VASTAB TIIA-ESTER LOITME

On 11. mai 2001, üks selle kevade päikeselisi keskhommikuid. Istume Tiiaga Pirital “Charitali” kohviku nurgalauas. Paremal avaneb avar vaade üle silla ja jahisadama merele, otse vasakul aga ei näe enam maja, kus Treialite pere enne suurt sõda suvitas. Võib-olla sellepärast, mõtlen, Tiia mu siia sõidutaski.

Veel mõtlen, kuidas alustada. Tiia tutvub soojenduseks õpilaste kirja pandud pika loeteluga tema poolt koolis ja proovidel pillatud hüüatustest, mille olen talle äsja pihku sokutanud. Itsitab ja toriseb, sest need ilmselt meeldivad talle, naudib kui “pragiseva” figuuriga on tegu. Üks rida satub sekka neutraalselt motoline: “Peab pingutama nii, et silmad kukuvad peast välja põrandale, ma korjan pärast üles ja annan tagasi.” Enamik on hoopis vingemad. Lõpuks reageeribki nii: “On aga lontrused, mina küll ei mõista, kust nad selle kokku keerutasid! Heakene küll, hakkame pihta — kas “lamepidulikult”?”

Küllaltki. Sind valiti “Aasta naiseks 2000”, kas oled vähemalt seekord nõus sellega, mis sulle tseremoonial öeldi?

Mida kosta? Tseremoonia toimus raekojas ja selles oli palju ilusat: läbimõeldud muusika, rõõmu kiirgavad rootslased — ürituse “ristivanemad”, raehärrade vanal laual võbisevad küünlad ja seltsi sädelev president Sirje Küttis kaaskonna ning eelnevate aastate väljavalitutega, ootuspõnevus… Imponeeris palvetseremoonia, kus tõsteti esile olulisimat Jumala kümnest käsust: luban, et… Ja siis öeldi ka minu kohta sõnad, mida ma aga ei kuulanud, sest, nagu tavaliselt, ma v a a t a s i n  ütlejaid. 

Mul on hea meel, et meid seob EENAga (Edukad ja Eesrindlikud Naised) tore koostöö, millest eredamalt jäi meelde suurejooneline EENA rahvusvaheline kongress “Estonia” kontserdisaalis, selle muusikalise avamise au kuulus tütarlastekoorile “Ellerhein”. Järgnevatel nädalatel läks elu muidugi kibedaks: Aasta naine ütles… Aasta naine riietus… Aasta naine tegi… oh, oli hea õppeaasta!

“Ellerheina” koor on kui mitte terve, siis valdav osa sinu elutööst. Ütle, palun, kas tegeled nende tüdrukutega kui “rõõmsa materjaliga” või meeldib sulle eelkõige just see kooriliik?

Mõlemad. Siin on tegemist erilise kõlaga: üks osa on kuni kuueteistkümneaastaste lastekoor, teine, kuueteist- kuni üheksateistkümneaastaste juba arenenumate tütarlaste koor. See annab, nagu meile laias maailmaski on öeldud, niisuguse ingelliku tämbri, teadagi vaid juhul, kui kenasti välja tuleb. Igatahes saavutame parimail hetkil omaette värvi. Ja muidugi meeldib mulle see seltskond ka laiemas tähenduses.

Oled nendele loomulikult ka kasvatajaks?

Nende pärast teen ma igasuguseid asju teistmoodi kui ilma nendeta. Kogu aeg muutub ju ka “taigen” — me ei ole ükski nädal ühesugused, ei mina ega nemad ole järgmisel nädalal samasugused kui eelmisel. See pole kasvatamine millekski, kellekski. Me hoiame läbi minu Heino Kaljuste joont, muusikalist maitset, noodiõpetust, olemist ja huumorit. Kuid aeg muudkui läheb edasi, mitte miski asi ei lähe tagasi.

Seega on tüdrukud olnud ikkagi muutumises?

