EESTI RIIKLIK SÜMFOONIAORKESTER 75

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester tähistab käesoleval hooajal 75. aastapäeva. Aastakümneid Eesti ainukese professionaalse sümfooniaorkestrina tegutsenud ERSO peadirigendid on olnud Olav Roots, Paul Karp, Roman Matsov, Neeme Järvi, Peeter Lilje, Leo Krämer (Saksamaa) ja Arvo Volmer, käesolevast hooajast — Nikolai Aleksejev (Venemaa). Lisaks eesti muusikutele on ERSOga koostööd teinud paljud nimekad välisdirigendid ja -solistid. Orkester on regulaarselt salvestanud muusikat Eesti Raadiole ning on lindistanud firmadele Alba Records, BIS, Antes Edition, Globe, Signum, Ondine, Finlandia Records, Consonant Works, Melodija jt. Peatselt ilmuv CD Sibeliuse muusikaga (dir Paavo Järvi) tõi juurde koostöö firmaga Virgin Classics. ERSOl on seljataga 38 välisreisi, lisaks arvukalt pikemaid ja lühemaid kontserditurneesid endistes Nõukogude Liidu vabariikides. Orkester on läbi aegade olnud suurim eesti sümfoonilise muusika esmaettekandja. Praegu kuulub ERSOsse 101 orkestranti ning ühel hooajal antakse keskmiselt 60 kontserti.

EILSEST TÄNASESSE REIN MÄLKSOO PILGU LÄBI

Missugune on praegu su ameti nimetus orkestri juures?

Orkestri mänedzer, sisuliselt direktori astetäitja. Seda orkestrivanema (vanasti öeldi — inspektor) tööd olen teinud pidevalt juba 1969. aastast saadik. Viis aastat ma enam ei mängi, nooremad tulevad peale. Nii et kolmkümmend kaks aastat. Enne mind oli orkestri inspektoriks Oleg Tjutrjumov. Mina lõpetasin konservatooriumi 1961, ERSOsse tulin viiuldajana 1965. aastal. Enne seda töötasin neli aastat “Vanemuise” orkestris. Nende nelja aastaga mängisin seal kokku 804 etendusel. Kui nüüd küsida, et kui palju on mul tulnud sümfooniakontsertidel mängida, siis selle kohta mul süstemaatilisi märkmeid ei ole, kuid arvan, et umbes 2000 ringis võiks olla neid õhtuid, mil tuli frakk või smoking selga panna.

Kui palju sa ERSOt enne seda olid näinud-kuulnud?

Viiulit hakkasin õppima Tartus 1948. aastal, olin siis kümneaastane, siis käis ka toonane Eesti Raadio sümfooniaorkester väga tihti Tartus kontserte andmas. Mul on väga hästi meeles üks 1948. aasta kontsert “Vanemuise” teatri saalis (end. Saksa teatris), Matsov juhatas ja Daniel ?afran oli solist. See oli kolm aastat pärast sõda ja mäletan, et valgus kustus korduvalt, sest elekter läks lihtsalt ära. Muusika jäi seisma, vahel kuni veerand tunniks. Ja kui valgus tagasi tuli, läks kontsert edasi. Matsov ise seda hiljem ei mäletanud, aga mina olin laps ja mulle jäi see meelde.

Number 17 ja lugu läks edasi?

Ju vist. Tihedamalt hakkasin neid kuulma aga juba viiekümnendatel aastatel, siis tuldi korduvalt Tartusse ja jäädi sinna isegi kolmeks päevaks. Tallinnast sõideti välja reedel, siis ei olnud veel seda teed, mis praegu, sõideti Piibe maanteed mööda Jõgeva kaudu ringi ja reis kestis tavaliselt kuus tundi. Laupäeva hommikul oli proov, laupäeva õhtul esimene kontsert, pühapäeva hommikul teine ja õhtul kell seitse või pool kaheksa kolmas kontsert. See tähendas kolme-nelja kava, tavaliselt kahe dirigendiga; kontserdid toimusid ülikooli aulas. Juhatasid Roman Matsov ja Sergei Prohhorov. Nii et Matsovit ma mäletan juba sellest ajast, kui ta oli kolmekümne kolme aastane. Viiekümnendatel olid ülikooli aula kontserdid puupüsti täis, piletit oli kohutavalt raske saada ja pärast esinemisi tabas orkestrit rõdult lillesadu. Dirigendile toodi lilli muidugi otse, kuid sageli visati temalegi neid rõdult. Kombeks oli mängida kolm-neli lisapala, sest aplausid olid nii tormilised. Sel ajal ei olnud veel televisiooni, heliplaate ei liikunud kuigi palju, rääkimata magnetofonidest,— elav muusika oli rahvale äärmiselt vajalik.

