TOOMAS VELMET
FESTIVAL, FESTIVALID, FESTISSIMO !

Aastaid suvitas eesti kuurortlinnas Pärnus üks XX sajandi tippinterpreete David FjodorovitÓ Oistrahh ehk “Tsaar Taavet” nagu kutsusid teda tema kaasaegsed. Arvan, et tema inimlik väärikus, akadeemiline lavavälimus ning repertuaarieelistused, rääkimata filigraansest meisterlikkusest, andsid talle õiguse sellisele nimele kui kõrgeimaile autasule juba eluajal. Parandagu mind viiuldajad, kui ma eksin, aga XX sajandi kolm legendaarset “Paganinit” olid ju Jascha Heifetz, Yehudi Menuhin ja David Oistrahh.

Pärnul on moraalne õigus korraldada muusikapidustusi nimega Pärnu David Oistrahhi festival (PDOF), ning isegi kohustus, kuna kusagil mujal maailmas sellist festivali ei korraldata. Moskva konservatooriumi professori ja kateedrijuhataja Oistrahhi õpilastest on maailma vallutanud eelkõige tema poeg Igor Oistrahh, Viktor Pikaizen, Liana Issakadze ja tippude tipuna Gidon Kremer. Kõik nad on olnud Pärnu külalised ning loodetavasti külastavad festivali edaspidigi.

Uue aastatuhande esimene PDOF toimus 1.—15. juulini ja väga suurejooneliselt. Korraldati 27 kontserti ja Neeme Järvi meistrikursused dirigentidele. Festivali haardesse mahtusid enam-vähem kõik Pärnu kontserdipaigad — Eliisabeti kirik, Pärnu raekoda, õigeusu kirik, Ammende villa ja Agape Keskus. Festivali kunstiline juht Allar Kaasik sõnastas festivali idee järgmiselt: tempora mutantur et nos mutamur in illis — ajad muutuvad ja meie koos nendega.

David Oistrahh oli viiulikunstnik, pedagoog, kammermuusik, dirigent; kuid ka tugev maletaja, tennisemängija, hea pereisa, vaimukas inimene ja armastas üle kõige pannkooke, mida ta liigitas headeks ja väga headeks. Ei imestaks mõne agara ettevõtja mõtte üle korraldada festivali ajal näiteks anekdootide võistlus ja pakkuda väga häid “viiuldaja pannkooke” — Savonlinna turul on ju nähtud senitundmatut kartulisorti “ooperaperunat”. Vääritimõistmise vältimiseks lisan — see on nali. Tõsi on aga see, et suurmehe nime kasutamine seab teatud kohustusi. Festivalil peab kõlama kõrgetasemeline viiulimäng. Festivalil peab kõlama palju üldtunnustatud klassikalise muusika tippteoseid. Festivalil peab olema esindatud nii sümfooniline kui ka kammermuusika. Kas festivalil peaks olema hea side Oistrahhi perekonna ja tema õpilastega? Peaks