Inimene on kõikidest elukatest kõige muutuvam. Seda enam arenevad noored tänapäeval igas mõttes välja nähtavamalt, kiiremini. “Ellerheinas” meil küll emasid ei ole, aga Eestiski on neid juba kolmeteistkümneaastasi! Üldiselt aga hakatakse kõikjal kurameerima varem, tuntakse rohkem huvi muu maailma vastu, pikkuski muudkui kasvab: ollakse suuremad, pikemad.

Kuidas on aga lood vaimsusega?

Vaimsus seostub üldiselt kooliga ja tundub… keskpärane. Minu jaoks eksisteerib olulisena vaid üksainus VAIM — see, kes seostub kolmainsusega. Sellest vaimust pärinevad kõik alged — ka kunstianded ja üldse kõik see, mis teeb laiemas mõttes inimese vaimseks. Praegu on see nigelal tasemel, sest koolipäevad on pikenenud ja väsitavad, ei jaksata enam minna teatrisse ega kontserdile, lõõgastuseks pruugitakse tarbemuusikat. Ka mina kuulan lärm-muusikat. Ja vaikus eksisteerib ka müras. Määr ja põntsud on enda valida.

Millega “Ellerheinas” veel peale obligatoorse solfedzo ja lugude viimistlemise tegeldakse?

Vanasti tegime muud rohkem, eriti siis, kui meiega tegeles veel Ülle Sisa. Siis olid meil maksuvabad klaveritunnid, soovitasime nii ühtedele kui teistele üldkoolide vastavatest muusikaklassidest üle tulla, sest, kuigi need on tänini mõeldud eneseharimiseks, pole taset ega nägu ollagi. Praegu aga ei ole noorte huvikeskuses “Kullo” võimalust vana viisi jätkata, sest direktorid vahelduvad alatasa ja tasuta klaveritundideks kadus võimalus juba Heino Kaljuste surma järel, aastal 1989. Samamoodi läks võimsalt eriti kitarriõpetus Endel Loitme juhtimisel, seda tehti suurte rühmadega ja nii, et iga tüdruk oli võimeline vägagi kaunilt oma laulu saatma ja mängima väikesi palu. See meeldis neile hirmsasti. Meil olid Heino enda vedamisel ka plokkflöödiansamblid, sest ta mängis rohkem või vähem mitmeid pille ning õpetas üksvahe ka ise tüdrukutele flöödimängu. Need pillimängutunnid olid väga tähtsad. Praegu mõtlen, et uute lauljate vastuvõtul tuleks eeldadagi lastelt mingi instrumendiga tegelemise kogemust. Et ta juba tunneks nooti, oleks muusikaga enne kokku puutunud. Paraku ei suuda mitte kõik lastemuusikakoolideski käinud tüdrukud noodist laulda, väljaarenemata kuulmise korral tuleb loobuda ka väga ilusa häälega lapsest. Mitte karmuse, vaid aususega on siin tegu. Tahtmisest üksi jääb väheseks.

Millal sul endal “muusikaisu” tekkis? Tean, et 1944. aasta oli sinu, see on Treialite perele traagilisim: 9. märtsil põlesite paljaks, sügisel arreteeriti isa, keda te enam kunagi ei näinud, ja seejärel märtsis 1949 küüditati sind neljateistkümneselt koos kolme noorema õe ja emaga Krasnojarski kraisse — muusika juurde olid sa selleks ajaks juba ammu jõudnud?

