VASTAB IVALO RANDALU

Oled teinud oma elus väga erinevaid asju, kes sa õieti oled?

See on vist küsimus, mida inimesed endale aeg-ajalt ka ise esitavad. Ma tean seda, kes ma praegu ei ole. Kuid olen olnud nii palju erinevaid inimesi, et vahel vaatan mõningaid episoode oma elust täiesti kõrvalt, nagu võõras inimene. Päris omad on mulle lapsepõlv, poisipõlv ja praegune hetk. Ilmselt ei ole ma terviklik inimene. Minus on vastuolusid, nii karakteris kui ka tegudes. Ja mul ei ole vist loomenatuur. Olen üsna tavaline, pealegi kuidagi paradoksaalselt hilise ja mitte sünkroonse arenguga.

Oled sa vaatleja?

Jah, aga vist mitte hea lahtimõtestaja. Ma tegutsen sageli südamega, mitte mõistusega, ka muusikat kuulan nii. Tegelikult olen vist küll rohkem “tundja” kui “vaatleja”. Ja mu elus on olnud episoode, mille üle ei ole tahtnudki lõpuni mõelda. Ma ei kadesta enamikku enesekindlaist inimestest, sest kategoorilisus johtub nimelt lihtsustatud “lõpuni mõtlemisest”. Minu puhul on see poolel teel peatumine olnud ka omamoodi kaitserefleksist tulenev.

Näiteks?

Tükk aega oli see seotud mu päritoluga, sest siin tekkis mul iseendaga konflikt, üldse eestlusega seoses, võiks öelda ka — lausa oma ihuga. Sest oma südames olen ma väga eestlane. Meie ajalugu — jah, ajaloo puhul ma mõtlen küll lõpuni, aga tuleviku visioonid katkestan...

Sündisid 1936. aastal Riias, oled sa lätlane või baltisakslane?

Ei, mina olen e e s t l a n e, kuigi see on isemoodi eestlus. Jah, ma olen sündinud Riias, teisel pool Väina jõge, Kuramaa kaldal. Kas mu päritolu on miski rikkus, mine tea, aga eripära ehk küll.

Minu pärisisa nimi oli Veveris. Tema oli lätlane, pärit Kuramaalt, talust. Enne minu emaga abiellumist oli ta juba olnud abielus, sealt oli tal kolm last, kellega mul ei ole olnud kokkupuuteid, need olid lätlased. Ise loodan salamisi, et ehk on Kuramaalt sattunud minusse ka natuke liivi verd.

Tollel Veverisel olid kerged elukombed, ta mängis kaarte, oma kaasavara mängis ta maha ja abielu minu emaga läks lõhki.

Ema oli baltisakslane. Tema isa oli pastor Harald Lange, kirikuõpetaja Läti Valkas, aga ema kasvas üles Riias. Minu sündimise ajaks oli vanaisa juba surnud. Nende sugupuu, mida pastor Lange on hoolega uurinud, ulatub XVI sajandisse. Emaema juured viivad aga XV sajandisse ja Taani. Enamasti olid need kodanlased.

Ema oli gümnaasiumiharidusega, keeltele andekas. Ta oskas läti, liivi, vene, eesti ja soome keelt, rääkimata saksa keelest. Enne mind sündis nende abielust poeg, kellele pandi nimeks Lindloul, ta elas küll vaid viieaastaseks. “Lindloul” tähendab liivi keeles linnulaulu, emale meeldis see kõla pärast. Kui ema mind kandis, sattus ta Lapimaale, kus on Ivalo-nimeline jõgi, järv ja küla — nii sain mina oma nime. Emaisa vennad-õed läksid kõik Saksamaale, veel enne 1939. aastat.

Sind kasvatasid üles aga hoopis kasuvanemad?

Ema tutvus hiljem Kiidjärve veski omaniku Karl Torroga. Too oli lesk, temalgi oli eelmisest abielust kolm last, minu emal aga veel kaks… Olin siis kahene ja nii otsustati minust kui väiksemast poisist loobuda. Tallinnast tuligi üks abielupaar, Randalud — kuni 1936. aastani olid nad Bachmannid —, kes mu endale võtsid. Olen neile sõnulseletamata tänulik, et nad suutsid must rõõmu tunda, kuigi olin, eriti emale, üks tõeline kirstunael. Lõpuni.

Mu pärisemal sündis uuest abielust veel kolm last, enne kui sõda nad siit Eestist ära Saksamaale viis: vend Lembit ja kaks õde. Üks elab praegu Ameerikas, teine Saksamaal; vend Lembitust on saanud taas Kiidjärve veski omanik.

Millal sind Eestisse toodi?

Ma ei olnud siis veel kolmene. Sellest ajast on mul meeles ka juba nii-öelda “esimene pilt” — Tartu raudteejaam ja sõit rongiga Tallinna. Adopteeriti mind 1939. aastal.

Kes sinu kasuvanemad olid?

Kasuisa oli Adam Randalu. Ta oli pärit Virumaalt. Tema naine ei saanud lapsi, seetõttu mind võetigi — et peret koos hoida. Isale (nimetan teda edaspidi nüüd isaks) oli see kolmas abielu. Isa esimesest abielust sündis Hillar Randalu, kelle emaks oli Linda Bachmann, hiljem abiellus ta Hans Kruusiga. Hillar kasvas üles Hans Kruusi peres. Isa teisest abielust sündis Eva Bachmann, kes abiellus keelemees Ahvenaga ja oli ise hiljem tuntud keeleteadlane.

Adam Randalu oli hariduselt jurist?

Ta õppis Tartu ülikoolis, aga lõpetas Peterburi ülikooli juura alal. 1920. aastal oli ta kolmekümnene. Tegeles poliitikaga, oli Tõnissoni erakonnas, Eduerakonnas. Samuti oli ta “Postimehe” ärijuht. Sel ajal toetas ta üllitamiste asjus “Noor-Eestit”, Tuglast ja eriti Visnapuud, kellega ta oli suur sõber. Tutvusringi kuulusid veel Bernhard Linde ja Eduard Hubel — kõik see ring… See sai talle pärast ka võib-olla saatuslikuks… Kahekümnendate aastate alguses oli ta aga veel Tõnissoni kabinetis tööhoolekande minister, muidugi Riigikogu liige, 1930. aasta paiku veel ka Narva abilinnapea, sealt läks jälle Riigikokku. Ega see tollane Riigikogu — oskan nüüd tema jutu järgi ise võrrelda — palju tänapäevasest erinenud, sest et ka toona vahetusid valitsuskabinetid üpris sageli. Peagi ta pettus poliitikas ning kolmekümnendate alguses tõmbus sellest tagasi, hakkas ajakirjanikuks “Vaba Maa” juures. Kolmekümnendate keskel oli ta veel koos Karl Einbundiga nimede eestistamise kampaania läbiviija.

Kes oli sinu kasuema?