ikka küll. Kuid ennetades käesoleva jutu lõppu, tahan kohe teatavaks teha, et “PDOF 2000” läks hästi ja isegi väga hästi. Festivalil olid hästi tähistatud ümmargused tähtpäevad: ette kanti Ludwig van Beethoveni (230. sünniaastapäev) 10 sonaati viiulile ja klaverile, esitajateks soomlased Merit Palasi (viiul) ja Jussi Siirala (klaver); Esimene sümfoonia lõppkontserdil, mida juhatasid neli Neeme Järvi meistrikursustel osalenud dirigenti. Samuti J. S. Bachi (250 surma-aastapäev) sooloteoseid viiulile, flöödile ja tÓ ellole. Seejuures tuleb tähelepanu juhtida korraldajate heale vaistule: kammerkontserdid toimusid väga ebaharilikul ajal, kell 10 hommikul, ja vastupidiselt kõigi skeptikute arvamusele olid need väga suure külastatavusega, paljud neist kõlasid isegi täissaalidele. Esines rahvusvaheliselt tunnustatud kollektiive: segakoor “Latvija”, “Hortus Musicus”, “The Ondine Pianotrio”, “NYYD-Ensemble”, kvartett “Romantik” (Venemaa), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, ja samast klassist soliste: Xiang Gao (viiul, USA), Michel Lethiec (klarnet, Prantsusmaa), jaapani pianist Izumi Tateno (Soome), Hille Perl (viola da gamba, Saksamaa), Andrew Laurence-King (lauto, Inglismaa), duo Olle Persson (bariton) ja Mats Bergström (kitarr, Rootsi), Tatjana Grindenko (viiul, Venemaa). Kui lisame siia eestlased Kalle Randalu (Saksamaa), Arvo Leiburi (Holland), Marika Järvi (Prantsusmaa), Teet Järvi (Soome), Andres Mustoneni ning Olari Eltsi ja lõppude lõpuks maestro Neeme Järvi, siis ei ole üles loetud veel kaugeltki kõik esinejad. Välja kuulutatud oli ka meil hästi tuntud vene tÓ ellist Ivan Monighetti (Ò veits) eriti põnevate kammerkavadega, seahulgas Beethoveni viiulisonaadi A-duur ettekanne tÓ ellol ja Teise sümfoonia ettekanne klaveritriolt, partneriteks Ivo Sillamaa ja Andres Mustonen. Kahjuks jäi tÓ ellist viimasel hetkel tulemata. Erilise nähtusena tahaksin esile tõsta 12. juulil Eliisabeti kirikus Claudio Monteverdi ooperi “Orpheus” ettekannet Pärnu tütarlastekoori “Ave” ja Pärnu Muusikakooli orkestri poolt Peeter Perensi juhatusel, mis oli suurepärane esinemisvõimalus noortele Pärnu muusikutele. Selline esitajate konglomeraat teeb igal juhul au festivali korraldajatele ja valmistab rõõmu ning naudingut rohketele kuulajatele. Kuid alustagem algusest.

