UNO JÄRVELA
“ESTONIA” OOPERIKOORIST SÕJAJÄRGSEIL AASTAIL
1944. aasta septembris, kui sõjakära oli Tallinnas vaibunud, hakati kohe otsima ka võimalusi “Estonia” teatri taasavamiseks. Teatrihoone hävimine 9. märtsi õhurünnaku tagajärjel tõi eesti muusikaelule korvamatut kahju. Põlenud ei olnud mitte ainult teater ja kontserdisaal, vaid ka hulk väärtuslikku noodimaterjali, nende seas Tubina balleti “Kratt” partituur ja orkestrihääled. Enam-vähem oli säilinud osa praeguse teatri garderoobi põrandat ja seinu, kus alustatigi proovidega.
Teatrit asusid juhtima pealavastaja Eino Uuli, draamalavastaja Ants Lauter, peadirigent Priit Nigula, operetilavastaja Agu Lüüdik ning koormeister Tiiu Targama.
Oktoobrikuus korraldati ooperikoori täiendamiseks katsed, mis toimusid teatri külmas fuajees. Ilmus kohale üle kahekümne inimese. Katsetel tuli laulda üks laul ning kontrolliti ka üldist musikaalsust ja rütmi. Seda tegi Priit Nigula, Agu Lüüdik aga jälgis lavalist liikumist (pidi marssima, polkat ja valssi tantsima). Koori võeti vastu kolm uut lauljat: Aino Kiigemägi-Külvand, Georg Ots ja Ilmar Kuusemets.
Tolleaegsest ooperikoorist leiame terve hulga inimesi, kes töötasid hiljem teatris solistidena. Nii olid seal Klaudia Ojatar-Tiidus, Melitta (Meta) Kodanipork, Leida Soom, Madli Poola, Ants Aasma, Enno Eesmaa ja August Sepp. See traditsioon on kestnud teatris tänapäevani, paljud solistid on alustanud oma tööd teatris koorilauljatena, sh ka Anu Kaal, Hendrik Krumm, Haili Sammelselg, Tiit Tralla, Urve Tauts, Liidia Panova jt.
“Estonia” uueks koduks sai kino “Gloria” (hilisem vene draamateatri hoone). Algas lava väljaehitamine ja ruumide kohendamine teatritööks.
Käsile võeti mitu lavastust — “Jevgeni Onegin”, “Rigoletto” ja “Silva”. “Rigoletto” peaproov toimus 9. märtsil, esietendus oli planeeritud 10. märtsiks.
Kuigi teatrist oli lahkunud aastaid koormeistri ja dirigendina tegutsenud Verner Nerep ning tema kohuseid täitsid nüüd väiksemate kogemustega uued muusikajuhid, ei mõjunud see just negatiivselt teatrirahva meeleolule. Kõikide sooviks oli teater jälle võimalikult kiiresti avada.
Kooritööd hakkas juhatama Tiiu Targama, kes oli varem töötanud teatris kontsertmeistrina ja juhatanud ka operette — “Dñaina” (1936) ja “Rexi ja tema imemeeskond” (1939). Targama oli aastail 1943/44 õppinud Olav Rootsi juures dirigeerimist ja oli teatritööga küllaltki hästi tuttav.
Koori lavalist liikumist püüdis arendada Ants Lauter, tema juhendas umbes pool aastat lavalise liikumise tunde. Väga tähtsaks peeti ansambli proove, neid viis läbi suurepärane muusik ja hea pianist Priit Nigula. Kahjuks läks ta aga dirigeerimisel krampi ja pidi seepärast sageli jalaga rütmi kaasa lööma, raskusi oli tal ka lavataguste kooride kokkuviimisega.
Koori hääleseadjana tegutses Helmi Einer. Hääleseade proovid toimusid osalt rühmades, osalt individuaalselt.