Ema oli pärit Viljandimaalt. Tema isa sai Viljandis 1900. aastal viinakaupluse pidajaks, ise ei võtnud küll tilkagi viina. Praegu on seal apteek. Ema otsis iseseisvat elu ja läks kuueteistkümneselt, vastu oma isa tahtmist, Türile, kus oli võimlemisõpetajate seminar, koos temaga õppis seal ka Leo Kalmet.

Emast sai algkooli võimlemisõpetaja. 1930. aastate keskel lõpetas ta kaugõppes Tartu ülikooli juura alal. Tartus ta tutvuski isaga, nad abiellusid 1929 Narvas. Aga õpetaja oli ta eluaeg.

Ema üks õdedest oli Lydia Nirk-Soosaar, kes õppis “Pallases” ja kelle üks poegadest on ei keegi muu kui Mark Soosaar, tema noorem õde Kiira on arhitekt.

Siis tuli 1940. aasta, mida sa sellest ise mäletad?

Juunipöörde ajal elasime juba Nõmmel, mäletan seda selgesti. Jooksin Pargi tänavat pidi müra peale vaatama venelaste tanke. 1941. aasta... meie vastas elas üks vene perekond, kus oli kaks poega, üks kuueteistkümnene, see oli komnoor. Juuni alguses tuli ta meid hoiatama, et oleme küüditatavate nimekirjas. Vanemad pagesid rettu ja toosama vene perekond võttis mind enda juurde peitu. Nägin üle aknalaua upitades, kuidas meil järel käidi. Nii et pääsesime. Sakslaste tulekul nabiti see vaene poiss aga ise kohe kinni kui komnoor ja küüditaja. Ta lasti maha sealsamas Pääsküla raba ääres, deduÓ ka’le anti kätte vaid saapad…

Ütlesid, et varasemast ajast on sulle “päris oma” poisipõlv.

Jah, see oli täis lüürilisi fantaasiaid. Mihkel Pilli, Hillari äiapapa talus oli “Rathke” klaver — missugused helid sellest tulid! Ja Nõmme nõmme või Holstre rohu lõhnad on mus alles, mesilaste sumin Tedearu hiidpärnades… Või vineerist tuuleveski kõrin, millega saksa sõdur “Onkel Ernst” tuli lihavõtte hommikul akna alla… Kõige mõtlemapanevamad mälestused ongi mul Viljandist, sõja ajast, ja just Saksa ajast. Olime suviti sugulaste juures. Tegelikult on need ju ikkagi ilusad mälestused, sest see oli mu lapsepõlv, aga meeles on ka selle aja kohutavam pool. Ma nägin ja mõistsin paljut, mis seal sõja ajal toimus. Käisime mööda Riia maanteed linnast välja, üks mu onudest elas Reinu lennuvälja taga. Nägime iga kord vangilaagrit Riia maantee ja järve vahel. See, kuidas sakslased loendasid nuudihoopidega oma sõjavange, oli ikka vastik küll. 1944. aasta suvel oli teisel pool maanteed ka juba teine laager, maamehed kolistasid oma piimavankritega kahe vahelt läbi... Kui sakslased hakkasid 1944. aasta augustis ära minema, pandi maantee kolmeks ööks kinni ja üle kogu vaikse linna oli kuulda automaadi tärisemist — eksekuteeriti umbes kaksteist tuhat vangi. Jaama tänaval oli nende jaoks täisaun, seal lehvis hingemattev hais… Kord varem käisime emaga lihtsalt järve ääres jalutamas, mäletan, et korraga tundsime kohutavat lehka — vangilaagri ja järve vahele mäekülje sisse oli kaevatud tohutult lai ja sügav auk, punase saviliiva seest paistsid välja inimskeletid… laagrist viis sinna laudtee käru jaoks, millega veeti nälga surnud mehi auku — see oli kohutav elamus. Koos teiste poistega nägin pealt ka lausa mahalaskmist — sakslased sakslasi! Käisin neid paiku üheksakümnendatel vaatamas — ühishauad olid takjates, laagri territoorium täis ehitatud “hruÓ tÓ ovkasid”, vene perekonnad kõik… Majade ja haudade vahel kuivatati pesu, ühishaud jäi sellest 150 meetrit eemale, aga mitte keegi ei olnud võtnud kätte vikatit, et mälestuskivi rohu alt välja niita. Nende enda isad-vennad olid ju seal! Samal ajal kui sakslased taastasid uhkelt oma kalmistut teisel pool mäge…

Kooli läksid sa samuti Saksa ajal?

1943. aastal ja Westholmi, minuga koos ka näiteks Enn Vetemaa ja Heinz Valk. Seal õppisin küll vaid viienda klassini, edasi käisin Reaalkoolis. Juba esimeses klassis pidin istuma jääma. Ja ega kuni lõpuni välja ei olnud vist veerandit, kus mul tunnistusel “kahte” poleks olnud. Mind ei huvitanud õppimine absoluutselt. Ja küpsustunnistus oli lõpuks nagu “tapeet” — kolmede rida, eesti keele õpetaja rikkus vaid ära — pani nelja. Lõpetasin 1955, pidanuksin küll juba aasta varem.

Oli sul siiski mõni lemmikaine?

Ajalugu, aga paraku mitte see, mida pärast sõda koolis õpetati.

Aga kirjandus? Kas ka see huvi oli “kooliväline”?

Lugemismaania tabas mind kui katk, eriti neljateistkümneselt. Lugesin siis läbi kõik Eesti ajal Nobeli preemia laureaatide sarjas ilmunud raamatud — “Perekond Thibault”, “Peatänav”, “Doktor Arrowsmith” jne, Põhjamaade sarja, ka igasugust muud kirjandust, Cronini “Tsitadell”, Manzoni “Kihlatud” jm, proovisin lugeda isegi “rasket kirjandust”, koguni Engelsi “Anti-Dühringit”. Ja “Jean Christophe’i” muidugi. See kõik sai mulle saatuslikuks kaheksandas klassis — jäin istuma. Hiljem olen võtnud mõne neist raamatuist uuesti kätte ja mõelnud: no mida ma sealt küll leidsin?! Kas või “Jean Christophe’i” teine pool, mis on ju nii ajapoliitiline… Nüüd loen vaid dokumentaal- ja memuaarkirjandust, Zweigist “Eesti rahva elulugudeni”.

Kes sinu klassis veel õppisid?

“Esimeses” kaheksandas klassis — see oli üks tore klass muide — olid pinginaabrid Tunne Sink, kellest Tartu ülikoolis õppides sai Kelam, ja Aigar Vahemetsa. Aigar oli see, kes vedas Tunnet tookord läbi “nõukogude tegelikkuse”. Meie koolidevahelisse kampa kuulusid veel hilisem keemiakandidaat Jaan Jõers, psühhiaater Jüri Saarma vennapoeg Märt Saarma, kes ise hiljem samale erialale suundus. Kolasime õhtuti niisama vanalinnas, palju ka surnuaedades. Viiekümnendate alguses näidati Mereklubis palju trofeefilme. Käisime vaatamas ka mitmeid esimesi itaalia neorealismi tooteid, nagu “Malapaga müüride vahel” jt, olime üsna suured huvilised. Käisime koos veel hiljemgi, näiteks 1956. aastal kuulasime koos Mati Pätsiga otse Budapesti raadiot, kui see oli ülestõusnute käes.