Festivali avapauk 1. juulil Eliisabeti kirikus oli võimas ja hea kontrastiga. Ühelt poolt XII—XIV sajandi muusika “Hortuselt” ja teisalt Carl Orffi “Carmina burana” ettekanne, milles eriti särasid segakoor “Latvija” ja Jassi Zahharov. “Carmina” kanti ette koosseisuga, milles saateansambliks olid klaveriduo ja löökpillid. Vaatamata ettekande suurele edule tekkis ka kahtlusi. Kas polnud kontserdi esimene, “Hortuse” pool liiga pikk ja mis põhjusel pidi kärpima “Carminat”, jättes välja eriti atraktiivse tenori osa? Andres Mustoneni energialaeng dirigendina ja “Latvija” koori virtuoossus jätsid aga tugeva mulje.

Tõsi, festival algas tegelikult sama päeva hommikul Pärnu raekoja saalis Beethoveni viiulisonaatide kontserdiga. Ettevõtmine oli esitajatele tõeline maraton ja kontrollis nende tõlgenduse “kullaproovi” vastavust esitatavale muusikale. Esitus oli korrektselt professionaalne, kuid ei tekitanud soovi kuulata kõiki kümmet sonaati.

3. juulil oli võimalus nautida allakirjutanu meelisansamblit, klaveritriot, millele olen oma muusikukarjäärist pühendanud tubli paarkümmend aastat. “The Ondine Pianotrio” väärib tähelepanu mitmel põhjusel. Esiteks, naljakal kombel liidavad kolm meest ansamblisse neli põhjamaad — rootsi viiuldaja Erik Helde. Soomes õppiv norra tÓ ellist Jonathan Slaato ja taani pianist Martin Qvist Hansen. Teiseks on trio asutatud alles aastal 1999 ja saavutanud lühikese aja jooksul ansamblitunnetuse, mida otsitakse aastaid. Kolmandaks on kõik ansambli liikmed väga heade solisti omadustega, mis klaveritrio puhul on hädavajalik. Neljandaks on nad ikkagi “häbematult” noored inimesed (trio keskmine vanus on pisut üle 23 aasta). Esitatud kava oli heas mõttes akadeemiline, sisaldades kahte triorepertuaari suurteost: Antonin DvoÍ aki “Dumkyt” ja Franz Schuberti Triot Es-duur, lisaks tänapäeva helilooja B. Nordendotti heakõlaline, isegi romantilise varjundiga teost “Dountine”. Kontserdi kõrghetk oli “Dumky”, mille vormiline killustatus oli esituses ilmekalt karakteriseeritud ja kõlaliselt heas tasakaalus. Kontserdi teises pooles esitatud Schuberti Trio op. 100 on aga iga trio võimete proovikivi. See neljakümne minuti pikkune teos sisaldab minu arvates kogu Schuberti loomingu keerukust ja lihtsust ning lisaks autorile mitte eriti omast kontsertlikku virtuoossust kõigi esitajate osas. Siinkohal langesid noored mehed veidi lõksu. Teoses domineerib virtuoosne külg ja sel puhul muutub nii pikk teos vormiliselt igavaks. Trio vormiline puänt on II osa Andante con moto, mille järelkaja ilmub IV osa koodas. Siiski on hea teada, et noored interpreedid peavad lugu sellisest suurepärasest ansamblist nagu klaveritrio ja naudivad sellele koosseisule loodud suurt muusikat Mozartist kuni tänaseni.

5. juulil oli järg maailmakuulsa klarnetisti, Pariisi konservatooriumi professori Michel Lethieci ning tema partnerite Nata-Ly Sakkose ja Allar Kaasiku käes. (PDOFi kunstiline juht Allar Kaasik osales ka Erkki-Sven Tüüri Architectonics II ettekandes.) Olles aastat kümme tagasi Michel Lethieci kuulnud ja ka temaga suhelnud, olin ette valmistatud elamuseks, mille ka kuhjaga sain. Tegemist on hea vanamoodsa instrumentalistiga, kes reisib üksi, ilma klaverisaatjata, vaatamata kavas olevatele duosonaatidele, nagu Brahmsi Sonaat f-moll op. 120, Coplandi Sonaat ja Poulenci Sonaat, või ka Schuberti “Fantaasiapalad” op. 73. Eestis tal vedas, leides Nata-Ly Sakkose näol eest väärilise kogemustega sonaadipartneri. Püstiseisvat publikut rõõmustas professor veel ka vaimukate improvisatsioonidega.

6. juulil toimus kontsert Eliisabeti kirikus. Siin olid peategelasteks pianist Kalle Randalu ja dirigent Olari Elts. Kontserdist, kus Randalu ja “NYYD-Ensemble’i” kõrgetasemelises esituses kõlasid Ò ostakovitÓ i Klaverikontsert nr 1 ja Mozarti Klaverikontsert A-duur (KV 414), kujunes ühtlasi väärikas kummardus meie hulgast lahkunud helilooja Lepo Sumerale. Lisaks kava alguses Randalu esitatud “Palale aastast 1981” tuli ettekandele nelja helilooja, Einojuhani Rautavaara, Erkki-Sven Tüüri, Peteris Vasksi ja Urmas Sisaski teostest koosnev katkematu Hommage a Lepo, tõeliselt harras hüvastijätt lahkunud sõbra ja kolleegiga. Ò ostakovitÓ i Klaverikontserdi trompetisolist Aleksei Beljajev Peterburist, kes asendas ootamatult haigestunud Neeme Birki, oli fantastiliselt hea, parim, keda olen kunagi seda teost esitamas kuulnud.