Samas olid ERSO Tallinna kontserdid mõnigi kord pooltühjad…

1950.—60-ndatel võis rääkida küll Tartu publiku näljast kontsertide järele, see oli aeg, mil “Vanemuise” orkester ei teinud ühtegi üritust. ERSO sümfooniakontserdid olid omas vallas ainukesed ja mul on ka meeles, kuidas neil aastail tuli RAM Tartusse ning pani kaheksa kontserti järjest ja kõik olid välja müüdud, kahe kuu pärast tulid uuesti ja jälle olid kaheksa kontserti välja müüdud. See näitab ikka toonast eriti suurt huvi kontserdielu vastu.

Kuidas sa ise ERSOsse said?

1965. aastal tulin “Vanemuise” orkestrist siia üle. Neeme Järvi oli juba peadirigent, paar korda pidin enne käima ette mängimas, komisjon kuulas üle ja otsustati, et kevadel võetakse mind orkestrisse. Mu viimane etendus Tartus oli 19. mail, Gounod’ “Faust”, öösel sõitsin Tallinna ja 20. mai hommikul kell üheksa oli juba ERSO proov. Tundsin kõiki mehi nii näo kui mängu järgi, mind võeti väga hästi vastu. Olin siis kahekümne seitsme aastane ja orkestris üks nooremaid, põhiline kaader oli üldiselt vanem, sõjajärgne põlvkond, too kandis veel ja mängis hästi. Mõned nimed sealt: Juhan Kaljaspoolik, Elmar Milkop, Eugen Saanpere, viiuldajad Artur Värik, Jossif Šagal, Emil Laansoo, suurepärased flöödimängijad Arnold Sepp, Evald Brauer ja hiljem Samuel Saulus, vioolamängija Raimund Sepp ja muidugi viiuldaja Artur Saat, kes tänavu oktoobris sai üheksakümne üheksa aastaseks. Tema liitus orkestriga juba 1931. aastal. See on viis aastat pärast orkestri asutamist, siis oli orkester juba kahekümne kuni kolmekümneliikmeline. Meiega mängis Saat koos kuni 1974. aastani, siis läks üle teatrisse ja sealt pensionile. Ta oli kõrge vanaduseni väga heas vormis.

Nii palju Saadist. Mind kutsuti aga juba 1966. aastal ka Eesti Raadio kammerorkestrisse, mida juhatas samuti Neeme Järvi, mingil perioodil ka Eri Klas. Nii sattus minu õlule kammerorkestri töö organiseerimine: proovide, lindistuste, stuudiote graafikute paikapanek ja eks see töö istus mulle küll, juba kohe noore mehena. Kammerorkestril olid suured tsüklid, abonementsarjad — kuus kontserti Tallinnas, kuus Tartus, ja olid aastad, kus tehti veel ka kolmas kontsert kas Põltsamaal, Valgas, Viljandis või mujal Eestis. Kammerorkestri töö oli äärmiselt aktiivne, hoolimata sellest, et Järvi oli vähe siin. Aga kui ta tuli, siis andis ka täie rauaga.

1969. aastal küsis Oleg Tjutrjumov minult, kas tahaksin organisatoorse tööga tegelda ka põhiorkestri juures — sellal hakkas ette tulema pidevalt olukordi, mil teda kutsuti ülekuulamistele küll Pagari tänavale ja mujale tema aadlipäritolu pärast; olid perioodid, mil ta orkestri töölt kõrvaldati ning siis langes kogu töökoormus minule.

