VASTAB ARVO VOLMER

Kuidas sügis on läinud?

Hooaeg algas 23. augustil Berliini Konzerthaus’is Berliini Sümfoonikutega. Saal oli publikut täis ja kontsert võeti väga hästi vastu. Edasi lendasin Münsterisse, kus juhatasin sealset ooperiorkestrit. Oktoobri lõpul olin Jenas, siis oli põhiteosena kavas Brahmsi Kolmas sümfoonia. Nende vahele jäi veel kahenädalane aeg Oulus, üks salvestus Rootsis Helsingborgi orkestriga ja kontsert. Helsingborgis dirigeerisin novembris veel Hindemithi, natuke Mozartit ja taani muusikat. Aasta lõpul on kontserdid Moskvas, jõulu ajal Peterburis, ja kuna Neeme Järvi ütles tervislikel põhjustel ära “Joonase lähetamise” Pariisis, teen mina seda seal detsembris Champs-Élysée teatris rahvusvahelise solistide koosseisuga, kaastegevad on veel Orchestre National de France ja Prantsuse raadio koorid. See on hirmus huvitav, kuigi kultuuriline taust Tobiase muusika esitamiseks on absoluutselt vale — aga see ongi just intrigeeriv ja näis, kuidas läheb.

Praegu oled “põhikohaga” Oulus?

Oulu kammerorkestri juures olen juba 1994. aasta sügisest. Siis oli orkestri koosseisus 53 inimest, nüüd on neid 55 ja järgmisel aastal saame vist veel kaks kohta juurde — see on ju päris hea.

ERSOga olid seotud üksteist aastat, neist kaheksa peadirigendina. Kus sa nende aastate jooksul ise jõudsid juhatamas käia?

Göteborgis, Stockholmis, Helsingis, pisitasa tuli juurde Saksamaa, Holland, Šveits, Portugal, Iisrael… Peterburis olen käinud paar korda ja mõned korrad Moskvas. Kuna olin regulaarselt ERSOga seotud, pidin ära ütlema väga paljudest pakkumistest. Võib-olla oleksin üksi jõudnud ise kaugemale. Nüüd, kus mul on n-ö pidevat vastutust vähem, tuleb ette ka niisuguseid nädalaid, mil mul ei ole tööd, aga seda aega pole palju.

Millal sa üldse muusika juurde jõudsid, kas hakkasid juba maast madalast klaverit mängima?

Ei hakanud nii väga maast madalast — lastemuusikakooli läksin kolmandas klassis. Aga vanaema oli mind enne natukene juba õpetanud ja koguni mõned lood said maha toksitud.

Vanaema oli muusik?

Vanaema oli apteeker. Ta õppis kolmekümnendatel aastatel konservatooriumis, aga jättis selle päeva pealt pooleli, tegi kannapöörde ja läks Tartusse farmaatsiat õppima. Tema mängis elu lõpuni klaverit paremini kui mina.

Teised peres klaverit ei mänginud?

Ei mänginud. Vanaisa oli maal kooliõpetaja, tema pidi küll kõike tegema. Vanaisast jäi järele viiul ja ma hakkasin seda kääksutama. Täiskasvanult ikka. Kolleegid on siin paar korda ette näidanud, aga ega ma üle viie tunni pole võtnud.

Nii et lasteaias ei tahtnud suureks muusikuks saada?

Ei tahtnud. Siis ma tahtsin suureks sportlaseks saada. Käisin Pirital purjespordi ringis purjetamas. Vend käis juba enne ja tal läks hästi, arvasin, et mul peab ka hästi minema ja ühe võistluse ma ikka võitsin ära ka. Olin siis nii kümne-üheteistkümneaastane.

Muusikasse tulid siis “läbi klaveri”?

Jah. Narva maantee lastemuusikakoolis sattusin Veera Lensini juurde klaveri erialale.