Lugesin emaema hoolel juba kolmeselt, kui viieseks sain, ostis isa klaveri — minu nõudmisel. Isa oli väga musikaalne, ta laulis, joonistas, tegi kõike; nad teenisid emaga mõlemad raamatupidajatena Rahvapangas, nii et kodanlased olime me küll! Kui veel päris väike olin, tegeles ja ka laulis minuga kõige rohkem vanaema, tema surma järel aga isaisa. Vanaisaga sobisime imehästi — niigi oli peres liiga palju naisi. Ja mina olin tema moodi, ühte nägu ja ühte tegu. Klaveri taha polnud mind ka vaja ajada, pean vaid kahetsusega märkima, et mängisin kõiki asju poole kiiremalt. Ei, laisavõitu tüdrukuna ei kiirustanud ma kuhugi, kuid mu loomus on säärane, et mida teen, teen täie vaardiga.

Jah, klaveri juurde läksin ikka ise, impulsi sain selleks naabrineiult Ines Einbergilt, kes õppis Erika Franzi juures ja kelle harjutamine meile kostis. Tema viiski mu oma õpetaja juurde, meilt Suurtüki tänavast oli sinna, Kopli tänavasse, õige ligi käia. Sinna käimist nõudsin kodustelt resoluutselt! See ei tähendanud muidugi, et kodus ülepea keegi selle vastu oleks olnud. Vastupidi, meie pere tuttavad olid mitmed estoonlased eesotsas Ott Raukasega. Igasugustel tähtpäevadel tuldi kokku, laud oli kaunilt kaetud ja alati läks laulmiseks. Kõik olid seal: Helmi Rätsep, ooperikoori inimesed, isa … “Täheke, miks sa vilgud” ja teised mitmehäälsed laulud. Ja kui suurtel küllalt sai, tõsteti mind juba kolmeselt toolile laulma Ott Raukaselt kuuldud “Figaro siin, Figaro seal”. Tegin seda täie innuga ja see võis hästi naljakas olla.

Kas õed hiljem ka sinuga ühinesid?

Mis sa siis mõtled, nad olid kõik viisipidajad, kuigi mitte “nõudjad”. Maiel, kes Tšernobõli tragöödia järel saastapilvest lennukiga läbi sõites tugevasti kiiritada sai ja suri, — temal olid kõik kondid hästi lahti, temast sai võimleja. Nagu ta koolist tuppa sai, viskas spagaati või silda, mina tema järel tiritamme, ja seda võisin lõpmatuseni teha veel palju aastaid hiljemgi — näiteks Pirital mõne liivakünka otsas, ja niimoodi seisma jäädagi. Helve ja Anne on lihtsalt korralikud inimesed, kes ka laulavad, jorutajaid pole meie peres kunagi olnud. Ema küll ei laulnud sageli, see-eest aga isa, ja päritolult hiidlasena oli ta pealegi igavene lõuapoolik. Muusikuks liuglesin mina küll kogu sellest suguvõsast üksinda.

Aga mitte otsejoones. Millega pälvis isa nõukogulaste kurja tähelepanu?

Oletamisi kuulus tema nende hulka, kes lootsid okupatsioonivõimude vahetumise hetke omariikluse kehtestamiseks ära kasutada. Tegelikult ei tea mina tema tegemistest midagi, kuid ilmselt oli seda küllalt, et uued võimud määrasid talle kiires korras viis aastat töö- ja kasvatuslaagrit — vaat kui vähe, eks? —, ja piisavalt, et juba 1946. aastal tema surmateade saada. Meid, ülejäänuid, karistati muidugi suguluse pärast. Tegelikult kuulus väljasaatmisele ainult ema, aga kuhu-kellele ta võiski oma lapsed jätta? Küüdivagunis oli üks nelja lapse ema, kel need maha jäid — ta oli hullumise äärel. Isa hoiakud käisid teadagi ka üle minu — oma klassis olin ma kogu pindakäimise peale vaatamata ainuke, kellest ei saanud pioneeri.

Järelikult tegid siis ka “õige sõidu”. Räägime aga enne veel Erika Franzist, tema juurde pääsesid kuueselt, nii umbes aastal 1939?