Orkestri sisekliima on aastate jooksul siia-sinna kõikunud, milline see neil aastail sulle tundus?

Orkester on aastatega väga palju muutunud. Loomulikult mänguliselt, aga muutus ka too sisekliima, orkestri enda “hingeelu”. 1960., 70. ja 80-ndatel oli äärmiselt hea ja meeldiv kollektiiv, eriti 60.—70-ndatel, mil koosseis oli üldiselt vanem, ma ise veel noor ja vaatasin vanemate poole alt üles, jälgisin neid ja panin kõrva taha. Praegu tundub orkestri koosseis kohati isegi liiga noor, vanemat kaadrit enam ei ole — see on kas põlvkondadega või isegi jõuga välja vahetatud nooremate vastu. Aga siin on paar suurt ohtu, kaob ära järjepidevus. Tuleb ette olukordi, kus öeldakse, et võtame selle või teise sümfoonia — ja selgub, et viiskümmend kuni kuuskümmend inimest ei ole kunagi seda mänginud! Kui orkestri koosseis oli vanem, oli enamikul suurem osa asju juba korduvalt mängitud. Siis oli tööprotsess märgatavalt kiirem, näiteks Sibeliuse või mõnede teiste sümfooniad tehti paari prooviga. Praegu tuleb neid tihti õppida kauem.

Kas see, samal ajal kui orkester oli “tark”, ei loonud mitte pinda konfliktidele orkestri ja mõne dirigendi vahel, kes esitas nende lugude puhu oma kontseptsiooni, orkester aga polnud sellega nõus?

Dirigendi ja orkestri vahel on alati teatud sisevõitlus, see on ka mujal nii, enamike orkestrite juures. Aga näiteks, kui mängida teost, mida on kontserdil juba viis—kuus korda ette kantud, mõne uue dirigendiga, on see ehk mõnikord igavam, kuid teinekord leiab sealt jälle täiesti uusi nüansse, avastad iseendale varjatud võimalusi, mis omakorda aktiviseerib sinu mängu.

Kohati olid orkestril ka Matsoviga väga teravad vastuolud. Kas või seoses sellega, et tihti oli proove rohkem kui praegu, mõnikord kaks nädalat, kui ees seisis tõsisem kontsert. Aga kahe nädalaga läheb kava käes juba ühekülgseks, sest tihti kukub välja mingi tuiamine ja liigne pisidetailides nokitsemine, kõik kulub emotsionaalselt kuidagi ära ja mängijate aktiivsus hakkab langema. Kaheksakümnemehelises kollektiivis peab muusika voolama ja kandma ja proov peab jääma huvitavaks kõigest hoolimata.

Selles mõttes mõjus Neeme Järvi kogu aeg värskelt?

Mõjus, eriti seetõttu, et tal ei olnud aega palju tööd teha, sest ta kutsuti Leningradi, Moskvasse ja nende orkestritega ka palju välismaale. Tema proovitsükkel jäi alati lühikeseks, proovide käik oli see-eest aga intensiivne. Olgu näiteks üks sõit Leningradi. Ta tuli välismaalt, ja ei tea, kas lennuk ei tulnud õigel ajal või mis juhtus, aga jõudsime teha enne sõitu vaid ühe proovi. Sõidul Leningradi värisesid meil kõigil jalad, et mis nüüd saab! Ent tema ütles, et pole midagi, poisid, lootke minu peale, küll ma ikka kuidagi välja vean! Vedaski. Ta oli huvitav dirigent veel selle poolest, et temaga ei võinud kunagi rutiini peale välja minna, ta juhatas sageli proovil sissetöötatud kohti kontserdil hoopis teisiti, kuid nii veenvalt, et sul ei tekkinud mingit kahtlust — vaid silmad ja tunne pidid sul lahti olema, et momentaanselt reageerida, nüüd ja praegu! See meeldis enamikule orkestrist meeletult. Mravinskist on seevastu räägitud, et ta töötas orkestriga sisse oma kindla süsteemi ja kõik teadsid kontserdil, et ta ei muuda seda karvavõrdki — et just nii ja ainult nii tuleb mängida!

