EDUARD TUBINA JA VELJO TORMISE KIRJAVAHETUS

Korrastades Veljo Tormise arhiivi Teatri- ja Muusikamuuseumis, äratasid tähelepanu Eduard Tubina kirjad aastaist 1975—1978, nende juures oli ka kolm vastuskirjade mustandit Tormiselt. Õnneks osutusid kättesaadavateks ka Tormise kirjade originaalid (asuvad Vardo Rumesseni isiklikus arhiivis/valduses).

Veljo Tormise kokkupuude Eduard Tubina loominguga algas 1946. aasta suvel, kui Vladimir Alumäe mängis Tubina Esimest viiulikontserti (ERSOt juhatas Roman Matsov). Eesti muusika sellisel tasemel oli noorele Tormisele väga vastuvõetav ja muljet avaldav. Järgmine kokkupuude Tubina muusikaga oli pärast Moskva konservatooriumi lõpetamist. 21. septembril 1956 toimus “Estonia” kontserdisaalis Tubina Viienda sümfoonia (1946) esiettekanne Eestis (dir Sergei Prohhorov). Saanud Ameerikas elavalt onult Viienda sümfoonia partituuri, tutvustas Tormis teost ka Georgi Sviridovile ja oma lemmikõpetajale Moskva konservatooriumis, Juri Fortunatovile, kellest sai Tubina loomingu tuline austaja. Fortunatovi initsiatiivil ilmus 1966. aastal Moskvas kirjastuse “Muzõka” väljaandel Tubina Viienda sümfoonia partituur, mis oli — aega ja helilooja emigrandiseisust arvestades — üsna suur ime.

Hilisemail aastail sõlmusid Tubina ja Tormise vahel usalduslikud sõprussidemed. Harvadel kokkusaamistel oli neil palju loominguasju arutada.

Nii Tubina kui ka Tormise kirjad on kirjutatud käsitsi, mõlema helilooja käekiri on selge ja hõlpsasti loetav. Autorite kirjaviis on muutmata.

Lugeja peab aga teadma, et nõukogude aastatel tuli välismaaga kirjavahetust pidaval inimesel kaaluda hoolikalt iga sõna, sest kirja loeti enne adressaadini jõudmist “vastavates asutustes” kaua ja liigagi põhjalikult. Siit ka mõnikord pikemate kommentaaride vajadus.

14. juuni 2001 Tiia Järg

Handen, 14. 3. 75

Kallis kolleeg!

Tänan Regilaulude¹ eest! On väga põnev raamat ja olen seda juba mitu korda kaanest kaaneni läbi sorinud. Mul on, nagu teate, väga erinev seisukoht selle ala suhtes: olen seda puhast rahvalaulu allikat senini kasutanud oma äranägemise järele, vahest isegi Bartóki järeleaimates, Teile on see materjal aga algolukorras kõige lähedam. Kuid nüüd tahaksin Teie arvamist ühes asjas lähemalt teada, ja see on küsimus, mille lahendamine on küllaltki raske. See on nimelt see vana probleem skandeerimise kohta.

Teie ütlete, et “skandeerimine on reeglipärane,… regilaulule omane; mitteskandeerimine on erijuhuseline ja isikupärane.” Kas see on põhiliselt nii? Minu arvates on just mitteskandeerimine rohkem reeglipärane, see esineb naistetoonis, töö- ja tavandilauludes ja üldse jutustavates ning lüürilistes regilauludes, kus, nagu H. Tampere² ütleb: “… laululises esituses, mis on enamasti kõnest aeglasem, tasanduvad tunduvalt silpide pikkussuhted” ja: “Laulmisel jäi seetõttu nn daktülo-trohheilistes värssides valitsema enamasti normaalne sõnarõhk” (tema “Eesti Rahvalaule viisidega” I, lhk. 14). Kui aga laulu, s.o meloodia muusikaline rõhk pääses mõjule, nagu näit. “trallitavates” lauludes (meestetoon), (või ka suuremalt osalt kiigelauludes) tekkis kohe ka skandeerimine. Oma raamatus olete jätnud mitteskandeerimise vabaks, nimetades seda “erijuhuseliseks” ja “isikupäraseks”. Muidugi oli ja on see ka isikupärane, kuid kas ei oleks mõne laulu juures pidanud siiski äramärkima “mitte skandeerides”, just lüüriliste, aeglase iseloomuga viiside puhul? — Ka J. Zeiger³ omas raamatus käsitleb mitmesuguseid meetrilisi ühikuid (v. “Süllabiline rütmiprintsiip” j.n.e.) ja rajab kogu oma uurimistöö mitteskandeerimisele.

Ülaltooduga ei taha ma muidugi midagi muud kui ainult Teie arvamist selle probleemi kohta teada saada. Isiklikult arvan, et mitteskandeerimine rikastab meie rahvaviisi tohutute nüanssidega, teeb selle paendlikuks ja mitmekesiseks-üllatavaks, kuna skandeerimine omakorda, kus see esineb, annab rahvaviisile arhailise värvi.