Isal, mõtlen Adam Randalul, on sinu kujunemisel olnud vist väga suur roll?

On küll, kuigi me ei elanud hiljem ikkagi koos. Sellel olid omad põhjused, sest mul on tunne, et isa tõi ohvriks midagi väga olulist, ka oma au, et mind ja ema säästa… 1944. aastal pidime ka siit põgenema, aga me ei jõudnud laevale. Isa võeti kohe julgeolekus arvele. Inimesed ju läksid palju väiksemate pattude pärast Siberisse, aga tema jäi... Kord hiljem ütles ta mulle ka ise, et teda värvati agendiks. Teadsime seda, sest vahetevahel kadus ta pikemaks ajaks ära, teda käidi otsimas jne. Hiljem väitis ta mulle siiski, et ei ole mitte kedagi reetnud. Temast loodeti “organites” palju, tal olid sidemed ja talle tehti ülesandeks käia pidevalt läbi nii Tuglaste, Hubeli, kirjandusloolase ja endise Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi direktori Jaan Roosiga ja teistega. Olen nüüd lugenud süüdistust, nagu oleks tema Roosi välja andnud, — Roos redutas —, mina seda ei usu. Teda teades olen kindel, et ta oskas besseda’del teisi mitte sisse rääkida. Ta suri 1966. Paar aastat enne surma ütles ta mulle, et “räägitagu mis tahes — ma ei ole mitte kedagi reetnud”. Kuid ta oli sunnitud elu lõpuni olema julgeolekus arvel. Vaid seetõttu, et me jäime emaga laevast maha… Ka seda ei ole ma tahtnud lõpuni mõelda.

Just tema kasvatas mind algusest peale läbinisti eestimeelseks. Tal oli ka absoluutne kuulmine, minul seevastu väga kehv. Kuid mul on olemas see sisemine keel, mis muusika jaoks vajalik. Olen muusikaandeline sedavõrd, et muusikat armastada. Seepärast õhutas ta mind sellele teele.

Paralleelselt lugemiskirega tekkis mul ka suur huvi muusika vastu. Klaverit meil siis kodus ei olnud, kuulasin raadiot ja kaheksandas klassis, 1951. aasta sügisel hakkasin käima kontsertidel. Kui tühjad siis sümfooniakontserdid olid — 20 — 30 inimest saalis! Ema palgast muretseti koju pianiino, vana hea “Smidt & Wegener”.

Kes su õpetajad olid?

Reaalkoolis sai mu klassijuhatajaks kuuendas klassis, kahjuks küll vaid pooleks aastaks, Aili Viitar, eesti keele õpetaja. Tänu temale hakkas see aine mulle siis pööraselt meeldima, kiindusin sellesse õpetajasse momentaanselt. Pärast 1949. aasta märtsi küüditamist meil teda enam ei olnud. Mullu käisime poistega ta matustel, olime olnud oma “klassimemmega” sidemetes aastaid.

Oli teisigi tema kõrval?

Oli ikka. Klassijuhatajaks oli viimastel aastatel Ernesaksa kursusekaaslane Voldemar Tooming, legendaarsed õpetajad olid keemik Linda Visnapuu — kuulus “Hydra”, matemaatik Albert Kiitam ja tundidesse väga oodatud, julge “vabavestlejast” joonestusõpetaja Voldemar Vaha, sümpaatne eesti keele õpetaja Julie Teder, auväärne, vana kooli esindaja, õpetaja Anton Liping jt. Eks seal “Reaali vaim” muidugi hõõgus, kuid 2. keskkool — see oli ikka ehtne nõukogulik kool ja ega see mulle ei meeldinud. Aga meeldis kõik õpetusekõrvane. Tegime näiteringis isegi Lutsu “Kevadet”, kui see parasjagu Orgulase ja Kiisaga Draamateatris läks. Orgulas tegi meil koolis draamaringi ja me mängisime ära pool sellest loost. Ja kujuta nüüd ette, mis punt seal mängis!

No kes?

Toots oli Tõnu Aav, Kiir — Aarne Üksküla, Lible — Jaan Saul, Tõnisson — Andres Vihalemm, Arno — Madis Ojamaa, mina ei kõlvanud muuks kui Julk-Jüriks. Draamateatris tehti meile veel grimmgi. Olime kaheksanda-üheksanda klassi poisid.

Kes Teele oli?

Meeli Alev, hilisem Sööt, 7. keskkoolist, üks tüdrukutest oli veel Viive Aamissepp. Poistest tegid kaasa ka Arvi Siig, Kustas Kikerpuu — ühesõnaga neist kõigist sai hiljem midagi.

Kuidas publik reageeris?

Linda Saul, Jaani ema, endine Töölisteatri muusikajuht, käis vaatamas ja ütles pärast, et igavesti vahvalt olla me mänginud. Oli veel öelnud, et see Randalu-poiss sai hästi hakkama, karjus ainult koledasti.

1954. aastal astusid sa Tallinna Muusikakooli?

Ega mul ei olnud selleks mitte mingisugust baasi. Mulle võeti küll klaveriõpetaja, Heino Roomere, ka noor Helju Tauk oli üks neist. Ja kuidas ta mulle meeldis, ma olin temasse armunud, aga ikka ei saanud ma oma tükke ära harjutatud. Mul oli vanem koolivend, Hillar Kareva, kes hakkas mind veidi tagant utsitama, kui tuli mõte muusikakooli minna. Kareva valmistas mind teooria alal ette ja sinna ma sain sisse.

Sinu kursusel ja Muusikakooli teistelgi kursustel oli toona üsna põnev seltskond?

Olid Neeme Järvi ja tema parim sõber Kipso, kes mängis flööti, hea dZ ässisoonega, kahjuks suri peatselt. Eespool oli Heli Lääts ja teisigi teada muusikuid. Meie kursus, kuigi seal oli nii sõjaväest ja Siberist tulnud mehi kui ka poisse otse seitsmendast klassist, oli üllatavalt ühtne: Hendrik Krumm, Urve Tauts, Olev Oja, Uno Loop, Mihkel Sildos, Hans Hindpere, Helmut Rosenvald, kes oli juba kord konservatooriumis õppinud ja nüüd “jätkas” siin, ka Kaljo Vest, kes just pääses Siberi vangilaagrist, Arvo Pärt oli meie kursusel, hilisem klaveripedagoog Tiiu Rand ja mitmed koorijuhid.

Aga õpetajad?

