MARE PÕLDMÄE
ÜKS TAVALINE PÄEV
Viimasest videosalvestusest RAIMO KANGROGA (21.
IX 1949—4. II 2001)
Heliloojate Majas oli täiesti tavaline tööpäev. Uue esimehe valimistest oli möödunud üksteist päeva. Just selle päeva olime koos rezissöör Peeter Brambatiga valinud Eesti Muusika Infokeskuse uue videofilmi “Estonian Composers” võteteks. Jooksime Lauteri tänava majas koos võttegrupiga üles-alla, Veljo Tormise kodust Heliloojate Liitu, kus ootas Raimo Kangro, ning sealt taas üles Eino Tambergi poole. Meil oli algul plaanis heliloojaid lihtsalt üles võtta, et nende näod valmivast filmist läbi jookseksid. Siis aga mõtlesime — et kui juba kord kaameraga kohale minna, tuleks neid ka veidi jutustama panna. Et jääks midagi arhiivi. Nii me siis lobisesime n.-ö vabal teemal, ilma erilise teemata. Ja kaamera salvestas. Oli 25. jaanuar 2001. Raimol jäi elada veel kümme päeva…
Kuna jutt ei olnud mõeldud kaugeltki intervjuuna, püüaksin edasi anda lihtsalt atmosfääri, mis Heliloojate Liidu esimehe toas tol päeval valitses.
Kaamera lülitub sisse momendil, kui Raimo mobiilil Olari Eltsi numbrit valib, pobisedes: “Kus see “o” täht on?” Leiab. Ootab. Ootab kaua. Ja siis räägib järjest: “Tere, Olari! Sa küsisid eile, mis saksid need on. Esimene on sopran, teine alt ja kolmas tenor. Partiid on transponeeritud, seal peaks kõik klappima, aga partituur on in c.” Ja kommenteerib kaamerasse: “Nii imelik on postkasti peale rääkida, nagu kotti.”
Veel üks kiire kõne on vaja teha. Raimo istub klaveri taha, valib numbri ja kommenteerib kaamerasse. “Ma ütlesin Rannapile, et homme on juhatuse koosolek. Ta on vastne juhatuse liige — korralik, helistas, et kas ikka on.” Ja telefoni: “Tere Rein! See on sinust kena, et sa huvi tundsid, see lükkub edasi teisipäeva, kolmekümnenda peale. Rääkisin meie projektist Andres Siitaniga, ta arvas, et see jääb kevade peale, aga ei teadnud veel, kes on dirigent.“
14. jaanuaril 2001 toimusid Heliloojate Liidu erakorralised valimised. Vana juhatus jäi paika, vabale juhatuse liikme kohale valiti Rein Rannap. Raimo Kangro valiti liidu esimeheks. Juhatuse koosolek toimus tõepoolest 30. jaanuaril ja kevadel oli ERSO-l plaanis mängida Kangro uut klaverikontserti, kus oleks soleerinud Rein Rannap, teos jäi paraku valmimata.
“Mis ma veel pean tegema?” küsib Raimo nõutult kaamera poole pöörates: Varem olime kokku leppinud, et räägime kahel teemal: mis teosed tal kavas või pooleli on, ja Heliloojate Liidust.
“Praegu on mul pooleli niisugune põnev töö nagu müsteerium, ainestikuks valisin piiblist Iiobi loo, uue piiblitõlke järgi on ta just Iiob, mitte “Hiob” nagu Artur Kapil. Selle keeleuuenduse tõttu on siis minu müsteeriumi pealkiri “Iiobi lugu”. Lugu ise on ju kõigile teada-tuntud. Minu jaoks on see ilus legend uskumisest ja endale kindlaksjäämisest. Kevadel tuleb Eesti Muusika Päevadel ettekandele selle esimene osa, Andres Mustoneni ja “Hortus Musicusega”. Aga mul on plaanis kirjutada ka teine osa, tuua see kindlaksjäämise lugu kaasaega, teha temast versioon, kus pole niisuguseid tegelasi nagu piiblis, aga nende vaimsed analoogid jäävad alles. Müsteeriumi teises osa liituvad “Hortus Musicusele” ansambel “Vox Clamantis” ja ka elektrooniline maailm, milles esialgse kokkuleppe järgi on mind lubanud aidata Margo Kõlar. Elektronmuusikas mul kogemusi pole, see oleks siis esimene katse. Endalegi hariv.”