Teile edaspidiseks kõigeparemat soovides

Südamlikkude tervitustega

E. Tubin

P. S. Üks eesti hällilaul, mis-ei mäleta millises-kogus: Kas pole tore!?

E. T.

Äiu, äiu, maimu-kene,

15. IV 1975

Lugupeetud maestro!

Teie kiri tegi suurt rõõmu! Ta näitas tegelikku ja tõelist huvi regilaulu vastu ning sügavat asjatundlikkust, mis ei olegi nii sage nähtus — enamasti on kolleegid üsna ükskõiksed.

Erinevus meie suhtumises on vist selles, et Teie näete regilaulus muusikalise või n.ö. intonatsioonilise materjali allikat, mind aga huvitavad praegu struktuurid ning kunstilise kogumõju mehhanismid, mis regilaulus peituvad. Sellest ka huvi süsteemsuse, sealhulgas ka skansiooni vastu. Eessõnas on kasutatud sõnavormi skandeerimine. See tegusõna oma agressiivsusega (ka kõlalt!) suunab aga mõtte veidi kõrvale. Me ei taotle “Regilauliku” lauludes erilist rõhutamist, rütmi raiumist vms. Tuleb ära unustada omal ajal meelierutanud diskussioon skandeerimise ümber regivärsilise rahvalaulu lugemisel (mis iseenesest on absurdne, sest neid tekste pole algselt iialgi loetud!). Mõtlen skandeerimise all ennem ehk seda omavahelist “mänglemist”, mis tekib värsi- ja sõnarütmi lahkuminekul (võimalik, et selline arutlemine ei vasta teaduslikkuse nõuetele ega kannata kriitikat). Laulmisel on igatahes jällegi oma seaduspärasused ja nii võibki juhtuda, et igaüks kuuleb ühes ja samas laulus nimelt seda, mis talle meeldib. Selge, sihilik skandeerimine, s.o. värsirütmi eriline rõhutamine esineb tõesti peamiselt teatud kindlates zanrides, nagu õigesti märgite oma kirjas. Tegelikkuses on sageli nii, et värsi- ja sõnarõhkude summeerumisel tekib ühtlane süllaabiline rida:

Värss l l l l

+

sõna l l (l) l l

kokku= l l l l l l l

kes see tõi sõ- ja sõ- numi

see tul- gu mi- nult kü- sima

Kui siia lisandub veel pikalt väljapeetud lõpusilp, siis ongi kõik silbid rõhulised! (Valitud on muidugi markantsemad näited.)

Muide, eriti sellistel juhtudel on H. Tampere oma de?ifreeringutes (ja sellest tulenevalt ka teoreetilistes järeldustes) sageli mitteskandeerimise kasuks eksinud, olen seda mõnikord originaalsalvestusi kuulates täheldanud. Nähtavasti oleneb tõesti palju sellest, mida keegi tahab kuulda või näha.

Tõsi on ka see, et regilaulu vorm on oma eksisteerimise viimastel aegadel sõnarõhulise luule mõjul tunduvalt moondunud.

Niisiis, asi pole mitte ühe või teise laulmisviisi esinemissageduses ega silpide nii või teisiti rõhutamises, vaid süsteemis, üldprintsiibis, millele saab põhimõtteliselt allutada eranditult kõik läänemere-soome regivärsid. Olenemata sellest, kuidas neid lauldi igal antud juhul.

Teine samasugune üldprintsiip on värsikordus, mis viitab vahelduvale laulmisele kahe ühiku poolt. Ka see ei olene sellest, kas üleskirjutajale ettelaulnud üksiklaulik kordas värsse või mitte. Põhimõtteliselt on see igal juhul võimalik.

Ja see ongi läänemeresoome regilaulu imepäraseim omadus — kõiki tekste võib (põhimõtteliselt) laulda kõikide viisidega (ka sellega, mida oma kirja lõpus nii toredasti tsiteerite)! See on minu arust absoluutne regilaulu vormel. Just see vormel võimaldaski meil koostada esimese “Regilaulu” vihiku. Sest ta annab kätte lähtepositsioonid, nõudmata mitteskandeerimist või üksilaulmisest tulenevate nüansside ja võimaluste esiletoomist. (Vahemärkusena: mitteskandeeriva esituse üks võluvamaid jooni on iseloomulike viisikäikude “horisontaalne” nihkumine viisis vastavalt sõnarõhkudele erinevates värssides.) Laulikus me seda ei taotlenud. Seda polekski võimalik meie poolt rakendatud süsteemis esitada, sest siis poleks meie ees laulik, vaid solfedzoharjutuste kogu! Mitteskandeerivat, voolavat, süllaabilist laulmist ongi eeldatud nende viiside puhul, kus taktijooned puuduvad. Nootide grupeerimine on eeskätt tehniline võte viisi kooskõlastamiseks sõnadega. Nähtavasti oleks pidanud seda põhjalikumalt selgitama. Teie märkus on teretulnud.