Muusikaliteratuuri õpetas Johannes Jürisson — see oli jube! Esimesed kaks aastat õpetas ta Lääne muusikat. Tol ajal polnud koolil ju veel mingit helitehnikat, kontsertmeister mängis klaveril mõistulood ette. Nii tehti arvestusi ja eksameid, eriti hull oli teise kursuse kevad. Võtsime kambaga nädal aega järjest ühe klassi, mina, Rosenvald, Oja, kes mängis väga hästi klaverit, Hindpere — ja “peksime läbi” sõna otses mõttes kogu Lääne muusikaliteratuuri: kõik Beethoveni sümfooniad ja pool sonaatidest, kogu Chopini, kogu Bachi HTK jne, kõik sai läbi mängitud — et Jürissonile “ära teha”. Ta vedas arvestusel tahvlile kakskümmend viis kriipsu — arvestuse said, kui kakskümmend üks oli vastatud. Me saime kõik viied…Ta saavutas selle, mis vaja — konservatooriumis me enam muusikatundmisega ei maadelnud, seal oli Heimar Ilves, kes pani meid hoopis muusika üle mõtlema.

1957. aastal tuli loominguõpetajaks noor Tormis, Pärt oli siis sõjaväest tagasi, kooli ta vist enam ei tulnud, aga me käisime koos Tormise juures kodus tunnis. Nooruke Kuldar Sink oli ka meiega, temaga saime kohe suurteks sõpradeks. Kuulasime heliplaatidelt muusikat ja mängisime neljal käel. Ega minul see looming eriti ei läinud, solfis lohisesin järele ja harmoonia — ma ei tajunud seda kõike.

Ometi läksid sa konservatooriumi õppima just heliloomingut?

Eks ma tekitasin nii-öelda katse-eksituse meetodil huvitavaid kõlasid ja mind hakati pidama millegipärast andekaks. Maitset vist ikka oli.Tormis andis hoogu juurde ja nii ma 1958. aastal läksin. Kateedri juhataja Villem Kapp kauples minu jaoks Hindpere ja Rosenvaldi kõrvale veel ühe koha kompositsiooni juurde. Ma sain Elleri õpilaseks! Esimestel kursustel polnud vigagi, väikevormid mulle istusid, aga siis tulid suuremad asjad, minul aga ei ole vormitunnet ja nii tekkis kramp, seejärel äratundmine, et ega minust heliloojat ei saa…

Rääkisid enne Ilvesest, et ta õpetas muusikat mõistma, kuidas ta seda tegi?

Ta provotseeris meid mõtlema, ka üldistel teemadel, ja ta õpetas muusikat, mitte teoseid. Teostest oli muidugi ka juttu, tal olid omad eelistused — Bach, Beethoven ja TÓ aikovski, Rahmaninovi ta ei sallinud üldse. Mina suhtlesin palju vanemate kursustega, kus olid Anti Marguste, Eva Potter, Gunnar Pedraudse jt. Käisime tihtilugu õhtuti Ilvese juures kodus Niguliste tänaval üldfilosoofilistel teemadel rääkimas. Jutt läks alati ka religiooni teemadele. Olime küll rumalad, aga talle meeldis meid tagant ärgitada. See oli väga huvitav ja põnev, kuid mina olin kahe jalaga väga maa peal ja läbinisti materialistliku mõtlemisega. Ega ma ei ole tänapäevani usklik, kuigi olen samal ajal väga nende poolt. Võib-olla olen mõnes olulises asjas vaenegi… Ja kuigi Ilvest on hinnanud väga Pärt ja ka Rääts, hiljem Mustonen — mina jäin sellest ringist vähehaaval kõrvale.

See on huvitav, hiljem on Pärt ja Rääts olnud ju maailmavaateliselt täiesti vastandid?

Rääts hindas ja toetas alguses väga Pärti. Paljud komponistid-tudengid on õppimise ajal ja pärastki veel teinud raadios toonmeistri ehk helireZ issööri tööd. Esimene oli Tamberg, siis Rääts — tema oli see, kes tõi selle töö peale ka Pärdi, prooviti mindki. Nii mõnigi kord olime poistega näljased ning Rääts viis meid sööklasse “Kodu” seljankat maitsma ja õpetas sellesse sada grammi hapukoort sisse panema. See oli üks tore aeg. Aga mul on ka meeles, kuidas Rääts hakkas kord supitaldriku taga meile rääkima, et “vaadake, mis seal Heliloojate Liidus toimub, seal on parteirakuke, nende käes on kogu otsustamine. Kes seal on — vanakesed Stepanov jt. Meil noortel oleks vaja saada see ots enda kätte. Teeme ühe vasturakukese — mina, teie, Jaan Koha jne —, astume parteisse!”. Pärast tulime Pärdiga kahekesi koduteed ja ütlesin minagi, et “kuule, selles jutus on ju iva sees!”. Aga tema vastas juba siis: “Ei, see ei ole see tee.” Ja pärast elu näitaski, et Rääts läks ise võimu juurde. Sealt saidki alguse erimeelsused nende vahel. Mulle meeldib aga mõlema muusika.

Need aastad märgivad sellesama noorema põlvkonna väga jõulist pealetulekut just loomingus.

Eks enne “HruÓ tÓ ovi sula” olid ju tõesti kaua kõigel pidurid peal. Tõsi, suur anne murrab end kõigest läbi, isegi heliredelist võib midagi huvitavat tulla. Võta kas või Pärdi “Cantus”, see on ju puhas laskuv la-minoor. Kuid nendest eelmise põlvkonna annetest, nagu Kõrver ja Auster, on ikkagi kahju, kuigi võib-olla neile ka sobis see “formaalrahvuslik” stiil. Villem Kapp igatahes leidis oma “niÓ i” selles ajas. Võib-olla ei pea kahetsema, et nad sellisesse “peenrasse” sattusid? Aga siis läks vabaks, on ju ammuräägitud asi, et esimene oli Tamberg oma “Concerto grossoga”, see ikka raputas meid küll kõiki. Ja samal 1956. aasta sügisel kõlas meil esimest korda Tubina Viies sümfoonia — isegi Rääts sai sealt impulsi oma Esimesele sümfooniale.

Varsti jõudis eesti muusikasse dodekafooniagi — Pärdi “Nekroloog” sai valmis 1960. See oli ju teile tohutult põnev aeg — mida ja kust te üldse kätte saite, et muusikat kuulata ja uusi tehnikaid uurida?

Ega neid plaate palju ei liikunud. Olime Pärdiga muusikakooli päevil küll suured semud, veel konservatooriumi alguseski, aga ega ta oma loomingu “kööki” ei lasknud. Ta ei rääkinud kunagi sellest, mida ta parasjagu teeb. Kui lugu oli valmis, siis ta tõi ja näitas. Ja mina tõmbusin ju üldse oma “Beethoveni-mängust” tagasi, aga tema läks samal ajal ikka kohutavalt jõudsalt edasi. Juba tema teise kursuse klaverisonatiinid ja Partiita — need ei rabanud mitte ainult kaasõpilasi. Ega niisugust asja vist enne polnud juhtunud, et professor ja kateedrijuhataja Bruno Lukk oleks võtnud teise kursuse tudengi asju mängida — kui maailmaimet.