Kui 21. keskkoolis kaheksa klassi läbi sain, tuli otsustada, mis edasi saab. Asi kippus ikka vaikselt muusika poole. Käisin siis aga lastemuusikakooli kuuendas klassis, kuid selle kooli saab lõpetada seitsme aastaga. Muusikakeskkoolis öeldi kohe, et niisuguse klaverimängu tasemega nad mind ei võta, oleksin pidanud üldainetes veel kord kaheksandasse klassi minema ja seda ma ei tahtnud. Ega ma kõige selle spordi kõrval ei olnud ju nii väga usin klaveriharjutaja ka. Sain Lensinilt nahutada küll, aga ta tegi seda omal vaiksel moel…

Purjetamine käis kuni keskkoolini välja, kogu aeg.

Koolis sa veel dirigeerimisele ei mõelnud?

Ei! Siis polnud aimugi, mis asi see on. See mõte tekkis mul hoopis hiljem. Siis oli juba ka kooli lõpp lähedal ja pidin hakkama otsuseid tegema, et kas vanemate eeskujul TPIsse ehitusinseneriks või Tartusse — või hoopiski muusika alale. Veera Lensin oli mulle juba varem rääkinud “oma poistest”; need tema “poisid” olid Kuno Areng, Olev Oja ja Arvo Ratassepp.

Nii et dirigeerimise idee tuli hoopis Veera Lensinilt?

Tont teab, kuidas see nüüd täpselt tuli, aga võib-olla sealt ka. Lensini kaudu sai igatahes Arvo Ratassepaga ühendust võetud. Konservatooriumi minnes oli vaja ka veel harmooniat osata, mida ma polnud päevagi õppinud. Käisin aasta aega Harri Otsa juures tundides, solfedzot sai ka natuke harjutatud. Siis tuli veel dirigeerida. Käisin mitu korda Ratassepa juures konsultatsioonis, juhatasin “Hakkame, mehed, minema” ja Tšaikovski “Notševala tutška”. See oli muidugi naljakas.

Kas huvitav ka?

Muidugi oli huvitav, ja uus! Ja natuke imelik. Ei tulnud ju selle pealegi, et võiks niisugust asja teha, et kogu aeg vehid kätega — see oli nagu avalikult pükste maha laskmine.

Alguses oli päris koomiline, aga eks ma harjusin ära.

Alustasid konservatooriumis 1980. aastal koorijuhina Olev Oja juhendamisel. Millal jõudsid orkestridirigeerimiseni?

Olev Oja juhtis kohe esimesel kursusel niisugusele võimalusele tähelepanu. Vello Pähn käis juba siis Roman Matsovi juures dirigeerimistundides, tema oli aga viiendal kursusel, kui mina esimesel olin. See liin tundus mulle küll alguses täieliku utoopiana, mõtlesin, et las ma tulen hakatuseks oma üldharidusliku kooli taustalt muusikamaailma sisse. Aga kõik haakus kuidagi, tundsin ennast kohe õiges kohas olevat.

Matsovi juures hakkasid tihedamini käima…

…teisel kursusel või esimese kursuse lõpul. Matsov oli väga erudeeritud inimene, ta juhtis kogu aeg tähelepanu sellele, mida peaks uurima ja mida tegema, aga seda kõike nii suures mahus ma loomulikult ei jõudnud. Ega ta dirigeerimistehnikat otseselt ei õpetanud, juhtis rohkem tähelepanu paljudele asjadele, mis on minu jaoks siiamaani väga tähtsad, näiteks et mitte ainult zestikuleerida pole vaja, vaid selle sisse tuleks ka ikka mingi mõte panna.

Samal ajal olin Olev Oja juures ikka edasi ja tema püüdis küll tehnikaga tegelda. Ta toetas ka igati mu orkestrivärgi õppimist ja laskis suurvorme juhatada, koorilaule tegime vähe. Kolmandast kursusest võttis Oja mind RAMi juurde ja katsus ikka sokutada juhatama saatega asju. Seal oli näiteks üks Schuberti kava, paar teost ka instrumentaalsaatega. Lõpmatult tore asi oli “Gesang der Geister über den Wasser” (“Vaimude laul vete kohal”) — madalad keelpillid viooladest allapoole, tõeliselt vahva teos, mida harva kuuleb. Seda tegin kontsertidel ka, Schubertit üldse mitmeid kordi.

