MARGUS PÄRTLAS
EDUARD TUBINA AEG

Muusikafestival “Eduard Tubin ja tema aeg” 4.—14. juunini 2001 Tallinnas, korraldajad Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing, “Eesti Kontsert” ja ERSO; kunstiline juht Vardo Rumessen.

Kontserdid: 4. juunil Mustpeade Maja Valges saalis Tallinna Keelpillikvartett ja Peep Lassmann, kavas Eduard Oja Klaverikvintett, Tubina Klaverikvartett ja Šostakovitši Klaverikvintett. 5. juunil Mustpeade Maja Valges saalis Vardo Rumesseni klaveriõhtu, kavas Elleri prelüüdid, I vihik, Tubina Sonaat nr 2, Skrjabini 7 poeemi ja Rahmaninovi Sonaat nr 2 (algversioon). 6. juunil “Estonia” kontserdisaalis ERSO, dirigent Neeme Järvi, kavas Prokofjevi Süit nr 2 balletist “Romeo ja Julia”, Šostakovitši Esimene klaverikontsert (solist Aleksander Markovitš) ja Tubina Kolmas sümfoonia. 8. juunil “Estonia” kontserdisaalis kammerkontsert, esinejad Maarika Järvi, Teet Järvi ja Aleksander Markovitš, kavas Tubina 7 prelüüdi ja “Trubaduuri laul XIII sajandist”, Ligeti Sonaat soolotšellole, Prokofjevi Sonaat flöödile ja klaverile, Villa-Lobose “Asobio a Jito”, Oja “Aja triloogia” ning Martinù Trio flöödile, tšellole ja klaverile. 9. juunil “Estonia” kontserdisaalis Chitose Okashiro klaveriõhtu, kavas Takemitsu, Miyoshi ja Messiaeni palad, Elleri 3 prelüüdi II vihikust, Skrjabini palad op 57 ja 58 ning Sonaat nr 5, Tubina Ballaad Mart Saare teemale. 11. juunil “Estonia” kontserdisaalis ERSO, dirigent Neeme Järvi, kavas Britteni Neli mere interluudiumi ooperist “Peter Grimes”, Tubina Viiulikontsert nr 1 (solist Xiang Gao) ja Villem Kapi Teine sümfoonia. 12. juunil Mustpeade Maja Valges saalis Age Juurikase klaveriõhtu, kavas Pärdi “Aliinale” ja Partiita op 2, Rahmaninovi prelüüdid, etüüdpildid ja Sonaat nr 2 (2. versioon) ning Tubina 2 prelüüdi ja Ballaad Mart Saare teemale. 14. juunil “Estonia” kontserdisaalis küüditamise mälestuspäeva kontsert, Eesti Rahvusmeeskoor ja TTÜ meeskoor, dirigent Neeme Järvi, kavas Tubina “Ave Maria” ja “Reekviem langenud sõdurite mälestuseks”. 14. juunil “Estonia” kontserdisaalis (õhtune kontsert) ERSO, dirigent Paavo Järvi, kavas Stravinski Süit balletist “Tulilind”, Artur Kapi Prelüüd tšellole ja orkestrile (solist Teet Järvi), “Viimne piht” ja Fantaasia viiulile ja orkestrile teemal BACH (solist Arvo Leibur) ning Tubina Viies sümfoonia.

Taust

Eduard Tubina muusikapäevi on Tallinnas korraldatud varemgi (1995, 1996), kuid järjepidevat traditsiooni neist toona ei kujunenud. Küllap ei olnud aeg meie rahvusliku klassika väärtustamiseks soodne, võib-olla ei leidnud need ettevõtmised tookord ka oma kindlat nägu. Ühes paar aastat tagasi mulle antud intervjuus avaldas Arvo Volmer arvamust, et Tubina muusika õige aeg on veel ees. Nüüd paistab, et tema ennustus hakkab tasapisi täituma. Tubina muusika entusiaste on alati leidunud nii Eestis kui ka mujal maailmas. Mullu oktoobris asutati aga Tartus Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing, mis on endale eesmärgiks seadnud Tubina muusika kandepinda igati laiendada. Praegu on ühingul üle 80 liikme, neist umbes pool väljastpoolt Eestit. Lühikese ajaga on käima pandud igakuised muusikaõhtud “Estonia” Talveaias, välja antud aastaraamat, algatatud mitmeid kaugemale ulatuvaid projekte.

