TÜKIKE MAAILMA KOJU KÄTTE —
VALDUR ROOTS FESTIVALIST “KLAVER 2000”

Tallinnas 26. oktoobrist 3. novembrini toimunud II rahvusvaheline festival “Klaver 2000” kujunes oma pikkuse, tiheduse ning ka üksikkontsertide pikkade tsükliliste kavade poolest suisa pianistlikuks maratoniks. Üksikud päevad välja arvatud, toimus päevas kaks täispikka kontserti pluss loengud ja meistriklassid Eesti Muusikaakadeemias — kokku 15 kontserti, 2 loengut (Charles Rosen: “Beethoven — revolutsionäär või reaktsionäär?” ja Pekka Vapaavuori: “Milline on hea klavikord?”) ja 3 meistriklassi. Esinejad: 26. X — Mihhail Pletnjov, kavas J. S. Bach-Busoni Chaconne Partiitast sooloviiulile nr 2 d-moll (BWV 1004), Beethoveni Sonaat nr 32 c-moll op 111 ja Chopini skertsod h-moll op 20, b-moll op 31, cis-moll op 39 ja E-duur op 54; 27. X — Rein Rannapi ja “Piano Cabaret” (EMA üliõpilased) nonstop-kava “American Eclectic” MacDowelli, Joplini, Ivesi, Cowelli, Gershwini, Coplandi, Barberi, Cage’i, Chick Corea ja Glassi loomingust; Peep Lassmann, kavas tervikuna Messiaeni tsükkel “Lindude kataloog”; 28. X — “Ajaloolise klaveri päev”: Pekka Vapaavuori (klavikord), kavas Frobergeri Tokaata nr 3 ja Süit nr 6 C-duur, Haydni Sonaat (Partiita) B-duur (Hob. XVI: 2) ja P. E. Bachi Sonaat nr 2 G-duur kogumikust “Sechs Sonaten mit veränderten Reprisen”; Imbi Tarum (klavessiin), kavas Poglietti Toccata del 7 tono ja Toccata fatta sopra L’Assedio, d’Anglbert’i Quatrième suite ning Mütheli Sonaat F-duur; “Mozart encore I”: Tuija Hakkila (pianoforte, klaver), Ivo Sillamaa (klaver), Tallinna Kammerorkester, dir Andres Mustonen, Mozarti Kontsert klaverile d-moll (KV 466), sol Tuija Hakkila ja Sümfoonia C-duur (KV 425), Kontsert kahele klaverile ja orkestrile Es-duur (KV 316 A ); 29. X — klaveriduo Kai Ratassepp — Mati Mikalai, kavas Mozarti Sonaat neljale käele C-duur, Regeri Variatsioonid ja fuuga Beethoveni teemale B-duur op 86, Hindemithi Sonaat neljale käele, Martinç Fantaasia kahele klaverile ja Raveli Valss; Charles Rosen, kavas J. S. Bachi Ricercar a’6 c-moll “Muusikalisest ohvrist” (BWV 1079), Beethoveni Sonaat nr 22 F-duur op 54 ja Variatsioonid Diabelli valsi teemale op 120; 30. X — Ave Nahkur, kavas R. Schumanni Allegro op 8 ja Eksprompt Clara Wiecki teemale op 5, C. Wieck-Schumanni Kolm romanssi op 21, Brahmsi Klaveripalad op 119 (intermetsod h-moll, e-moll C-duur ja rapsoodia Es-duur), Skrjabini Sonaat nr 2, kaks poeemi op 32 — nr 1 Fis-duur ja nr 2 D-duur ning Sonaat nr 4; Marc-André Hamelin, kavas J. S. Bachi Prantsuse süit nr 5 (BWV 816), Brahmsi kolm intermetsot op 117, Liszti Fantaasia ja fuuga teemal BACH ja Schuberti sonaat B-duur (D 960); 31. X — Toomas Vana, kavas Liszti “Hispaania rapsoodia” Prokofjevi “Sarkasmid” op 17, Tulve Vertige (esiettekanne), Weberni Variatsioonid op 27 ja Ginastera Sonaat nr 1 op 22; Marc-André Hamelin, kavas Haydni Sonaat nr 60 C-duur (Hob. XVI/50), Šostakovitši kolm prelüüdi ja fuugat nr 7 A-duur, nr 14 es-moll ja nr 15 Des-duur op 87 tsüklist “24 prelüüdi ja fuugat”, Chopin-Godowsky viis etüüdi kogumikust “Studien über die Etüden von Chopin”, Medtneri Sonaat-idüll G-duur op 56 ja Kapustini Sonaat nr 2 E-duur op 54; 1. XI — Frederic Chiu, kavas Prokofjevi Sonaat nr 5 C-duur op 38, Süit muusikast filmile “Leitnant Kizhe” (Chiu seades), Tokaata d-moll op 11 ja Chopini neli masurkat op 33 (gis-moll, D-duur, C-duur ja h-moll) ning 12 etüüdi op 10; 2. XI — “Johann Sebastian Bachi päev”: Ave Kruup — Prantsuse süit c-moll (BWV 813), Irina Zahharenkova — Partiita D-duur (BWV 828), “Goldbergi variatsioonid” (BWV 988) Tallinna Muusikakeskkooli õpilaste esituses; Angela Hewitt, kavas tervikuna “Hästi tempereeritud klaviiri” II vihik; 3. XI Cécile Ousset, kavas Chopini Ballaad As-duur op 47 nr 3 ja Nokturn Des-duur op 27 nr 2, Fauré Nokturn Des-duur op 63 nr 6, ekspromptid f-moll op 31 nr 2 ja As-duur op 34 nr 3, Raveli Sonatiin fis-moll ja “Vetemäng” ning Debussy “Estambid” (“Pagoodide prints”, “Õhtu Granadas” ja “Aiad vihmas”) ja “Rõõmu saar”.