Ühe aasta töötasin Kaljuste kooris ka — hooajal 1981/82 laulsin kammerkooris esimest tenorit. See oli äärmiselt huvitav, sest Tõnul on väga hea dramaturgiline muusikanägemus, kuidas asja huvitavaks teha. Seal ma õppisin täitsa palju ja sain selgeks, mis on oluline ja mis vähem oluline. Peaaegu kõik on oluline! Ja sageli tuleb ette, et sul on suhteliselt lihtne muusikaline tekstuur, kuid kui tahta sellest tõeliselt suurepärast teost teha, osutub vähem oluline selles olulisemaks kui oluline.

Kas sel ajal hakkasid tasapisi juba orkestreid ka juhatama? Konservatooriumis oli ju juba siis orkester.

Ma sain esimese proovi juhatada vist teise kursuse lõpul, ja see oli Haydni 104. sümfoonia. Mäletan selle tunnet esimeste taktide ajal — täiesti võimatu! Tulebki välja nii, nagu peab!

Konservatooriumi sümfooniaorkestrit juhatasin suhteliselt episoodiliselt. Valmistasin ette mitmeid kavasid, näiteks Igor Bezrodnõile ühe Mozarti sümfoonia ja Schumanni Viiulikontserdi. See harvamängitav teos on siiamaani mu lemmik. Ega seal väga palju võimalusi juhatada olnud, sest üliõpilastega peaksid töötama ikka professionaalid ja dirigeerimisõpilased ei tohiks oma eriala õppida teiste üliõpilaste kulul. Selline orkester on ikka üliõpilastele orkestrimängu õpetamiseks.

Mind aitas palju Vello Pähn. Olime suured sõbrad, kuulasime koos palju muusikat, vehkisime käega ja ta juhtis tähelepanu sellele, kui halvasti ma ikka vehin. Siis ma veel väga palju ei teadnud taktikepi kasutamisest, Vello aga oli juba saavutanud hea kontakti Peeter Liljega ja läks varsti pärast lõpetamist Peterburi edasi õppima.

Sinu esimene orkester?

Minu esimene orkester oli Muusikakeskkooli sümfooniaorkester, meil olid Tallinnas 1985. aastal kontserdidki. Tegelesin sellega aasta aega ja oleksin teinud ka edasi, kui ma poleks ka Peterburi läinud.

Kas ERSO tuli ka tudengiajal?

ERSO tuli palju hiljem. Olev Oja jõulisel soovitusel ja Eri Klasi heatahtlikkusest võeti mind 1985. aastal “Estonia” teatrisse dirigendi assistendiks ja sama aasta kevadel juhatasin üliõpilasena ka esimest etendust — Händeli “Alcinat”. Konservatooriumi lõpetasin 1985. aasta kevadel ja siis oli mul teatris võimalik juba ka igasuguseid muid asju tasapisi tegema hakata, Näiteks Põldmäe “Raeooperit” Vello Pähna assistendina ja nii see vaikselt tuli. Ju ma ei olnud nii lootusetu.

1985. aastal oli ju veel kõrgkoolide lõpetajaile riiklik töölesuunamine?

Jaa, oli. Mind suunati Padise 8-klassilisse kooli, Tallinnast viiskümmend kilomeetrit. Tegelikult oleks ju võinud pidulikult suunata hoopis Nõukogude armeesse. Õpetasin Padise koolis viis aastat kannatlikult lapsi ja ootasin, et kell lihtsalt tiksuks. Eks ma olin muidugi väga halb muusikaõpetaja, see ei olnud mingi lustlik episood minu elus, mida meenutada tahaks.

