VAIKE SARV
VILJANDI “FOLK” PÄRIMUSE JA MUUSIKA PIIRIL

Sõna “folkloor” on romantilisest käsitusest lähtuvalt tõlgendatud kui rahvaluulet, rahvapärimust. Eesti Entsüklopeedia (1988) põhjal on folkloor sõnaline, muusikaline ja koreograafiline rahvalooming. See määratlus kuulub XIX sajandil alguse saanud tekstuaalse folkloristika alale, kus esikohal on tekstiuurimus. Sõnal, viisil või tantsusammul on eri koolkondades erinev osatähtsus. Viimasel ajal on olulisemaks kui tekste hakatud pidama rahvausundit ja tavandeid — alles usundilistele kujutelmadele tuginedes ja kindlale kontekstile toetudes hakkavad lood ja laulud osalema suhtlusprotsessis. Suhtlemine kunstiliste vahendite kaudu peaks aga olema elavale folkloorile iseloomulik tunnus ja selles mõttes on Viljandi pärimusmuusikapidu (Folk Music Festival) oma hüüdnime — “Folk” — väärt.

Folklooril kui pärimusteosel on soome koolkonnas viis tunnust: anonüümsus, stereotüüpsus, suuline levik, mälupõhjalisus, kollektiivsus. USA folkloristid on mõiste piire avardanud. Dan Ben-Amos on folkloorset ainest nimetanud mobiilseks, manipulatiivseks ja transkulturaalseks, mistõttu teksti seos algse keskkonnaga pole alati jälgitav ega olulinegi. Samuti ei pea ta oluliseks ainese suulist levikut. Folkloori uurimiseks soovitab ta tagasi pöörduda empiirika poole ja loobuda ühesuunaliselt lineaarsest kultuurilisest evolutsionismist ja teistest etteantud mõttemallidest, mis piiravad folkloori nägemist ja mõistmist. Folkloor on tema arvates väikestes gruppides toimuv piiritletud, reaalne, kunstiline ja kommunikatiivne protsess.

Sõnapaarist “folk” ja “lore” moodustatud mõiste võttis 1846. aastal kasutusele inglane William John Thoms tähenduses “rahva teadmustekogu, rahva pärimuslik teadus”. See oli aeg, mil tekkis tõsisem huvi rahvaluule, täpsemalt oma maa madalamate sotsiaalsete kihtide ja samas ka koloniseeritud maade elanikkonna tegevuse ja mõtteviisi vastu. Ilmselt olid põhjused sageli majanduslikku ja poliitilist laadi, kuid sellega koos kogunes andmestikku ka keele ja kultuuri kohta. Tekkinud küsimustele püüti leida vastuseid eeskätt uuritavate rahvarühmade verbaalsetest väljendusvormidest, nagu vanasõnad, muinasjutud, laulud.

Varasemad ülestähendused olid olnud süüdistava või halvustava loomuga. Nii kirjutas Hannoveri diplomaat Friedrich Christian Weber eestlaste lauludest järgmist:

Kui ma lõikuse ajal teel olles lõikajaid põllul kohtasin [- - -], kuulsin ma igal pool metsikut laulu, mida rahvas töö juures laulis, ja kuulsin ühel vaimulikult, et need olevat veel vanad paganlikud riimita laulud, millest neid pole suudetud võõrutada, kuigi ka eesti keelt ennast on püütud riimitud lauluks kasutada ja juba paljud evangeelsed laulud on eesti keeles värsistatud. (Das Veränderte Russland, 1721.)

Koos sõnadega kerkis haritud ringkondade tähelepanu orbiiti ka rahvaviis, mis seniajani oli tundunud veidra häälitsemisena, pigem lammaste määgimise kui inimeste lauluna. Nõiaprotsesside protokollide põhjal otsustades peeti laulmist kohati lausa ohtlikuks, veel 1680. aastal kirjutati süüdistusakti regivärsilise “Nõelamängu” näide (nõel es kao tukkudessa — nõel kadi nõeludessa, pisuke raudine pihusta). Paremad polnud lood ka kirikulauludega. Hea näide leidub Georg Mülleri jutluses Pühavaimu eesti kogudusele aastast 1603, kus rahvapärane koraalilaulmine leiab äramärkimist kui pentsik ja hull esitus. Vastukaaluks seati saksapärane, seega eesti keelt moonutav laulmine, mida eeskätt koolipoistele hea ja kurjaga õpetati. Sellest hoolimata rahvalaul kohati siiski säilis ning pani veel esimese eesti üldlaulupeo eel Johann Voldemar Jannseni värvikat väljendust kasutades “kõrvad huugama ja ajas pea valutama kui suitsuving” (“Perno Postimees” 1857).