TIINA ÕUN

Festivali üldine tase oli kõrge. Võib ju küsida, miks ei olnud sellise suurusjärgu tähti nagu Alfred Brendel. Üks ikkagi oli — Mihhail Pletnjov, ja muidugi Charles Rosen, kes on lausa imeinimene. Ta ei ole mitte lihtsalt üks suuremaid pianiste, vaid üks kõige väljapaistvamaid muusikuid. Rosen on asjatundja Viini klassika, romantilise muusika jne alal. Ta ei ole mitte ainult suur muusik, vaid tal on ka doktorikraad prantsuse kirjanduse alal, ta on kirjutanud palju raamatuid, on kreeka keele ja kultuuri spetsialist, filosoof ja mis kõik veel …

Festivalil oli veel mitu tuleviku kuulsust, noored, kes arenevad edasi ja ületavad oma hetketaseme või -positsiooni, nagu Hamelin või Hewitt. Nendest me kuuleme edaspidi veel väga palju. Üllatasid pianistide ulatuslikud ettevõtmised — nende tööplaanid ja saavutatu on väga laia haardega. Kui juba, siis plaadistada kõik Bachi klaveriteosed, või terve Skrjabini klaverilooming, ja nii edasi. Ja osa sellest jõudis kavades ka siia.

Kavadega seoses tuleks rääkida ka publikust — see oli üks tõeline klaverimängijate ja õpetajate seltskond, inimene tänavalt ei sattunud naljalt sinna. Marc-André Hamelini põhikava oli koostatud aga nii-öelda suurele publikule, igasugustele inimestele. Ta on kogenud seda juba kümneid ja sadu kordi, et just nii tuleb kava kokku panna ja olla valmis selleks, et igaüks leiaks sealt endale midagi. Kuid kiiruga tehtud kava, mida ta mängis Ralf Gothóni ärajäänud kontserdi asemel, oli hoopis midagi muud — ta mängis Bachi Prantsuse süiti h-moll, Brahmsi intermetsosid op 117 ja Schuberti suurt sonaati B-duur. See oli erakordne, kava, mida me nautisime kõige rohkem. Teine kava niisugust muljet ei avaldanud. Olgugi et seal olid ka Godowsky Chopini etüüdide väga rasked seaded, kuid tervikuna oli see natuke laialivalguv, igasugusele maitsele.

See kavade asi ei ole niivõrd etteheide neile, kui just meile, et me ei suuda ärgitada rahvast klaverimuusikat kuulama.