Jah, ja õppisin tema käe all kuni küüditamiseni. Olin pärastpoole, sõja lõppedes, ka nii-öelda ametlik õppur sealsamas muusikakoolis Suvorovi puiesteel, kus siis konservatooriumgi peavarju leidis. Klaveritunnid tegime siiski Erika juures kodus. Ta oli väga sümpaatne vana kooliga daam, valdas prantsuse, saksa, vene, inglise ja teab veel mis keeli, eesti keelt rääkis alatasa ühe-neist-keeltest aktsendiga, mis oli omaette väga muljekas. Vastavalt sellele oli kujundatud ka tema kodu kenas kahekordses majas, mis kunagi oli kuulunud tervenisti talle. Üsna paljugi jäeti sellest Erikale alles: suur tuba kahe tiibklaveriga, söögituba, igavene pirakas välisvalgustuseta vannituba, võimas köök ja selle taga veel üks tuba, kus elas ta ema, kellega nad nii-öelda teineteisele elasid. Kõik ruumid olid täidetud meeleolukate asjadega; hulk vana mööblit, erilised olid kaktused ja kaktuselaud. Viimane võttis enda alla kogu aknaaluse. Erika võis ühtainsat kaktust vaadata igavesti kaua aega — selles vaatamises oli midagi rohkemat kui lihtsalt silmitsemist. Seal oli ka vägev suurte latakatega ämmakeel. Mind kutsus ta Tipakeseks; kord algupäevil ütles ta: “Tipakene, ära seda kaktust katsu, sa saad omale okkad sõrme sisse ja ei saa pärast mängida!” Mina muidugi katsusin ja sain oma sutsaka kätte — vähemalt 15 okast, niisugused imepeenikesed ja õelad, jäid iga sõrme otsa ega tulnud enam välja! (Kisub neid nüüdki nõnda valuliselt, et mul hirm hakkab, siis rahuneb.)

Ise oli ta aga kõige huvitavam. Noorena kindlasti kaunitar, kuid minu ajalgi ilusate juuste ja näokuju, ilmekate silmade ja ilusate kätega. Inimesi, kes mulle imponeerivad, neid kipun ma jäljendama, ja nüüd on minulgi kodus kaktused. Või klaver, — tal oli ilus “Becker”, samasuguse ostsin veel hiljuti ka endale meister Kuurme käest. Ja minu käekirja ilmus nagu iseenesest tema s-täht, niisuguse väikese konksuga alt üles. Ta maalis enda rõõmuks — mina samuti. Mingi seletamatu side jäi meie vahele püsima tema elupäevade lõpuni. Erika Franz oli ka üks nendest, kes mulle konsi inimestest Siberisse kirjutas, õigemini minu kirjadele vastas. Ja neil aastail mind rahaliselt toetas. Ära imesta, väga paljud pöörasid siis mulle selja!

Olid seega Erika Franzile kuidagi eriline, kuidas ta teiste õpilastega suhtles?

Tal oli neid segamini suuri ja väikesi, mäletan hästi Vaike Vahit. Armsad olid talle kõik, kuid see ei vähendanud nõudlikkust. Eriti pööras ta tähelepanu aplikatuurile — et sõrmed oleksid õiged. Temaga polnud igavad isegi mitte heliredelid. Tal oli omaette vägi muusikat “kirjeldada”. Erika lõi elulisi kujundeid asjadele, mis vaeva nõudsid: “Kujuta ette, et vead kullakoormat mäkke”, “…aga miks sul valed töömehed seda teevad, ega pagar ole korstnapühkija?” — See käis valede sõrmede kohta. Pean seda tänini silmas, sest miks ma siin keerlen oma väheste sõrmede juures! Palade puhul tavatses ta ette laulda, tal oli väga prantsuspärane hääl — võrdlemisi jube! (Naerab.) Tantsuvormide puhul me ka tantsisime. Valssi oskasin isegi, aga menuetti ta mulle õpetas: käsi ette ja see pidulik liikumine. Ja muusikakõrvane kasvatustöö käis ka kogu aeg, käitumiseni välja. Lihvi sain veel siiski, või just siis, kui Siberist 1956. aasta kevadel tagasi tulin, ema ja kaks õde jäid veel sinna. Eks ma esmalt tormasingi tema juurde, et kuulda kõigepealt seda, et tuleb kõvasti tööd teha, ja teiseks, et tennistega ei kanta kõrvarõngaid.