Sellest ajast oli huvitav veel see, et aastast 1976 kuni 1986 toimusid meil regulaarsed sõidud Leningradi, korraga neli või kuus kontserti, kusjuures kõigil kordadel olid saalid puupüsti täis. Närveerimist oli palju, isegi sellised “vanad kalad” nagu Šagal või Laansoo närveerisid lava taga, hiljem harjusime ära. Neeme Järvi periood lõppes meil 1979. aastal, 1. oktoobril oli viimane kontsert, järgnes juhatamise keeld. Mujal N Liidus olid tal kontserdid lõppenud juba varem, meil jäi see viimaseks, ka tema linte ei võinud raadios enam mängida. Järvi lahkus Eestist 10. jaanuaril 1980 kell 6.37 Minski rongiga, sealt edasi vist Austria peale. Meie saime saladuse katte all pärast teada, et nüüd läks...

Järgmine peadirigent oli Peeter Lilje.

1980. aastal tuli kõik üle võtta noorel Peeter Liljel, kes oli siis kolmekümneaastane. Kontserdid ja kavad olid küll juba planeeritud ning süsteemi sisseelamiseks jäi tal vaid kaks-kolm kuud. Tema kanda oli siis ka ”Estonia” teatri orkester. Muret oli palju, kuid peab ütlema, et ta sai sellega väga hästi hakkama ja meie töös ei tekkinud auke, sest ka temal avanes hing ja süda uuel tasandil, eriti Brahmsile ja Sibeliusele. Lilje periood kestis kokku kümme aastat, kuni 1990. aastani. Juba veidi enne seda läks ta Oulu, töö jagunes Oulu ning Tallinna vahel ja tema vahekord ERSOga muutus väheke “hapramaks”.

Selle kümnendi vahetus oli üldse ju orkestril väga valus. Kas mitte Sumera ei ole väitnud, et piisab, kui orkestris vahetub seitse protsenti mängijaid, et mõjutada juba kvaliteeti. ERSO-l oli protsent palju suurem, ometigi toibuti küllalt kiiresti, kuigi uutest mängijatest olid paljud veel isegi üliõpilased.

Üheksakümnendad said orkestrile saatuslikuks mitmes mõttes. Esiteks, Lilje läks ära ja meil ei olnud siit kedagi teist niisugust asemele võtta, peadirigendi kohale tuli Saksamaalt Leo Krämer, kes oli küll suurepärane muusik, aga põhiliselt ikkagi organist.

Eks ta kasvaski meie orkestri najal?

Jaa, ega ta Saksamaal ei pääsenud kuskil orkestri ette.

Teiseks valusaks punktiks 1990. aastal oli orkestrile see, et avanesid “Soome väravad”, N Liidu piirid läksid lahti ning ERSOst lahkusid Mati Kärmas, Elar Kuiv, Jaak Sepp, Anu Järvela, Peeter Rikandi, Hannes Koppel, Külli Linask ja veel mõned, nii et aasta jooksul läks I viiuli rühmast ära kümme mängijat. Orkester oli sel hooajal ikka lausa katastroofi äärel, sest ära said ikkagi minna ainult kõige paremad. Taastumine läks äärmiselt raskelt — uued olid noored, neil polnud kogemusi, nad ei tundnud repertuaari, õnneks puhkpillidest läksid vaid mõned üksikud. Kõige rohkem sai kannatada I viiuli rühm.

Kuidas te siis jalad maha saite?

Tasapisi, konservatooriumist tuli kutsuda noori mängijaid, mõned ära tõmmata Tartust “Vanemuisest”. Selle all kannatame tegelikult veel praegugi.

Leo Krämer täitis siiski augu ära? Oli ju asju, mis talle istusid?