Suunati ju kaheks aastaks, sina aga töötasid seal viis aastat?

Tuli olla redus Nõukogude armee eest. Afganistanis käis ju sõda! Koolis töötamine andis ajapikendust. Ma olen 1962. aastal sündinud ja pidin end varjama 27. või 28. eluaastani, see polnud siis veel täpselt selge. Koolitunnid sai panna reedele ja laupäevale. Praktiliselt kogu oma Peterburis õppimise aja töötasin seal — sõitsin pühapäeva õhtul rongiga Peterburi ja tulin sealt neljapäeva õhtul tagasi, et reedel ja laupäeval tunde anda. See oli füüsiliselt väga raske.

Enamik Eesti dirigente on Peterburis õppinud, ega sealne stuudium sinugi jaoks juhuslikult tulnud?

Ei tulnud. Peeter Lilje oli seal käinud ja Vello Pähn ka. Teadsin juba ammu, et pean seda tegema. See oli asi, mis minu arvates mulle sobis ja tuli hästi välja. Juba Tallinna konservatooriumi ajal käisin Peterburis tunde kuulamas, vaatasin, mis Mussin teeb, mis Jansonsid teevad. Uurisin sisseastumiseksamite nõudeid ja mul oli kindel plaan: nii kui õpingud Tallinnas läbi, kohe Peterburi, mitte aastat kaotada! Ja mul õnnestus sisse saada, kuigi konkurss oli jube ja vabariiklike kohtade süsteem oli just ära lõpetatud.

Kas teadsid seal kedagi õpetajaks tahta?

Tahtsin muidugi hirmsasti Jansonsite juurde, aga 1984. aastal Arv§ ds Jansons suri. Minna ainult M~ ris Jansonsi juurde ei tahtnud, sest ta oli tihti ära ja tema klass kidus. M~ risel läks Euroopas väga hästi, ta oli siis juba Oslo sümfooniaorkestri peadirigent. Mussini juurde ma ei tahtnud, sest “rullikesi ja rattakesi joonistada” on küll väga efektne, aga tegelikult tegeldakse tema klassis põhiliselt vaid n-ö pindlihvimisega.

Sain nii hästi sisse, viitega, et tohtisin endale ise juhendaja valida, ja see läks väga hästi. Ravil Martõnov õpetas ainult analüütiliselt — miks peab seda või teist tegema? miks siin või seal ei maksa teha aeglustust? jne. Dirigeerimistehnikast tema palju ei rääkinud. Ta oli ise suurepärane dirigent, omapärase tehnikaga, aga selle ma otsustasin kohe ära, et tema tehnikat ma ei taha, mulle meeldis Jansonsi oma — klassikaline euroopa tehnika, ei mingeid hiina võitluskunste ega “märgi unenägusid”.

Kas Martõnov leppis sellega?

Muidugi. Tal oli hea meel, me tulime suurepäraselt toime. Seal oli ka veel üks valgevene poiss, kes püüdis teistmoodi asja teha, aga ülejäänud tegid kõik täpselt nagu Martõnov. Tema enda puhul oli see kõik äärmiselt loomulik —, Ravil on tatarlane, looduslähedane ja osava füüsisega lühikest kasvu ja lühikeste kätega inimene, tal on lihtne õiendada oma pea kõrgusel või kõrgemal ja enda ümber. Aga kui tuleb pikkade kätega ja mitte väga paindlik eurooplane, kohmakas ja nurgeline, ning hakkab niimoodi vehkima, siis on see lihtsalt “küürakas” ja imelik. Ja ega tema tehnikasse puutunudki, ütles, et vaadake seda ise, mul on ükskõik, millega te näitate. Aga ma pean aru saama, mida te tahate.

Samal ajal kuulus tema printsiipide hulka ka näiteks see, et juhatamine peab olema heas mõttes show, visuaalselt jälgitav.

Peterburi konservatooriumi lõpetasid orkestridirigendina 1989. aastal. Kas olid selleks ajaks juba ERSO ees käinud?