Ühingu ambitsioonidest annab ilmekalt tunnistust juuni algul Tallinnas toimunud suurejooneline muusikafestival “Eduard Tubin ja tema aeg”. Uskumatult lühikese ajaga pandi ühingu tegevjuhi Vardo Rumesseni eestvedamisel kokku põnev ja sisukas kava, milles Tubina muusika ei olnud ainuvalitsev, vaid kõlas kõrvuti Šostakovitši, Prokofjevi, Stravinski, Britteni, Artur ja Villem Kapi ning mitmete teiste Tubina eluajal (1905—1982) tegutsenud heliloojate loominguga. Algatusele pani õla alla Tubina ühingu president Neeme Järvi, kelle panus (kolm kontserti pluss oma muusikuist pereliikmete ja mitme väljapaistva solisti Eestisse toomine) kindlustas festivali kunstilise kõrgtaseme ja haarde.

Sümfooniad

On loomulik, et Tubina nimega seotud muusikafestivali keskse telje moodustavad sümfooniakontserdid — kuigi Tubina pärand paistab silma zanrilise mitmekesisusega, moodustavad just sümfooniad selle kõige kaalukama ja rahvusvaheliselt enim tähelepanu pälvinud osa. Festivali kolm eri kavaga sümfooniakontserti olid kõik ERSO kanda. Kui võtta arvesse, et vahepeal osaleti veel Pärnus Kiri Te Kanawa vabaõhukontserdil, siis võib julgelt öelda, et tegu oli orkestri ajaloo ühe kõige pingelisema tööperioodiga. (Publiku poolelt see aga välja ei paistnud.) Vaid mõnes tehniliselt kapriissemas või orkestrantidele võõramas teoses (Prokofjevi “Romeo ja Julia” süit, Britteni Neli mere interluudiumi ooperist “Peter Grimes”) oli tunda teatud ettevaatlikkust, valdavalt musitseeriti aga veenva üleoleku ja maksimaalse andumusega.

Festivali korraldajate algse idee kohaselt pidi iga kontserti juhatama üks Järvide dirigendidünastia esindaja. Kahjuks ei saanud Kristjan Järvi planeeritud ajal Eestisse tulla, mistõttu tema tõlgendus Tubina Kolmandast sümfooniast jäi meie publikul seekord kuulmata. Küll aga on seda peatselt võimalik teha heliplaadi vahendusel, sest BBC Music Magazine on ette valmistanud kolmele Järvile-dirigendile pühendatud numbri koos CDga, millel BBC sümfooniaorkester Manchesteris mängib Kristjan Järvi taktikepi all just nimelt Tubina Kolmandat. Tallinnas aga dirigeeris sama teost perekonna “pesamuna” asemel tema isa, maestro Neeme Järvi.

Hiljuti ERSO ja Arvo Volmeri õnnestunud Tubina Kolmanda sümfoonia salvestust arvustades avaldasin muu hulgas arvamust, et esimese osa fuugalõikude tempo oleks võinud olla tormakam. Neeme Järvi on kriitikute hulgas tuntud kui fast man, seetõttu võis tema ettekandest oodata kiiremaid temposid (seda ootust kinnitas pressikonverentsil ka maestro ise). Ja tõesti, sümfoonia esitus kulges otse pöörase hooga algusest kuni lõpuni. Tempod olid palju kiiremad mitte ainult Volmeri, vaid ka Järvi enda viieteist aasta vanuse plaadistusega võrreldes. Nii mõnegi episoodi (näiteks finaali töötluse) energiatulv võttis lausa hingetuks. Kuid muusika liikumisenergia lakkamatu tagantpiitsutamine tõi kaasa ka ohvreid. Kiirustamise tagajärjel kannatasid peamiselt sümfoonia lüürilised ja majesteetlikult suursugused lõigud. Tõlgenduslikele küsitavustele vaatamata kujunes ettekanne tervikuna elamuslikuks, sest orkestri mobiliseerimisel ei ole Neeme Järvile võrdset.