Samal ajal kuuldus hääli, mis tänasele lugejale ehk meelepärasemad tunduda võiksid. Jena ülikoolis hariduse saanud Kadrina pastor Arnold Friedrich Johann Knüpffer soovitas saksa tõekspidamistele vastavaid laule eestlaste keelelise ja muusikalise malli järgi seada.

Sellelaadilised laulud oleksid talle [maarahvale] kahtlemata väga vastuvõetavad, ja kui nad ainult õiget tooni tabavad, võiksid ka ise rahvalauludeks saada, sellega mõnegi rahva enda muusa halva produkti välja suruda, tema esteetilist meelt õilistada ja ka mõne viljaka seemnetera tema kõlbelisse meelelaadi puistata. (Johann Heinrich Rosenplänteri ajakiri Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache, IX vihik, 1817.)

See on tähelepanuväärne idee, rahvalaulu või üldse laulmise kaudu ühiskonna elukorralduse moraalseid lähtealuseid mõjutada ja inimeste tajuvõimelisust suunata. Ja tegelikult ongi see korda läinud. Eestlase laulmine on väliste tegurite mõjul rohkem kui kaks sajandit kõikunud kahe — võõra ja väga võõra — suuna vahel: kas vahetada genuiinne rahvalaul tervikuna, nii sõnade, viisi kui ka meelsuse osas võõra vastu või siis vahetada ainult osa, eeskätt meelsus, säilitades moonutatud emakeele (mu iisamaa on miinu arm) heal juhul ka omad meetrilised ja helikõrguslikud mallid (muusikalise emakeele). Varianti, kus koos vormiliste tunnusjoontega oleksid alles jäänud ka oma esteetika ja eetika, päevakorrale ei tulnud.

Tormi ja tungi aegadel kandus pendel teise äärmusse, kus mõistusepärasele musitseerimisele vastandati metafüüsilist algupära laulmine, mängimine ja tantsimine. Muusika kisti välja Aristotelese traditsioonist, kus selle esitamist ja kirjapanemist peeti käsitööks, mida juhtis “tegemise” teooria. Sellele vastandati Platonini ulatuv “loomise” teooria, kus muusika kuulutati jumalikku algupära olevaks ilminguks. Üks esimesi rahvusliku romantismi ideedest kantud rändureid Eestimaal oli Christian Hieronymus Justus Schlegel, Weimari kirjanike ja kunstnike ringi esindaja. Mõjutatuna Jean Jacques Rousseau” ideaalidest, kirjutas ta ülistavaid sõnu eesti rahvalaulu kohta (sõna Volkslied oli saksa rahvusromantismi teoreetik Johann Gottfried von Herder kasutusele võtnud alles 1773. aastal).

Magus muusika, taeva tütar! Ka naisorjadele jagad sa oma rõõme! [- - -] Kui meeldivad on nende laulude helid ja nende tantsud! Meloodia suurim lihtsus seltsib sõnade kõige kütkestavama meeldivusega; olin alati täiesti haaratud, kui mina, kellele varem üksnes virvarr ja raskepärane sonaat meeldis, selles maanurgas nii palju hellitavaid ja südamest väljavoolavaid meloodiaid kuulis. (Reisen in mehrere russische Gouvernements, 1819.)

Eesti laulupidude traditsioon tugineb võõrapärastele kultuurimõjudele, kus eesti keelel on kaunistuslik funktsioon. Selle tugevus seisis poliitilistel alustel, mille aeg on aga möödas. Millega on tegemist aga Viljandi pärimusmuusika festivalil: kas eestikeelsete, kuid germaani värsiõpetusele, saksapärasele viisiehitusele ja kristlikule meelsusele tuginevate laulude (uuem rahvalaul) või läänemeresoome regivärsiliste laulude (vanem rahvalaul) ümberkantimisega muutunud keskkonda? Või on seal näha ka püüdu leida ja taastada pärimuslikku eetikat ja esteetikat?

Sõna “pärimus” ei seostu ainult runodega, vaid on palju laiem. Traditsiooni mõiste (<lad tradere “püsivus, jätkuvus”) viitab algselt ainult materjalile, süstematiseerimata kultuuriliste elementide jadale, mida teatud sotsiaalne grupp kasutab pikema aja jooksul erinevates kontekstides. Soome folkloristi Lauri Honko määratluse kohaselt märgistab traditsioon kultuuri potentsiaali või ressurssi, mis eksisteerib kolmes vormis: 1) elavast kasutusest kadunud traditsioon, mis on salvestatud arhiivides ja publikatsioonides; 2) mälus säiliv traditsioon, mis on kasutusel passiivselt; 3) elav traditsioon, mida aktiivselt kasutatakse kommunikatsioonis. Põhiline osa vanemast, arhiivides säilitatavast materjalist, annab ettekujutuse rohkem rahvaluule kogujate kui traditsioonikandjate kultuurist (näit “Kalevipoja” kujundamine). Noorem, veel elav materjal koguneb uurijate kasutuses vastavalt nende käsutuses olevatele tehnilistele vahenditele (näit. pillimuusika videosalvestused) ja teoreetilisele ettevalmistusele (meil pikka aega pärsitud). Pärimuslik materjal võib arhiividest tagasi rahva hulka minna ja alustada uut eluringi, sageli folkloorifestivalide kaudu, ja seda on nimetatud folklorismiks.

