50 AASTAT BAYREUTHI PEREMEHENA

Sellist unikaalset tööjuubelit tähistab tänavu Bayreuthi Pidumängude kunstiline juht Wolfgang Wagner. Ta on sündinud 30. augustil 1919. aastal Bayreuthis, õppinud eraviisiliselt muusikat ja olnud lavastaja assistent nii Bayreuthis kui ka Berliini Riigiooperis (kuni 1944. aastani). Kui Bayreuthi ooperifestival 1951. aastal sõjahaavadest paraneval Saksamaal taas tegevust alustas, hakkas neid pidumänge juhtima Wolfgang Wagner koos oma noorema venna Wielandiga. Pärast venna surma 1966. aastal jäid aga nii majanduslikud kui ka kunstilised mured juba ainuüksi Wolfgangi õlgadele ning nii on ta kuni tänase päevani aidanud elus hoida ja edasi arendada neid traditsioone, mida tema vanaisa Richard Wagner Bayreuthi unikaalse teatrimaja avamisega 1876. aastal oma ooperiloomingu esitamise ette seadis.

Selles, et auväärne Meister nüüd ka Eestimaale Wagneri vaimustust süstima tuli, on kõige suuremad teened rahvusvahelise Richard Wagneri Ühingu aseesimehel Eva Märtson-Wilsonil, kes juba mitmete aastate vältel on siin korraldanud seminare meie noortele lauljatele ning aidanud asutada ka Wagneri ühinguid nii Tallinnas kui Tartus. Enne seda aga kui Paul Mägi 18. mail asus “Estonia” kontserdisaalis juhatama suurt “Wagnerigalat”, oli meie publikul võimalus kohtuda silmast silma Wolfgang Wagneriga ning selle vestluse ettevalmistamise ja läbiviimisega seotud küsimused-vastused on siin kokkusurutult jõudnud ka meie ajakirja veergudele.

XXX

Richard Wagner oli erakordselt jõuline ja värvikas isiksus. Kas teie käes on mõni reliikvia maestrole kuulunud esemetest?

Minu vanaisa ei teinud testamenti, millega oma pärandust jagada. Tema ehitatud kodu, villa Wahnfried, sai sõja lõpupäevadel pommitabamuse. Oli valus vaadata, kuidas ameerika sõdurid, kes Wagnerist midagi ei teadnud, maja taga aias tema haua ümber laulsid ja õlut jõid. Kui me hakkasime keldrit kiviprahist puhastama, leidsin ma rusude vahelt vanaisa prillid, mis on mul tänaseni alles. (Nad on samasugused, kui oleme harjunud Bertolt Brechti fotodel nägema.)

Minu isa kätte jäid kunagi hinnalised mansetinööbid, mida oli Richard Wagnerile kinkinud kuningas Ludwig II. Isa kaotas ühe nendest ära ja kui allesjäänud nööp kord minu kätte jõudis, oskasin mina hiljem sellegi ära kaotada…

Teie vanaema oli Cosima Wagner — Franz Liszti tütar. Kui ta 1930. aastal suri, olite kümneaastane. Mida te temast mäletate?

Minu vanaema suri ju üheksakümne kolme aastasena. Loomulikult polnud ta tervis sel ajal enam hea ning põhiliselt hoolitsesid tema eest tütred, minu tädid. Mäletan teda lamamas suurel diivanil ja ka seda, et tema mõtted olid enamikus suunatud minevikku — elu kaunimatesse aastatesse. Meie tegime vahetevahel aga ikkagi oma lastetempe: näpistasime ta jalgu või sikutasime teda juustest, et vanaema reaktsiooni proovida. Kui minu isa Siegfried Wagner kontsertreisidelt koju jõudis ja pikemalt võis Bayreuthis olla, võttis ta sageli mõne lapse endaga Cosima Wagneri voodi juurde kaasa, ja sel ajal kui vanaema minevikumälestusi heietas või tukkuma jäi, õpetas isa meid malet mängima.

Bayreuthi Pidumängud on olnud nagu Wagneri suguvõsa perefirma. Pärast Richard Wagneri surma juhtis festivali tema lesk Cosima Wagner, teie isa Siegfried Wagneri surma järel vedas aastatel 1931—1944 seda ettevõtmist tema lesk Winifred. Millisena te mäletate oma ema?

