VAIKE SARV
KUIDAS TORMIS ON EESTIT NÄINUD?

Vision of Estonia I. Veljo Tormis. Ants Soots. Estonian National Male Choir.
Alba NCD 17 p 2001. Made in EC. TEOSTO nÓ b BIEM.

Veljo Tormisel on mitu nägu. Üks avaneb instrumentaal-, teine koorimuusika kaudu. Viimane jaguneb omakorda mitmeks alaliigiks. Meeskoorilaulude esilekerkimine on lahutamatult ühendatud Eesti Rahvusmeeskoori ja selle keskmise põlvkonna dirigentide Olev Oja, Kuno Arengu ja Ants Üleojaga.

Meeskoorile hakkas Tormis kirjutama peaaegu nelikümmend aastat tagasi. Tema esimeseks tööks oli Paul-Eerik Rummo sõnadele kirjutatud kaheosaline traagilise tundetooniga tsükkel “Hamleti laulud” (1964—1965). Samadel aastatel valmis ka bravuurne ja huumoriküllane sari “Meestelaulud” uuemate, lõppriimiliste rahvalaulude põhjal. Kahel järgmisel aastal valmisid aga vanemate, algriimiliste rahvalaulude seaded tsüklist “Eesti kalendrilaulud”. Seega oli 1967. aastaks välja joonistunud kolmeosaline huvide ring: originaal-looming ning vanemate ja uuemate rahvalaulude seaded, mis jäigi Tormise edasise loomingu aluseks. Algupäraseid teoseid iseloomustab sealjuures mõne pilli või pillirühma kasutamine koori kõrval. Käesolev plaat esindab loomeperioodi kuni 1996. aastani, mil valmis “Tormise mere loits”.

Eesti Rahvusmeeskoori noorenenud koosseis Ants Sootsi juhatusel on 2000. aasta suvel “Estonia” kontserdisaalis salvestanud 19 numbrit Tormise meeskooriloomingust (helirezii Maido Maadikult, üldpikkus 70’54). Selles valikus on selgelt eelistatud originaalloomingut. Laulu tekstide autoriteks on eesti luule klassikud Juhan Liiv, Marie Under, Gustav Suits, Henrik Visnapuu, Juhan Smuul, Hando Runnel, Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski. Üks laul on Eino Leino tekstile, üks võetud “Kalevalast” (versio latina). Eesti loitsupärimust esindab “Pikse litaania” Ain Kaalepi käsitluses, karjase helletusi Aino Tamme ja Miina Härma igihaljad lauluseaded. Ainult lõpulugu, “Nekruti põgenemine Tallinna Toompealt koju Kuusallu”, esindab regivärsilist rahvalaulu.

Nende laulude kuulamine võiks olla kohustuslik poeesiaõpetuse kursusel, sest Tormise viisistuses jõuab luule kergemini kohale kui lugedes. Heliloojal on õnnestunud teksti olulisemaid osi — muusikaliste vahendite kõrval — esile tuua mõningaid lõike korrates ja värsse liigendades. Nii on Marie Underi luuletuses “Tähed” tehtud suurem vahe keset teist salmi, kus toimub murrang mõtlemises. Kirjapildis ei tule see esile, küll aga muusikas. Tormis jaotab neljarealise salmi vastavalt sisule kaheks osaks. Esmalt kõneleb minevikust Vaatlesin teid ammu enne kõike õnnetust ja õnne ja jätkab pärast pikemat pausi tulevikust Vaatlen nüüdki — imest ilma — imetelles teie silma. Oma arusaama rõhutamiseks lisab Tormis mõne sõna või värsi. Gustav Suitsu luuletuses “Ühte laulu tahaks laulda” eraldab ta värsid hüüetega Aa-aa, mis rõhutavad heroilist iseloomu, või Uu-uu igatsuse hetkedel. Juhan Liivi luuletustest moodustab helilooja laulus “Nägemus Eestist” täiesti uue kompositsiooni, liites selleks mitmeid eri tekste (viited algallikatele on tekstivihikus korrektselt ära toodud). Tormise muusika ja eesti luule suhetest kõneldes on oluline rõhutada ka seda, et helilooja on võimaluse piirides respekteerinud silbi välteid. Nii laseb ta Hando Runneli tekstile kirjutatud laulus “Viru vanne” laulda Tuleks võtta see tule tungal selliselt, et sõnas tule on esimene silp lühike ja teine pikk. Selles punktis on oma sõna kaasa öelda muidugi dirigendil. Kohati saab esitamise käigus kätte õige välte, mis väldib tähenduse muutmist (tule-tuule) või sõna moonutamist. Rahvusmeeskoor on sõna tähendust igati respekteerinud.

Tormise lauludel justkui polekski viisi. Olulisem on sõna ja sellega edasiantav sõnum. Samal ajal on väga oluline laulu muusikaline struktuur tervikuna, mis kuulaja jaoks algaks nagu terviku jagunemisest allosadeks, mitte osade kasvamisest tervikuks. Seda, et Tormise kompositsioonid on äärmiselt selge ja sihipärase mõttetöö tulemus, on Urve Lippus, Toomas Siitan ja teisedki varem korduvalt tõestanud. Siinkohal tuleb rõhutada, et dirigent Ants Soots on oma kooriga hiilgavalt ära teinud kogu selle ettevalmistava töö, mis lubab interpretatsiooniprotsessis keskenduda sõnumi edastamisele. Sealjuures on toeks madalaid meeshääli saatvad rikkad ülemhelide read ning kohati uskumatult säravad kõrgemad hääled. Koor kõlab harmoonilisemalt kui kunagi varem. Ja kui kerkib esile meloodia, nagu Hamleti lauludes, on see ängistavalt kaunis.

Milline tundub olevat sõnum, mida Eesti Rahvusmeeskoor oma kuulajatega jagab? Eesti kuulajale on sõnum selge: see on eestlase, tema isanda ja isamaa vaheline kolmnurk. Kui üheksakümnendate aastate alguses tundus, et see küsimus on nüüd lõpuks ometi lahendatud ja Tormis oma töö teinud, siis tänaseks on asjaolud taas keerulised. Võtame näiteks laulu alapealkirjaga Valse triste, tuntud Sibeliuse muusikast Arvid Järnefelti näidendile “Surm”. Siin teeb viimaseid tantsusamme mees, kellel ahastab süda — jäin hiljaks, meie tee pole kuigi pikk. Samas kaigub kuulajal kõrvus küsimus eelnenud “Äraandja loost”: kelle kotus kõrbemata? ja selle suubumine itkuviisi. Üleminek on markeeritud ootusäreva pausiga ja see on mõjuv. Nagu hea muusika alati, hakkab ka Tormise meeskoorilooming ikka ja jälle resoneerima muutunud ühiskonnaga. On suurepärane, et Eesti Rahvusmeeskoor on tahtnud seda tähele panna ja suutnud oma arusaamu meisterlikult teostada.

Heliplaat pole adresseeritud ainult Eesti kuulajale. Silmas on peetud ka välismaailma: kõik tekstid, samuti helilooja, koorijuhi ja koori tutvustus, on ära toodud ka ingliskeelsetena. Seda, kuidas sealpoolsed Tormist mõistavad, oleks meil siin väikeses Eestis huvitav teada saada. Esialgu tuleb aga ootama jääda järgmisi Tormise visioone Eestist Rahvusmeeskoori interpretatsioonis.