EESTI HELIPLAAT — 100

HEINO PEDUSAAR
JUUBEL TARDUNUD HELIDE MAAILMAS

Silmitsegem korraks kalendrit. Peatumatult veerev ajaratas on jõudnud järjekordse ümmarguse viidani, mis kannab arvu 100. Nimelt saame just praegu tähistada sajandi möödumist esimese eesti heliplaadi ilmumisest: uus, maailmas alles moodi kerkinud tehnikaime oli üllatavalt kiiresti hakanud kanda kinnitama ka Maarjamaal.

Õieti tunti siin kandis heli üleskirjutavaid ja taasesitavaid aparaate juba veidi varasemast. Tee uudsele tehnikale, millest tasapisi kasvas välja kunstiharu, raius teadupärast lahti ameerika multileidur Thomas Alva Edison, kelle paljude kaastöötajatega labori uudisideede konveierilt tuli läbi mitme aastakümne keskeltläbi üks ametlikult aktsepteeritud patenditaotlus nädalas (!). Tema olulisemate tööde hulka saab lahterdada elektrivalgustuse (elektrihõõglamp, jaam, -võrk), raudnikkelakumulaatori, täiustatud telegraafiaparaate ja süsimikrofoni, koguni tervikuna valatavate betoonmajade tehnoloogia ning mitmeid seadmeid trükinduse jaoks.

Praktiliselt kurdistunud Edisoni kuulsaimate oopuste hulka kuulub ka 1877. aastal loodud helikirjutusmasin.

Kõnet või laulu sai tema masinas jäädvustada ühtlaselt ringivändatavale stanniolilehega kaetud, edaspidi aga vahasegust silindrile, kasutades häält koondavat plekktrehtrit ja selle otsa asetatud terava nõelaga membraanikest. Reprodutseerimine toimus sama toru kaudu ja mingist vähegi aktsepteeritavast helikvaliteedist ei saanud veel juttugi olla. Ometi oldi õnnelikud, et masin sissekõneldust üldse midagi kuulda andis. Ja esimene salm toona populaarsest lastelaulukesest “Mary had a little lamb” kõlas maailma esimeselt fonograafisilindrilt Edisoni enese ettekandes.

Edisoni sissekanne hoolikalt peetavas laboripäevikus 18. juulist 1877:

Just praegu eksperimenteerisin membraaniga, mille küljes on teravik, hoides seda vastu kiiresti edasitõmmatavat vahapaberit. Kõnevõnked graveeruvad sellesse kenasti ning pole kahtlust, et suudan inimhäält täielikul viisil konserveerida ja ükskõik millal uuesti automaatselt reprodutseerida.

Mis õieti selles algelises aparaadis toimus? Õhus hajuva helivõnkumise kulg ajas oli asendunud selle püsiva jäljendiga ruumis — sissekriimustatud sügavuti lainetava spiraalvaokesena piki pöörleva silindri pinda. Niisugust primitiivset heliülesvõtet võis samasuguse teraviku ja membraani abil uuesti õhuvõnkumiseks, seega kuuldavaks hääleks tagasi teisendada.

Peatselt üritati fonograafi (kreeka keeles: helikirjutit) rakendada koduse muusikamasinana. Oodatud müügiedu siiski ei järgnenud, sest vaharullid olid kasutada tülikad: võtsid palju ruumi, salvestist kandev vagu kulus taasesitusnõela all kiiresti ja pealegi sai nendele jäädvustada kõigest napilt poolteist kuni kaks minutit vältavaid lühilugusid.

Teine leidur, Uude Maailma emigreerunud sakslane Emil Berliner tõi kümmekond aastat hiljem välja oma sootuks otstarbekama grammofoni. Selle lamedad plaadid, mida peatselt asuti valmistama šellakisegust, olid märksa hõlpsamad matriitside ja kuumpressimise teel paljundada ning kasutada. Arusaadavalt oli nii tegijameeste kui ka publiku nõudlikkus pakutava kvaliteedi suhtes esialgu tegelikult olematu, repertuaari salvestamise eest hoolitsesid igat masti juhuesinejad, kes, nagu ka teoste autorid, jäeti koguni etiketile või seda asendavale tsentrigraveeringule üldse märkimata.