8. juulil esines uhkes Ammende villa eks- ja interjööris keelpillikvartett “Romantik” Venemaalt, kaastegev jaapani pianist Izumi Tateno Soomest, kavas TÓ aikovski Keelpillikvartett nr 2 ja Ò ostakovitÓ i Klaverikvintett g-moll. Venemaal ei ole sugugi erandlik nähtus, et juba tudengipõlves saavutab muusik kõrgelt hinnatud rahvusvahelise taseme. Eriti head meelt võib tunda selle pärast, et kvartetis “Romantik”mängib ka Pärnust pärit Dmitri Jegorov. Mine võta kinni, mis osa võib selles olla Oistrahhist rikastatud keskkonnal. Kontsert võinuks olla superhea, kui tingimused oleksid seda võimaldanud, mõeldes Ammende villale kui kontserdipaigale. Hoone ei sobi oma ruumilahenduse ja akustiliste omaduste poolest seda laadi akadeemiliseks kontserdipaigaks. Esiteks puudub seal distants esinejate ja publiku vahel, teiseks on akustika keelpillikvartetile sobimatu ja kolmandaks puudub ventilatsioon.

9. juuli oli festivali tippsündmuse päev. Esmakordselt juhatas Pärnu Linnaorkestrit maestro Neeme Järvi ja neemejärvilikult oli kava rõhk eesti muusikal: Sumera “Musica profana”, Tubina Viiulikontsert nr 1 (solist Xiang Gao) ja Artur Uritamme sümfooniline poeem “Koiduvalgel”. Mozarti “Vesperae solennes de confessore” kõlas koos Eesti Filharmoonia kammerkooriga (solistid Kaia Urb, Juta Roopalu, Mati Turi ja Uku Joller). Miks võib seda kontserti pidada festivali tippsündmuseks? Selle tunnuseks oli lõhkemiseni publikut täis Eliisabeti kirik, “standing ovation” kontserdi lõpus ja tõeliselt õnnestunud esitus. Lisapalana esitati Mozarti “Ave verum”. Eriline sündmus oli Tubina Viiulikontserdi esitus Xiang Gao poolt. See oli meisterlik, isikupäraselt uudne tõlgendus ja paljudele ootamatult hea muusika, sest kes siis ikka nii väga tunneb meie oma klassikalist muusikat, mida harva esitatakse. Seni on eesti viiulikontserdi tipuks peetud Tubina teist kontserti. Nüüd võiks ehk rääkida kahest tipust. Mozarti “Vespri” sopran Kaia Urb oli vapustavalt hea, maestro Järvigi jagas talle vaimustunult oma tunnustust nii laval kui ka lava taga. Nüüd kavatsen kiita ka Pärnu Linnaorkestrit, kuigi lähedalseisva isikuna ei tohiks ma seda võimalust kuritarvitada. Tahaksin siinkohal jagada selgitust kõigile, kes arvavad mõne arvustaja kombel teadvat, et tegemist on projektiorkestriga, kus käputäis Pärnu muusikuid on haihtunud pealinna tippude hulka. See võiks isegi tõsi olla, kui tegemist oleks kolme kuni viie kontserdiga hooajal. Pärnu Linnaorkester lõpetab aga kuuendat täismõõdulist hooaega. PLO andis 1999. aastal 47 täispikka sümfooniakontserti. Seda ei saaks teha projekti raames, kus igal kontserdil oleks juhuslik koosseis. Tähelepanelik arvustaja võiks märgata, et niinimetatud lisajõud on kogu aeg samad mängijad, neist enamus muusikaakadeemia tudengid ja muide rohkemgi Tartust kui pealinnast. See, milline on kellegi töölepingu vorm, ei peaks küll ühtegi kriitikut segama nautimast head muusikat heas ettekandes. Pärnu Linnaorkestri nime kannab kollektiiv selle pärast, et tegemist on munitsipaal-etendusasutusega, mille eelarvest ligi 90 protsenti tuleb Pärnu linnalt. See on kõigile Eesti linnadele suurepärane näide suhtumisest kõrgkultuuri ja selle osa väärtustamisest linna arengus. Ka riigi osa võiks selliste kollektiivide eelarves olla tunduvalt suurem, nagu on riikides, kus selletaoliste orkestrite tegevus on seadusandlikult sätestatud ja baasfinantseerimisega tagatud. Küllap jõuame meiegi sinnamaale, kuid hea oleks, kui see juhtuks enne, kui entusiastlikud noored muusikud väsida jõuavad. Kolmandat hooaega töötab PLO peadirigendina Jüri Alperten, kes muide ka on Tallinnast; ta teeb seda uue lepingu järgi ja kollektiivi rõõmuks veel nii mõnedki hooajad. Suur oli ka PLO peadirigendi osa nimetatud kontserdi õnnestumisel, mida tunnustas meeldivalt ka maestro Järvi, toonitades, et orkester oli hästi ette valmistatud nii meistrikursusteks kui ka kaheks sümfooniakontserdiks, kokku viieteistkümne erineva teosega.