Tasapisi publiku huvi suureneb, Pletnjovi kontsert läks kuni lõpuni täissaalile. Ja Pletnjov on kahtlemata üks suuremaid tegevpianiste hetkel, kindel liider, esimese suurusjärgu täht, Tšaikovski konkursi võitja 1978. aastal. Mulle jäi ta sealt meelde kui üks erakordse mõistusega muusik. Ja ka nüüd esines ta väärikalt. Olgugi et oli igasuguseid arvamusi. Professionaalide puhul on see arusaadav, sest nad on informeeritud rohkem kui keskmine inimene ja teavad võrrelda kõikvõimalike salvestustega, nad on leidnud endale juba mingid lemmikud ja siis äkki ei mahu see enam nendesse raamidesse, millega ollakse harjunud.

Tema jutustamislaad on väga ülevaatlik. See on üks suur pilt. On tähelepanuväärne saavutada seda, et juba algusest peale jookseb teos ühe kindla suure vormiehituse raamides. Ja võib-olla on ka just need selged “raamid” asi, mis väga paljudele ei pruugi meeldida. Oodatakse rohkem spontaansust. See oleneb sellest, kes on kuulaja. Kui mina lähen esimesest noodist mängijaga kaasa, siis ma tavaliselt ka jään sellele liinile. Ma ei hakka enam arutlema, kuhu jääb spontaansus, vaid naudin seda, mida pakutakse, ja Pletnjovil oli, mida pakkuda, kusjuures tema vahendid on võrratud. Talle ei tee raskusi mitte ükski asi — näiteks mängida väga kiiresti ja pianissimo’s, nii et kõik noodid on olemas. See on midagi erakordset, ta on üldse erakordne inimene. Tema repertuaar on väga suur ja ta tegeleb ka muude asjadega. Pletnjov on ju veel ka dirigent, kuid see ei ole teda mitte kuidagi mõjutanud. Tavaliselt miski ikka mõjutab. Näiteks Rosenil annab see tunda, et ta tegeleb muude asjadega, tema pianism ei ole nii laitmatu.

Kõige rohkem jäi mulle meelde “Bachi päev”. Lõunasel kontserdil esinesid noored pianistid ja õhtul Angela Hewitt. See oli ainult üks suurte vormide päev. Algul Ave Kruup ja Irina Zahharenkova, kes mängisid suurvorme, ja siis “Goldbergi variatsioonid” ning kõige lõpuks veel terve HTK teine vihik. Kuulasin kõike kasvava huviga. Kartsin natuke seda teist vihikut — et kõik on tuntud asjad, et see on kole pikk, ja nii hilja. Mõtlesin isegi, et võin ju pärast esimest poolt lahkuda, et järsku jään uniseks… Üllataval kombel ma ei jäänud, ning see oli üks mu huvitavamaid elamusi. Ma ei usu, et mul kunagi enam sellist võimalust tuleb — kuulata saalis järjest tervikuna seda tsüklit, niisuguses esituses ja peast mängituna. Tal oli küll palju standardset lähenemist, aga kakskümmend neli prelüüdi ja fuugat — neis ikka kordub midagi, see on paratamatu.

Praegu on väga levinud, et Bachi juurde tullakse nii, nagu ta oleks meie aja inimene. Arvo Pärt ütles kunagi, et ta ei tea tänapäevasemat heliloojat kui Bach. Ta on meile praegu kohutavalt vajalik! Temast ei saa kuidagi mööda, ta on siin, ta istub siin praegu. Sellel ei ole mingit tähtsust, et ta elas aastail 1685 — 1750! Ta mõtles nii, nagu meie praegu, ja kirjutas muusikat. Ja selles mõttes on niisugune suhteliselt noor pianist nagu Hewitt Bachiga, tema soovidega, mis meieni on ulatunud või mida on püütud taastada, täiesti kooskõlas. Ta elab ja hingab muusikas tänapäevaselt, arvestades sealjuures kõiki minule teada olevaid piiranguid ja kriteeriume, mis Bachi esitamise juures on — kaunistustes, artikulatsioonis, vormis, tempodes. See on nii, nagu peab mängima Bachi — väga hea maitsega ja samal ajal elavalt. Bachi puhul on ju olnud väga palju eksirännakuid: igasugused üleartikuleerimised ja nonlegato’d ja täielikud tempopiirangud või masinlikud mängimised, mis on läbi elatud ja nüüd muutunud ajaloolisteks nähtusteks.