Esimene kord ERSO ees oli “ERSO stuudiotund” raadios, 1987. aasta talvel, juhatasin Haydni 104. sümfooniat ja midagi veel.

Siis tuli esimene avalik sümfooniakontsert kas 4. või 5. novembril 1987. Kavas olid Berliozi “Rooma karneval”, Chopini Teine klaverikontsert Aleksandra Juozap nait -Eesmaaga ja Tšaikovski Kuues sümfoonia. Olin nii kriitiline, et hävitasin paar aastat hiljem selle kontserdi videolindi ära. Tegelikult oli seal ju ka palju huvitavat, mida nüüd oleks just põnev vaadata. Ka Verdi Reekviemi video hävitasin ära, kuigi juhatasin seda palju hiljem.

1989. aastal võeti mind ERSOsse tööle, üha rohkem tuli ülesandeid ja kontserte. Samal ajal dirigeerisin ka “Estonias” — “Pähklipurejat” ja kümmet viimast “Savoy balli” etendust. Juhatasin mitut modernballetti — “Nostalgia” Tubina Kuuenda sümfoonia muusikaga, Bartóki “Võlumandariini” jne. Massenet’ ooper “Manon” oli minu tükk, Verdi “Don Carlos”, Puccini “Boheem” jm.

Samal ajal õppisid ju veel Peterburis. Kuidas sinu õppetööst eemalviibimisse suhtuti?

Peterburis saadi sellest suurepäraselt aru, öeldi, las käib ja juhatab, see on ju kõige parem kool. Pärast tuleb tundi ja teeb õpetajaga veel asjad üle. Nii et selle peale vaadati seal väga hästi.

Kas sa Peterburis ka orkestri ette said?

Seal oli dirigentide orkester, mida sai juhatada. Aga ooperistuudio etendus jäi mul Peterburis tegemata. Öeldi, et te juhatate niikuinii Tallinnas, arvestame sellega. Tegelikult on kahju, et ei saanud seal dirigeerida, võib-olla oleksin endast üle tee Maria teatrisse mingi muljegi jätnud.

Kas 1989. aastal ERSOsse tööle tulles oli sul kindel nägemus, kuidas edasi minna?

Ei, algul oli lihtsalt tarvis tavapäraseid asju teha ja see muidugi pakkus suurt huvi — sümfoonia ju!

1989. aastal oli ERSOga üks töömahukas kontserdireis Moskvasse, mängisime Aleksei Ljubimovi nüüdismuusika festivalil. Silvestrovi sümfoonia läks puhkpillimängijate süül täiesti aia taha… Pärast tegime minu eestvõtmisel päris karme muutusi ja selline “õitseng” lõppes neil üsna kähku ära. Ei olnud lihtne seda läbi murda.

1989. aastal oli mul palju kavasid ja kui 1990. aastal valiti peadirigendiks Leo Krämer, oli see mulle mõnevõrra üllatuseks. Krämer lubas välissõite ja see oli aeg, kus kõik seda väga ootasid. Mina olin veel ju väga noor ka, sügisel sain kakskümmend seitse.

Kas 1993. aastal tuli ERSO peadirigendi staatus senise tegevuse loogilise jätkuna?

1993. aasta kevadel käisin Riias ja juhatasin Läti Kammerorkestrit — nemad tahtsid mind kunstiliseks juhiks. Olin just saanud kolmekümneseks ja vajasin laboratooriumi, kus ennast proovida, ise kavasid koostada. Andsin Riiga oma nõusoleku, aga terve suvi minuga eriti kontakti ei võetud. Kui sügisel tuli jutt ERSO peadirigendi ametist, kasutasin juhust, et lätlased oma asjaajamises korrektsed polnud, ja jätsin sinna minemata. Sümfooniaorkester oma puhkpillidega, pealegi Tallinnas, tundus mulle loomulikum.

Kuidas sa orkestri tööd planeerisid?