Mõtlen, et rahvale on oma kultuuri kõige olulisemate juurte ja allikate äratundmist ehk rohkemgi vaja kui ennemuistsete eeslauljate või nüüdisaegsete heliloojate nüansirikkaid interpretatsioone. Nii oli ka lauliku koostamise mõte laiem puhtmuusikalisest ideest.

Teid südamest tänades ja tervitades

Veljo Tormis

Handen, 1. mail 1975

Kallis kolleeg!

Tänan toreda, sisuka kirja eest! Mulle sai mõnigi asi palju selgemaks ja saan Teie seisukohast nüüd selgesti aru. Kuid ikkagi jääb mulle H. Tampere de?ifreering eeskujulikuks — olgugi et arvate teda “sageli mitteskandeerimise kasuks eksinud” olevat — nagu seda on Bartóki ja Kodily de?ifreeringud ungari rahvaviiside puhul, kust ka Tampere on minuteades eeskuju saanud.

Minu mõttelõnga pani elavalt tööle Teie lause, et “kõiki tekste (regilaulu-) võib laulda kõikide viisidega”. Miks mitte?! Tuletame meelde mida Stravinsky ütles kord: “Muusika on selleks liiga paendumatu et sellega midagi kujutada.” Ja tõepoolest, kui võtaksime näit. Händeli ja Bachi oratooriumid ja kirjutaksime neile uue teksti, nad kõlaksid sama toredalt! Või kui mõtleme Mozarti Requiemile: “Tuba mirum…” andis ta baritoni soolole peaaegu et armsa meloodiaga, mida sekundeerib tromboon. Kas ta aimas et pole mingit võimalustki kujutada “Tuba mirum”!? Muidugi oleme kinni traditsioonides et teatud viisile kuulub alla teatud tekst, kuid kas need on igakord üksteisega nii väga seotud? Mõtlen isegi et oleks aeg R. Wagneri “Ring’ile”⁴ alla kirjutada uus tekst, sest see mida Wagner kirjutas, on nii paroodiliselt vaene igasugusest luulest. Või ongi just selletõttu Wagneri muusika nii sugereerivalt mõjuv, et tekst ei mängi mingit osa? Ja tõepoolest ei mängi, sest seda pole üldse kuulda, sellest ei saa aru ja seda lauldakse igalpool ainult originaalkeeles. On ju ka täiesti vale, kui öeldakse et see ja see helilooja “viisistas” selle ja selle teksti. Kas ta siis rohkem ei teinudki kui “viisistas”? — Muusika liigub oma sisemise loogika järele, tekst oma järele, neid kokku sulatada ei saa. Kuuleme hea muusika puhul kõigepealt muusikat, halva muusika puhul aga teksti.

Selline neutraalne muusika nagu rahvalaul kannab muidugi igat teksti ja selles on Teil täiesti õigus. Aga… aga… Kas on siiski ühe rõõmsameelse kiigelaulu viisiga sobiv laulda tõsist töölaulu teksti? Muidugi võib, ja kui sellega ära harjume siis sobib ka selline kombinatsioon. Kõik oleneb sellest, kuidas me harjume.

Võibolla tunduvad mu mõtted nende probleemide üle olevat natuke “metsikud”, ent sestsaadik kui lugesin Stravinsky ülaltsiteeritud lauset, hakkas ka minus midagi käärima, kuni olen jõudnud nüüd niikaugele. Olen katseks kuulanud kõiksugu programm-muusikat, et lõpuks taibata et seal pole midagi tegemist kujutlustega ettenähtud teksti järele, kõige rohkem vast teatud liiki muusikaga, mis teksti läbilugemise järele juhib meeleolule, mis vastab teksti mõttele — “aed vihma käes”, “õhtune rahu”, “äike”, “öine ratsutamine” jne Kui programmi pole käepärast, jääb väga küsitavaks mida helilooja on tahtnud kujutada; kui muusikas seesmine loogika on kindel ja hea, kuulan kõigepealt seda ja tunnen sellest rõõmu.

Noja, need on probleemid, neid võib ükskõik kui pikalt ja põhjalikult arutada. Võibolla tulen kunagi Eestisse, siis leidub kindlasti aega Teiega pikemalt nendest rääkida.

Teile kõige paremat soovides

Teie E. Tubin

4. juuni 1975

Lugupeetud maestro,

Minu vastus hilineb veidi, sest olin maikuus väikesel reisil, ja kirjad käivad niigi aeglaselt. Mul on hea meel selle väikese dialoogi üle, mida “Regilaulik” on põhjustanud. Teie mõtteavaldust romantismi programminaiivsuste üle lugesin rõõmuga. Eks nende vastu astunud Stravinski välja ka oma loominguga. Romantilised arusaamad on liiga sügavalt juurdunud, segavad klassikalise muusika mõistmist ning on ka kõige europotsentristlikumad, vaatamata oma sagedastele eksootikataotlustele (või ehk just selle tõttu).