Neeme Järvi juhatatud teise sümfooniakontserdi peateos oli Villem Kapi Teine sümfoonia, mida Eestis pole juba paarkümmend aastat mängitud, kuid millele hiljuti aplodeeris tormiliselt Pariisi publik. Kas tegu on eesti muusika unustatud tähtteosega? Ei usu. Küllap võlusid prantslasi teose venelikud sugemed (Borodin), samuti ei saanud neid häirida mälestused nõukogude ajast ja selle “viljastavast mõjust” 1940. —1950. aastate helikunstile (sümfoonia on kirjutatud aastail 1953—1956). Minul isiklikult kerkisid aga esimese osa voogavat kõrvalteemat kuulates silme ette omaaegsed kinoringvaated, milles parteisekretäride ordenijagamist saatis tavaliselt just selline “ülev” muusika (sellega ei taha ma midagi öelda Villem Kapi enda poliitiliste veendumuste kohta). Sümfooniat võiks ju kiita selle ladusa orkestratsiooni ja vormikujunduse eest. Kas aga selline ladusus ongi voorus, kui muusikalise arengu käiku võib isegi esmakordsel kuulamisel üsna selgelt ette aimata? Kapp eelistab käia mööda sissetallatud radu. Näiteks toob ta esimese osa lüürilise kõrvalteema triumfeerivalt tagasi finaali koodas, mis loomulikult peab sümboliseerima “positiivse ja inimliku alge” võitu — eeskujuks võisid siin olla Tanejevi Sümfoonia c-moll või Prokofjevi Seitsmes sümfoonia. Teose peamine häda pole aga mitte helikeele ja arenguvõtete traditsioonilisus, vaid muusika sisuline pealiskaudsus, selles väljenduse leidnud karakterite ja inimtunnete trafaretsus (mingil määral on need asjad muidugi omavahel seotud). Seetõttu on raske nõustuda Neeme Järviga, kes kontserdile eelnenud vestluses vihjas, et Kapi sümfoonia optimistliku, oma ajastu nõudmistele vastava pealispinna varjus võib peituda sügavam ja traagilisem alltekst — nagu näiteks Šostakovitši Viiendas sümfoonias. Kardan, et selle suhteliselt igava pealispinnaga Kapi sümfoonia sisu ammendubki. Teos võib aga huvi pakkuda küll ajaloolisest vaatenurgast — kui 1950. aastate alguse stiili hea näide (tolle perioodi eesti muusika ajalugu on ju tegelikult kirjutamata). Selles mõttes on ikkagi tänuväärne, et Neeme Järvi Kapi sümfoonia uuesti päevavalgele tõi ja ka plaadistas (juba nimetatud BBC Music Magazine’i jaoks).

Kolmandat sümfooniakontserti ja kogu festivali kroonis Tubina ühe vaieldamatu tippteose, Viienda sümfoonia ettekanne Paavo Järvi juhatusel. Erinevalt oma isast ei ole Paavo Järvi Tubinat seni palju juhatanud, kuid nagu ta kontserdieelses intervjuus tunnistas, suhtus ta seekordsesse ettekandesse erilise vastutustundega. Dirigendi kontseptsiooni täpsust ja veenvat loogikat oli saalis ka selgelt kuulda. Eriti hästi õnnestusid sümfoonia äärmiste osade koodad oma plahvatusliku jõu ja traagilise ülevusega. Ülivõimas lõpukulminatsioon, milles vallandusid dirigendi ja orkestri viimased, lausa uskumatuna tundunud jõuvarud, liitis kogu sümfoonia arengu monoliitseks tervikuks.

Solistid ja kammermuusika

Iga sümfooniakontserti ilmestas mõni kodu- või välismaine solist. Lisaks sellele kuulus festivali kavva kolm klaveriõhtut ja kaks valdavalt ansamblimuusikast koosnenud kammerkontserti.

Kuuldud neljast pianistist jättis kõige vastuolulisema mulje Moskvas õppinud ning praegu põhiliselt Saksamaal ja USA-s tegutsev Aleksander Markovitš. Tema ja Neeme Järvi tõlgendus Šostakovitši Esimesest klaverikontserdist rõhutas teose filmilikku kaleidoskoopilisust ja palaganlikku huumorit. Viimane oli välja mängitud eriti paksudes värvides. Noore Šostakovitši puhul tundus selline väljakutsuv esituslaad üsna kohane (ehkki võimalik on ka hoopis teistsugune lähenemine). Jälgisin ettekannet huvi ja hasardiga, kuigi mõned puhtpianistlikud probleemid (faktuuri ebaselgus) muutsid mind veidi ettevaatlikuks. Kontserdi järel mängitud kahe lisapalaga tegi aga Markovitš endale ilmse karuteene: nüüd polnud enam kahtlust, et ülevoolav energia ja spontaansus on selle pianisti puhul ühendatud halva kõlakultuuri (robustne forte) ja küsitava muusikalise maitsega. Kahjuks ei kuulnud ma 8. juuni kammerkontserti (vabandan kõigi sellel esinenud muusikute ees), millel Markovitš mängis Tubina prelüüde. Hiljem tuttavaid küsitledes ilmnes arvamuste lahknemine seinast seina: mõnda häiris pianisti emotsionaalselt ülepingutatud ja stiilivõõras mäng, samas näiteks helilooja pojale Eino Tubinale jättis tema kirglik ja rutiinivaba esitus sügava elamuse.