Vaimu harimine käis niikuinii. Selle saamiseks läksin tundi meelega varem, kui oli määratud, sest oma aega oodates pääsesin lehitsema igasugu raamatuid ja kunstiajakirju, pärast rääkisime neist. Hiljem kandusid me jutud sageli “valge laeva” teemale.

Siberi aastaid sa lähemalt vist kirjeldada ei taha, “olme tasandil” on see pealegi ohtralt käsitletud teema. Igatahes oli sinu ema üksi oma kolme lapsega kahtlemata üks sangareid. Seni elatud elu katkes, aga klaveri juurde pääsesid sa millalgi ka seal?

See juhtus päris lõpus, aasta enne vabanemist ja pärast viieaastast pausi, ühes külas Nazarovi linna lähistel. Sain lõpuks elama teiste eestlaste ligi Krasnojarskisse ja tööle konservitehasesse, kus valmistati kondenspiima ja kus tegutses ka klubi, nagu Venemaal ikka. Hommikul virutasin mingi obadusega pisikesele totsikule kaks auku sisse ja imesin selle tühjaks, päev läbi jõin siis sellele paksule vett peale ja niisugune see mu põhitoidus oligi. Õhtul käis klubis hoogne samodejatelnost, seal oli ka pianiino ning väljasaadetute seas nii mõnigi haritud inimene: lätlasest viiulikunstnik, armeenlasest laulja ja veel mõned. Oli ka Agnes Ammjärv, korralik laulja. Tehaselapsed hakkasid klaveritunde võtma ja asi volksas nii liikuma, et juhtkonnal oli mind lausa kahju minema lasta. Algul polnud mul ühtegi nooti, mängisin mälu järgi, ka Erikalt pärit pärandust, kuni leidsin mingi bajaanikogumiku — nii sai minust “arranzeerija”, kuid ka bajaanimängu õppisin kuigivõrd ära. Hiljem saadeti mulle Eestist õige rohkesti noote, ka kirjandust. Eks siis arvati ülemääragi, et elan kusagil paksus metsas mingi hiigeljõe taga. Tšulõmi jõgi oligi kohati kuni neli kilomeetrit lai, ujusime sellest suviti ühtelugu üle, üldse ujusime meeletult palju ja igalt poolt otse üle.

Oli mul siis niisugune aeg. Tänaseks olen läbi käinud peaaegu kogu maailma, enne taasiseseisvumist kõik liiduvabariigid ja sotsmaad — täitsa eksootika! Suurima kogemuse aga andis Siber, sest sealt sain peamise — ellujäämiskogemuse. Sestap praegu juhtuvad ja teistele traagilisena tunduvad seigad mind enam ei loksuta — ma ei ole oma Siberi kursust unustanud.

Käed jälle lahti mänginud, sõitsid koos ühe õega esimesel võimalusel “kodulinna Tallinna”, nagu siis veel lauldi?

Kõigi tarvis ei jätkunud korraga piletiraha, see tuli meil hakkajamatel Eestis teenida. Meil oli tulla Luha tänavasse isaema juurde, vanaisa oli juba surnud. Pugesime kohe suurde voodisse memme külje alla sooja. Ega tal lihtne olnud, sest tagasi saabus kaks metskassi.

Kas ka karakterilt?