Regilaulude puhul on asi nii, et need viisid on oma konstruktsiooni poolest loodud sõnu kandma, seega muusikalisest küljest täiesti abstraktsed ning võibolla isegi mõttetud. Sageli on raske nende kohta üldse väita, et nad on rõõmsameelsed või üldse millegi-meelsed. Esimene pähetulnud “ebasobivuse” näide oleks “Ema haual” tüüpilise “rõõmsailmelise” lõikuslaulu viisiga +isegi refrään “elele” (Tampere IV, lk. 89, vaadake ka järgnevaid näiteid lk. 90, 92, 93). Muidugi, enamasti nad siiski sobivad ka meeleolult, või on siis täiesti neutraalsed.

Tegeldes selle materjaliga ei ole ma seega eeskätt “muusikant”, vaid tont teab kes! Ega mul erilisi mõttekaaslasi oma “tsunftis” polegi, rohkem on neid kas kirjanike, folkloristide, teatritegijate või koorijuhtide seas. Olen nagu mingi usutaganeja või partisan!

Tampere töösse suhtun täie lugupidamise ja austusega ning arvan, et see peab olema aluseks meie folkloristika arengule ning et see ühtlasi annab õiguse edasi mõelda, sest miski tõde või teadmine pole lõplik. (Muide, ungarlased olidki vahepeal just sellepärast veidi kimpu jäänud, et nad ei julgenud Kodilyst ja Bartókist edasi näha ja mõelda, — olen sellest ungari noorema põlve folkloristidelt kuulnud.)

Rõõm oleks Teid jälle kodumaal⁵ näha, et siis ka sellest kõigest vestelda.

Parimat soovides

Teie V. Tormis

Tallinnas 19. II 1976

Armas maestro!

Meenutan sügava hingerahuldusega Sinu harmoonilist ja päikeselist kodu ning seal veedetud päeva.⁶

Saadan üheaegselt selle kirjaga mõned noodid. Neis leidub parandusi ja märkusi. “Tasase maa laul” on ilmunud (eestikeelse tekstiga) ka soome väljaandes “Eestiläisiä mieskuorolauluja” I (Edition Fazer, Helsinki 1972). Sama väljaande II jaos ilmub peatselt sari “Vastla laulud” (“Eesti kalendrilauludest”). Muide, vihikus “Meestelaulud” (ütlesid selle endal olevat) leidub ka üks tõsisem lugu — “Teomehe-laul “. Veel teadmiseks: Eric Ericsoni “Orfei Drängaritel” on kavas “Meie varjud” ning kavva võtmisel “Kolm mul oli kaunist sõna”.

Loodame peatselt Tallinnas näha — usun, et 10. Sümfoonia⁷ ning “Kosjasõidulaulud”⁸ (esiettekandes) peaksid seda siinviibimist kaunistama. Aga eks see olene rohkem Filharmooniast ja Neeme Järvist.

Sügav kummardus Sinu abikaasa ees ning südamlik tänutervitus talle!

Jällenägemiseni

Veljo Tormis

Handen,

4. 3. 76

Kallis kolleeg,

Tänan Sind nootide ja kirjade eest! Nüüd on mul materjali enam-vähem küllalt järgmise koorikontserdi⁹ jaoks, kui Sa veel täiendaks seda nekruti lugu¹⁰ (väga vaimukalt tehtud!) selle laiendatud codaga. Arvan et saame hakkama Vastla lauludega¹¹ ka. Kuid veel on üks palve Sulle. Kui Sa paluks Gustavi¹² et ta laseks saata mulle Kreegi — oli see nüüd Hiiu süit¹³ või Muhu süit? Samuti võtaks kavasse ühe R. Lätte¹⁴ laulu — kes on R. Lätte? Biograafilises leksikonis¹⁵ “Eesti heliloojad” on temast kaunis vähe. Igal juhul mulle ta meeldib, tal on seda õiget soont.

Selle väikese, lihtsa Õhtulaulu kirjutasin 20 aasta eest — 1955, kui sain 50 a. vanaks. Nimelt tolleaegne Göteborgi eesti segakoor (enam ei eksisteeri) saatis mulle toreda kingituse — hõbedase sigareti karbi (laual hoida) ja selle tänutäheks kirjutasin nim. laulu neile. Hiljem sai see säetud mees- ja ka naiskoorile. Midagi erilist laulus ju pole, võibolla mõjub oma lihtsusega.

Mu abikaasa on juba üle nädala haiglas [- - -], tuleb arvatavasti kerge operatsioon [- - -].

Olengi kõik südamepealt ära rääkinud. Muidugi tahaks sõita Tallinna ja sõidame ka, kui sellest kontserdist 10-da sümfooniaga midagi välja peaks tulema.

Seniks kõigeparemat Sulle ja perele

Sinu E. Tubin

Tallinnas

13. III 1976

Hea sõber!

