ANNELI REMME
MÄNGU-KAELARIHM TRADITSIOONI AHELATE ASEMEL
Moskva ooperiteater “Helikon” Verdi festivalil
Ooper “Aida”. Helilooja: Giuseppe Verdi. Libreto: Antonio Ghislanzoni. Lavastaja: Dmitri Bertman. Muusikaline juht: Kirill Tihhonov. Dirigent: Valeri Kritskov. Kunstnikud: Igor Neñnõi ja Tatjana Tulubjeva. Tantsude seade: Natalia Palagina. Osatäitjad: Alissa Gitsba (Aida), Nikolai Doroñkin (Radames), Jekaterina Melnikova (Amneris), Sergei Kostjuk (Amonasro),Vladimir Ognev (Vaarao), Sergei Toptõgin (Ramphis), Natalia Zagorinskaja (Ülempreestrinna), Igor Sirotkin (Saadik). Külalisetendus Rahvusooperis “Estonia” 24. jaanuaril 2001.
Seoses Dargomõñski “Näkineiu” lavaletulekuga “Estonias” kaks aastat tagasi avanes võimalus saada aimu ühe vene noorema põlvkonna tuntuma lavastaja mõtlemistüübist. Dmitri Bertman on sündinud aastal 1967 ning teinud rohkem ooperilavastusi, kui tal endal eluaastaid. Bertmanil on julge stampide kõrvaleheitja maine, palju tööd kodus (sealhulgas õppejõuna GITISes) ja välismaal, juba kümme aastat on tema peamine töömaa enda rajatud nn eksperimentaalteater “Helikon”.
Bertmani ja “Helikoni” esimene esinemine Eestis Tšaikovski “Padaemandaga” Georg Otsa nimelisel muusikafestivalil 1996 ei leidnud veel nii suurt kõlapinda kui töö “Näkineiuga”. Jaanuaris 2001 toimunud Verdi festivali eel olid aga pääsmed kahele “Helikoni” “Aida”-etendusele nädalaid varem ilma reklaamita peaaegu välja müüdud. Põhjuseks võib olla hea mulje “Näkineiust”, aga ka Bertmani ja tema teatri ligitõmbav imago ning tõenäoliselt ka harva esinev võimalus näha Verdi “Aidat”. “Helikoni” “Aida” on muusikaliselt tugev, vaatemänguliselt haarav, kergete šokiteatri tunnustega, kohati kaootiliselt mõjuv, aga kokku võttes väga positiivne ja loominguline teatrielamus.
“Aida” (1871) on eksootilise maiguga ooper, vaaraodeaegses Egiptuses toimuv tegevus on andnud Verdile mitu muusikalist ideed, mille puhul võiks rääkida “idamaisest koloriidist” ning mis seetõttu Verdi harjunumast helikeelest esile tõusevad. “Aidast” pärineb üks kõigi aegade populaarsemaid ooperinumbreid, nn võidumarss, samas sisaldab see ka palju muusikalõike, mida kuulates kibeled kärpima. Enamasti lavastatakse “Aida” dramaatiliseks monumentaalmaaliks, millel kõnnivad lauljad-staarid ning mille massistseenide peamine mõju peitub selle liitsõna esimeses pooles. “Helikoni” “Aida” massistseenide toime on eelkõige ideoloogiline, kuna koor kehastab ajaloost tuntud totalitaristlike reñiimide töömesilasi.
“Näkineiu” lavastamise päevil kinnitas Bertman, et ta hoidub “Estonias” töötades harjumatutest ja šokeerivatest lavastusideedest, mida rakendab “Helikonis”, sest rahvusooperisse tulija peab olema kindel, et näeb ja kuuleb klassiku ooperit, mitte teost pea peale pööravat eksperimenti. Bertmani “Aida”-lavastus algab üsna traditsiooniliselt, peaaegu staatiliselt, kuid laval toimuv hakkab tihenema ja rohkete leidlike ideevälgatustega ergastuma, kui tiheneb ja valjeneb muusika. Etendus tervikuna oli suure crescendo-märgi kujuline, iga vaatusega rohkem avanedes, võimsust kogudes ja saalisistujale mõjudes. Peaosalised — tundelise kõlava sopraniga Alissa Gitsba Aidana, pehme-kirglik Radames Nikolai Doroñkin ja nii häälelt kui ka karakterilt tugev Amneris Jekaterina Melnikova — muutusid vokaalselt tõeliselt säravaks viimases vaatuses. Orkester häälestas soodsalt juba algustaktides, kuulsa võidumarsi vasesoolo oli uhke ja peaaegu veatult puhas. Üks lavastuse nauditavamaid koostisosi on koreograafia.
Filmi- ja teatrilavastajad armastavad kurikuulsate riigitüüpide tunnusjooni oma töödesse panna ja ma pole kindel, kas ma tahan lisaks seninähtutele veel mõnda totalitaristlikele reñiimidele viitavat lavastust näha, aga see paljukasutatud teema on “Helikoni” “Aidas” omal kohal. Hästi mängitud vägivald, orja-, alistamis- ja piinamistemaatika koos kaelarihmade, peksukettide ning muu asjakohase atribuutikaga oleks laval mõttetu, kui trupi esitus poleks tasemel ning tegemist oleks teosega, mida publik ei tunne. Samad nõudmised kehtivad detailidest kirju ja ooperilaval vähe esinevaid või lausa ootamatuid võtteid kasutava lavastusstiili kohta. Meenutades asjaolu, et “Aida” etendusel polnud eestikeelseid tiitreid, jõudis kohati väga tihe ja vihjeid täis lavategevus siiski üliedukalt publikuni.