Jaa, muidugi! (Naerab.) Metslased aga nägime välja küll — puhvaikades ja sorgus. Esimene käik oli Erika Franzi juurde. Sa kujuta ette: ta avas sekretäri ja võttis sealt välja sellesama kava, mille õppimiselt mind ära viidi! Tegime selle tundides korda, sügisel läksin Tallinna Muusikakooli vastuvõttu uurima. Klaveri eriala peale ei julgenud mõelda, tegelikult ei mõelnud ma üldse millegi peale! Pakuti… — Sa vaata, nad püüavad kala! (Sillal leotab tõepoolest trobikond mehi õngi.) Issand jumal, siit supikausist — ma pole veel näinud, et nad ühtegi oleks välja tõmmanud! Olgu sul teada, et ma olen ka kalamees, pealegi täitsa paberitega, siia sillale mina küll ei roniks!

Kuhu siis?

Paadiga merele, kaugele merele muidugi! Aa… — siis ilmus kusagilt koridorist Arvo Ratassepp, võttis ette ja soovitas muusikateooriat õppima hakata, seal olevat klaverimängu oskust vaja. Ma pole miski teoreetik, hoopis vastand… no mis see ongi, praktik vää? (Osatab ilmselgelt lapsi.) Mina ei ole kuivik, hakkasin vastu, mispeale ta näitas, kuidas kolme ja nelja peale takti lüüakse. Oli väga naljakas. Astusingi koorijuhtimisse, vahel mõtlen siiski, et võinuksin teooriassegi minna, kuna olen grafomaan ja võin kirjutada tundide kaupa, ilma et hingaksin. Võin ka luuletada või joonistada, aga ma ei luuleta ega joonista, teen seda vaid siis, kui vaja, aga ma ei tea, mis mind “vajama” ajaks?

Õpetajaks määrati mulle Uno Järvela. Istus seal 10. klassiruumis neli aastat mu ees, mina lõin kolme või nelja peale, tema: viska telliskivi südame pealt ära! Ise luges ajalehte. See telliskivi tähendas, et vehkisin mehaaniliselt. Seda seepärast, et mul polnud ühegi elusa kooriga pistmist olnud ja ust või seina vahtides ei mananud ma neid kõõrutajaid kuidagi silme ette — keegi ju mitte vähimatki mu juhatamisele ei vastanud! Seda usinamalt käisin üldklaveri tundides, kahjuks küll mitte enam Erika juures. “Päristööd” tegin koolis ka, saatsin kontsertmeistrina tulevasi viiulikunstnikke. Korra mõtlesin ikkagi eriklaverisse üle kolida, aga jäi nii, nagu jäi.

Muusikakoolis saitegi Endel Loitmega kokku, temagi õppis koorijuhtimist; kas tema mõjutas valitud erialale jääma?

Ei-ei, trügisin innukalt ikka omaette. (Naerab.) Meie kokkupuuted arenesid suhteks alles siis, kui hakkasime kursusega siin-seal ühiselt käima, peale selle mängisime üksvahe koos Kopli Raudteelaste Klubi tantsupundis (ah, ma tegelesin saja asjaga!), see oli stipilisa. Olime tükk aega lihtsalt head sõbrad. Selgus veel, et ta sõidab mootorrattaga. Sellega sõitsin Siberis minagi; ühel eesti poisil oli Ið -350, uhke riistapuu seal ilusal maal.

Sa tunned siis ka veel sõidumasinate “sisikonda”? Sõidad autoga. Küünla vahetad vähemalt ise ära?

Ei kavatsegi! Aga Ameerikas sõitsime küll kord uhke autoga, roolis šikk härra, kui kottpimedas öös järsku mootor välja suri. Mees laiutas käsi. Ütlesin siis, et tehku vähemalt kapott lahti, seda ta ka ei osanud. Kobasin lõpuks ise masina kõhu all ringi ja, kujuta ette, kapott kargaski lahti! Hüppasin pea ees mootorisse, katsusin siit-sealt juhtmeid, üks oligi lahti. See polnud küll mingi asi tagasi kinnitada, saime edasi. Sihtpunktis tõsteti seltskonnas esile, lilled ja puha!