“Jevgeni Onegini” esietendus oli 7. novembril 1944. Seega vähem kui poolteise kuuga pidi etendus esinemisküpseks saama. Sellise ulatuslike kooristseenidega ooperi viimistletud lavastuse väljatoomiseks oli see aeg muidugi liiga lühike. Dirigent Priit Nigula ja koormeister Tiiu Targama tulid sellest hoolimata oma raske ülesandega toime.
Ajakirjandus oli operatiivne. 11. novembri “Rahva Hääles” ilmus Rasmus Kangro-Pooli arvustus, milles koorile oli küll pühendatud vaid üks rida: “… kooride liikumises tundus kobavat nõutust, nii nagu ebaleidlikku improvisatsiooni.” Kriitik ei pööranud tähelepanu ooperis leiduvatele rohketele kooristseenidele mitte lähtuvalt muusikalisest küljest, vaid kritiseeris ainult lavalist liikumist ja karakterite tõetruud esitamist.
Sõjajärgsetel aastatel kirjutasid ühte arvustust sageli kaks autorit, üks vaatles etenduse muusikalist külge, teine teatritegemist. Kuna ooperis on need kaks asja omavahel väga tihedasti seotud ja isegi teineteisest sõltuvad ja teineteist täiendavad, siis ei tohiks neid lahus vaadelda. Meisterlavastaja on see, kes suudab leida optimaalse lahenduse mõlemas sfääris, nii et üks ei kahjustaks teist.
Erinevalt Kangro-Poolist hindas kooristseene valgevene kriitik Boriss Bortnjanski: “… lavastuse õnnestumisele aitasid suures osas kaasa koor ja ballett…”
1945. aasta jaanuaris asus Priit Nigula kõrval dirigendipulti ka Kirill Raudsepp, kes oli senini täitnud teatris kontsertmeistri ülesandeid. “Õhtulehes” kirjutati seepeale: “K. Raudsepp debüteeris pideva tähelepanu ja kontsentratsiooniga.” Serafim Milovski märkis “Sovetskaja Estonias”: “… meeldiv oli kuulda rütmilist kooskõlastatust orkestri, lauljate ja lavataguse koori vahel. “ Mõlemad arvustused käisid “Madame Butterfly” kohta, mis oli “Estonias” esimene Raudsepa dirigeeritud ooper.
Suursündmuseks kujunes selle hooaja lõpul Eugen Kapi ooperi “Tasuleegid” lavaletoomine. Ajakirjanduse hinnangud (Nikolai Raiski ja Bruno Lukk) olid väga positiivsed. Kiideti koori kui ooperi peategelast. Esietendust külastanud Moskva konservatooriumi professor Nikolai Raiski kirjutas ooperi kohta järgmist: “… Ooperi peategelane — rahvas — on joonistatud eredalt, sügavalt dramaatilistes stseenides kui ka tujuküllastes pidulikes episoodides, ning selle peaosalise täitja ooperis — koor — oli märkimisväärselt kõrgel tasemel, üllatades oma intonatsioonilise puhtuse, selguse, osatäitmise reipusega, andes tunnistust eesti rahva kõrgest koorilaulukultuurist ja traditsioonidest…”
Noore tudengina etendusel viibinud, mäletan ooperi erakordselt elavat ja sooja vastuvõttu publiku poolt. See on jäänud meelde kui üks tolle aja muusikalisi suursündmusi.
Esimestel sõjajärgsetel aastatel ilmusid lavale veel teisedki algupärandid, Ernesaksa “Pühajärv” ja “Tormide rand” ning Eugen Kapi “Vabaduse laulik”. “Pühajärv” ei saavutanud küll erilist edu. Selle lavastust (lav Eino Uuli) tehti ajakirjanduses koguni maha. Bruno Lukk kritiseeris ooperis liiga sagedast a cappella laulmise kasutamist. Orkester jäigi ooperites Ernesaksa nõrgaks küljeks. Tema järgmist ooperit “Tormide randa” orkestreeris juba Paul Karp.