Aga kuulasime kõige rohkem raadio kaudu, vähemalt mina. Viiekümnendate teisel poolel hakkas ikka uuemat muusikat siin vähehaaval juba liikuma, Stravinski moodi muusikat ja muud, Luigi Nonogi käis Tallinnas. Minu esimesi heas mõttes “väljastpoolt vapustusi” oli Messiaen, tema oreli-asjad, ja Honeggeri Kolmas sümfoonia, “Liturgiline”. Sellest ma pean siiamaani.

“Varssavi sügistele” sina ei saanud?

Ei. Mina siit välja ei saanud. See oli muidugi tõesti asi, mis pani paljud liikuma. Seal käidi.

Paralleelselt tekkis sul huvi oreli vastu?

See sai alguse juba muusikakooli päevil. Mul ei olnud ju mingit manuaaltehnikat, aga orel võlus mind pillina. Kord hiilisin ühest kirikuuksest sisse, ei mäleta enam, oli see Jaani või toomkirik,— seal mängis üks prillidega mees. Vahtisin seal tükk aega, enne kui ta mind märkas, nii ma tutvusin Rolf Uusväljaga. Ja minust sai tema assistent. Ta hakkas viiekümnendate lõpul ja kuuekümnendate alguses kontserte andma ja mina klõpsutasin klahve. Eriti palju harjutas ta Jaani kirikus, aga ka “Estonias”, ja öösiti. See oli omaette elamus. Egas ma kogu aeg nuppe tõmmanud, läksin sageli alla kirikusse. Kujuta nüüd ette, kui kirikus on pime ja talvekülma kaitseks on üleval spetsiaalne organisti kabiin, kabiini sees väike aken teenistuse jälgimiseks, millest kiirgab alla kirikusse valgus nagu “Taaveti täht” ja mina istun altari ees ning imen endasse Bachi. Olin pühitsetud, kuigi pagan…

Oled sa püüdnud orelile ka ise midagi kirjutada?

Ühe loo. Näitasin seda Rolfile, tema ütles viisakalt, et kirjuta midagi veel juurde… Ega ei ole. Pole kõike jumalikku ju kuuldagi jõudnud. Ema ütles ikka kirjanike kohta, et ärgu need kirjutagu, kel midagi öelda ei ole.

Õppisid orelit kadunud professor Hugo Lepnurme juureski?

Fakultatiivselt. See oli küll juba esimesest kursusest peale, paralleelselt kompositsiooniga Elleri juures. Ka pianistid, kes tahtsid, võisid, tema juures fakultatiivselt õppida. Lihtsalt, et orelit tundma õppida, pilli sees sai palju käidud ja… vaene Hugo, ta hakkas mulle oreli ehituse kohta materjali tooma ja ma sain aru, et ta tahab minust orelimeistrit teha, aga niisugust huvi mul paraku ei olnud. Kuigi meeleolutsesin õhtutundidel oreli taga üksvahe järjekindlalt.

Sellest hoolimata on see pill olnud sinu tegemistes üsna kesksel kohal, nii raadio- kui telesaates/filmis ja ka kirjatükkides. Oled talle senini truuks jäänud. Pole vist ka juhus, et su ainus trükist ilmunud raamatukegi, õieti kogumik, mille koostaja ja eluloopeatüki kirjutaja sina olid, on seotud selle pilliga, mõtlen raamatut “Peeter Süda”?

Mul on “pime armastus”. See raamatu lugu oli aga hoopis Vardo Rumesseni “süü”. Tema ärgitas mind seda tegema ja Peeter Süda sügavalt imetlema. Arvo Valtongi läks sellest kogumikust põlema, pelgab aga muusikavälisena siiani temast romaani kirjutada.

Äratundmise järel, et sinust ei tule ei Beethovenit, Messiaeni ega ka August Terkmanni, sai sust raadiomees?

Mind huvitas üksvahe ka filmindus. 1961. aastal tehti “Tallinnfilmi” juurde filminäitlejate õppestuudio. Läksin sinna. Mitte et ma oleksin tahtnud saada näitlejaks, vaid mind huvitas üleüldse kinokunst. Üks õppejõud oli meil Jüri Müür. Kui ta hakkas tegema oma esimest tööd, tellis Moskvast välja oma lemmikfilmid, mis olid John Fordi sõjaaegsed, iga aasta parimad Ameerika filmid — “Pikk tee koju”, “Vihakobarad” jt. Sättisin end Jüri kõrvale vaatama, sest mul oli tekkinud mõte minna õppima Moskva kinoinstituuti. Lugesin vastavat kirjandust, nägin kinnistel läbivaatustel ära hulga tippfilme. Aga õnneks tabasin õigel ajal ära, et ka selleks pole mul haaret.

Ja nii ma rabelesin siia-sinna, kuni 1961. aasta lõpul soovitas Pärt mind raadiosse tööle. Seal oli tehtud toona noortesaadete toimetus, kuhu kuulusid Marju Lauristin ja Jaan Ruus, kes hakkasid tegema ühte uut nädalasaadet, raadioajakirja, millele oli vaja muusikalist kujundajat. Pärdil ei olnud selleks enam aega ja ta soovitas mind. Nii ma hakkasin seda kujundama. 1963. aasta kevadel ütles Marju Lauristin, et varsti saab kuuskümmend aastat sellest, mil Eestisse jõudis Rapla kaudu “Internatsionaal”, Raplas oli veel mehi elus, kes sellest rääkida teavad, ka Alma Vaarman elas siis, nii et — “Mine sinna ja tee üks lugu!”. See oli mu esimene raadiolugu. Tunne polnud pärast halb, tuli välja ka ja seejärel angañeeris mind endale veel vene saadete toimetus, Kaljo Krell oli toona selle peatoimetaja. Hakkasin tegema ka Moskva raadiole igasuguseid asju.

Mis saated need olid?

Need olid ikka muusikasaated, kuigi seal oli kõike, ka kergemalt poolelt. Mäletan, et tegime ühe saate Arvo Pärdist. See oli üldse esimene saade temast. Kõlas eetris siin ja läks Moskvasse ka. Siis märkas mind Ants Sõber, toonane Eesti Raadio muusikasaadete peatoimetaja.

Nii said lõpuks muusikasaadete toimetusse?

1965. aasta paiku olin seal juba tööl. “Eesti muusika ema” oli Vilma Paalma. Hakkasime tegema sarju, tegime kuni 1970. aastani, mil olin sunnitud lahkuma; kahjuks, sest ma olin ikka tõeline “radioot” — sõnadest “raadio” ja “idioot”. Võisin täiesti andunult ööd läbi tööd teha, lõigata “musta linti”. Ja mõtteid oli palju. Isegi arhiivi jäi järele mitukümmend detsimeetrit kartoteegikaarte juhatamaks kätte saateid peaaegu kõigist toonastest tegijatest, Ernesaksast Singini, pasunakooridest teatriteni.