Tasapisi hakkas helisalvestuse kohalt senine palagani maine hajuma ning kuulsad muusikud soostusid oma esinemiskunsti plaatide hoolde usaldama, Fjodor Šaljapin ja Enrico Caruso kõigepealt. Mitmel pool pandi käiku tehased, kus paljundati salvestisi helimasinate tarbeks masstiraazhis. Esimesed eesti plaadid sündisid Londoni firma The Gramophone & Typewriter Company eestvõtmisel ja need pressiti Hannoveris. (Kahtlasevõitu tunduvale grammofoniärile lisati pisut isegi pentsikuvõitu manuseks kirjutusmasinate tootmine, nimelt polnud firma juhtkond iserääkiva masina müügiedus kaugeltki veendunud!)

Nii saigi mehaanilises kodumuusikas alguse maailmalaiune grammofoniajastu, mis õigupoolest kestab tehnovahenditelt täiustununa (digitaalsalvestus!) tänaseni.

Juba helisalvestustehnika aoajal leidus ettevõtlikke kavalpäid, kes olid hankinud Edisoni kõnemasina ja korraldasid sellega tasulisi etendusi. Uudistajaid jätkus seniks, kuni “need kõmulised lauluvurrid oma mustkunstitükkidega” [Lausekatke kultuuriloo uurijalt Reino Sepalt kirjavahetusest H. P-ga.] juba massiliselt kodudesse ilmusid. Omaaegne ajaleht “Linda” ennustas seepeale koguni kindlal toonil:

Näitemajadele ja kontsertisaalidele ähwardab kord aeg tulla, kus nad tühjaks jääwad wõi ka üsna ära kaowad; mitte küll selle pärast, et tulew haritud ilm näitemängust ega laulust lugu ei peaks, ei, waid õpetatud mehed tulewad oma teadusega meile appi ja seawad asja nii sisse, et me kodus leentoolis istudes ja piipu popsutades sedasama kuuleme ja näeme mis nüüd teatris.

Fonograafi näidati esmakordselt Eestis tõenäoliselt 1890. aastal. Sellest teavitab ajaleht “Postimees”:

Kõne-masinast (fonograf) on ju Eesti keeles sugu kirjutatud, aga nähtud ei ole seda seni siin. Praegu wiibib üks kõnemasina omanik Laroche Tartus ja näitas oma riista ülikoolis ja kõrgemates koolides.

Samas ajalehes pisut hiljem, seekord Tallinnast pärit uudiste hulgas:

Kõnemasinat näidati Wene klubi saalis. Wäga mitmesugused inimese hääle awaldused, kõne, laul, isegi wilistamine ja köhimine, toodi üsna loomutruult ette ja äratasid koosolijais suurt imestust.

Ühe fonograafidemonstratsiooni kohta on Tartu Kirjandusmuuseumi Eesti biograafiate kogus säilinud tore lõiguke pärastpoole Tallinnas tegutsenud tuntud arstilt dr Konstantin Pedusaarelt, kes kolmeteistaastase poisikesena sai kõnemasina esitlemist jälgida. Tema hiliseas kirja pandud memuaaridest leiame niisugused read:

Viru värava lähedal oli ühes saalis välja pandud ka fonograaf. Peal oli tal tumedast ainest silinder. Nüüd arvan, et seda võis ringi ajada elekter, sest mingit üleskeeramisvänta ei mäleta sellel näinud. Kellel kopikaid küllalt oli, võis kõrvadesse asetatavatest kuuldetorudest kuulata näitlejate lühikesi etteastumisi või laulu. Meil, poisikestel, raha muidugi polnud, ometi lubati lihtsalt pealt vaadata, kuidas tähtsa olemisega ja kummikraega meister aparaatidega askeldas. Uudistajaid keegi välja ajama ei hakanud.

Kord sain minagi hetkeks aparaadi toru enese kõrva panna, küllap oli meister minu uudishimu tähele pannud (käisin seal toimuvat piidlemas vist iga päev). Mäletan, et kuulsin mingit plekikõlaga ja visisevat häält saksa keeli kõnelemas.

