VLADIMIR IGOŠEV
MUUSIKALISEST KEILA-JOAST II
(Algus TMK, nr 11)

Võra

Benckendorffide ja Volkonskite järeltulijaist on meile rohkem tuntud klavessinist ja helilooja Andrei Mihhailovitš Volkonski ning näitleja, lavastaja ja rockmuusik Peeter Volkonski.

Andrei Volkonski sündis Genfis 14. veebruaril 1933. aastal. Üheteistkümneaastaselt hakkas ta õppima Genfi konservatooriumis klaverit ja kompositsiooni. 1947. aastal pöördus perekond tagasi N Liitu ja neljateistkümneaastane Andrei astus Tambovi muusikakooli, 1950. aastal aga Moskva konservatooriumi Juri Šaporini kompositsiooniklassi. Kui suurem osa üliõpilasi viljeles tol ajal “ametlikult kohustuslikku“ sotsialistlikku realismi, siis Andrei Volkonski suureks eeskujuks oli Igor Stravinski. Ta ei olnud “kergete õpilaste” killast.

1954. aasta juunis, nädal pärast Volkonski Orkestrikontserdi esiettekannet, visati ta “allumatuse pärast” konservatooriumist välja. See oli intsident, mis ajendas Andrei Volkonskit võitlema nõukoguliku ortodoksia vastu muusikas. Olukord teravnes eriti pärast tema esimese seeriatehnikas teose, Musica stricta klaverile valmimist. Hoolimata Šaporini ja Šostakovitši toetusest sai Volkonskile hävitavaks Kabalevski, Hrennikovi, Iljitšovi ja Štšedrini kriitika. Alates 1963. aastast tegid ametlikud ringkonnad kõik takistamaks Volkonski muusika jõudmist avalikkuse ette. Tema The Laments of Schaza esiettekande Leningradis 1965. aastal vaikis nõukogude press täielikult maha. Pärast niisugust kohtlemist pühendus Andrei Volkonski filmimuusikale. Venemaal sai ta rohkem tuntuks klavessinistina ning vanamuusika ansambli “Madrigal” kunstilise juhina. Kuid noorema põlvkonna nõukogude heliloojad ning välismaailm pidasid teda vene muusika avangardi mitteametlikuks liidriks neil aastail.

Aastail 1953—1962 oli Andrei Volkonski abielus eesti luuletaja ja arsti Helvi Jürissoniga. Nende ainus laps — Peeter Volkonski — on sündinud 1954. aastal. Temast sai teatavasti näitleja, lavastaja ja muusik, ta on õppinud klaverit ja lõpetanud 1976. aastal Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedri näitleja ja lavastajana. Peeter Volkonski on töötanud Noorsooteatris, “Vanalinnastuudios”, “Vanemuises”, 1991. aastast on ta vabakutseline näitleja. Ta on tuntud ka rockmuusikuna — teinud kaasa ansamblites “Propeller”, “Ruja”, “Hõim”, “ROSTA aknad” ning on rockmuusikali “Johnny” üks autoreid.

Andrei Volkonski elas vaheldumisi sõitudega Eestis 1950. aastate teisel poolel. Eesti Raadio arhiivis on säilinud tema muusika mitmeid salvestisi, aga ka renessansi ja barokiajastu muusikat tema esituses koos Rudolf Baršai, Daniel Šafrani ja Lidia Davõdovaga.

1973. aasta märtsis emigreerus Andrei Volkonski Šveitsi ja hiljem Prantsusmaale. 23. veebruaril 2000 õnnestus artikli autoril saada temalt telefonitsi järgnev intervjuu.

V. I.: Teatavasti olete te vürstide Volkonskite ja krahv Benckendorffi järeltulijaid, kas teie lähisugulaste seas on varemalt olnud ka muusikuid?

A. V.: Minu isa Mihhail Petrovitš Volkonski oli tõesti professionaalne muusik, ta õppis laulmist ja pühendas kogu oma elu lauljakarjäärile. Minu vanaisa Pjotr Mihhailovitš tegeles samuti veidi muusikaga, kuid pigem asjaarmastajana. Ta mängis viiulit ja oli üks kummaline kuju, sest püüdis kogu elu leida Paganini viiulikõla saladust. Kuulu järgi olevat ta vahetult enne oma surma teatanud, et on selle leidnud, ja palunud kiiresti mõnd viiuldajat otsida, et tollele oma saladus edasi anda. Kuid viiuldajat polevat leitud. Nii viis ta saladuse koos endaga hauda. Minu vanaisa vend, Sergei Mihhailovitš, tuntud teatritegelane ja kunagine Imperaatorlike Teatrite direktor, on mitmete teatrialaste artiklite autor. Ta püüdis juurutada Venemaal Jaques-Dallcroze’i süsteemi ning oli üldse üks aktiivne mees, emigratsioonis olles asutas Pariisis Vene Konservatooriumi. Minu vanavanaisa Mihhail Sergejevitš abiellus oma kauge sugulase Jelizavetaga, kes oli sündinud samuti Volkonskaja. Tegelikult saavad siin kokku Volkonskite sugupuu kaks haru — Jelizaveta Grigorjevna oli pärit nimelt Joa mõisast.