Jaa. Saksa muusikat ta tundis, ta oskas valida repertuaari, mis publikule hästi mõjus, ta tõi publiku tagasi saali. Kuid kui peadirigendiks on välismaalane, kes elab mujal, kellel ei ole Tallinnas korterit ega perekonda, kellel siin ei ole muid sidemeid?… Ta saabus oma planeeritud kontserdiks pühapäeva õhtul, neljapäeval oli esinemine ja reedel juba lahkus; ta viibis siin äärmiselt lühikest aega ja see hakkas juhtimist ja orkestri tegevust segama, sest peadirigendi hääl oli otsustav ju kõiges, mis orkestrisse puutub. Samal ajal oli selle kolme aasta jooksul kasvanud peale juba tugev dirigent — Arvo Volmer.

Arvo Volmer võttis orkestri sujuvalt üle 1993. aastal ja tegi peadirigenditööd kaheksa aastat.

Need aastad olid orkestrile taastumise aeg?

Orkester hakkas siis juba täienema ja stabiliseeruma, kuid viimastel aastatel on toimunud taas vanema põlvkonna mängijate lahkumine, kohati on neid ka lihtsalt välja lülitatud. Orkester on taas või ikka veel liiga noor ja ajalooline mälu ei kanna hästi, repertuaari pidev põhi on aukudega. Aga loodame, et paremad päevad tulevad jälle.

Eelöeldu seletab kvaliteedi kõikumisi orkestri mängus. On see n-ö seestvaates hakanud vähenema?

Küllap on. Kuigi mitte täiesti. Kui Berliini, Viini, Pariisi või Londoni orkestrid võivad mängida parema või halvema dirigendiga ühtmoodi hästi ja mehed räägivad, et olgu dirigent, kes tahes — meie peame hoidma oma latti kõrgel. Eestis on see veel siiski natuke teisiti. Meil käib üsna palju külalisdirigente, aga siia on sattunud neid ka võrdlemisi keskpäraseid. Nii kurb, kui see ka pole, me ei suuda oma latti hoida maksimaalsel kõrgusel.

Teil tuleb dirigendi nägu pähe — just selline, nagu see parasjagu on?

Ja kontsert võib tulla keskpärasem või hallim. Sellega on ka nii, et mõne kontserdi jooksul võib latt järsult tõusta või vastupidi — väga järsult langeda —, sest kollektiiv on suur, 101 meest, ning nivoo lainetab paraku parasjagu just nii, nagu ta antud teo käigus kujuneb.

Sellest hooajast on uus peadirigent Nikolai Aleksejev, paistab et te sobite hästi?

Aleksejev istub praegu orkestrile tõesti hästi. Ta oskab orkestrit kõlama panna, oskab proovi aega ratsionaalselt kasutada talle endale ja orkestrile vajalikus suunas, tal on efektne dirigeerimistehnika, mida paljudel ei ole. Nii mõnigi võib olla väga hea muusik, rääkida proovis pikad jutud maha, kuidas tuleks mängida, kuid kui puudub dirigeerimistehnika, on sellest vähe abi, sest kätes jääb emotsionaalne laeng puudu. Aleksejevil on see suurepäraselt olemas. Ta on orkestri ees olnud oodatud pikemat aega, kindlasti juba aastast 1986, kui Peeter Lilje kutsus ta verinoorena juhatama ühele kvadrokontserdile. Tal on nüüd aega kolm aastat, kas seda on vähe või palju, on raske öelda. Uut meest puldis on aeg-ajalt vaja, sest teise mehega tulevad teised nüansid, teised tuuled.

Kahju on sellest, et teeme praegu suhteliselt vähe lindisalvestusi. Eesti Raadiole me näiteks üldse ei lindista enam midagi. Televisioonis ei ole mitte ühtegi personaalset salvestamist. See on äärmiselt suur tagasiminek, me mängime ainult kontsertidel, me ei jäädvusta midagi, ei videosse ega raadiosalve. Tehakse vaid kontserdivõtteid, need ei ole ju spetsiaalsed lindistused. See annab üldisemaltki tunda, sest lindistamisel on oma spetsiifika — täpsem ja filigraansem töö; latt lindi jaoks peab olema kõrgem. Me teeme küll plaate, aga see on siiski pisut teiseilmelisem töö.

Vaatame korraks veel kaugemale tagasi. Kuidas oli Sergei Prohhorov dirigendina? Ta oli väga intelligentne inimene, aga milline oli tema kontakt orkestriga?