Hoopis kallimaks läks omaenese häält pika toru kaudu masinasse hüüda, et pärast võiks ise kuulata. Eriti tore oli vaadata, kuidas peened härrad oma daamikesi fonograafi kõnelema manitsesid ja kuidas need pärast uskmatul ilmel teisest torust kõike enesele mitmel korral tagasi sõnada lasksid.

Varsti tõukas grammofon senise kohmaka fonograafi ootuspäraselt tehnika ajalukku. Uuemaid imemasinaid ilmus üllatavalt palju ka Eesti peredesse ning peatselt tärkas märgatav nõudlus eestikeelsete laulude ja rahvapärase muusikaga heliplaatide järele. “Postimehes” 10. jaanuarist 1902 kuulutas apteegiomanik Siegfried von Kieseritzky, et on Tartus rohtude kõrvalt kauplema hakanud ka grammofonide ja fonograafidega. Kõige uuema uudisena pakkus proviisoriisand, keda rahvasuus kutsuti Kitseritsikuks, “Eesti keeli rääkijaid ja lauljaid plattesid”, mis olid tema tellimisel Peterburi Eesti Seltsi kaastegevusel tehtud.

Tõepoolest, brittide grammofonikompanii tegi Peterburis 1901. aasta jaanuaris valmis kuus pisiformaadis plaati, mis kandsid esmakordselt kirja Sung in Estonian, “Lauldud eesti keeles”. Nii seisamegi just praegu eesti heliplaadi esimese suurjuubeli veeres. Mõelgem samas toonasele olustikule ja ärimeeste reageerimiskiirusele: vaevu paar aastakest pärast esimeste kommertsliku suunitlusega plaatide valmistamist “suures maailmas” hakati tegema ka omakeelseid.

Esimeseks eesti grammofoniplaadil jäädvustatud palaks sai laul “Paistab sügisel ka päikene” Aleksei Koltsovi tekstil ja Karl August Hermanni mugandtõlkes. Loo esitaja oli Peterburi konservatooriumi õppur M. Goltisson. Nähtavasti polnud plaanitsetava plaaditeo tarvis sealtkandi eestlaste hulgast küllalt võimekat laulumeest võtta. Veelgi enam, sama tenor tegi peatselt valmis ka viis esimest soomekeelset plaati, ise ei üht ega teist keelt tundes.

Muide, helilooja Mihkel Lüdig teadis oma “Mälestustes” (“Eesti Raamat”, Tallinn, 1969) seoses 1903. aasta Pärnumaa laulupeoga (õieti selle raames Eliisabeti kirikus toimunud Haydni oratooriumi “Loomine” ettekannetega) pajatada, et tenorsolistiks kutsutud Goltissonil “oli küll ilus hääl, kuid halb diktsioon, kuna ta eesti keelt ei osanud”. Siiski võib märkida, et umbkeelne laulja oli vähemalt selle esmaplaadi tegemise eel üksjagu drilli saanud, sest vene aktsent on peaaegu märkamatuks poleeritud.

Tolle päris esimese eesti grammofonipala etiketil esitlemata jäetud autori muusika päritolu pakub niisiis omajagu huvi, sest lähemal uurimisel selgus, et tegija on sootuks teise kunstiala viljeleja. Kuulus kujur August Weizenberg (1837 — 1921) üritas ennast näidata ka heliloojana, kuigi “komponeerimine” käis temal küll pisut isepäraselt. Selle kohta mõned värvikad read taas Mihkel Lüdigi “Mälestustest”:

Teatavasti püüdis Weizenberg peale oma eriala tegelda ka teiste kunstiliikidega. Ta kirjutas näitemänge, filosoofilisi teoseid ja isegi muusikapalu. Noote ta ei tundnud, oma viisikesi märkis ta mustade täppide abil joonestikuta paberile. Pärast ei saanud ta oma “nootidest” ise ka aru. Sagedasti pööras ta muusikameeste poole, et need viisid kirja paneksid, harmoniseeriksid ja saate kirjutaksid. Weizenberg hakkas mind sagedasti külastama, sest viise oli tal lõpmata palju.