Teose tervikettekanne oli planeeritud festivalile “NYYD ’01”. Autor ei jõudnud seda lõpetada. Kuigi Andres Mustonen püüdis “Iiobi loo” valminud materjalist kujundada tervikut, oli seda paraku liiga vähe, et aprillis 2001 teosest midagi ette kanda.
“Kui selle loo valmis saan, ootab ees kammerteos, klaverikvintett. On asutatud Eesti-Ungari kvintett, kus pool mängijaist on Ungarist, pooled Eestist. Tellija on “Pärnu raemuusika festival”.
Küsin, mis noodid need klaveri peal on?
“”Display IX. Jeeriku pasunad”. Hollandlased tegid selle esiettekande ja “NYYD Ensemble” teeb oma sarjas “I Goth Rhythm” teise.”
Teose esiettekanne toimus festivalil “NYYD ’97”. Kuna Raimo istub klaveri taga, ärgitab see küsima, kas ta klaveri taga ka tööd teeb.
”Ei tee. Sellest ajast, kui sai arvuti ära õpitud. Ma ei mäletagi, millal viimati klaverit kasutasin. Siiski. Loengutes olen kasutanud, kui on vaja näidata pillide diapasooni või ülemhelide ridasid. [Sügisest 2000 õpetas Raimo Kangro EMAs, lisaks loomingule ka pillide tundmist. — M. P.] Aga on omamoodi kahju, et selline ilus asi nagu käsikiri on ära kadunud. Võib olla tekivad mingid individuaalsed jooned ka arvutiga — et kas Finale’ga töötan mina või Timo Steiner. Aga see vana ilus mõte, et vaatasid hardusega kellegi suurmeistri käsikirja, — seda nüüd enam ei ole. Ometi on käsikirjal oma hõng. Käekiri on midagi müstilist, noodikiri väljendab isiksust. Kui ma võrdlen näiteks oma professorite, Tambergi ja Räätsa käsikirju, siis näen selles osakest ka nende maailmavaatest ja esteetikast. Aga arvutiga on ikkagi mugav kirjutada. Ja üks teine kõvaketas peab sinu eest asju meeles.”
Ometi on käsikirjadega omad probleemid, meenutuseks mõnedki Kuldar Singi omad.
“Millest mõned on nii segased, et keegi ei saa aru, mis seal peab olema.”
Siis heliseb telefon. Seda kõnet ei salvestata ja paraku ei mäleta enam, kes ja miks just helistas. Igatahes sunnib see Raimot laua taha istuma, kust jätkub teine teema — Heliloojate Liit, milline ta on.
“Et mis need loomeliidud on? Ametiühinguseltsid. Isegi kui see pool suureneb, ja tõenäoliselt suureneb teatud sotsiaalsete tagatiste andmine loomeliidu liikmetele, siis on see hea. Loomeliit pole ju loodud selleks, et üheksakümnekesi koos muusikat teha.
Praegu on Kultuuriministeeriumil koos loomeliitudega väljatöötamisel loovisiku ja loomeliidu seadus. Et riik pakuks selle seadusega liidu kaudu loovisikutele teatud garantiisid.”
Selle teema arendus oli päris pikk, aga kuna tänaseks on asjaolud muutunud, jätame selle praegu.
“Loomingulise poole pealt peab Heliloojate Liit seisma hea selle eest, et tema liikmetel oleks areen, kus esineda. Et vähemalt kord või paar oleks kontserdihooajal võimalik publiku ees esineda ka neil heliloojatel, keda saatus pole väga soosinud, ja noortel. Selleks on eesti muusika päevad. Ja sel hooajal toimuvad “Estonia” Talveaias heliloojate autoriõhtud.”
Heliloojate Liidu liikmete keskmine vanus on viimasel ajal langenud.
“Kaheksa noort inimest on viimase aasta jooksul vastu võetud, nii et vanus on kõvasti langenud. Kui kunagi oli üks aeg, kus noored ei tahtnud eriti midagi ette võtta, siis nüüd on asi muutunud. Just noored poisid on hakanud ilma tegema, asju juhtima. Ja sellest on ainult hea meel.”
Nende sõnadega me lõpetasime. Paraku jäi see Raimo viimaseks “intervjuuks”, 4. veebruaril teda enam ei olnud.