mis sobis talle eriliselt.

Minu muljed Peetrist on ennekõike emotsionaalsed ja ma ei oska isegi meie phul eraldada professionaalsele tasandile jäävaid suhteid sõprusest, see oli üks ja sama – meid sidus muusika. Terve meie põlvkond noori pääses sellal, kui Peeter oli ERSOs ja Eri Klas “Estonias”, kohe orkestri ette. Ise veel täiesti suured nullid, saime ainulaadset praktikat, võisime juhatada, lindistada. Põlvkonnale, kes temaga koos töötas, jättis ta kindlasti väga suure jälje, meie orkestri arengusse ilmtingimata. Muret teeb aga tänane päev. Noored tihtipeale enam ei teagi, et selline dirigent on olnud. Kahju, et neist paljudest kvadrosaadetest ja kontsertidest pole õieti midagi järele jäänud. Linte ju on, aga tänapäeva kvaliteedinõuded on hoopis teised, kui tollal oli üldse võimalik teha, ja materjali, mida tehniliselt võiks kasutada, sama hästi kui ei ole. Nii et üks põhjus, miks Peeter Lilje nimeline fond alguse sai, on soov mingilgi moel seda mälestust hoida.

Juha Kangas:

Kutsusin Peeter Lilje Kokkolasse oma orkestrit juhatama 1989. aasta veebruaris. Igaüks on ehk kogenud seda imelikku tunnet, et kohtad inimest esimest korda, aga tundub, nagu oleksid temaga ammu tuttav. Usun, et meil mõlemal oli tookord just selline tunne. Juhtusin sel nädalal vaba olema, saime palju koos olla, paljutki arutada. Aga samas ei pruukinud me kogu aeg kõnelda — Peeter oli üks neid väheseid, kellega koos on hea ka vaikida. Sellised inimesed on mulle ikka meeldinud, sest ma ei ole ka ise just jutukas.

Samuti meeldis mulle kohe, kuidas ta orkestriga töötas. Tal oli siis kavas Brahmsi Esimene sümfoonia. Olime intendandiga vaid mõne minuti proovi jälginud, kui juba vahetasime pilke — just sellist Brahmsi-dirigenti oleme igatsenud! Peeter teadis täpselt, mida tahab, ja sai orkestri kohe endaga kaasa, kuigi tema soome keel ei olnud siis veel nii hea. Aga see polnudki oluline — ta käed kõnelesid. Tal oli väga selge löök ja hea juhatamistehnika. Mäletan, et küsisin luba istuda orkestri taga, et näeksin, kuidas ta juhatab — mul oli sealt palju õppida. Tal polnud selle vastu midagi, kuid ta naeris, et mis seal õppida...

Ta oli kuulnud meie Mozarti-mängu ja sain aru, et see meeldis talle väga. Ta isegi ütles, et võiksin talle õpetada Mozartit. Tegimegi kaupa, et kui mina õpetan talle Mozartit, siis tema mulle dirigeerimistehnikat, olen ju iseõppija. Jutuks see paraku jäigi, kuigi Mozartist rääkisime teadagi palju. Ta oli väga palju kuulanud, oli kursis uuemategi tõlgitsustega – Harnoncourt jt. Ta oli uudishimulik, teda huvitas kõik. Mina juhatasin muidugi soome helitöid ja näiteks minu huvi Nordgreni loomingu vastu nakatas tedagi. Ta isegi kohtus heliloojaga, aga ei jõudnud vist midagi ette kanda...

Mind omakord huvitasid tema tegemised. Näiteks sain Peetri kaudu teavet eesti heliloojatest, mäletan, et tellisingi siis teose Kuldar Singilt, mis paraku põles koos selle loojaga. Või teine näide. Vajasime aastaks aldimängijat, kuna üks altist jäi lapsepuhkusele. Ma ei leidnud Soomest sobivat asendajat ja küsisin Peetrilt, kas tema oskab kedagi soovitada. Ta mõtles järele ja arvas siis, et üks mängija sobiks küll meie orkestrisse. Toomas Veenre mängiski aasta meiega ja sulas tõesti hästi sisse — Peeter oli hästi tabanud, millist mängijat ma vajan.

Juhtusin kõigil kolmel korral, mil ta Kokkolas juhatas, olema suhteliselt vaba ja sain jälgida proove. Viimane kord oli mõni nädal enne ta surma, see jäigi meie viimaseks kokkusaamiseks, kuigi telefonitsi kõnelesime veel mõni päev enne saatuslikku õhtut. Tol korral juhatas ta Brahmsi Kolmandat. Mul oli siis tunne, et Peetri Brahmsi-tõlgendus oli võrreldes mõne aasta taguse Esimese esitusega muutumas romantismist klassika suunas, mis minu arust Brahmsi puhul sobibki. Varem oli ta väga vaimustatud Karajanist, eriti muidugi tema saksa muusika tõlgendustest, millest ta nüüd tundus eemalduvat. Meil oli juttu just sümfoonia aeglasest osast: ta leidis, et seda on juhatatud — tema ise ka — ikka pateetiliselt, nüüd taotles ta kergust ja lihtsust.

Kogunud Tiina Mattisen