Ikka hooaja kaupa. Esimesel hooajal kleepisime direktor Ville Kellaga ise kahekesi hooaja kava kokku ja viisime ise trükki ka. Tellisime Hardi Volmerilt orkestri uue ilusa logo. Ja veel ERSO märk! Selle tulemine võttis küll aega, aga lõpuks ta tuli ja sai väga kena. Minult on seda mitmel pool maailmas endale küsitud, kui ma, märk rinnas, olen käinud. Märgikogujaid on ju palju ja sellel märgil on oma lugu, tal on samasugune väärtus nagu vanadel rahadel.

1990-ndate algus oli ju igapidi keeruline aeg. Raha oli vähe, publikut ka. Kas saite hakkama?

Siis tuli lihtsalt edasi elada. Meil ei olnud trompeteid, pidevalt oli üleval metsasarvede probleem. Ei saanud teha pööraselt raskeid kontserdikavu. Püüdsime siis, et oleks natukene “kergemat” ja natukene “raskemat” — minu arvates olid kavad huvitavad. Kontserdisarjade süsteem sai minu meelest päris õnnestunud. Kuigi seal oli ka vigu, tobedusi ja lapsikusi, on see jäänud siiamaani üheks suuremaks ettevõtmiseks.

Tegelikult ei olnud see kõik nii väga hull midagi. Raske oli küll ja ilmaski ei teadnud, mis tuleb. Me ei saanud õigeid kontakte välissolistidega, sest raha nende kinnimaksmiseks puudus. Need, kes olid nõus tulema, ei olnud piisavalt head.

Aga tasapisi hakkasime käima igasugustel toredatel festivalidel: Balti festival Stockholmis 1992 või 1993, “Europamusicale” 1993. aasta sügisel Münchenis, 1995 turnee Saksamaal.

Siis hakkasime minu jõulisel pealesurumisel ka rohkem muusikat salvestama. Orkestril oli selle koha pealt mingi vana rutiin sees, et ah, lähme peale ja teeme ära. See mõte, et salvestamine on üldjuhul palju nõudlikum kui tavaline töö ja et selle jaoks on tarvis piisavalt aega võtta, tuli alles orkestrantidele pähe istutada. Üks esimesi põhjalikke töid oli Kaljo Raidi Esimese sümfoonia salvestamine Eesti Raadio fondi. Olin enne kuulnud selle väga head salvestust Neeme Järviga firmale Chandos, sellest oli palju õppida. Aga selle sümfoonia jaoks on ka rohkem esitusvariante ja minu arvates oli see üks esimesi salvestusi, kus mul õnnestus tabada natukene salvestamise õiget mõtet — salvestada siis, kui on midagi lisada sellele, mis juba olemas. Kohe varsti salvestasime ka Raidi Teise sümfoonia, mis ei õnnestunud mitte kuidagi, selleks oli ka mitmeid põhjusi. Siis tuli jälle rida õnnestunud salvestisi: CD Mark Lubotski viiulisoologa, Eesti Poistekooriga, TPI meeskoori juubeliplaat ERSOga. Tubina sümfooniate salvestusprojekti poleks, kui ei oleks olnud vastavat kogemust.

Kas ERSO peadirigendiks olemise kõrval jõudsid “Estonia” teatris ka veel juhatada?

Teatris lõpetasin. Juhatasin küll veel mõnda üksikut asja, Puccini ooperitriptühhon “Õde Angelica”, “Mantel”, “Gianni Schicchi” 1996. aastal jäi viimaseks.

Siis tuli ooper ERSOga?

Esimene oli 1995. aastal Puccini “Turandot”. Oli veel hea aeg, saime teha koostööd “Estonia” ooperikooriga. See oli üks meeldejäävamaid asju — hea tenor ja sopran, kõik nagu päris. Täitsa ootamatu! Hirmus lust oli. Ooperit on ju ERSOga varem ka esitatud, Neeme Järvi tegi omal ajal näiteks Berliozi “Beatrice’i ja Benedicti”, mida ka teatris väga harva näeb, aga sellest oli palju aastaid möödas.