Nad olid Matsoviga väga erinevad. Nad ei sarnanenud sugugi oma tööstiililt ega ka muusika detailide käsitluselt. Küll aga, kui Prohhorov 1960. aastal sümfooniaorkestri juurest ära läks, oli ta mõnda aega Karjala orkestri peadirigent ja seejärel päris kaua Leningradi Väikese Ooperiteatri peadirigent, käisin teda ka mõnikord vaatamas. Seega — et pääseda Leningradis niisugusesse alalisse dirigendipulti, pidid olema ju võimed ja põhi, mis kõik välja kandsid!

Paar sõna veel Matsovist.

Kohati rõhutatakse ainult seda, et ta oli aastail 1950—1963 peadirigent, nagu sellega oleks Matsovi töö orkestriga lõppenud, — kaugeltki mitte. Järvi sai küll uueks peadirigendiks, aga paarkümmend aastat oli orkestril paralleelselt kaks dirigenti. Külalisdirigente käis sel ajal väga vähe ja kui peadirigent oli ära, tegi kontserdid, proovid, lindistused teine dirigent. Matsovi töö jätkus orkestriga, kui ma ei eksi, siis kuni 1986. aastani regulaarselt. Siis vabastati ta töölt Eesti Raadio käskkirjaga ja ta juhatas edaspidi juba külalisena. Nii et Matsovi aeg orkestri ees oli ikka pikem kõigist, kindlasti nelikümmend aastat.

Kui palju olete reisinud?

Ajavahemikul 1976—1986 oli meil igal aastal Leningradis neli kuni kuus kontserti erineva kavaga, see oli väga pingeline, mõnikord esinesime veel ka Moskvas. Tihti olid need ühendatud, nii et neli kontserti Leningradis ja kuus Moskvas veel otsa, see oli orkestrile äärmiselt tõsine katsumus. Venemaa sõite on olnud väga palju, dekaadide raames niikuinii, aga ka Goskontserdi kaudu Siberisse, kuni Vladivostokini välja, tsüklis 12, 14 või 16 kontserti; kolmel korral Kaukaasiasse. See kõik avardas orkestri mängutaset, sest mängida samu teoseid ringreisi jooksul neli-viis korda järjest, see annab teostusele ja mängijale palju. Mitte esitada üks kord, vaid lühikese aja jooksul viis korda — see on väga oluline.

Esimene välismaasõit ERSOga oli 1972. aastal Rumeeniasse ja Bulgaariasse, Russe festivalile Roman Matsovi ja Neeme Järviga koos — oli väga meeldejääv. Järgmine reis toimus 1976 Kuveiti. See oli vaid poole orkestriga, 40 pillimeest, olime koos “Estonia” balletiga, neli etendust balletti Neeme Järviga, aga see-eest — Kuveit, Araabia poolsaar, liivatormid, kaamelid, Ameerika luksusautod, juua pepsikoolat elus üldse esimest korda! Siis mõtlesime, et nüüd ehk avanesid meile uksed. Need sulgusid aga uuesti, ja väga raudselt. Järgmine reis oli kümne aasta pärast — 1986, esimene sõit ERSOga Soome; teine sõit Soome tehti siiski juba 1988. Aastal 1989 käisime Lõuna-Saksamaal, ja ka järgmistel aastatel; 1990 — Rootsi turnee: seitse kontserti Stockholmis ja Põhja-Rootsis. On olnud aga ka lühikesi ühepäevasõite lennukiga, näiteks Münchenisse 1993 ja üheks päevaks Stockholmi. Pistelisi sõite on kogunenud isegi väga palju.

Jätku, ja kummardus juubeli puhul!

Küsinud IVALO RANDALU

TÄNANE ERSO

Möödunud hooajal toimus Eesti esindusorkestri elus mitu sisulist muutust. ERSO on kolmveerand aastat olnud iseseisev kontserdiorganisatsioon, märtsis kirjutati alla kolmeaastane leping uue peadirigendi Nikolai Aleksejeviga ning juunis toimunud kontsertmeistrikonkursi tulemusena asus tööle Arvo Leibur.