Käisimegi palju muusikateatris, “Vanemuine” oli väga aktiivne lavale tooma eesti algupärandeid. Harri Otsa lühiooperid, Ojakääru “Kuningal on külm”, Vinteri “Kevade” ja “Oli kevad, suvi, sügis, talv” Gailiti “Nipernaadi” järgi… tegime kõik need esietendused raadios sündmuseks. Sõitsime alati kohale, tegin palju intervjuusid — Ird lavastajana, heliloojatest rääkimata. See oli mõnusalt elav, kirev ja reportaañlik. Mõtlesime ka ise igasuguseid teemasid välja. Väga palju oli tähtpäevasaateid. Kõik asjaosalised tuli läbi küsitleda. See oli põnev ka selle poolest, et näiteks ühele aastale sattusid Linda Sauli ja Jenny Siimoni juubel. Paraku need daamid ei saanud pedagoogidena eriti omavahel läbi, omaette olid nad ju väga kenad inimesed. Ja kui jutud olid lindistatud, läks kohvi kõrval muu jutt lahti. Tuli ära kuulata ühe poole süüdistused teise kohta, paari nädala pärast vastupidi — olin nagu üks vatt, mis kõik sisse imes. Aga ma olin muusika sees, teadsin, kes on kes — ja selle vahel oli tegelikult tore ulpida.

Kõige toimekam oli mul 1968. aasta. Siis tegin ka sarja “Looming ja aeg”, eesti toonastest võimsamatest heliloojatest: Marguste, Sink, Tamberg, Rääts, Koha, Pärt. Mõtlesime välja kohe spetsiaalse vormi — viis trafaretset küsimust, näiteks: mis on progress? Küsimustele eelnes tavaliselt sissejuhatus mõnelt muusikateadlaselt. Esimene saade oli Kuldar Singiga, kes tõukas mind otsima midagi atraktiivsemat. Ja nii ta ütleski: “Miks me siin oleme — lähme parem loomaaeda!” Läksime papagoide majja — ja Kuldar vastas sädina saatel, mida ta arvab progressist. Samal ajal võttis see taust maha pretensioonikuse ja andis juurde ka väikese nüansi eneseirooniat. Leiutasin neile kõigile samalaadse tausta — kellele konnad krooksuma jne. Ofelia Tuisuga juhtus küll niisugune lugu, et tema ei saanud naljast aru ja oli pärast väga pahane.

Selles sarjas sai esimest korda mikrofoni ette Arvo Pärt. See oli aeg, mil ta hakkas juba “selginema”, nii stiililiselt kui ka maailmavaateliselt, ning rääkis sellest kõigest mikrofoni üsna avameelselt. Toona kuulati aga kõik saated ju üle — see tähendab, et pidi olema enesetsensuur, aga peale selle oli veel ametlik. Vilma Paalma ütles, et me lendame selle saatega orki — tervele saatele võidakse veto peale panna. Tuli Pärdile ära seletada, et teeme jutu veidi hägusemaks, et ei paistaks otse välja, nagu oleks ta ametlikule ideoloogiale täiesti selja keeranud. Ta oli õnneks nõus, aga selle originaalteksti sokutasin ma siiski salaja arhiivi — ja see on alles! Aga sai palju käidud ka näiteks Hüpassaares Mart Saare lese juures. Hiljem telegrupiga. Ning koos Arbo Valdmaga Moskvas Claudio Arrau jutul, ühe tema viimase turnee ajal N Liitu. Muide, Arrau mäletas üsna hästi ennesõjaaegset “Estoniat”…

Kord aga pöördus minu poole Ellen Laidre, kes rääkis, et Pikakosel, kus tema suvitab, elab Helmi Viitol-Mohrfeldt, keda vist kauaks enam ei ole. Proovigu mina tema mälestusi jäädvustada. Ta oli ju pastori tütar, ideoloogiline nüanss oli asjal juures, aga kuna ta oli olnud tuntud laulja Karl Viitoli abikaasa, sai see võetud ettekäändeks, räägitud Viitolist ja sinna juurde ka Helmi Viitoli vanaisast — Jakob Hurdast. Vaat siis tundsin ära, kui palju aega ma olin oma elust raisanud, — see oli just see õige, mida tuli teha! Viitoli-sarnaseid inimesi oli siis veel, kellel niisugune side ajalooga.

Paraku pidid raadiost lahkuma. Edasi jätkasid “Estonias”?

Olin ise süüdi, läksin vastuollu Aado Slutskiga ja ma ei saanud enam raadios midagi teha.

Hädaga läksin “Estoniasse” toimetajaks, olin seal vist isegi kolm aastat, aga mulle ei istunud see. Üritasin näiteks viis-kuus korda kuulata “Trubaduuri”, aga mitte ükski kord ei kannatanud lõpuni. Mul ei olnud selleks lihtsalt “õiget soolikat”. Ja lõpuks toimetasingi rohkem balletiasju. Vilma Paalma oli siis juba “Estonia” kirjandusala juhataja, sain aimu, et ta lootis minust endale isegi järglast, aga teater ei nakatanud mind.

Siis tuli televisioon? Ja oli veel ju “Telefilm”, kus sa ka kaasa tegid.

Eks seal sai veidi varemgi tehtud, aga 1975. aastast sain sinna lepinguga tööle, paralleelselt tegin dokumentaalfilmidele muusikalisi kujundusi “Tallinnfilmis”, kus olin tegev ka juba 1960. aastate keskelt. Esikfilmiks oli Andres Söödi “Ruhnu”. Sööt lõpetas Moskvas kinoinstituuti ja tegi filmi Ruhnu saarest. Ta palus seda muusikaliselt kujundada Arvo Pärdil, aga jälle ei olnud Pärdil aega ja ta soovitas mind sellele tööle. 1974. aastal tegi Olav Neuland filmi “Orelitoonid”, esimesest orelifestivalist, see võis olla üldse esimene orelifestival N Liidus. Festivali deviisiks oli “Bach ja kaasaeg”: igal esinejal oli pool kavast Bach ja teises pooles uus muusika. Siis mängiti ka esimest korda siin Gouilloud’d ja muud sellist — päris põnevat muusikat tehti. Sellest sai täismetraañiline film. Polnudki vaja mingit erilist stsenaariumi — festivali konstruktsioon “Bach ja kaasaeg” töötas lihtsalt ise.

Sellest peale oled teinud originaalmuusikat umbes kahekümnele dokumentaalfilmile?