Kõigepealt on selles ümbrikus palju tervist ja paranemissoove Su armsale abikaasale. Mingu kõik hästi, et saaksite maikuu alguse hea enesetunde ja tervise juures koos Tallinnas veeta! Muide, saatsin oma naise 5. märtsil haiglasse pimesooleoperatsioonile. Osutus, et oli juba kriitiline moment. [- - -]

Teiseks leiad siit ümbrikust soovitud lõputaktid nekruti põgenemise loole. Olen ise Kuusalu kihelkonnast pärit ja võin kinnitada, et tekstis loeteldud kõrtsid on vana Narva maantee ääres (praegu tegutseb uus sirge magistraal) kõik olemas olnud. Mõnede müürid praegugi alles. Koogil isegi silt küljes: Koogi kauplus. Paljud kohanimed on ka praegu tarvitusel, mitmed aga juba maakaardilt kadunud või uutega asendunud. Nii et Tondi oli ka Narva maanteel Lasnamäe peal olemas, mitte ainult Pärnu maanteel teises linna ääres.

Kreegi laulude kogu, kus “6 laulu Hiiumaalt” sees, lubas Sulle saata Kuno Areng. Lättele ütlesin Su hinnangu edasi, mis meest väga rõõmustas. Raimond Lätte on õige virk muusikakirjutaja, on proovinud paljusid zanre, rohkem teinud koorilaule, romansse, estraadilaule, rahvaviisiseadeid. Mõnikord on eklektilisevõitu ja kipub mõne eeskuju moodi olema, teinekord tulevad jälle ilusad terviklikud lood. Töötab toimetajana riikliku kirjastuse muusikaväljaannete juures. Palusin, et ta veel mõned oma palad Sulle saadaks. Muide, Mati Kuulberg¹⁶ on hiljuti ühe väga hea tükiga maha saanud: Sonaat kahele klaverile. Tema looming on vahepeal pettumust valmistanud, kuna ta paljutõotavalt konservatooriumi lõpetas. Ehk leiab ta nüüd end tõeliselt.

Loodetavasti saavad Sind veel mõned noored kolleegid (Sumera, Kangro) rõõmustama, kui siin nende teoseid kuuled. Meie kõik aga rõõmustaksime Sinu ja Su muusika üle 6. mai kontserdil.¹⁷ See kuupäev esialgu filharmoonia plaanis on.

Loodangi siis kõige paremat jällenägemist.

Sinu Veljo Tormis

Tallinnas

11. jaan. 1977

Head sõbrad,

Saadan siin veel mõned jäädvustatud hetked möödunud kevadest.¹⁸ Mu poeg ongi sügisest tööl fotograafina ja ringijuhina Pioneeride Majas, teeb ka teatrifotosid “Sirbile ja Vasarale”. Kavatseb elukutseliseks hakata (on muusika kui eriala sinnapaika saatnud). Nii võin nüüd uhkustada — olen sellega Tubini vääriliseks saanud¹⁹ ja julgen juba ka ehk tema kõrvale seista!

Minagi olen sel suvel rohkem laiselnud kui tavaliselt. Lisaks Bulgaariale käisin juulis veel Ungaris Debreceni rahvusvahelisel koorifestivalil. Oli põnev. Mitmekümne väliskoori seas paistsid silma ameerika-ungarlased, filipiinlased ja Stockholmi St. Jacobi-koor. Kõige mõjuvam aga oli ungari kooride ühtlaselt kõrge tase (tegu oli muidugi võistluseks eriti treenitud kavadega, aga ikkagi!).

Sügisepoole tegelesin oma maamaja juurde (Kullamäe külas Kuusalu kihelkonna idapiiril²⁰ Soome lahe ääres) garaazi ehitamisega. Mul on ju maastikuauto (jeep), sellega vedasin ise materjali jne. Selle eest, milline lust on praeguse sügava lumega otse koduõue künka otsa välja põrutada või metsast oma küttepuid ise ära tuua! Jõuludest saadik püsib imeilus ilm, ei taha linnas ollagi (ja ei olegi suurt). Püüan nüüd end töö otstarbeks rohkem kokku võtta, vaja ära teha ammu plaanitsetud ingeri ja vepsa rahvalaulusarjad. Luban sinna vähem glissandosid teha!

Soovin jaksu tööks ja tegemisteks ning tervitan teid sinna kõrgele järvekaldale, silmade ees püsimas kaunis Handeni talvemaastik.²¹

Teie Veljo Tormis

Handen, 23. 2. 77

Kallis sõber,

Olen juba tükk aega plaanitsenud Sulle kirjutada, aga kuna ma väga laisk olen, siis see venis ja venis. Täna sain tõuke: A. Mikk saatis mulle “Soome-ugri rahvaste muusikapärandist” ja siis ma mõelsin kohe Sinu peale — Sul ju ka üks uus raamat²² valminud, nagu “Sirbist” lugesin; küll mitme mehe peale kokku seatud, aga huvitav ikkagi, või veelgi enam, kuidas seda väljendada. Tegemist on nimelt ka rahvaviisidega kusagilt põhjapoolt kandist — see oleks mulle nagu kompvekk ja passiks hästi kokku ülalnim. raamatuga. Need viisid on ju, nagu ma aru saan, väga ürgsed ja koguni natuke sarnased eesti rahvaviisidega. Ole siis nii hea, võta vaevaks ja saada mulle see raamat. Sepp²³ tasub Sulle kulud ära. Ja mina olen tänulik.