Pidumängude juhina oli ta väga resoluutne naine. Kuid emana järgis ta nii vanaisa kui ka minu isa põhimõtet, et lapsi ei tohi vägisi painutada. Huvid peavad avalduma loomulikul viisil ja kui need huvid on õiged, siis aegamööda omandavad nad ka vajaliku sügavuse. Ühtegi last ei püütud eelistada. Aasta enne isa surma tegid minu vanemad ühise testamendi, milles kõikidele lastele määrati oma annete väljaarendamiseks võrdne osa. Loomulikult lootsid nad salamisi, et keegi neist ikkagi ennast Bayreuthile pühendab.

Teie vanaisa oli helilooja, teie isa on dirigeerimise kõrvalt kirjutanud 14 ooperit. Kas ka teie olete komponeerimisega tegelnud?

Ei minul ega mu vennal Wielandil pole selleks vajadust ega soovi olnud. Kui Richard Wagneri ja minu isa Siegfried Wagneri loomingule juurde arvata ka meie perekonnaga seotud Franz Liszti helitööd, siis ühe suguvõsa jaoks peaks muusikat olema loodud juba piisavalt.

Mis oli esimene ooper, mida te Bayreuthis lavastasite?

“Lohengrin” 1953. aastal. Kaks eelnevat aastat oli kulunud peamiselt organisatoorsetele probleemidele: kust leida raha, kuidas uuendada teatri tehnilist poolt, kust leida sobivad solistid, kuidas näiteks 2500 pillimehe hulgast välja valida need kõige paremad jne. Me tahtsime vennaga, et õigetel kohtadel istuksid õiged inimesed.

Kas selle viiekümne tegevusaasta jooksul olete Bayreuthis ära lavastanud kõik Wagneri ooperid?

Jah, kõik peale kolme noorusajal loodud ooperi, mis pidumängude repertuaari ei kuulu. “Nibelungide sõrmust” olen lavastanud kahel korral, “Nürnbergi meisterlauljaid” koguni kolmel korral. Praeguseks hetkeks on minu lavastustest mängukavva jäänud “Nürnbergi meisterlauljad” ning “Parsifal”.

Milline Wagneri ooper teile kõige enam meeldib? Miks?

See ooper, millega ma parasjagu tegelen. Kuid mulle pole oluline üks või teine ooper eraldi, vaid see loominguline protsess, mida ma võin jälgida näiteks “Lendavast Hollandlasest“ kuni “Parsifalini” välja. Kuidas on muutunud ja arenenud Wagneri väljendusvahendid ning tema mõttelaad.

Tänavu möödub 125 aastat Bayreuthi Pidumängude algusest. Millised ooperid on kavas sellel aastal?

Ühtegi uuslavastust plaanis ei ole. Kuid Bayreuthi traditsioonide kohaselt leiab alati aset repertuaaris olevate teoste lihvimine; leitakse uusi aspekte, süvendatakse lavastuslikke ja muusikalisi kontseptsioone. Mängukavas on sellel aastal muidugi “Nibelungide sõrmus”, lisaks veel “Parsifal”, “Nürnbergi meisterlauljad” ja “Lohengrin”.

Kes dirigeerib ootamatult surnud Giuseppe Sinopoli asemel “Nibelungide sõrmuse” etendusi?

Adam Fischer.

On ta ka varem Bayreuthis juhatanud?

Ei. Kuid ükskord tuleb ju alustada. See on loomulikult suur väljakutse, kuid ma olen veendunud, et nii inimese kui muusikuna saab ta selle ülesandega hakkama.

On olemas mõiste “Wagneri laulja”. Milliseid nõudeid see ühele vokalistile esitab?

Et ta hästi laulaks! Näiteks hea Siegfriedi osa esitaja võib suurepäraselt ka Taminot laulda. Ta ei pea olema hiiglasuure häälega — see mulje on jäänud Wagneri ooperite ettekandmiselt halva akustikaga teatrites või mittemõistlike dirigentide puhul (sellieid on ju ka olemas). Bayreuthis neid probleeme õnneks ei ole.

Kuid igal juhul peab ta väga hästi teksti artikuleerima, peab süvenema Wagneri taotlustesse ja pühenduma sellele missioonile täielikult. Ei saa laulda täna ühte stiili ja homme teist — tulemuseks on pealiskaudsus mõlemal juhul.

Kui raske või kerge on Wagneri teksti artikuleerida nendel lauljatel, kelle emakeel ei ole saksa keel?

Itaallastel võrdlemisi raske, kuna nende keeles domineerivad vokaalid, saksa keeles aga konsonandid. Seevastu hispaania keeles on olemas nn kurguhäälikud (ilmselt kokkupuudetest araabia maailmaga), mistõttu neil on saksa keeles hõlpsam laulda.

Heaks näiteks on siinkohal Placido Domingo osalemine Wagneri ooperites. Rõõmsalt on mind ka üllatanud jaapanlased oma saksa keeles laulmise oskusega.