Kolmveerand aastat iseseisvust on lühike aeg. Mis on muutunud?

ERSO direktor Andres Siitan: Kuulajate jaoks tegelikult mitte midagi olulist: ERSO kontserdid toimuvad ikka samas kohas ja sama sagedusega. Iseseisev kontserdikorraldus on lihtsalt loogiline osa üldises arengus ning ajaga kaasaskäimine. Orkester on praegu väga heas vormis ning suurt rõhku tuleb panna enda populariseerimisele ja müügile. Sellel hooajal oleme juba maitsnud reaalseid vilju — pisut laienenud ja hästi töövõimeline mänedzment on saavutanud publikuhuvi tõusu ning see omakorda on toonud orkestrile positiivset tagasisidet.

Milline on ERSO koht praeguses, küllalt tihedas konkurentsis, kus ühelt poolt on suurenenud Eestis tegutsevate orkestrite hulk ning samas tuuakse sageli sisse ka sümfooniaorkestreid välismaalt?

A. S.: Konkurents viib elu edasi ja ma ei näe selles midagi halba, et ERSO oma koha eest võitlema peab. Kui siin esineb mõni välisorkester, on see juba iseenesest sündmus, mis äratab rohkem huvi kui “tavaline” ERSO kontsert. Meie roll on aga praegu kuulajatele selgeks teha, et möödas on aeg, kus välismaine orkester oli igal juhul parem. Kaalukausid on nüüd natuke teistsugused. Ikka veel kiputakse ERSOst mõtleme kui 1990-ndate keskpaiga orkestrist, kuid aeg on vahepeal edasi läinud ja tänane ERSO on hoopis midagi muud!

Millised sihid seisavad tänase ERSO ees?

A. S: Eesmärk on viia oma tegevus laiemale kandepinnale. Ma mõtlen selle all heliplaadistamisi (suur rõõm on hea koostöö üle Virgin Classics’iga), järjest rohkem esinemisi Tallinna kõrval ka teistes Eesti linnades ning välisturneesid. Orkestri puhul on kõik aspektid väga tihedalt seotud — plaadistamised, esinemised kodus ja väljaspool kodu. Igaühte neist on vaja hoolega arendada, siis ei lase ka tulemused end oodata.

NIKOLAI ALEKSEJEV JA ERSO

Kauaaegne koostöö Nikolai Aleksejeviga on orkestril laabunud väga hästi. ERSO ja praeguse peadirigendi esimene kokkupuude toimus 1983. aasta jaanuaris. Tihedam koostöö kestab aga 1995. aastast ning hooajal 1997/98 oli Nikolai Aleksejev ERSO esimene külalisdirigent. Praegune leping ERSOga kirjutati alla vaid mõni kuu enne seda, kui Aleksejevit kutsus peadirigendiks Moskva Suur Teater.

Eestis on läbi aegade domineerinud Peterburi kooliga dirigendid.

Alates Roman Matsovist on ERSO peadirigente (v.a Leo Krämer) “lihvitud” Peterburi konservatooriumis. Venemaa uue dirigeerimiskoolkonna üks juhtfiguure Nikolai Aleksejev (s 1956) tegi oma nime tuntuks 1982. aastal VII Herbert von Karajani nimelisel rahvusvahelisel dirigentide konkursil, kus ta sai II preemia (esimest preemiat tol korral välja ei antud).

Pärast Leningradi konservatooriumi lõpetamist sümfooniaorkestri dirigeerimise erialal (1983) Arv§ ds ja M~ ris Jansonsi klassis töötas ta Maria teatris ning 1985. aastast oli Uljanovski Filharmoonia Sümfooniaorkestri dirigent (hiljem peadirigent). Ta on võitnud laureaaditiitli Václav Talichi nimelisel rahvusvahelisel dirigentide konkursil Prahas ning rahvusvahelisel dirigentide konkursil Tokyos.