Too muusikataidleja vilistas oma meloodiakesed mõnele muusikainimesele, kes need nagu kord ja kohus kirja pani. Õnnestunumad toimetati teinekord koguni trükki. Sedaviisi nägi maailmavalgust ka meie grammofonisalvestiste esiklaps — ennetades tervelt paari aasta võrra omasuguseid Lätis ja Leedus. Toosama pretensioonitu lauluke oli nimelt varem ilmunud “Laulu ja Mängu Lehe” 13. aastakäigu noodilisas (1897).

Jääb veel kõnelda kurioosumist, et meie möödaniku unikaalseim helijälg lebas aastakümneid kellelegi märkamatuna Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi riiulil — isegi pärast seda, kui selle plaadiüllitise sünniloost oli ajakirjanduses korduvalt juttu tehtud ja avaldamise fakt tuvastatud.

Käesoleva kirjutise autor leidis Goltissoni plaadi pooljuhuslikult oma “heliarheoloogitöös”. Šellaki, savi ja nõe segust üsna ebatasase pinnaga ja harjumatult pisike siiruviiruline viisiketas on oma saja-aastase eluea kohta säilinud üllatavalt hästi, kandes ainult väheseid kriimustusi ja pinnadefekte.

Paraku oli heli sellele jäänud väga nõrgalt, kuid Eesti Raadio restaureerimisgrupis anti unikaalsele salvestisele tublijagu värskendatud kõlarüü ning see talletati uuel kujul mitmes arhiivis ja muuseumis.

Seda August Weizenbergi laulu võib kindla peale pidada eesti heliplaadisalvestiste avalooks. Ettevõtmise uudsust ja Londoni firma neil aastatel mööda Venemaad rännanud plaadistusbrigaadi nüüdseks täpselt tuvastatud marsruuti silmas pidades on tegelikult välistatud, et mõni teine meie muusikat kandev plaat võiks pärineda veelgi varasemast ajast. Lisada võib, et isegi kuulsa Caruso esimene salvestis tehti üksnes napilt poolteist aastat varem, pealegi Edisoni fonograafi vaharullile, millelt see küll pärastpoole plaadile kopeeriti.

Ent millist imelikku teed pidi sattus meie esimestele plaatidele just Weizenbergi “oopus”? Pole võimatu, et nimekas kujur suhtles oma kolleegi Gangolf Kieseritzkyga, kes oli siis Peterburis Ermitaai kunstikogude ülemkonservaator ja antiikskulptuuri tunnustatud ekspert. Sealtkaudu siis nood plaadid ka tulid: valmistamise oli kunstiteadlase vend, tulutõotavaid ärimeheotsuseid nobedalt langetav Tartu apteekrihärra Peterburi Eesti Seltsi tegelaste kaasabil osavalt käima lükanud ning oma “ladina kööki” “Gramophonide ja Phonographide iseäralise lao asutanud”. [Siin on iseäraline muidugi tähenduses spetsiaalne.]

Samas pakub huvi, et proviisor ei pidanud üldse vajalikuks isemängivaid aparaate, nagu ka plaate, lähemalt tutvustada, eks olid need juba rahva hulgas üldteada asjadeks saanud.

Esimesed eestikeelsed heliplaadid, neid oli kuus, sündisid niisiis kodust eemal. Kõigest kolm aastakest hiljem olid meistermehed oma aparaadikobakatega juba Tallinnas, need seati noobli restorani “Kuld Lõvi” saali Harju tänaval. Lae alla vändati rasked rauakamakad, mis pidid mehhanismi ringi ajama — ja alata võisid tõsised grammofoniruuporisse laulmise talgud: paari napi päevakesega trehterdati tehnik Franz Hampe juhtimisel üle kuuekümne loo.

Tallinnas tulid avaakordid Jaan Bergmanni juhatusel tegutsevalt “Estonia” seltsi laulukoorilt. Esimeseks palaks ja niiviisi ka üldse esimeseks koorilauluks meie heliplaatidel sai Aleksander Thomsoni “Kannel” ning etiketil ilutses firmana muidugi inglaste Gramophone. Plaat oli “ühe küljega”. Vastaspool jäi siledaks, veel ei osatud seda teise loo ülesvõtmise jaoks kasutada.

