KALJU HAAN
ARLEKIIN EI HÄVI
Arne Mikk, “Katkenud laulukaar”

Estoonlaste muusikalavastused Stockholmis 1946—1958

(Kõrvalepõigetega ette- ja tahapoole.) Estonia Seltsi väljaanne, 2000.

Seda üllatavalt faktitihedat ja emotsionaalset raamatut kannab “Estonia” lauluteatri rajaja Hanno Kompuse tõdemus, et Arlekiin võib surra vaid siinpool kulisse, sealpool rampi tõuseb ta ikka elule (vt TMK 1985, nr 11, lk 88). Sestap tasubki küsida — paljuke me siinpool rampi oleme suutnud ja võinud/saanudki oma lauluteatri Arlekiinil elada lasta, eriti siis, kui oldi varemeil ja mäletaminegi oli vaikimise luku taha pandud. Vähemasti vabastab Arne Miku “Katkenud laulukaar” meid piinlikkusetundest, et meil puudub ikka veel krestomaatilinegi rahvusliku muusikateatri arengulugu; vähemalt on algus tehtud läbi edasi- ja tagasipõigetes ausalt asja juurde asumiseks. Aastal 2008 saab ju rahvusooper sajandivanuseks, “Vanemuise” muusikateatri algusest mõõdab arv 2003 koguni 120 aastat… Kunagi olnu, veel enam, tehtu, ei või leppida mälestuste mälestustega ega üksiktammede eksponeerimisega, kui selja taga on imeline väärispuistu. Üldrahvaliku tähtsusega, nagu Arne Mikk vajalikuks on pidanud rõhutada, olid Eestis rahva ehitatud teatrimajadki — 1906 “Vanemuine”, 1911 “Endla” ja 1913 “Estonia” —, mis monumentaalseina said iseseisvuse sümboleiks ja alussammasteks. “Katkenud laulukaar” on lisanud sügavuti minnes ja mõtet toestades avaraid kontekste pidi isegi rahvuspoeetide (Gustav Suits, Marie Under, Henrik Visnapuu, Kalju Lepik jt) värsse, heliloojate heliridu (Eduard Tubin) ning kunstnike (Natalie Mei, Silvia Leitu, Viive Tolli) töid ja Ó arñe, kõnelemata harukordsest fotovalikust, selliseid ei leia me TMMi fotokogudestki (sh Harald Perteni omi). Alatiitel “kõrvalepõikeid ette- ja tahapoole” ongi teatrikeeles öeldult uurimuse suur plaan, sulgudeta osundus selle ees — teemaarendus, mis teostatud crescendo’s ja kontrasti põhimõttel. Siit pole võimalik leida täna moes olevat tänitavat tooni, ideologiseerivaid ja banaalseid paljastusvõtteid. “Estonia” kui rahvusooperi euroopalik tase näidatakse kätte iseendastmõistetava faktivalikuga. Piisab, kui viidatakse auhindadele Viini ja Pariisi lauluvõistlustel — diplomeid, hõbedat ja kulda, tõid eesti vokaalkunstile Tooni Kroon, Tiit Kuusik, Eedo Karrisoo, Elsa Maasik —, meie solistide arvukaile gastrollidele Lääne- ja Ida-Euroopa ooperiteatreis. Nende pikka nimekirja ühe hingetõmbega ette ei loegi. Viimasest soovinuks ehk sedagi, et põgusalt oleks rõhutatud ka meie laulupedagoogikat, täpsemalt — et konservatooriumi lauluklassi kõrval oleks tähtsustatud ka mainekaid erastuudioid: Armanda degli Abbati, Varvara Malama või Georg Stahlbergi jt osa, kelle laulukaar samuti traagiliselt lõppes. Või “Estonia” partituurikultuur — ainuüksi suurepäraseid libretotõlkeidki võis leida Verdi ooperitest Mussorgski omadeni. Vokaalses koolituses saadi tugineda siiski just heale laulukoolile, mis Eino Uuli tulekul oma reñiimõtetega leidis isegi kahtlustajaid, kuni tuli Bizet’ “Carmen” (1940) täistabamusega. Samas oligi Uuli see mees, kes viis lõpuni ellu Hanno Kompuse nõudmise, et “väikeses rahvas ja tema kultuuris peavad kõik olema täisväärtuslikud ja täisverelised kunstnikud” ja et neil on vaid üks ülesanne — “eesõigus kanda vastutust enda ja terviku eest”, mida Arne Mikk (lk 519 oluliselt silmas peabki. Vastutus ja eesõigus võeti “Estonialt” ja kogu eesti kultuurilt võõrvägede sissemarsiga ning teatrihoone hävitamisega 1944. aasta märtsipommitamise ajal.