Tahtsid selle traditsiooniks muuta?

Jaa, eesmärk oli teha kevade poole üks kontsertetendus või muu suurem teos. 1996. aastal lõpetasime hooaja Mahleri Kaheksandaga, 1998 oli Debussy ooperi “Pelléas ja Mélisande” kontsertettekanne, aga siis hakkasid asjad juba lonkama. 1999. aasta kevadeks olid Wagneri “Nürnbergi meisterlauljate” noodidki juba tellitud, Riia kooriga kokku lepitud, aga see projekt osutus hetkel lihtsalt üle jõu käivaks — kuuetunnine ooper ja kakskümmend solisti!

Aga ooper Oulu orkestriga?

Oulu Linnaorkestril on kohustuseks üks ooperiprojekt aastas. Olen juhatanud kolme — Puccini “Toscat”, Madetoja “Juhat”, Stravinski “Elupõletaja tähelendu”, sel hooajal teen Puccini “Boheemi”.

Tallinnas oled ju ka ikka peadirigent — Eesti Muusikaakadeemia sümfooniaorkestrile?

EMA orkestrit juhendan teist aastat. See on üks väheseid Eesti muusikaüksusi, kus kontserdiplaanid on enam-vähem tehtud 2005. aastani. Enne, kui ERSOst ära läksin, suutsin nii kaugele jõuda, et rektor Peep Lassmann ja ERSO direktor Andres Siitan sõlmisid koostöölepingu. EMA orkester on nüüd mänginud kahel aastal suuri teoseid, mida muidu üksi poleks suutnud. Nii saabki kord aastas olema. Eelmisel hooajal juhatasin Šostakovitši Seitsmendat ja sel hooajal Bruckneri Kaheksandat sümfooniat. Kui noored juures on, tuleb sellesse asja mingi eriline energia — keegi ei taha ju end halvasti näidata.

Oluline on ka see, et ERSO on lubanud enda juures akadeemia dirigentidel eksameid teha. Praegu ma alles näen, kui kaval nipp see on! Varem tegid nad seda EMA orkestriga, aga üliõpilasorkester ei ole see orkester, mis peaks dirigente koolitama. Üliõpilaste dirigeerimiseksami tegemine ERSOga hakkas tegelikult juba mõni hea aasta tagasi. Orkestrit ju peetakse üleval maksumaksja rahaga ja ta peab olema aktiivne osaline kõikides sellistes asjades. Sellepärast soostusin ka orkestrite laulupeole viimise mõttega — see on koht, kus maksumaksjad saavad kõige selgemalt näha, mida nad üleval peavad. 2000. aastal tegime avakäigu. Arvan, et laulupidu kui eesti muusikaelus kindlasti väga väljapaistval kohal olev sündmus ei saa praegu enam kanda rahvusromantilist mõtet, millega kellegi vastu võidelda. Praegu ei ole vist kellegi vastu võidelda. Laulupeo funktsioon meie kultuuripildis on käesoleval ajal hoopis teine, see ei saa kaks päeva järjest olla rahvuslik ja liedertafel’lik.

Kust niisugune muutmise idee üldse tuli?

Laulupeo büroo tegi ideekavandite võistluse, mille võitis muusikaakadeemia koorijuhtimise kateedri tiim. Mina võtsin selle idee vastu, kuna olin siis ERSOga paaris. Ja kui ERSO läheb laulupeole, siis ma vaatan, et asi toimiks õigesti. Olid küll suured kahtlused, just professionaalsete orkestrite poolt: miks me peame sinna minema, see on ju isetegevuslaste värk! Ja nii edasi. See nõudis veenmist, et tuleb minna, ja lõppude lõpuks sai laulupeo esimese päeva kontsert väga tore. Kus peab orkester olema? Võimalust mööda ikka seal, kus teised inimesed teda näevad ja alati ei pea kontserdisaal see koht olema. Ma ei taha sellega öelda, et suured “platsikontserdid” on see koht, kus orkester peab rahvaga koos olema, aga mingisugune kuldne kesktee tuleks leida. Siis oleks orkester ka laiadele massidele kättesaadav, ja mitte ainult — nad saaksid aru, et see keeruline asi on tore ja huvitav.