5ndal veebruaril laulsime Sinu Vastla laule. Koorile meeldivad need väga ja ka publik võttis väga hästi vastu. Ainult vana Viisimaa²⁴ norib ajalehes et olevat liiga moodsad — aga niisugust juttu on alati kuulda olnud; võtame Hanslickist²⁵ peale (Wagneri kohta) ja kõik meie ajalugu on täis selliseid valeotsuseid, mis midagi ei loe. Igatahes seekord oli edu suur ja jäin kooriga ka enam-vähem täiesti rahule, mis puutub ettekandesse. Mehed võtsid endid kokku ja näit. amatöörkooride põlist viga — vajumist — ei tulnud kusagil ette, isegi mitte “Lina loitsimise”²⁶ laulmisel! — Lubasid oma kirjas et kirjutad midagi veel, mitte niipalju glissandodega — aga ära pane meiesuguse juttu palju tähele, glissando on väga ilus parajal kohal! Kui valmib midagi meeskoorile, paluks väga saata ka siiapoole üks eksemplar.

Nii et muudkui saada ja saada — soovime koos abikaasaga Sulle ja perele palju edu ja head tervist!

Sinu E. Tubin

Andekale pojale suur tänu heade fotode eest ja palju edu edaspidiseks.

Handen, 6. 5. 77

Kallis sõber,

Südamlik aitäh Sulle saadetiste eest! “Raua needmise” oled tõesti briljantselt kirjutanud! Sama maksab ka järgmise, meeskoori laulu²⁷ kohta, kuid seda me siin küll ei suuda ära laulda, koor on liig harimatu selliste asjade jaoks. Kuidas Sa nii pessimistliku teksti peale tulid? On seda lauldud RAMi poolt?

Aga mis mul tõesti südame soojaks teeb, on “Lahemaa vanad laulud”! Kui täpselt ja õieti need on välja kujundatud! Ei ühtegi # ega b võtmes, kui seda viis ei nõua, ei ühtegi ilmaaegset ⁴/₈! Rütm nõtke ja paenduv — just nii peabki minu kehva arusaamise järele rahvalaulu välja andma, siis on neist kasu! Näpud hakkasid kohe sügelema ja esimesel silmapilgul jäid kinni mitme loo juurde, näit. “Haned kadunud” (lhk 145):

tuli iseenesest. Kohe tekkis plaan teha üht süiti klaverile, kuid — üks suurem asi on pooleli ees²⁸ ja tahan enne sellega hakkama saada. Siis aga kohe!

Toredat ja viljarikast suve Sulle ja Su perele soovides

Sinu E. Tubin

16. VI 77

Oli meeldiv sõnumeid saada, muljeid kuulda. On eriline heameel ja rahuldustunne sel puhul, et ooper nüüd lõpuks siin on.²⁹

Suur tänu meelespidamise eest ja parimad soovid suveks.

Õnne sünnipäevaks!

Tõnu. Veljo Tormis

Teie pere külalislahkusest jäi soe tunne hinge!

Lea

Handen, 20 sept. 1978

Kallis sõber,

Nagu näed, saadan Sulle mõningaid mälestuskilde Stockholmis olemisest ja huvitavate loengute³⁰ pidamisest. Ole nii hea ja anna südamlikkude tervitustega edasi Mr. Räätsale³¹ tema osa.

Sulle ja perele meie poolt palju tervisi, head tööindu ja üldse kõike, kõik head soovides

Sinu E. Tubin

Võibolla näeme kunagi talvel, kui olud ja ilmad lubavad.

Haapse-Kullamäel

7. 11 1979

Armas maestro!

Viimasel ajal on kaks tunduvat põhjust olnud, et Sulle kirjutada, aga tervislik seisukord on takistuseks olnud. Mitte küll otseses mõttes — et kõrge palavik ja käed värisevad! — aga sellest tekitatud meeleolude tõttu.

Siis saime kuulda Sinu peatsest siiasõidust. Kirjutamisel polnud seega enam mõtet, kuna kirjad meie suurelt kodumaalt käivad teadaolevalt aegamööda. Seejärel selgus mu suureks kurvastuseks, et Sinu siinolek³² satub ühte minu viibimisega loomingumajas³³, mille olin ammu tellinud (see on kuu aega härraslikes tingimustes, omaette majas, praktiliselt tasuta elamist, millest ära öelda oleks narrus). Niisiis jäi üle ikkagi kirja teel Sind ja Su armast abikaasat tervitada!