Ta on juhatanud paljusid juhtivaid Venemaa orkestreid ning orkestreid Euroopas, USAs ja Jaapanis. Aastail 1995—1998 oli ta Zagrebi Filharmoonia Sümfooniaorkestri (Horvaatia) dirigent ning pärast seda Moskva Televisiooni ja Raadio Sümfooniaorkestri peadirigent. 2000. aastast on ta Peterburi Filharmoonikute dirigent ning 2001. aastast Peterburi Filharmoonia Kammerorkestri peadirigent ja kunstiline juht.

“Rahulolev dirigent on surnud dirigent” — Aleksejev vormib ERSOt Brahmsi ja Stravinskiga.

Nikolai Aleksejev: “Meie elukutse on selline, et ei tohi kunagi rahul olla. Tuleb öelda miljon korda “ei” selle nimel, et saaks korra kuulda ka “jah”. Selle ühe korra nimel läheme lavale ja valame proovides higi. Täiuslikkuse poole püüdlemine on minu arvates iga muusiku loomulik seisund. Alati saab veel paremini, ja meie alal pole lõplikku õnnestumist olemas.”

Oma esimesel peadirigendihooajal juhatab Nikolai Aleksejev üheksat kontserti kaheksa kavaga, asetades rõhu Johannes Brahmsi ja Igor Stravinski loomingule. Nikolai Aleksejev on öelnud: “Stravinski on minu meelest nagu organiseeritud aeg — mitte lihtsalt rütm, vaid nimelt rütmiline organiseeritus, lisaks kõigile tema teistele voorustele muusiku ja geniaalse heliloojana. Aga Brahms — ma tahan väga, et Brahmsi muusika aitaks ERSO-l natuke teistmoodi kõlama hakata: et tuleks juurde soojust, mis muidugi on olemas, kuid tahaks seda veelgi rohkem kätte saada. Peadirigendina püüan kavva võtta teoseid, mis orkestrit ka pikemas perspektiivis arendaksid, seepärast pean Stravinskile ja Brahmsile keskendumist oluliseks. Kaugemaid plaane ma praegu teha ei taha, sest järgmiste hooaegade kava lähtub väga paljus esimesest hooajast. Võin vaid öelda, et ärge oodake minult suurt annust vene muusikat. ”

Aleksejev, kes on öelnud, et “muusikul puudub rahvus, kui ta musitseerib”, on kavva võtnud ka mitu eesti heliteost; ta arvab, et eesti muusikal peab ERSO repertuaaris olema kindel koht, see on väga oluline.

Küsinud ja vahendanud MAARJA KASEMA

ERSO-l tulekul: jaanuarist märtsini 2002

1. jaanuar “Estonia” kontserdisaal

Uusaastakontsert

Koostöös “Eesti Kontserdiga”

10. jaanuar “Estonia” kontserdisaal (2 kontserti)

Ester Mägi 80

Kavas: Mägi, Saar

Eesti Rahvusmeeskoor

Dirigent Ants Soots

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Dirigent Mihkel Kütson

Koostöös “Eesti Kontserdiga”

17. jaanuar “Vanemuise” kontserdimaja

18. jaanuar “Estonia” kontserdisaal

Brahms — Klaverikontsert nr 1 d-moll op 15

Stravinski — Sümfoonia kolmes osas

Solist Toomas Vana (klaver)

Dirigent Nikolai Aleksejev

15. veebruar “Estonia” kontserdisaal

Mozart — Sümfoonia nr 41 C-duur KV 551 “Jupiter”

Strauss — “Don Quijote” op 35

Solist Pärt Tarvas (tšello)

Dirigent Jeró y Maksymiuk (Poola)

10. märts “Estonia” kontserdisaal

Tamberg — Süit “Kuningas Oidipus”

Stravinski — Ooper-oratoorium “Oedipus rex”

Dirigent Eri Klas

15. märts “Estonia” kontserdisaal

Stravinski — Sümfooniline poeem “Ööbiku laul”

Bernstein — Serenaad viiulile ning keel- ja löökpillidele

Bizet-Štšedrin — “Carmeni süit”

Dirigent Nikolai Aleksejev

31. märts “Estonia” kontserdisaal

Bach — “Ülestõusmisoratoorium” (BWV 249)

Dirigent Andres Mustonen