V. I.: Ta oli Benckendorffi ja vürst Pjotr Mihhailovitš Volkonski lapselaps?

A. V.: Täpselt nii. Ta oli kuulus selle poolest, et sõbrustas Vladimir Solovjoviga ja läks isegi katoliku usku üle, oli kirjavahetuses koguni Rooma paavstiga jne. Tema mees Mihhail Sergejevitš Volkonski oli dekabrist Sergei Grigorjevitš Volkonski poeg. Dekabristi lugu on laialt tuntud, kuid vähesed teavad seda, et dekabristi naine Maria Nikolajevna Rajevskaja oli Lomonossovi otsene järeltulija — nõnda siis olen minagi Lomonossovi järeltulija.

V. I.: Kas Roomas on veel alles Zinaida Volkonskaja villa?

A. V.: Alles, olen seal isegi viibinud, kuid praegu kuulub see Briti kuningriigile, selles asub Inglise saadiku residents. Pargis on säilinud veel keiser Nero aegse akvedukti jäänused ning mingid muud vanarooma-aegsed vaatamisväärsused.

V. I.: Juilliard’i muusikakoolis õpetab praegu klaverit Jelena Volkonskaja. On teil temaga ka sidemeid?

A. V.: Tean, et ta on olemas, kuid ma ei ole temaga kunagi kohtunud. Ta ei ole sündinud Volkonskaja, see on ta mehe nimi. Ka tolle nimi oli Andrei ja ka tema päritolu ulatub Joa mõisa.

V. I.: Räägiksime nüüd teie viimase kolmekümne aasta loomingulisest tegevusest.

A. V.: Olen jaganud end pidevalt kahe pooluse, heliloomingu ja interpreeditegevuse vahel. Oma heliloomingusse suhtun ma üsna enesekriitiliselt, seetõttu olen palju enda kirjutatust ka lihtsalt hävitanud või sahtlisse peitnud. Ise pean oma tähtsamateks teosteks klaverile ja väikesele orkestrile loodud Immobile’t ning Bobrovski sõnadele loodud teost häälele ja keelpillitriole. Olen loonud ka teose tar’ile ja klavessiinile “Mugaam” [tar — idamaise päritoluga näpitav keelpill, kus pilli korpust asendab looma põiest või kalanahast membraan — V. I.], Psalmi 148 koorile, orelile ja timpanitele. Muud on väiksemad asjad.

Interpreedina olen olnud aktiivsem. Veel Genfis elades asutasin ansambli, loomulikult ei olnud see võrreldav “Madrigaliga”, selleks jäi lihtsalt puudu nii rahalistest kui ka tehnilistest võimalustest. Kuid seda enam tegelesin ma sel perioodil väga palju XVI sajandi lõpu, XVII sajandi muusikaga. Tegin ansambliga (koosseisus oli kaks naislauljat, klavessiin, harf ja viola da gamba) kaks heliplaati. Esinesime koos mõnda aega, seejärel lakkas ansambel tegutsemast, kuna kõik liikmed asusid elama eri maadesse. Mina hakkasin esinema sooloklavessinistina. Minu suurimaks ettevõtmiseks oli Bachi “Hästitempereeritud klaviiri” plaadistamine. Eesti Raadio arhiivis peaks olema koopia Bachi Prelüüdide ja fuugade salvestusest, mille ma kunagi sinna jätsin, kui esinesin Tallinnas. Tõsi, viimased kaks aastat ma juba enam tervise pärast ei mängi.

V. I..: Olete tegutsenud koos Arvo Pärdiga ühes fondis?

A. V.: Seda küll. Tõsi, Pärt on nüüd selle fondi juurest juba lahkunud, kuid olime aastaid kolleegid. Tolle fondi asutas veel enne 1917. aasta revolutsiooni kuulus vene metseen Mitrofan Beljajev. Teatavasti asutas ta ka “Beljajevi kirjastuse” ja hakkas korraldama nn “Beljajevi reedeid” — kammermuusikaõhtuid. Beljajev toetas palju Rimski-Korsakovi ning mitmeid teisi, õnneks on fond pärast Vene revolutsiooni jätkanud oma tegevust välismaal kuni tänaseni. Esindan seda juba üle kahekümne aasta, me jätkame heliloojate toetamist. Seda on vaja läinud eriti viimastel aastatel.

V. I.: Kus olete leidnud enam loomingulist inspiratsiooni, kas Moskvas, Eestis, Genfis või Pariisis?

A. V.: Võin teile täpselt vastata — kui jutt on loomingust, siis olen alati saanud loodusest inspiratsiooni, sest seal võin kõigest muust eralduda. Olen ikka otsinud vaikust, sõltumata sellest, kus maal ma parasjagu olen. Olen oma tähtsamad teosed loonud alati looduses olles.

V. I.: Volkonskid on olnud kirglikud reisijad, kas ka teie?

A. V.: Oojaa! See on olnud tõesti mu kirg. Veel N Liidus elades sõitsin palju ringi, käisin mitmes eksootilises paigas. Läänes elades tekkis mul suur armastus Itaalia vastu. Paraku olen tervise pärast muutunud viimastel aastatel kodus istujaks, kuid kirg reisimise vastu on jäänud. Lugedes lasen fantaasial lennata — ja rändan...

Tõlkinud TIINA ÕUN