Oled sa põhimõtteliselt “platsikontsertide” vastu?

Põhimõtteliselt ei ole, aga kui reklaam ütleb, et see on nüüd hooaja “kõigekõigem” sündmus, siis see muidugi tekitab minus võõristust. Laulupidu oli rahvuslik üritus, kus n-ö akadeemilisest zanrist mängiti eesti paremaid ja selle kõrvale välismaa tippteoseid, et oleks mitmekesisem. Aga me ei planeerinud seda üritust suve muusikaliseks tippsündmuseks. Laulupidu iseenesest on ju mitmetahuline nähtus — ta ei ole ainult puhtalt muusikaline, temas on ka muusika kaudu ühesolemise mõte. “Platsikontsertidel” niisugust mõtet eriti ei ole.

Kas oled ise “platsikontserte” juhatanud?

Eestis ainult heliloojate Kappide muusikapäevadel Suure-Jaanis.

Kuidas üldse rahvas tuleks kontserdisaali? Mida arvad näiteks lastekontsertidest?

Ma ei nimetakski neid lastekontsertideks. Ma olen viimasel ajal mõelnud, et teeme kontserdi vanavanematele, nende lastele ja lastelastele, aga mul ei õnnestu kuidagi kedagi veenda, ka Oulus mitte. Mingi joon peab olema, mis selle asja läbi viib. Tegime näiteks Raivo Järviga kontserdi, kus ta joonistas ja meie mängisime Saint-SaN nsi “Loomade karnevali”. Võtsime sinna veel Mussorgski tsüklist “Pildid näituselt” “loomi” juurde, Offenbachi kankaani ka kõrvale ja laiendasime viiekümneminutiseks kontserdiks. See oli päris põnev, sai ampsti! läbi ja kõik olid rahul, ka mängijad.

Ka “platsikontserdid” võivad publiku väga hästi saali tuua, kui saame seda haakida meie tavalise kontserdiga. Kiri te Kanawa toomine Pärnu “platsikontserdile” on iseenesest hea ja tore, aga kena oleks ta siis tuua ka kontserdisaali. Paljud inimesed tuleksid pärast seda platsi tõsisele kontserdile ka.

Jah, raha tuleb lugeda väga tähelepanelikult. Teha ühe väga kuulsa staari saalikontsert superkallite piletitega tähendab seda, et kontsert ei ole kättesaadav nendele, kes peaksid sellest õppima. Ja kui see on nende jaoks täiesti välistatud, siis tekibki küsimus, kas on mõtet finantsilise edu nimel riskeerida. Kontsertide korraldamine on niivõrd keeruline ja eks näe, kuidas selle asjaga meil siin Eestis hakkab olema. Kultuuri tarbimise vajadus meie õhukese kultuuriga ühiskonnal on siiski väga väike. Kultuur, mida meie tarbime, on rohkem materiaalne — autod, ilus disainitud mööbel, ilusad kallid riided. See on kahtlemata ka kultuur, aga n-ö kunstikultuuri tarbimiseks inimestel võimalusi nii palju ei ole.

Tänavusest hooajast on ERSO iseseisev kontserdiorgansatsioon. Seda tahtsid sina juba mõnda aega?

Muidugi tahtsin. Aga mul oli ka kogu aeg kerge kõhklus just nimelt finantsilise hakkamasaamise koha pealt. See masinavärk, mis tuli luua, nõudis julgust, mida tol hetkel orkestri juhtkonnal ei olnud. Mul on väga hea meel, et praegu see julgus on olemas.

Küsinud KAJA IRJAS