Heliplaatide salvestamise faktist sai päris paras kõmusündmus. Tallinna ajaleht “Teataja” kiirustas 27. jaanuaril 1904 trükkima sõnumit:

EESTI LAULUD ILMAREISIL

Nagu teada, leidis Edison ühe aparadi üles, mille abil kõiksugused healed, olgu see laulmine, mõne mänguriista peal mängimine wõi jälle terve muusikakoori ettekanded, ülesse wõetud ja alal hoitud wõivad saada. Niisuguse uue aparadi sisse laulis “Kuld Lõwi” wõerastemaja saalis “Estonia” laulukoor minewal pühapäewal 15 Eesti laulu, suuremalt jaolt kõik rahwalaulud. [- - -] Lauludest lasti meid “Kannelt” kuulda. Aparat andis selle laulu nii selgesti tagasi, et ka sõnad täiesti arusaadawad olid. Nii siis saawad need siin sisse lauldud Eesti laulud arwatawasti kõik ilmakaared grammofoni sees läwi sõitma.

Esinejate hulgas oli tunnustatud kontserdi- ja oratooriumilaulja Paula Brehm, kuid tema kõrval põlistasid ennast ka mõned nähtavasti isehakanud solistid, võimalik et tollesama “Estonia” koori lauljad. Esitatava nii interpretatsiooniline kui ka tehniline kvaliteet jäid siis veel päris tähtsusetute parameetrite kilda.

Järgmine plaadisari tuli taas Neevalinnast, peaaegu sada pala, teiste esinejate kõrval sealse tunnustatud oratooriumilaulja Mathilde Lüdig-Sinkeli ja võimeka harrastussolisti-ansamblilaulja Johannes Tinn-Fellinsky ning Sankt-Peterburgi Eesti Nooresoo Seltsi Muusiker Osakonna segakoori mõneti kunstikaalukamate etteastetega.

Ligi saja (!) sel korral Neevalinnas ülesvõetud pala hulgast leiame ka tosina jagu “Eesti esimeseks kunstlauljatariks” tituleeritud Aino Tamme üsnagi küsitava vokaalse ja interpretatsiooni tasemega ettekannet (hiljem teda enam ülesvõttemasina manu ei palutud).

Veel luges tuntud kooli- ja teatrimees Otto Peterson plaatidele paarkümmend proosapala alates “Kalevipoja” katkendeist ning jätkates August Kitzbergi, Johann Voldemar Jannseni, Lydia Koidula, Ernst Särgava ja Mihkel Veske teostega, jõudes kuni Hans Pöögelmanni looduslüürikani. On teada, et need sõnaettekanded said laulude kõrval kuulajate erilise poolehoiu osaliseks.

Siis oli järjekord taas Tallinna (u 70) ja Tartu (28) käes. Nii oli juba mõne aasta pärast meie grammofonihuvilistel küllaga võtta ka koduhõngulist repertuaari ning polnud enam vaja kuulata ja taaskuulata ainult võõrkeelseid laule ning võõrapäraseid viise.

Jäädvustatavad palad olid üldjuhul valitud maitsekalt, kokku moodustas see aukartustäratavas mahus eestipärase repertuaari: esindatud olid peaaegu kõik toona tegutsenud heliloojad, erandiks vahest orelikomponist Peeter Süda, kelle pilli võimsad helid ei tahtnud kuidagimoodi mahtuda primitiivse ülesvõttemasina trehtrisse.

Ilmselt võtsid võõrsilt saabunud helitehnikute kohalikud juhendajad Mihkel Lüdig Peterburis, Jaan Bergmann Tallinnas ja Samuel Lindpere Tartus oma ülesannet tõsiselt. Esimene heliplaadikümnend andis ühtekokku peaaegu 300 salvestist eesti interpreetidelt. Umbes kolmveerand tuvastatud päritoluga lugudest ongi algupärandid meie väärtmuusikast ja kirjandusest. Muidugi leidsid nende kõrval oma koha ka väärtusetud palaganilood, kupleed ja madalaproovilised naljalaulud.