Ja teine tore asi oli meie õpilaste kontsert. Ave Kruup mängis väga hästi Bachi Prantsuse süiti c-moll ning Irina Zahharenkova on just selline, mida nõuab tänapäev ühelt Bachi mängijalt. Ta osutus elama õigel ajal. Liigutav elamus oli ka “Goldbergi variatsioonide” esitus, need Muusikakeskkooli lapsed. Nautisin, kuidas lapsed tulevad ja lähevad ja mängivad, üks paremini kui teine.

Üks pikk tsükkel oli veel, Messiaeni “Lindude kataloog” Peep Lassmanni esituses. Lassmann on lihtsalt sündinud Messiaeni mängija, see sobib talle erakordselt hästi. Sellesse maailma on nii hästi sisse elatud, et kuskil ei teki mingit lõtvust, kõik on väga pingeline. Lindudel on ju väga palju pause. Nad laulavad — ja teevad pausi. Nad ei laula pidevalt. Sellepärast on see muusika väga keerukas ja väga süsteemne. Messiaeni süsteem on nii täpne, et seal ei saa eksida. Nii nagu mingis väga tonaalses muusikas ei saa eksida. Süsteemist ei saa välja minna. Ja samal ajal on see looduslähedane muusika. Loodus on ka süsteemne ja väga fantaasiarikas. Kui pianist suudab esitada seda muusikat nii, nagu see toimub looduses, sobivad sinna väga need vaikuse hetked — pausid. See annab autentsuse maigu juurde.

Kahjuks ei saanud ma seekord õiget pilti Toomas Vanast, pidin pärast esimest poolt lahkuma. Kuid olen kõikidelt kuulnud, et just teine pool, kus ta mängis Prokofjevi “Sarkasme”, oli erakordselt hea.

Ave Nahkuri kava oli suurepärane ja ta mängis ka väga hästi. Meeldis, et kavas olid Clara Wieck-Schumann, teises pooles Skrjabini Teine ja Neljas sonaat. Neljas sonaat on hirmus raske, kuid ta tuli sellega hästi toime. Skrjabin vajab ehk enam väljaütlemist, julgust, sellist avatud olekut. Olgugi et tegelikult oli kõik nagu olemas, Nahkuril on väga hea kool.

Klaveriduo Kai Ratassepp — Mati Mikalai— mõlemad on suurepärased pianistid. See on duo, kus on ka palju ühtset. Meie varasemates duodes Anna Klas — Bruno Lukk ja Nata-Ly Sakkos — Toivo Peäske oleme nautinud seda, et neis on väga palju erinevat ja kokku tuleb üks rikas kooslus. Tavaliselt õnnestuvad sellised ansamblid alati hästi. Aga duo Ratassepp—Mikalai on kuidagi jõulisem selles mõttes, et nad suudavad väga äkki olla veel ka oma mõtlemises sünkroonsed — ühesõnaga suurepärane kooslus.

Kontsert “Mozart encore I” — kui on olemas juba tänapäeva klaver, mõjub nn pianoforte meie kontserdilaval tänapäevase orkestriga ikka ajaloolise muuseumieksponaadina. Olgugi et Tuija Hakkila mängis väga musikaalselt. Aga orkestril oli samal ajal lisaülesanne mängida ikka piano’des hästi piano ja nii edasi. Kuid kontsert kahele klaverile ja orkestrile jättis tollest õhtust suurepärase mulje. Vaat siin olid koos erinevad pianistid, ja neid oli nauditav jälgida — kuidas nad olid duetis ja dialoogis ja duellis. Seal jäi igaüks iseendaks. Paremini torkas silma veel Ivo Sillamaa. Tema mäng oli üks hea, selge jutustus.

Rein Rannap ja “Piano Cabaret”: “American Eclectic”. Ega need palad üksikuna meelde jäänud, välja arvatud ehk too tuntud Gershwini prelüüd ja Joplin, need olid hästi mängitud. Aga kui on koos nii palju väikevorme, siis need söövad üksteist ära. Ent toredad olid üleminekud ühelt teoselt teisele — koridori ja tagasi. See oli niisugune pärastlõunakontsert, maitsekas ja ilusti tehtud.