Pärimusmuusika festivalid ehitatakse üles traditsiooni põhjal. Igal konkreetsel etapil nopitakse kultuuriliste elementide varamust välja selles situatsioonis vajalik kogus vanavara ja moodustatakse neist uus tervik. Kultuur eraldub traditsioonist nimelt selle poolest, et kultuuri elemendid on organiseeritud funktsionaalsesse tervikusse ja moodustavad süsteemi. Kultuur on õpitav ja teda kasutatakse inimestevahelises kommunikatsioonis.

Folkloorile tunnuslikuks on peetud nelja funktsiooni: meelelahutus, kultuuri väärtustamine rituaalide ja institutsioonide kasutamise kaudu, pedagoogiline tegevus ja sotsiaalne kontroll. Viljandi pärimusmuusikapidu sisaldab kõiki neid jooni, kuigi eri piirkondades ja eri ajahetkedel on üks või teine joon esiplaanil. Samuti pole omamaistel esinejatel veel piisavalt selgeks saanud eesti keele ja muusikalise emakeele reeglid. Kuid kõige selle kõrval tundub olevat kõige olulisem asjaolu, et “Folk” paikneb eetika ja esteetika pärusmail, kus kujundab ühelt poolt sihiteadlikku kodanikku, teiselt poolt kunsti väärtusi tajuvat ja tundvat inimest.

Mida kujutab enesest siis Viljandi pärimusmuusikapidu?

Ühest küljest on selge, et ta põhineb eesti muusikalisel traditsioonil. Samal ajal pole see kultuuriliste elementide jada ühtset päritolu, vaid on vähemalt kahest, soomeugrilaste ja indogermaanlaste keeleruumist kokku kantud. Ka sisaldab see mitmetest ajaloolistest ajajärkudest pärinevaid algeid ning on saanud mõjutusi paljude erinevate sotsiaalsete gruppide elust. Lisaks kõigele leidub selles muusikavaramus hulgaliselt lähemaid ja kaugemaid laene, mis on siiamaile jõudnud nii suulisi, kirjalikke kui ka meediakanaleid pidi.

Traditsioonidest on viimase kaheksa aasta jooksul nopitud see osa, mis nii või teisiti haakub mõistega “folkloor”. Viljandi “Folk” oleks siis seletatav kui folkloorse suunitlusega osa eesti kultuurist, mis moodustab tänaseks omapärase mudeli. Tema eeskujul toimuvad juba mitmed väiksemad peod, isegi fennougristika kongressi kavadesse tänavusuvises Tartus mahtus lisaks planeeritud kontsertidele ka ööklubi koos vabalavaga pärimusmuusika harrastajate jaoks.

Viljandi pärimusmuusikapeole kogunevad need, kellele läheb korda selline raskesti määratletav nähtus nagu “omakultuur”. Ühest küljest on see oluline enesemääratlusele. Teisest küljest aga moodustab omakultuur aluse rahvuskultuurile, mis avaneb väljaspoolsele vaatlejale. Siitkaudu aga tekib vajadus oma eetika ja esteetika järele, mis tundus nagu hävinenud või vähemalt kadunud olevat.

Muidugi pole folkloor enam see nähtus, mis ta oli sada aastat tagasi. Regilaulud on palju elusamad Tormise loomingus kui taidlusansambli esituses, labajalavalss ööklubi helivõimendis toimivam kui külakapelli seades. Folklooriks tuleb tunnistada pigem see osa lugudest ja lauludest, mis osaleb kommunikatsioonis ja võimaldab gruppi kui tervikut moodustada, grupi teiste liikmetega kontakti saavutada, ennast teadvustada ja oma identiteeti kujundada.

Postmodernistlikus ühiskonnas ei nähta inimese tegevuse alusena mitte ühte kultuuri, vaid mitmeid kultuurilisi ilmingud, mis vahelduvad ja on inimese erineva sotsiaalse tegevuse manifestatsioonid. Folgikultuur on ühine, jagatav arusaam, mis juhib käitumist ja väljendub käitumises. Käitumise ja selle tulemuste vaatluste kaudu on võimalik jõuda mingite mustrite või mudeliteni, millel on tähtsust ja jõudu inimgrupi elu organiseerimisel.