Need kaks algul nimetatud põhjust aga olid Sinu suurteoste ettekanded, esiteks “Reigi õpetaja” (seoses Irdi juubeliga) ja paar nädalat hiljem X sümfoonia.³⁴

Esimese puhul tekkis tahtmine Sind hoiatada liigsete lootuste eest, sest “Vanemuises” on praegu täielik tenoritepõud ja peaosa mängib draamanäitleja. See on siiski antud tingimustes õige väljapääs, kuna koorisolistid ei saa osaga ei vokaalselt ega sisuliselt hakkama. Igatahes väärib tunnustust ooperi äralavastamise fakt ise. Vähemalt mingit aimu Sinu muusika erilisest sisutihedusest ja absoluutsest lavalikkusest ikka saab. Estoonlased võivad ju nina kirtsutada, kui teised nende endi majas nende endi tellitud teost mängivad!³⁵

Teine sündmus oli aga minu arusaamist mööda täiuslikkusele väga lähedal. Oli tunda, et Neeme oli hästi tööd teinud ja orkester mängis täie andumusega. Pärast Neeme Järvi hilisemaid avaldusi, millest Sa küllap juba kuulnud oled, sai see 1. oktoobri kontsert tagantjärele erilise tähendusevarjundi. Meile Leaga hakkas see Sinu teos küll väga südame ja hinge külge kinni. Ma olin ju ette valmistatud helilindi kuulamisega Sinu enda kodus, aga seal ehk segas autori juuresolek! Võib olla on see just “lahusolekumuusika”, nii sügavalt leinalik on ta tundetoon ja nii südantahistavalt kõlab sarvede hüüd — nagu tervitus või kutse kaugelt…

Andesta, et sentimentaalseks muutusin, aga peale ealiste põhjuste on süüdi ikka ka Sinu muusika.

Jäin seda kirjutades mõtlema oma vana õpetaja ja sõbra Fortunatovi³⁶ peale, kes endist viisi ja väsimatult eesti muusikat ja eeskätt Sind oma seminarikavades hoiab. Iga Su uus teos on talle olnud pühapäevaks. Ma ei usu, et maailmas on teist inimest, kes (peale Sinu enda) Su muusikat nii hästi tervikuna tunneks ja mõistaks. Kohtun temaga Moskvas juba 11. skp. Ja viin kaasa sümfoonia kontserdiülesvõtte, aga mida pole, see on partituur…

Sellises nukras meeleolus selle kirja Sulle lähetan ja soovin, et Sul koos abikaasaga oleks kodumaal hea ja rõõmus viibida ning et me ikkagi kokku saame mõni teine kord! Mu naine lisab suusõnal, kui midagi ütlemata jäi.

Ole hästi!

Veljo T.

Lugupeetud

Maestro Eduard Tubin

Lubage Teid õnnitleda Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu muusikasektsiooni nimel ja isiklikult enda poolt Rootsi muusikaakadeemia liikmeks valimise puhul.³⁷ Soovime Teile tugevat tervist ja head töölusti meie muusika rikastamisel.

Veljo Tormis³⁸

Handen

16. dets. 1982

Kallid Lea ja Veljo Tormis

Soovin Teile valgeid jõule ja head uut aastat. Tänan kaastunde avalduse eest. Eedi on vaevast lahti, aga mina ägisen koorma all. Terveks ta poleks saanud. XI sümfooniast sai valmis ainult esimene osa. Haiglas ütles, et peas on ülejäänud viimse noodini kõik selge, ainult näpp ei pea pliiatsit. Lepime sellega, mida ta meile andis — ja seda on väga palju.

Olge vahvad ja tehke palju ilusat tööd.

Sõpruses Teie

Erika Tubin³⁹

Kommentaarid

¹ “Regilaulik”. Koostanud Ülo Tedre ja Veljo Tormis., “Eesti Raamat”, Tln 1975.

² Herbert Tampere (1909—1975) — rahvaluuleteadlane, kelle koostatud “Eesti rahvalaule viisidega” I—V ilmus aastail 1956—1965.

³ Juhan Zeiger (1897—1969) — helilooja, rahvamuusika uurija: “Eesti rahvaviisid” Tln, 1934; “Rahva muusikalise loomingu aluseid ja traditsioone” Tln, 1970.

⁴ Richard Wagner (1813—1883), tetraloogia “Der Ring des Nibelungen” (“Nibelungide sõrmus”).

⁵ Eduard Tubin külastas Eestit esimest korda (pärast põgenemist 1944. aastal) 1961. aastal. Veljo Tormis kohtus Eduard Tubinaga esmakordselt 9. detsembril “Vanemuise” teatris Aleksandr Šteini draama “Ookean” etendusel (Tormise muusikaga). 10. detsembril oli Tubina balleti “Kratt” etendus, millega tähistati Ida Urbeli 60. sünnipäeva.

⁶ Veljo Tormis ja Vladimir Beekman viibisid 10.—17. veebruaril 1976 Rootsis Nõukogude Rahukaitsekomitee esindajatena. Tormis külastas Tubinat tema kodus Handenis Stockholmi äärelinnas.

⁷ Tubina Kümnenda sümfoonia (1973) kodumaine esiettekanne lükkus tookord edasi.

⁸ “Kosjasõidulaulud” baritonile ja orkestrile (1975).

⁹ 1976. aasta jaanuaris asus Tubin uuesti juhatama Stockholmi Eesti Meeskoori.

¹⁰ Veljo Tormise “Nekruti põgenemine Tallinna Toompealt koju Kuusallu” (rahvaluule, seadnud Ülo Tedre) meeskoorile (1969) — oli algselt lühema lõpuga.