Frederic Chiu kontsert oli ka sarjast “igaühele midagi”. Mulle meeldis selle esimene pool, Prokofjevi Viies sonaat oli väga heal tasemel. Selle kaks viimast osa olid kuidagi eriti head, teist moodi, kui tavaliselt mängitakse, ja nii rahulikku esimest osa kuuleb harva, see sobis hästi. Aga kontserdi teine pool jättis kehvema mulje. Kui mängida Chopini kahteteist etüüdi, peab see olema laitmatult esitatud, profid on selles mõttes halb publik etüüdide jaoks.

Festivali lõpetas Cécile Ousset. Ma ei kuulnud teda mitte esimest korda. Ta on ka varem siin käinud, umbes kolmkümmend aastat tagasi. Siis oli ta noor, sädelev ja peen. Kuulsin siis esimest korda väga peent ja täpset mängu, prantsuse sõrmetehnikat. Ta ei mänginud üldsegi mitte Raveli ega Debussyd, vaid, näiteks Albert Rousseli, keda me ei tunne, ja Fauréd… Nüüd juhatas tema kontserdi sisse Chopini Ballaad As-duur ja selle esitus võis mõjutada paljude üldmuljet kontserdist. Esimesest noodist peale üllatas suur kõla, mis oli tarbetu. Ta ei valitsenud forte kõla ja see muutus ebameeldivaks. Selletõttu pean ma Chopini Ballaadi täiesti ebaõnnestunuks, aga mitte enam järgmisi asju. Nokturn Des-duur ei õnnestunud ka just eriti, aga seal hakkas ta juba kosuma. Arvan, et suutsin jälgida tema närvisüsteemi seisundit, seda võib ükskõik kellega meist juhtuda — alustada ennast kuidagi julgeks sugereerides, aga tegelikult ta ei olnud ju julge. Tema olemus on hoopis teine, ta on niisugune peen, nagu see kolmekümne aasta tagune muljegi temast. Ka nüüd oli kavas Fauré. Selles oli juba midagi kuulata, olgugi et see ei ole vist hea muusika. Aga maailmas mängitakse Fauréd hullumeelselt palju. Kava lõpus mängitud Ravel ja Debussy olid aga tasemel, “Estampides” oli juba igasuguseid värve. Kuulasin neid suurima heameelega.

Kuid tuleb arvestada seda, et noored o n lihtsalt löögijõulisemad ja võimsamad. Kui Ousset’d maha materdada, mida öelda siis veel Roseni kohta, kelle elutöö on tehtud, kes on nii suur inimesena, kuid kelle Beethoveni esitus jättis palju soovida. Aga ta teab, mida ta teeb. Väga huvitav oli Roseni loeng. Teda huvitavad kontrastsed isiksused. Või võimalikud vastuolud isiksuse sees. Seekord käsitles ta konservatiivsust ja revolutsioonilisust Beethoveni juures. Midagi samalaadset on tal ka Chopinist. Meistrikursustel Schumanni C-duur fantaasiat käsitledes peatus ta pidevalt helilooja niisuguste märkuste juures, mida meie ei olnud tähele pannud. Rosen läheneb noodi tekstile nagu muusikateadlane, väga pedantselt. Ta teab sellest palju, isegi seda, mida Schumann mõtles, kui ta kirjutas teksti märkuse ritenuto, ja mida sellega tuleb teha. Muidugi on see pedantsus tema puhul väga subjektiivne, on asju, mida võib siiski ka teistmoodi teha. Kuid tore on näha hästi motiveeritud ja korrastatud mõtlemist, mis baseerub väga auväärsel alusel.

Lõpetuseks. Kuulata ära terve see festival oli meeldiv kohustus. Meile tuuakse koju kätte üks väike tükk sellest, mis toimub maailmas. Kui seda ära ei kasuta, tuleks ette võtta reis Londoni ja minna kontserte kuulama sinna, kus kogu aeg midagi toimub. Ja kui see tuuakse sulle kätte — siis seda lihtsalt peab kuulama! Ja ei tohi olla väsinud.

Muljeid vahendanud TIINA ÕUN