Ometi näitas grammofon selle kõrval ka pahupoolt, nimelt tehnilist küündimatust. Mitmelgi haritlasel-kirjamehel polnud erilist usku mehaanilise moosekandi suutlikkusse. Igatahes kirjutas nooruke August Gailit “Postimehes” (5. XI 1911): Publikum, kes kinematografides käib, kes kõige suurema huvit[atu]sega banalseid grammofoni couplettisid kuulavad… ei või olla muud, kui madalate instinktidega inimesed.

Reino Sepp on kirjutanud:

Õhukesi musti kettaid, millelt pillinõel muusikat reprodutseeris, hakkas rahvasuu klaverinootide eeskujul nimetama “kramavoni nootideks” või saksa malli järgi “platedeks”. Praegune termin “heliplaat” juurdus aga alles Riigi Ringhäälingu vahendusel 1930. aastail.

Kui suur võis olla see tarbijate rühm? Vastav statistika pole käepärast. Teisest küljest võiks oletada, et grammofone esines 1910. aasta paiku [Eestis] pisut harvemini kui raadiovastuvõtjaid 1930. a. (nende arv siis 15 tuh.). Seega kuni 10 000 grammofoni ringis. Staatusesemena võis ta levida ennekõike tõusliklikes ringkondades, kuhu osteti muidugi Berliini ja Moskva moelaule, vahel sekka ka mõni Eesti lugu. Eks siis Eesti plaatide tiraazh võis kõikuda paari saja ja mõne tuhande eksemplari vahel.

Muusikasõbrale oli säärane plaat äpardunud helikonserv, nagu fotograafile on nurjunud ülesvõtteks ebaterav pilt. Juhan Jaigi sõnadega aastast 1930 kuulusid varasemad plaadid “hääletehniliselt kõhurääkijate liiki”. [Kirjavahetusest H. P-ga]

 

Algusaastate eestikeelset grammofonirepertuaari paljundati Saksamaal, nimelt Hannoveris asuvas suures pressimistehases, — muide, üldse Euroopa esimeses. Eks sealt tulnud Paunveresse ka see plaat Tartu tudengite meeskvartetilt, mis sai toreda kirjandusliku kajastuse Oskar Lutsu “Kevade” lehekülgedel:

Papa Kiir on juba kõik grammofoninoodid külalistele ette mänginud, mõnda koguni kaks-kolm korda, misläbi ta muidugi üldise imestuse keskpunktiks on saanud. Ta seisab nagu kuningas teiste keskel, väntab aeg-ajalt oma imelist pilli, vahetab nõelu ja noote ja teeb iga oma liigutuse juurde mängusse puutuvaid tähendusi. Kõik on kobarasse tema ümber kogunenud, kõik kuulavad vaikides, ja mõned arvavad, et kastis on väike inimene, kes teeb niisuguseid hääli; ega siis masinavärk — tehku ta muud, mis ta teeb — laulda ikka ei saa.

Ja kuulus episood ristjatsetelt, pärast Joosepi ja Jorh Aadnieli agarat “Lati patsi” pruukimist:

Toots avab silmad ja vaatab kohkudes ringi. [- - -] Peale lühikest kõhelemist lävel astub ta eeskotta, nihutab enese aegamisi kööki ja kuulatab. Kõik on vaikne, nagu Eelia ajal. Inimese hingegi ei ole kuskil näha ja ei laulda ka enam. [- - -]

Just, kui ta, küürus ja vimmas, uksest väljuda tahab ja veel korra toas ümber vaatab, jääb ta pilk grammofonile peatuma. [- - -] Oi, oi kui tore oleks teda kord ise, ilma teiste abita, käima panna!

Aga teisel pool ust on praegu niisugune toimetus käsil, mida naljalt ei tohi eksitada, ja kui ta nüüd pilli tõesti mängima paneks, siis kostaks teisele poole tingimata ära.

Aga… vahest ei kosta.