¹¹ “Vastlalaulud” — meeskooritsükkel Tormise “Eesti kalendrilauludest” (1967).

¹² Gustav Ernesaks (1908—1993).

¹³ Cyrillus Kreek (1889—1962), “Kuus laulu Hiiumaalt” meeskoorile (1947), esiettekanne 5. novembril 1960 (RAM; Uno Järvela).

¹⁴ Raimond Lätte (1931—1997) töötas kirjastuses “Eesti Raamat” muusikatoimetajana.

¹⁵ Eesti heliloojad ja muusikateadlased. “Eesti Raamat”, Tln, 1966.

¹⁶ Mati Kuulbergi (1947—2001) Sonaat kahele klaverile (1976) sai järgmisel aastal muusikaalase aastapreemia.

¹⁷ 6. mail 1976 “Estonia” kontserdisaalis toimunud kontserdi kavas olid Üheksas sümfoonia ja Klaverikontsertiino (solist Ada Kuuseoks). Dirigeeris Neeme Järvi. Kohal viibis Eduard Tubin koos abikaasaga.

¹⁸ 4. mail 1976 kohtus Tubin Heliloojate Liidu liikmetega ja kuulas uuemat eesti muusikat. Õhtul külastasid Erika ja Eduard Tubin Veljo Tormist tema kodus. Tõnu Tormis tegi sellest õhtust pilte.

¹⁹ Teatavasti oli Eduard Tubina poeg Eino tegev fotograafina.

²⁰ Veljo Tormise “näpuviga” — peab olema “läänepiiril”.

²¹ Vaade Tubina korteri rõdult — vt Veljo Tormise tehtud fotot (veebr. 1976).

²² “Lahemaa vanad laulud”. Koost R. Mirov. I. Rüütel, V. Tormis. “Eesti Raamat”, Tln, 1977.

²³ Raimond Sepp (1917—1989) — vioolamängija, Eduard Tubina sõber Tartu päevilt ja esindaja Eestis.

²⁴ Aarne Viisimaa (1898—1989) — laulja.

²⁵ Eduard Hanslick (1825—1904) — muusikateadlane ja –kriitik, kes oli nn puhta muusika pooldaja ja eitas programmilist muusikat.

²⁶ Veljo Tormise “Vastlalaulude” II osa.

²⁷ Tõenäoliselt on jutt Tormise “Maarjamaa ballaadist” (J. Kaplinski) meeskoorile (1969), mille esiettekanne toimus 14. novembril 1969 (RAM; Olev Oja).

²⁸ Juunis orkestreeris Tubin ballaadi “Ylermi”. Mõtles ta seda?

²⁹ Jutt on Tubina ooperi “Reigi õpetaja” autoripoolse esitusloa andmisest Kaarel Irdile ja tõenäoliselt partituuri kättesaamisest. Ird kohtus Tubinaga Stockholmis 1977. aasta kevadel, selle kohtumise juures oli Lea Tormis.

³⁰ Veljo Tormis esines loengutega Stockholmi ülikooli Soome Instituudis 6. septembril 1978 ja Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias.

³¹ Eduard Tubin saatis fotod kohtumisest Kuninglikus Muusikaakadeemias ka Jaan Räätsale.

³² Tubin viibis koos abikaasaga Tallinnas 1979. aasta novembris, kuulas Heliloojate Liidus oma X sümfoonia helisalvestist, mis oli tehtud 1. oktoobril 1979.

³³ Veljo Tormis sõitis Staraja Ruzasse kirjutama ballettkantaati “Eesti ballaadid” (esietendus 27. juulil 1980 “Estonias”).

³⁴ “Reigi õpetaja” (1971) esietendus “Vanemuise” teatris alles 10. juunil 1979. Autor viibis “Vanemuise” külalisetendusel “Estonias” 16. novembril 1979. See jäi Tubina viimaseks külaskäiguks kodumaale.

³⁵ ENSV Kultuuriministeeriumi ja EKP KK ametnikud Veera Ojamaa ja Boriss Parsadanjan keelasid ära “Reigi õpetaja” lavaletoomise “Estonias”, sellele keelule teatrijuhtkond ka kuuletus.

³⁶ Juri Fortunatov (1911—1998) — Moskva konservatooriumi orkestratsiooniprofessor, luges aastakümneid orkestristiilide ajaloo kursust, milles pühendas erilist tähelepanu Eduard Tubina loomingule. (Sellest vt TMK, nr 7 “Muusikarüütel Juri Fortunatov”). Fortunatov oli Tubinaga kirjavahetuses.

³⁷ Tubin valiti Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia auliikmeks 15. mail 1982.

³⁸ Kiri on kirjutatud kirjutusmasinal, kuupäev puudub. Veljo Tormise allkiri on võltsitud — Tormis nägi seda kirja esmakordselt juunis 2001. Kentsakas, et VEKSA ei pidanud paljuks Eduard Tubinat õnnitleda, aga pidas paljuks Veljo Tormist sellest teavitada.

³⁹ Erika Tubin (1916—1983) — Eduard Tubina lesk.