Arvustused tõstsid positiivselt esile “Tormide ranna” viisirikkust, emotsionaalsust ja osavat kooriansamblite arendamist, eriti realistlikku kõrtsipilti, mida on üksiknumbrinagi hiljem sageli kontsertidel ette kantud. 1950. aasta suvel, kui “Estonia” esines Moskvas, kiideti sealgi ooperi kooristseene ja ka koori, kes “laulab alati harmooniliselt ja puhtalt”. Edaspidi aga sooviti näha laval rohkem koorilauljaid, keda “Eestis kui rikkaliku koorilaulu kultuuriga maal kahtlemata on”.
Järgnenud 1949. aasta ja 1950-ndad mõjutasid ka “Tormide ranna” lavaelu. 1949. aasta märtsis oli Eestis suurküüditamine. Alustati jahti ka nn kodanlikele natsionalistidele. Kommunistliku Partei Keskkomitee hakkas hoolega jälgima kõiki kunstiteoseid, et need oleksid kõrgel “ideelis-poliitilisel tasemel”. Suuri puudusi leiti ka “Tormide rannas”: “Selle asemel, et näidata rahva ülestõusu oma juhi Leemeti õhutusel ja juhtimisel, osutus ooperis keskseks kujuks negatiivne kangelane — legendaarne mereröövel, Suuremõisa krahv Otto Reinhold Ungern-Sternberg… Arvestades tõsist vajadust anda “Tormide rannale” täisväärtusliku nõukoguliku ooperi kaal, tuleb autoril koos lavastajaga põhjalikult mõelda ooperis esinevate puuduste kõrvaldamisele ning luua lavateos, mis kajastaks eredalt ja õigesti meie rahva võitlust orjastajate vastu, süvendaks vaatajas-kuulajas tulist isamaa-armastust ja oleks oma kunstilis-emotsionaalse jõuga võimsaks vahendiks töötajate ideelisel kasvatamisel,” kirjutas tolle aja juhtivaid muusikaideolooge Harri Kõrvits ”Rahva Hääles”. Ajalehe toimetuse kommentaar selle kohta oli järgmine: “… “Tormide ranna” kogemused kinnitavad veel kord, et ainult igakülgne ja printsipiaalne kriitika võib kindlustada ideelis-kunstiliselt kõrgväärtusliku kunstiteose loomise!!!”
Kui jälgida “Tormide ranna” esimesi kavalehti, siis näeme, et venelasest piirivalveülema Petrovi nimi asetses seal alles seitsmendana, esikohal oli Ungru krahv, keda Ernesaks esialgu peaosaliseks kavandas. Hilisemas lavastuses, sõltuvalt ilmselt kriitikast ooperi kohta, sai Petrovist laevakapten, kes kavalehel on juba kolmas, Ungru krahv aga alles pärast teda. Oli juba astutud suur samm “kõrgele ideelis-poliitilisele tasemele” lähemale.
Mitmed kriitikud on tol ajal märkinud, et teatri lava on väike. Ruumikitsikus on kummitanud lavastajaid ja kunstnikke tänase päevani. Kui 1947. aastal taastasid saksa sõjavangid põlenud teatrihoone, siis olukord mõnevõrra küll paranes, kuid kehvavõitu akustika ja koori suurendamine tegid massistseenide lavastamise ja kooride kõlamise üle orkestri saali endiselt problemaatiliseks. Milleks oli ikkagi vaja koori suurendada, kui lava on väike?