Kaotused olid kokkuarvamatud, “Estonia” muusikateatri jaoks aastakümneiks korvamatud. Lahkus kõige võimekam tuumik, kõik oma parimas loomeeas. Kui üle Eesti põgenes esialgsete arvestuste kohaselt või varem/hiljem tõugati küüditamiseÓ elonidesse või vangistati peaaegu 160 teatriinimest, siis “Estonial” tuli varsti kõiges uuesti otsast alustada, sest just muusikateatri alal k a o t a s  t a  k õ i k, nagu seda — ime küll! — julges läbi operetijuhi Agu Lüüdiku suu ära trükkida ajaleht “Sirp ja Vasar” (2. XII 1944). Leht ehk tahtiski veenda, et sedaviisi on vaid operetis kui “tühisemas” ñanris? Loetlegem: põgenesid eesti teatri silmapaistvamaid direktoreid, tark ja kõike tasakaalustada suutev Paul Olak, vaimset tuge andnud dramaturg Voldemar Mettus, ka lühiajaliselt siin olnud Eduard Reining… Hanno Kompus, balletijuht Rahel Olbrei, dirigendid ja muusikajuhid Verner Nerep ja Peeter Paul Lüdig, juhtsolistid kõikidest hääleliikidest: Ida Loo-Talvari, Niini Loona, Valentine Kask, Olga Torokoff-Tiedeberg, Lydia Aadre, Els Vaarman, Eedo Karrisoo, Aarne Viisimaa, suuri lootusi sisendanud Andrei Christiansen, Priit Hallap, operetiprimadonna assoluta Milvi Laid, Riina Reinike, Mari Kamp, Salme Lott ning Harri Kaasik, Teet Koppel, priimabaleriin Klaudia Maldutis, Valentin Lind jt. Vanglas jäi imekombel hukkumata Gerda Murre, kahekordselt represseeriti Valentina Vassiljeva, hukkus mitme-ñanri-mees ja libretode tõlkija Sergius Lipp, bass Nikolai Suursööt, noor Jaan Pilvet ja Juhan Tõnopa… 1946 tuli tagasi asumiselt Ants Eskola… jne. Tühimikku täita või endist taset hoida suutsid esialgu vaid Tiit Kuusik, Elsa Maasik, Ott Raukas, Martin Taras, juba aastates Karl Ots ja Benno Hansen, noored Veera Nelus ja Georg TaleÓ ja ehk veel paar-kolm.

Arne Mikk on tiheda faktistikuga ja üksikasjalikult jäädvustanud estoonlaste ooperi- ja operetietendused, sealhulgas ka kontserttegevuse Stockholmis 1946—1958. Serveeritud materjali hulk (kirjad, mälestused, välislehtede arvustused ja artiklid, isikukogud arhiividest jne), eriti aga üldistuste peenetundelisus on kadestusväärne, protsessi põlistav. Siin- ja sealpoolsete paratamatute vastuolude ja nn poolikustundega seonduvate probleemide käsitlemine on korrektne ja objektiivne parimas mõttes. Ilmekaks näiteks on siin Eduard Tubina hinnangud, eelkõige tema ütlus isikliku kogemuse põhjal aastast 1967: “Tegelinskeid on nii siinpool kui säälpool. Neid on üle terve maailma [- - -]. Aga vaatamata nendele areneb kultuur oma rada [- - -]. Omakultuur on ainus võimalus väikese rahva rahvuse säilitamiseks” (lk 134).

Hinnangute kvaliteedilt on Arne Miku “Katkenud laulukaar” ka muusikateatri arenguloo seisukohalt silmapaistvamaid raamatuid üldse, oma mõttepinge ja emotsionaalsusega köitev igale asjaga vähegi kursis olevale lugejale. Seda kindlasti ka aegade kuludes. Jääb loota, et Estonia Seltsi algatusele järgneb ka Vanemuise Selts, kus kanti samuti korvamatuid kaotusi muusikateatris: Eduard Tubina, Tooni Krooni, Helmi Areni, Maret Panga, Ella Lukk-Kudu, Rudolf Alari, Ravo Hannura, Harri Teffeli, Valdeko Loigu jt saatuslikuks saanud äratõuge.