Kahjuks sattusin aga nii-öelda nomenklatuurreñissööride, nagu Ò kolnikov ja Parvel, “ihuheliloojaks”, kes tegid filme punalenduritest ja revolutsionääridest. Siis sai mitmeid revolutsioonilisi viise “moonutatud” ja kasutatud, aleatoorika oli siis väga moes… Kõige paremaks filmiks pean ma aga filmi Paul Keresest. Mäletan sealt veel ühte toredat episoodi: oli maleturniir, maletajad mõtlevad, — mis muusikat sinna panna? Ajasin Emil Laansoo pundi kokku, tõin puhvetist suured klaasid, nendesse kallasime erineva hulga vett ja siis panin nad märja sõrmega klaasi serva hõõruma — ja tekkis heli. Seejärel tegid nad seda kooris, Aleksis Avasalu tõmbas isegi poognaga — kõik olid vaimustatud. Ja seda heli siis hiljem töötlesin, erineva kiirusega jne, ja nii saavutasin muusikas efekti mõttepingest või “ajuraginast”.

Tegid muusikalisi kujundusi ka kroonikaringvaadetele.

Neid tehti kaks-kolm korda kuus, alguses olid isegi nädalaringvaated, hiljem kord kuus. Neid kujundas põhiliselt Harri Tõnuri, pärast ka mina. Seda sai seitsmekümnendatel palju tehtud. Hakkasin kasutama esimesena taustaks ka dñässi.

Enne seda oli ikka nõukogude estraad või “savine” sümfooniline muusika.

Koos Andres Söödiga tegite “Eesti Telefilmis” filmi “Arvo Pärt novembris 1978”, sina olid stsenarist.

See oli ikka läbinisti Söödi film. Mingi formaalne paber pidi ju aluseks olema, filmimisel olin muidugi juures, aga Sööt tegi ikkagi lõpuks valiku, sest materjali oli palju rohkem, kui filmi sisse läks. Samuti oli Neulandi “Orelitoonidega” ja filmiga Heino Ellerist, mille tegime Heini Drui ja Edvard Ojaga 1987. aastal “Tallinnfilmis”.

Filmi nimi oli “Meenutus” ja see valmis, kui Eller oleks saanud saja-aastaseks.

Seda küll. Pean ütlema, et selles filmis oli mul väga meeldiv teha tööd koos Heljo Sepaga. On ta ju ise Ellerite juures noorena elanud, teda sinna kaasata oli ainuõige käik. Aga näiteks filmi finaali mõtlesid Drui ja Oja ise välja — panid ühe poisi väikest laevukest ujutama “Kodumaise viisi” saatel… Muide, seda “vapilugu” poleks meil olnudki, kui mitte Heljo Sepp poleks seda 1940. aastal helilooja ammuste järelejäänud paberite seast välja kaevanud.

Tuleme nüüd tagasi televisiooni juurde. Ka seal olid sa kaastegev mitmes saatesarjas.

Esimesi suuri saateid, mis mulle väga meeldis, — see oli vist veel “mustvalge aeg” —, oli ka Ellerist. Aga kõigepealt kutsus mind Tiia Järg endale appi, neil käis ulatuslik sari nõukogude muusikast, kuid selles oli juttu ka Ò ostakovitÓ ist, Sviridovist… ja mitte ainult heliloojaist, vaid ka interpreetidest. Reñissöör oli Jüri Tallinn ja toimetaja Anne Peäske. Sõitsime palju Moskva vahet, käisime näiteks ka Boriss Haikini juures kodus. Ta oli siis juba raskesti südamehaige, tema klaveripealne oli üleni täis väikseid rohupudeleid ja konjakikesi. Kahjuks on neist saadetest vähe järele jäänud — kui üldse on.

Käisite telegrupiga isegi Astrahanis Artur Kapi jälgi ajamas?

Seda tegime Kappide juubelite puhul 1977. aastal. Artur oleks saanud 1978. aastal sada. Tegelikult läks kogu saade filmi peale, stuudiot peaaegu ei kasutatudki. Artur Kapi saates käis kohal ka Ernesaks, kes tegi järele isegi Artur Kapi liigutusi, aga kõik sai filmitud. Käisime tookord Kapi suvituskohas Liivamäelgi, kus ta oli kirjutanud oma “Hiiobi”, seal oli temast alles nii autentseid pilte kui ka temast jutustajaidki.

Astrahanis oli meil kaasas ka Eugen Kapp. Linn oli väga räämas, see ilus vana puitarhitektuur — ega seal ei olnud revolutsiooni ajast peale midagi renoveeritud. Pilt oli väga masendav. Kahjuks ei leidnud Eugen Kapp enam päris kindlalt üles maja, kus nad olid elanud. Leidis aga kaupmeeste klubi hoone, kus Artur sageli oli käinud, teater oli alles. Nüüd oli seal jälle draamateater nagu enne Arturitki — tema hakkas seal ju oopereid tegema… Ò aljapin ja kes tal seal kõik esinesid. Nüüd mängiti selles poolemiljonilinnas ainult kolm etendust pooltühjale saalile nädalas. See oli vana malmtreppidega teatrimaja, mis silma pilgutamata oleks tulnud võtta muinsuskaitse alla, kuid kohalikel võimudel oli plaan see ümber ehitada klaasi ja alumiiniumiga... Alles oli ka kirik, kus Artur oli tegev olnud. See oli elumajaks ümber ehitatud, akende peal rippus pesu… Progress või häving?

Aga temaaegseid inimesi?

Ei leidnud. Jäime hiljaks. Artur Kapil oli seal üks suur armastus, Ikonitskaja, kes suri paar aastat enne meie tulekut. Meid võttis vastu kohaliku konservatooriumi teooriaõppejõud, kellelt kuulsime, et elab veel tolle Ikonitskaja sõbranna. Olime väga valmis tema juurde minema, kuid millegipärast ei lastud meid kokku. Tundus, et taheti midagi varjata. Eestis on Ikonitskaja kirjad Artur Kapile, lootsime näha Arturi kirju temale. Kus sa nüüd enam neid otsid… Siis oli aasta 1977.

Olid aastaid ka üks “Muusikaelu” vedajaid.

Eks meid oli mitu. Tegime järjepanu ka portreesaateid, autorisarju, oli veel ka “Muusikamaastikud”. Üksikuid asju tuli ette veel üheksakümnendatelgi. Ja pärast Slutski raadiost lahkumist sain jälle sinna ka “eetriloa”.

1981. aasta paiku liitus sellele kõigele veel töö Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis.

Tahtsin sinna väga tulla. Sest pärast saadet Helmi Viitoliga sai mulle selgeks, et on vaja üles otsida veel temasuguseid inimesi, kellel on üht-teist varasema kultuuri- või muusikaloo kohta öelda, kes seda ise kandnud olid. Katkestasin sellepärast isegi televisiooniga lepingu.

Sel ajal valmis ka raamat Peeter Südast, pärast kasvas sellest välja uurimus Peterburi konservatooriumiga seotud eestlastest või üldse Eestimaal elanutest.