Soolokontserdiga esinenud Vardo Rumessen on samuti jõulise natuuriga pianist, kuid tema puhul on emotsioonid palju rangema kontrolli all. Rumesseni klaveriõhtu oli ilus ja läbimõeldud tervik. Sellel kõlasid kahe eesti ja kahe vene XX sajandi klassiku teosed — Ellerilt ja Skrjabinilt miniatuurid, Tubinalt ja Rahmaninovilt monumentaalne sonaat. Kontserdi kõrghetkedeks kujunesid Elleri lüüriline mõtisklus, Prelüüd nr 4 cis-moll (I vihik), Tubina klaveriloomingu komplitseerituima teose, “Virmaliste sonaadi” esimene ja teine osa (finaalis kippus kontsentratsioon langema), lisapalana mängitud Skrjabini poeetiline Nokturn vasakule käele ja muidugi Rahmaninovi grandioosne Teine klaverisonaat. Viimasest mängis Rumessen ulatuslikumat ja paljusõnalisemat (õigemini — “paljunoodilisemat”) algversiooni.

Kaks noort naispianisti, Chitose Okashiro ja meie Age Juurikas on äärmiselt vastandlikud muusikud. Okashiro mäng oli mediteeriv, kõlanüansse otsiv. Kui alguses, kaasmaalaste Toru Takemitsu ja Akira Miyoshi muusikat interpreteerides tundus see sobiv või koguni ainuvõimalik, siis aegamööda hakkas kummitama üksluisus: fraasid seisid nagu paigal, ei viinud kuskile, puudu jäi ka elementaarsest füüsilisest jõust (eriti Skrjabini Viiendas sonaadis). Age Juurikasele seevastu just sobib romantiline, suurt jõudu ja haaret nõudev pianism, mida kõige paremini esindab Rahmaninovi muusika. Rahmaninovi massiivsed akorditulvad ja kaelamurdvad passaazid kõlasid Juurikase sõrmede all iseenesestmõistetava loomulikkusega. Kava lõpunumber oli taas Sonaat nr 2, kuid erinevalt Rumessenist mängis Juurikas selle teist, vormiliselt tihendatud redaktsiooni. Nii Okashiro kui ka Juurikase kavas esindas Tubina loomingut kuulus “Ballaad Mart Saare teemale”, mis aga kummaski variandis ei pakkunud täit rahuldust — ilmselt on tegemist teosega, mis nõuab esitajalt pikemat süvenemisaega. Kokkuvõttes oli Juurikase esinemine oma jaapani rivaali omast kindlasti huvitavam, kuid temagi puhul võib rääkida teatud üheplaanilisusest — ehkki hoopis teises mõttes. Loodetavasti muutub vägagi muljetavaldava mastaapsuse kõrval aja jooksul köitvamaks ja mitmekesisemaks ka Juurikase mängu lüürilis-poeetiline poolus. Kahte pianisti kõrvutades mõtlesin veel, et hea olnuks ümber vahetada nende esinemispaigad. Mustpeade Maja kõmisema kippuvasse Valgesse saali ei tahtnud Juurikase jõuline mäng hästi “ära mahtuda”.

Kui sooloklaver on Mustpeade Majja veel suhteliselt sobiv, siis klaverit suurema kammeransambli koosseisus on selles saalis väga raske kuulata. Sellest on kahju, sest festivali avakontserdil, kus musitseerisid Peep Lassmann ja Tallinna Keelpillikvartett, tahtnuks selgelt välja kuulda kõiki kõladetaile. Praegu võis neid ainult aimata. Rohkem kannatasid Oja ja Tubina teosed, Šostakovitši suurejooneline, kuid samas faktuurilt läbipaistvam Klaverikvintett pääses paremini mõjule.

Kogu festivali väljapaistvaim solist oli Hiinast pärit ameerika viiuldaja Xiang Gao. Erilist rõõmu tegi see, et niivõrd andeka väliskülalise esituses kuulsime eesti muusikat — Tubina Esimest viiulikontserti, millele vaimustunud publiku nõudel lisandus “Vana valss” Eesti tantsuviiside süidist. Tubina Esimene viiulikontsert on helikeelelt suhteliselt lihtne. Eredate kujundite ja (eriti teise osa) imekaunite meloodiate kõrval ei puudu siin ka neutraalsemad, figuratiivse iseloomuga lõigud. Gao suutis isegi neisse põimida individuaalset väljendusrikkust ja põnevaid nüansse, mis muutis ettekande erakordselt köitvaks esimesest viimase noodini. Suur tänu ka Neeme Järvile — mitte ainult solisti vääriliselt toetava saatepartii eest, vaid ka selle suurepärase kunstniku avastamise, talle eesti muusika tutvustamise ja tema juba teistkordse Eestisse toomise eest!