Esiteks, ooperikoorid on sageli väga nõudlikud. Segakooride kõrval esinevad eraldi ka mees- ja naiskoorid. Klassikalises ooperis on suur osatähtsus just meeskooridel ja väikese koosseisuga ei ole neid võimalik hästi ära laulda. Esimesel hooajal kuulus meeskoori üheksateist lauljat (võrdle: RAMis 80 lauljat, Eesti Raadio segakoori meeskoosseis oli 40 lauljat). Juba Kapi “Tasuleekides” kasutati lisaks RAMi lauljaid. Seda praktikat rakendati ka mitmes järgnevas ooperis. Ooperiteatrites kipub sageli kujunema olukord, kus meeslauljad on rohkem tööga koormatud kui naised. Lavategevus nõuab vahel, et mõned lauljad seisavad küljega saali poole, vahel koguni seljaga. Tuleb laulda liikudes, istudes ja mõnikord isegi lamades. See kõik nõuab ooperikoori lauljalt suurt meisterlikkust, et konkreetse tegevuse juures täpselt ja väljendusrikkalt laulda. Sageli on häälerühmad laval segamini, mis omakorda nõuab igalt lauljalt suurt iseseisvust ja partii väga täpset esitust ning oskust selles olukorras end ansamblisse sulatada.
Teiseks, tundub, et ooperikoori minimaalne koosseis peaks olema ligikaudu kuuskümmend kuni seitsekümmend lauljat. Meeshäälte osa võiks olla isegi naishäältest suurem. Ooperikoori arvulisest koosseisust sõltub ka lauljate töökoormus. Mida väiksem koor, seda suurem see on.
Tavaliselt mängiti “Estonias” (draamatrupi eraldumise järel) neli kuni viis ooperit või operetti ja kaks kuni kolm balletti nädalas. Mõni ballettmeister kasutas kooriartiste ka balletilavastustes (kuni 1965. aastani). Mitme hooaja vältel oli paljudel lauljatel kakskümmend kuni kakskümmend neli etendust kuus. Kui siia lisada kakskümmend kuus proovi, saame viiskümmend esinemist-proovi kuus. Inimesed tulid teatrisse kella üheteistkümneks ja need, kes elasid kaugel, lahkusid sealt alles pärast etendust.
Tõepoolest, ainult suur entusiasm liitis estoonlasi kokku ja andis jõudu selle hiiglasliku töö tegemiseks, mida nõuab ooperiteater. Kõik ei pidanud sellisele koormusele vastu. Paljud tulid, proovisid hooaja või paar ja läksid jälle oma teed. Eriti puudutas see ooperi meeskoori, kus lauljate vahetuvus oli kõige suurem. Eks see oli ka arusaadav, sest oma perekonna eest vastutav pereisa oli lihtsalt sunnitud otsima endale lahedamaid ja materiaalselt paremaid töötingimusi.
Kui esimesel sõjajärgsel hooajal kritiseeriti kõvasti kooriliikmete lavalist liikumist, siis juba järgmisel hooajal lavale tulnud “Padaemandas” (lavastaja Georgi Tugolessov), sai koor rohkesti kiita: “Pole ammu näinud koori sellise ilmekusega kaasa mängivat, võiks ütelda koguni elamas, kui seda juhtus äsja esietendusel “Padaemandas”. Eriti tõstaksin esile koori etteastet viimases pildis, kus koori hoogne esinemine pani lausa imestama ja rõõmustama. See on tõendiks, et “Estonia” koor, kes on ilmutanud laval senini järjekindlalt kätte õpitud ja tuima esinemist, on suuteline enamatki pakkuma.” Seda kirjutas esimesel hooajal koori tublisti kritiseerinud Karin Kask.
Tõsiselt tõsteti “Estonia” ooperikoori küsimus üles 1947. aastal seoses Dzerñinski ooperiga “Vaikne Don”. “… puudutades “Vaikse Doni” muusikalist külge, nii nagu kõikides teistes “Estonia” teatri ooperietendustes, puudub [siin] täisvereline koor. Väiksearvuline teatri koor ei vasta ooperilavastuste muusikalistele nõudmistele…” Kirjutaja oli Serafim Milovski, Tallinna tolleaegseid juhtivaid muusikakriitikuid ja koorijuhte. Tallinna üks paremaid lastekoore oli tol ajal tema juhatatud Tallinna 6. keskkooli koor.