Ma hakkasin huvi tundma selle vastu, kui palju neid Pbk-s on üldse käinud. Peterburis arhiivis uurimas käisin viis-kuus korda. Aga kahjuks jäi see mul pooleli, mitte küll päriselt mu enda süü tõttu. Oleksin pidanud olema vist aktiivsem. Me ei jõudnud ju põhjani. Ei teadnudki kõiki, keda otsida. Pärast tuli veel mitmeid nimesid juurde, mida pidanuks üle kontrollima. Arhiivis aga anti korraga viis kausta kätte; kui kommikarbiga läksid, said kümme, aga sageli “tulistasid” selle viiega täiesti tühja ja päev läks luhta… Komandeeringud olid kallid. Võiks ju küsida, kelle asi see Pbk lugu on, kui meie praegune noorem põlvkond ei huvitu üldse oma ajaloost, lähiajaloostki mitte.

Aga sellele tööle on olnud väga mitmeid tõukeid. Eelkõige see, et mul on üldse olnud väga suur huvi ja imetlus Eesti ajaloo vastu. Mõtelge — tõusta ainsa sajandiga maailma (muusika)kaardile! Lapsepõlvelugemus kahtlemata. Ja ei tohi alahinnata ühegi lapse kujunemisel kas või selliste noorsooraamatute osa nagu Kippeli “Meelis” või Hindrey “Urmas ja Merike”. Kui inimeses on vastav keel olemas, siis too saab pihta ja hakkab helisema. Ja inimene hakkab otsima tulevikus seda uuesti. Samuti on mind mõjutanud sõjasündmused. Kui valusasti elan ma läbi seda, mis on saanud eestlastest. Olen mitmeid kordi käinud Narvas ja mõelnud sellele, et kes ja mispärast trambivad seal meie noorte meeste luudel, kes sinna jäid… Neid on seal tuhandeid. Mind huvitab, kes nad olid, ma vaatan vanu pilte… praegu on seal peal võõrad inimesed.

Aga Peeter Süda kohta ei teagi ma siiani, mida ta tegi aastail 1911—1912, enne kui ta tuli Tallinna.

Süda on siiani üks su lemmikuid?

Jah. Kuigi temast on ju järel vaid 45 minutit orelimuusikat, kuid kõik see on väga hea!

Hiljuti avastasin vanu “Sirpe” lehitsedes hämminguga, et 1960.-70-ndatel kirjutasid isegi kontserdiarvustusi.

Esimest arvustust ma mäletan, see oli 1962. aastal, Austriast oli siin üks klavessinist, Ingrid Hebler, ja ta vaimustas mind. Mängis Mozartit. Ega mulle noores eas Mozart ei meeldinud, kahtlemata sellepärast, et toonane nõukogude kool, mida tookord minu teada jälgis ka Bruno Lukk, toetus sellele, et iga fraas pidi kuhugi viima. Ja äkki tuli see Hebler ja lihtsalt helises … ega piinelnud. Panin ka kõik oma mõtted ausalt kirja. Lukki kontserdil ei olnud, aga ta sai aru, millest ma kirjutasin, ja ütles: “Vaat Randalu kirjutise järgi ma sain aru, et Ingrid Hebler mulle ei oleks istunud!” Pärast hakkasin kirjutama orelikontsertidest ja isegi sümfooniakontsertidest. Ju ma olin tuhinas. Püüdsin olla huvitav, otsisin “nurki”. Nüüd saan aru, et olin üsna rumal. Samal ajal kirjutas ju ka Aurora Semper arvustusi. Tal oli võrdlemise kogemus, ta tundis palju muusikat, erinevaid interpretatsioone … ja kirjutas väga ettevaatlikult, ühesõnaga targalt. Lõplik äratundmine — ära tee seda! — tuli mul siiski alles kaheksakümnendatel. Eri Klas angañeeris mind siis “Estonias” lavale tulnud “Carmenist” kirjutama. Käisin isegi seitse korda seda vaatamas, ja mida edasi, seda rohkem sai selgeks, et see ei meeldi mulle. Ja siis mõtlesin, mis ma teen, kellele ma seda kirjutan, pean põhjendama, miks ei meeldi — aga ma ei ole ühtegi teist “Carmenit” näinud! Mul puudub võrdlus! Ma ei ole näinud “Carmenit” Pariisis… Ja keda ma sellega aitan? Ma ei saa ju lavastajat õpetada? Mul ei olnud õigust kirjutada. Nii ma jätsin selle. Oli muustki kirjutada.

Nii sai sust “kellamees”, nagu sa ise ütled?

See ongi mu õige töö. See sai alguse ka juba seitsmekümnendatel — “Noorte Hääles”, siis kandus see ka telesse, raadios tuli “Kultuurikaja”, ja see kestab siiani.

Mulle meeldib seda teha. Sest inimesed on uudishimulikud. Nad tahavad teada, mis toimub. Ka need, kes üldse ei käi kontsertidel, kes ei olegi muusikud.

Nüüd oled ise jõudnud Westholmi gümnaasiumi tagasi, õpetajana, oled juba mitu aastat ärgitanud lapsi kontsertidel käima, viinud neid ERSO proovidessegi, neid muusikast mõtlema ja kirjutamagi pannud.

See oli üks tore võimalus. Hakkasin gümnaasiumi osas muusikaajalugu õpetama. See oli muusika süvaõppega kool, kus üks klass sai kaks muusikaajaloo tundi nädalas. Viimasel ajal on see süvaõpe vähehaaval kaduma hakanud, ka kunstiajalugu ei ole enam programmis, muusikaajalugu on nüüd vaid üks tund nädalas. Kui see omal ajal käima läks, olid head suhted “Eesti Kontserdiga”, sain lapsi mitu aastat isegi tasuta kontserdile viia. Ja lapsed kirjutasid sellest pärast, ja meil oli kokkulepe, et kirjutatakse ausalt. Seadsime sisse spetsiaalsed kladed, mida mulle lugeda anti. Hindasin neid arvamuse eripära, oskuse järgi iseseisvalt mõelda. Ja ma sain neilt selle kätte küll. Hiljem käisime ainult proovides, aga see polnud enam see ja seda tuli teha teiste õpetajate tundide arvelt, sest proovid on ju keset päeva. Käin nendega praegu ka, aga palju harvemini.

Aga oma lapsed?

Muusikaga seotud tuleviku jaoks peaksid nad olema hullupööra andekad, aga nemad on toredalt tavalised… Elu mõtte hoidjaks on kogu mu pere päris vahva, jääkski see nii!

Oled järsku pessimist?

Ei kommenteeri. Edasi elajate ees pole selleks vähematki õigust. Kuid mind soojendavad päikeselised inimesed à la Siiri Sisask. Tahaksin tunda nagu Martin Luther: “Kuigi maailm juba homme peaks hukkuma, ma siiski täna veel istutaksin õunapuu.” Ja kas me siiski oma tasasel kombel ei teegi seda, mõtlen — kõik need, kes me päris tegijate ümber ausalt sehkendame?

Küsinud TIINA ÕUN