Tänapäeval esitatakse enamikus maades Wagneri oopereid saksa keeles. Aga ka rahvuskeeltes laulmine ei ole ju kuhugi kadunud. Kui Londoni Covent Garden’is lähevad Wagneri teosed saksa keeles, siis samas linnas inglise rahvusooperis lauldakse samu teoseid inglise keeles. Millises teises keeles esitatud Wagneri ooper on teile kõige naljakamana tundunud?

Inglise keelest oli siin juba juttu. Kuid mulle meenub veel üks “Lohengrini” esitus Budapestis. Ungarikeelsesse etendusse pidi haigestunud tenori asemele ootamatult sisse hüppama saksa solist ning see kahes keeles toimunud ooper jääb küll kauaks meelde.

Lisaks ooperitele on Wagner jätnud meile ka suure kirjanduslik-teoreetilise pärandi (“Kunst ja revolutsioon”, “Ooper ja draama”, “Dirigeerimisest” jne). Mida te nendest töödest olulisemaks peate?

Olles suur ooperireformaator, püüdis Wagner oma printsiipe loomulikult ka kirjasõnas põhjendada. Noores põlves vaimustus ta mitmetest erinevatest suundadest ja oli ka poliitiliselt mõjutatud. Tema ideaaliks oli nn Gesamtkunstwerk (ühiskunstiteos), milles kõik ooperi koostisosad pidid omama võrdset kaalu. Kuid praktilises loomisprotsessis läksid ka tema puhul sõnad nii mõnigi kord tegudest lahku. Minu vanaema Cosima Wagner olevat kord küsinud dirigent Hans Richterilt, kes juhatas ju “Nibelungide sõrmuse” esimesi ettekandeid Bayreuthis 1876. aastal, et mida tema arvab Wagneri kirjutistest. Richter vastanud: “Üks Wagneri partituur on mulle palju rohkem meele järgi.”

1985. aastal lavastasite taastatud Dresdeni Semperoper’is “Nürnbergi meisterlauljad”. Oli see mõnes mõttes tänukummardus arhitekt Gottfried Semperile, kes on ju kavandanud ka Bayreuthi teatri?

Võib ka nii öelda, kuid Dresden mängis samuti Wagneri elus küllaltki olulist osa. Just selles linnas esietendusid nii “Rienzi”, “Lendav Hollandlane” kui ka “Tannhäuser”.

Lisaks oli mul juba varem tekkinud väga hea loominguline kontakt mitme tolleaegse DDRi lauljaga (Theo Adam, Peter Schreier jt), kes just tänu Bayreuthis esinemistele olid saanud võimaluse mängida ka teistes läänemaailma teatrites.

Teile peab lugupidamist avaldama veel sellegi eest, et kutsusite Bayreuthi lavastama näiteks Harry Kupferi või Patrice Chéreau, kelle lavastuslaad erineb ju tunduvalt sellest suunast, mida teie aastate jooksul oma vennaga Bayreuthis viljelesite.

See oli üks Bayreuthi Pidumängude edasiarendamise ja värskendamise kavadest.

Peab lisama, et mitte kõik külastajad ei võtnud Chéreau “Nibelungide sõrmuse” esietendust heatahtlikult vastu, kuid aasta hiljem oli suhtumine juba kardinaalselt muutunud. Muidugi oli selleks ajaks ka esitused ise nii kontseptsioonilt kui ka tehniliselt teostuselt tunduvalt viimistletumad.

Aastate möödumisel oleme üha sagedamini püüdnud rõhutada sedagi aspekti, et Wagneri ooperites käsitletud teemad ei ole seotud mitte ainult saksa kultuuri või ajalooga, vaid nad on loomulik osa üldinimlikest probleemidest.

Bayreuthis on juba Wagneri päevilt teatud tavad (näiteks iga vaatuse vahel on tunniajane paus, mille jooksul külastajad saavad rahulikult vestelda, jalutada pargis, käia söömas jne). Mida öeldakse aga kolleegidele enne esietendust?

Lihtsalt “toi-toi-toi” ja sülitatakse kolm korda kergelt õla peale. Tänada selle eest ei tohi, muidu läheb etendus nurja.

XXX

Meie omakorda hõikasime vestluse lõpul Wolfgang Wagnerile tänutäheks estoonlaste kombel “kriuhh-va-tsiuhh” ja loodame väga, et kunagi võime Eestimaal sedasama teha ka mõne Wagneri ooperi uuslavastuse puhul.

Vestelnud ARNE MIKK