Meeskooril oli küllaltki tähtis osa selles ooperis ja “Vaikse Doni” koorid valmistas ette väheste koormeistrikogemustega Kaja Tammemägi. Meeslauljate nappus kummitas aga “Estonia” ooperikoori kõigil sõjajärgseil aastail.
Teatavasti oli Tallinnas kaks suurt kutselist koori — RAM ja Eesti Raadio segakoor. Mõlema koori lauljate eeliseks oli poole lühem tööaeg ja sellest tulenev võimalus töötada veel kuskil mujal kohakaaslasena. RAM tõmbas lauljaid ligi ka ringreisidega mööda Nõukogude Liitu, mille linnad ja maad olid tol ajal enamikule eestlastest veel avastamata. Lauljate nappuse tõttu tuli teatris pidevalt kasutada konservatooriumi ja muusikakooli õpilasi, mida pidi ka kooride töökorralduse juures arvestama. Lihtsam oli see kontsertkooride puhul, keerulisem aga tihedama töögraafikuga teatris, kus oli vaja vahel õpilasi proovidest vabastada, korraldada neile lisaproove, kooripartiide kontrolle jne. See kõik tõstis märksa ka teatri koormeistrite töökoormust. Teatrikoori eeliseks on muidugi see, et siin võib aja jooksul saada solistiks. Kuigi mõni lauluõpetaja on arvanud, et kooris laulmine rikub häält, on tegelik elu näidanud vastupidist. Nii on ka Anu Kaal ja Hendrik Krumm ning paljud teised teatri solistid selle heaks näiteks. Teatris väga vajalikule ansamblitunnetusele ja lavanärvile on aidanud aga kooris laulmine tublisti kaasa. Oskus teisi kuulata ja sulada ansamblisse on ju üks põhilisi teatritöö nõudeid.
1949/50. hooaega võib hinnata kui ühe tähtsa etapi lõppemist teatri sõjajärgses töös. Kuue hooaja vältel toodi välja üle kolmekümne lavastuse. Olid esile kerkinud uued andekad muusikajuhid ja lavastajad: Kirill Raudsepp, Vallo Järvi, Aleksander Viner, Georgi Tugolessov ja Paul Mägi. Lavale ilmusid uued algupärased ooperid: “Tasuleegid”, “Pühajärv”, “Tormide rand”, “Vabaduse laulik” ja ballett “Kalevipoeg”. Teater oli oma ajutistest ruumidest, kinost “Gloria”, kolinud taastatud “Estoniasse”. See andis võimaluse luua paremad töötingimused kogu teatrirahvale.
Tõsi, raskusi oli koori komplekteerimisega. Põhjuseks suur kaadri voolavus. 1944/45. hooajal oli kooris kolmkümmend üheksa lauljat, aasta pärast lahkus neist üksteist. Järgmisel hooajal suurenes koori koosseis viiekümne seitsmeni. Kahel järgmisel hooajal oli selles viiskümmend neli lauljat. 1948/49. aastal oli teatris aga suurem koondamine. Koosseis vähenes neljakümne kahele, kuid järgmisel hooajal tõusis see jällegi neljakümne kaheksani. See kõik raskendas tunduvalt koormeistri tööd. Uued lauljad tulid küll asemele, kuid nad olid kaua ebakindlad ja ega järeleaitamiseks teatris palju aega ei olnud.
Kuna Tiiu Targama oli algul ka mitme etenduse muusikajuht-dirigent, jäi tal vähem aega kooriga töötamiseks. Dirigentide põud lõppes alles Vallo Järvi tulekuga teatrisse. Tiiu Targama täitis kuni pensionini (1963. aastal) ainult teatri peakoormeistri ülesandeid.
Kirjutises on kasutatud Tiiu Targama, Ilmar Kuusemetsa, Aino Külvandi jt teatriinimeste meenutusi ja “Estonia” arhiivi materjale.