Kõige suurema eelarvamusega suundusin Eliisabeti kirikusse 13. juulil kuulama Schuberti hästi tuntud laulutsükli “Ilus möldrineiu” ettekannnet. Miks? Kuna minu kujutlusvõime tõrkus vastu võtmast seda teost kitarri saatel. Kui eelarvamus kummutatakse, on aga tulemuseks elamus — nii seegi kord. Suurepärased rootsi muusikud Olle Persson (bariton) ja Mats Bergström (kitarr) andsid teosele täiesti uue näo. See oli erakordne etendus, kus kaks tänapäevast, sümpaatset meest jutustasid meile läbinisti sentimentaalse loo imeilusast möldrineiust ja teda armastavast noorest mehest. Jutustus tundus kohati naljakas ja isegi irooniline, kuid ei libastunud kordagi maitsetusse. Duo suhtumine muusikasse on äärmiselt professionaalne. Olle Perssoni bariton on nagu loodud lied’i esitamiseks ja Mats Bergström on fantastiline kammermuusik. Ma ei ole pianist ega oska öelda, kas kitarriseade vastas täielikult Schuberti klaveripartiile, kuid midagi olulist ei tundunud puuduvat küll ei tekstist ega dünaamikast. Olgu ära märgitud, et seade autorid on Mats Bergström ja Ó veitsi bariton Martin Bruns.

14. juuli, Eliisabeti kirik. XXI Sajandi Orkestrit, loodud selle aasta jaanuaris, juhatas Rahvusooperi Estonia dirigent Erki Pehk. Kontsert oli pühendatud Prantsuse Vabariigi aastapäevale, solist Tatjana Grindenko (viiul, Venemaa). Kavas oli eesti helilooja Tõnu Kõrvitsa uudisteos, Vladimir Martõnovi vaimuka puändiga “Voidite” (solist Tatjana Grindenko on autori abikaasa) ja TÓ aikovski pidulik avamäng “1812”. Orkester koosnes välismaal töötavatest ja õppivatest eesti muusikutest ning “Estonia” orkestrantidest, kõlas hästi, aga oli kõlaliselt pisut tasakaalust väljas puhkpillide kasuks, eriti TÓ aikovski avamängus. Võõrastust tekitas, et kõige prantsuslikum helitöö oli Kõrvitsa uudisteos oma värvilise partituuriga ja et kontsert lõppes Vene tsaaririigi hümniga “Bozhe tsarja hrani”, kuigi tähistati ju Prantsuse Vabariigi aastapäeva. Vladimir Martõnovi teose iseloomustamiseks torkas pähe monstrumlik konstruktsioon — barokne neoromantism; aga hästi kuulatav ja vormiliselt jälgitav oli teos küll.

Festivaliga samal ajal toimus esinduslik meistrikursus dirigentidele Neeme Järvi juhendamisel. Järvi on õigustatult veendunud, et dirgendi väljendusvahend on manuaaltehnika, kõnelema peavad eelkõige käed, suu nii vähe kui võimalik. Ta ei õpetanud noortele dirigentidele oma kontseptsiooni teosest, vaid püüdis neil aidata viia oma ideid orkestrantideni, õpetades kehakeelt maestrole omase energia ja sisendusjõuga.