Joosep Tootsis võitlevad valgus ja pimedus. Ja, nagu harilikult ikka, võidab muidugi pimedus. Läbi pühaliku vaikuse kostab grammofoni kägisev hääl ja nägematu laulukoor laulab täis vaimustust ja tuld “Miinge üüles mägedeelle!” [- - -]

Kuid nüüd ei ole seda enam kauaks; kostab veel üks inetu kääks ja rätsepmeistri osav käsi on osava liigutusega just seda vedrut pööranud, mis kõik teised vedrud seisma paneb ja muusika vaikima sunnib.

Küllap näitab seegi meie rahvalikust lugemisvarast ammutatud lustakas katkend, millise leviku ja soosingu osaliseks oli grammofon saanud ka külaelus.

Ajakirjanik Juhan Jaigi andmeil (“Muusikaleht” (1930, nr 12) viitab Eesti kaubandusstatistika seigale, et vähemalt ühel aastal ületas grammofonide ja heliplaatide import Eestisse rahaliselt koguni viljapeksugarnituuride ja nende juurde kuuluvate jõumasinate väärtuse (vastavalt 633 000 ja 209 000 krooni). Kõnekad arvud…

Algus oli tehtud, sihtmärgid maha pandud. Edasi arenes kõik kiiresti. Eesti turul kinnitasid rööpselt ja jadamisi kanda mitu välismaist ettevõtet: Odeon, Beka, Parlophon, Homocord, Columbia — vanemale rahvale hästi teada margid, kuid päris omasid ei tekkinud. Siis tuli areenile lõunanaabrite Bellaccord Electro oma märksa odavama (nii hinnalt kui kunstikaalukuselt) massitoodanguga.

Firmadest olulisim oli Londoni lähistel tegutsev The Gramophone & Typewriter Company, mis hakkas edaspidi kasutama maailmas Shell’i kontserni esitleva kõrval küllap kõige populaarsemaks saanud kaubamärki His Master’s Voice, “Tema Isanda Hääl”. Plaadietiketil ilutseb teraselt kuulav koer vanaaegse grammofoni ruupori ees. Just see firma ja Bellaccord Electro andsid lõviosa eesti heliplaaditoodangust kuni Teisest maailmasõjast johtunud pika pausini.

Viimaseks jäänud suur salvestussessioon Tallinnas 1939. aasta suvel oli erinevalt eelnenutest rõhutatult pühendatud süva- ja sümfoonilisele muusikale — sündis tervelt veerand tuhat tiitlit ehk kaheksandik kõigist seni tehtuist. Paraku muutusid olud Eestis peatselt ja need ülesvõtted, kindlasti kõige kunstikaalukam osa tervest seni jäädvustatud repertuaarist, ei jõudnudki enam müügile.

Teatava osa sõja künnisel tehtud salvestistest päästsid Rootsi pagenud kaasmaalased; polnud ju pisimatki võimalust nende aegade kodu-Eestist suhelda mõne välismaa firmaga, et sealt näiteks kunagiste salvestiste koopiaid hankida.

* * *

Mida öelda kokkuvõtteks? Möödatõtanud sajandi esimesed neli aastakümmet panid aluse sellele, mida nüüd võiksime üldisemalt nimetada Eesti fonoteegiks. Eranditult kõik 1950. aastal alanud otsimistöös leitud salvestised ajavahemikust 1901 kuni 1939 on nüüd digitaalversioonis restaureeritud koopiatena koondatud kindla katuse alla ja võivad niimoodi kanda meie helidokumentide aoaega ka tulevaste põlvedeni. Veel on õnnestunud kokku seada tervet seda ainevalda koondav süstematiseeritud heliplaadiloend (kirjastuse “Ilo” väljaanne, 1998). Diskograafia pakub terviklikku teavet iga üksiku Eesti heliplaadi kohta, sõltumata sellest, kas konkreetne salvestis on säilinud ja ainsagi eksemplarina reaalselt leitud või kas see omal ajal tegelikult müügile jõudiski. Nii võimegi nüüd tõdeda, et seegi valdkond meie kultuuriloost on kindlalt põlistatud.