Ka meie Arvo Leibur esines oma tuntud headuses. Tema mängus on Gaoga võrreldes küll vähem artistlikku sära, kuid ta suudab publikut võluda kauni tooni ja mõtestatud fraseerimisega. Viimasel kontserdil kõlanud kolmest Artur Kapi palast oli kõige köitvam “Viimne piht”. See meie publikule suhteliselt tuntum teos kõlas aga seekord “uues kuues” — Vardo Rumesseni sobivalt diskreetses orkestreeringus (algselt on pala kirjutatud viiulile ja orelile). Kui uskuda festivali väliskülaliste ennustust, võiks “Viimne piht” plaadistamise järel kujuneda paljude maailma viiuldajate üheks meelispalaks (Artur Kapi kõigi kolme teose plaadistamine saigi teoks kontserdile järgnenud päeval).

Reekviem

Meie rahvuslikul leinapäeval kõlanud Tubina “Ave Mariat” ja “Reekviemi langenud sõdurite mälestuseks” tõstaksin Viienda sümfoonia ja viiulikontserdi ettekannete kõrval — või isegi ees — esile kui festivali emotsionaalset kõrgpunkti. Tubina reekviem, see omamoodi “Eesti sõjareekviem” on dramaatiline, kuid samas väga intiimne teos, mis puudutab lähedalt iga eestlase hinge. Eesti Rahvusmeeskoori (koormeister Ants Soots) ja TTÜ meeskoori (Jüri Rent) ühendatud jõud vastasid maestro Neeme Järvi soovidele ülimalt täpselt ja tundlikult. Reekviemi ettekanne algas ootamatult kuiva retsiteerimisega, mis oli kahtlemata taotluslik ja tõi Henrik Visnapuu sõnad selgelt iga kuulajani. Järgmistest fraasidest kostis juba ka kantileensemaid lamento-intonatsioone. Järvi näitas end kogu reekviemi ettekande jooksul ülimalt meisterliku vokaalmuusika tõlgendajana: iga sõna, iga mõte kõlas kordumatu nüansiga, sai väga täpselt muusikasse “tõlgitud”, samas ei kadunud suurem tervik kordagi silmist. Kõige vapustavam oli sõnalis-muusikalise draama areng reekviemi teises osas “Sõduri matus”. Kogu ettekande vältel andsid endast parima organist Piret Aidulo ning noored löökpillimängijad Anto Õnnis ja Vambola Krigul. Samuti heal tasemel trompetisolisti Mart Kivi vedasid paaris kohas närvid alt. Vähem meeldis lüürilist “Sõduri ema” laulnud Riina Airenne, kelle hääl mõjus väsinult, sisuline tõlgendus jäi aga kuidagi väliseks.

Kuidas edasi?

Eestis korraldatakse üsna palju muusikafestivale, kuid ükski senistest pole seadnud eesmärgiks sümfoonilise muusika ning eesti ja XX sajandi muusika klassika väärtustamist, nagu seda tegi festival “Eduard Tubin ja tema aeg”. Kõik Tallinnas esinenud muusikud ja paljud väliskülalised (Eino Tubin Türgist, tuntud muusikakriitik Martin Anderson Inglismaalt, Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia kauaaegne peasekretär Hans Åstrand Rootsist jmt) kiitsid festivali ideed ning soovitasid selle muuta regulaarseks. Omaette küsimus on selleks vahendite leidmine, mis ei ole aga käesoleva kirjatöö teema. Loodan vaid, et Eduard Tubina Ühingu ja Eesti Kontserdi hästi alanud koostöö jätkub. Kaugemas perspektiivis on veel huvitav märkida, et eesti muusika ammused sõbrad ja toetajad Martin Anderson ja Hans Åstrand pakkusid välja mõtte valitsusvälisest katusorganisatsioonist, mis näiteks “kaubamärgi” Musica Estoniae all tegeleks püsiväärtusega eesti muusika kirjastamise, salvestamise ja kontsertidel propageerimisega, taotledes raha Brüsselist, UNESCOlt, erafirmadelt jm.

Muidugi korraldatakse muusikaüritusi eelkõige publikule. Lõppenud festival veenis, et “Tubina aeg” jõuab tasapisi kätte ka kontserdikülastajate laiema ringi jaoks. Maruline aplaus ja jalgade trampimine, mis vallandus pärast Kolmanda ja Viienda sümfoonia või viiulikontserdi ettekandeid, peaks selles veenma ka kõige paadunumaid skeptikuid.