Sisendusjõud on Järvil nii võimas, et ka need, kes sõnades ei olnudki alati maestroga nõus, omandasid ikka nii mõndagi kasulikku. Kursustest osavõtjaid oli kümnelt maalt kokku 23, neist seitse Eestist, teised Norrast, Soomest, Venemaalt, USAst, Jaapanist, Taiwanilt, Saksamaalt, Hispaaniast ja Iisraelist. Teatav võistluse õhkkond tekkis algusest peale, kuna orkestri ette oli võimalik lubada vaid kümme dirigenti ja lõppkontserdile ainult viis.

Rõõm oli kohata orkestri ees kolme eestlast: Aivo Väljat, Rauno Tagelit ning Olari Eltsi, lõppkontserdile pääsesid ka Ho Chung Yeh Taiwanilt ja Kiyotaka Teraoka Jaapanist. Muide, Elts ja Kiyotaka Teraoka olid juba kohtunud Sibeliuse-nimelisel dirgentide konkursil, kus Elts võitis I ja Teraoka II preemia.

Festivali lõppkontsert toimus 15. juulil Eliisabeti kirikus ja oli PDOFile väärikas punkt. Kontserdi esimeses pooles olid kavas Brahmsi “Traagiline avamäng”, mida juhatas Rauno Tagel ning Beethoveni Esimene sümfoonia, mille nelja osa juhatasid Aivo Välja, Ho Chung Yeh, Kiyotaka Teraoka ja Olari Elts. Publiku lemmikud olid ilmselgelt kaks viimast. Kontserdi teine pool oli maestro Järvi juhatada ja koosnes jällegi eesti muusikast: Kuldar Singi Flöödikontsert (solist Marika Järvi), Artur Kapi “Prelüüd” (solist Teet Järvi, tÓ ello) ning “Viimne piht” (solist Tatjana Grindenko) ja lõpuks Weberi avamäng “Oberon”. Kontsert kulges tõusvas joones, kuid eriti tahaks esile tõsta Tatjana Grindenko esitatud Kapi “Viimset pihti”, millest kujunes tõeline meistritöö. Muide, algselt orelisaatega teosele on väga hästi kõlava orkestratsiooni teinud ameerika helilooja Coleman. See on selge näide Neeme Järvi tegevuse tulemusest — viies eesti muusika maailma, toob ta selle sealt “suurena” tagasi. “Oberon”, mida mängis Pärnu Linnaorkester, kutsus esile vaibumatu kiiduavalduse, selle suutsid peatada alles festivali lõpu sõnavõtud.

PDOF kulges edukalt, olles vist nüüdseks ulatuslikem ja universaalseim Eestis omalaadsete seas. Pärnu on suvel ka parim paik festivalide korraldamiseks. Publikut näib ka vihmasel suvel jätkuvat kõigile muusikaüritustele, jaanipäevast augusti lõpuni: “Pärnu Jazz”, PDOF, rahvusvaheline koorifestival ja laulupidu, “Merepäevad”, orelifestival ja “Raemuusika”. Samaaegselt ei vaibu ka kontserttegevus ranna kõlakojas, Ammende villas ja Rüütli tänavalgi.

Kõigi tegijate probleem on loomulikult raha, kuid omaette küsimus on korralikud kontsertklaverid ja nende hooldamine. PDOFil aitas probleemi lahendada klaverivabrik “Estonia”, tuues kohale oma toodangu parimad näidised. Kuid tegemist on siiski ajutise lahendusega. Kurvem on seis kontserdipaikadega. Tõeliselt head saali Pärnus veel ei ole, aga tänavune edukas suvehooaeg on pannud mõnelgi mõtted liikuma. Pärnus on mõistetud, et kultuur on see, mis teeb linnast linna, ja areng jätkub. Linn peab elama ka talvel.