Endlile muidugi imponeeris ka, et ma mootorrattaga sõita oskasin, hakkas mind tõsisemalt võtma. Üldse olime terve kursusega peaaegu iga päev koos, korraldasime midagi ja pidutsesime ka. Sel ajal joonistasin üle mõistuse palju igasuguste kursuse-, “jaapani-” ja “hiireõhtute” tarvis. Kui Endel haltuuratamas käis, võeti mind juba kaasa, olin tema “plika”. Muusikameestele kaeti pidudel-pulmades oma laud. Kui trall lõppes, toodi välja tsinkämber, millesse laoti kaasavõtmiseks põhja kartulisalat, sellele heeringasalat, siis kringel ja kõige peale vahukoor. Me nimetasime seda koormat “laibaks”, niisugune sai veditud näljastele ühiselamusse. Hiljem pääsesin ka ise sellistesse ansamblitesse mängima.

Leidsid sa hilisemaks “päristööks” sealt ka midagi kasulikku?

Kõigest, mis ikka töö on, on kasu. Igasuguses muusikas võib leida meeldivat. Ma ei eelista ka ühtegi heliloojat teisele, igalt tahan vaid tema paremikku. Kuulamiskogemus on aegadega kasvanud tohutuks, see on eriti oluline koolitöös — ikkagi ümmarguselt kolmkümmend viis aastat — “Seitsmendas” ja Inglise Kolledzis, kuhu viin tundidesse kuulata valitud muusikat.

Koolmeistri seisusse tõusid sa aastal 1965 otse konsi lõpetamise järel. Kuidas aga tudengiseisusesse viis sügist varem? Olid sa vähemalt muusikakooli teisel poolel edasise valiku kindlalt teinud?

Jaa, siis ma tegin ka praktilist koorijuhitööd, pealegi sain oma kursuselt ainukesena suunamise konservatooriumi. Pandi Ernesaksa klassi, Järvela oli ka tema õpilasi — see oli kena rida, nimme sätitud. Sel ajal hakkasin ka RAMi ees olema. Meeskoori kõla istub mulle väga. Ernesaksa aga tundsin küll juba varem, olin tema juures kontsertmeistriks olnud.

Ernesaksast on pealtnäha kõik ära räägitud, ta on endast kirjamehena ka tahes-tahtmata väärika “autoportree” loonud. Siiski on igal temaga pikemalt kokku puutunul temast ju isiklik nägemus. Õpilased kiidavad Ernesaksa ühest suust, aga — järsku leidub keegi, kes arvab, et tal näiteks jäi maestrolt mõni killuke ka saamata?

Nii suurelt mehelt oleks tõesti tahtnud saada maksimumi, kuid ta oli kole palju ära: käis tihti ringreisidel, õiendas Moskvas, kaitses rahu, kuulus kõikvõimalikesse komisjonidesse. Ja ometi — mind hämmastas see, et… näiteks laulupidudel käis muidu üks suur triblamine ja uisutamine seal puldis, et proovidel suurt koori koos hoida, üks igavene hale laulmine, aga kui Ernesaks ette astus ja pomises seal natukene aega ning seejärel oma väheke töntsakad käed tõstis, tuli kõik, absoluutselt kõik! See on midagi uskumatut!

Omal ajal ütles keegi, et kui panna kokku Karindi kuulmine, Variste tehnika ja Ernesaksa elaan, vaat siis alles saaks maailma dirigendi!

Minu arvates oli Ernesaksal üksigi kõik see olemas. Varistelt ei vajanud ta mingit tehnikat, Variste oli korrektne, kuid kuivavõitu. Kõik koorijuhid löövad oma “kätudega” välja kõik eellöögid (ma näitan sulle), selle asemel et auftaktiga tulla (näitabki: ta-tam, ta-tam jne, ma õppisin seda ka Moskvas Sokolovi käest), aga tema jättis niisuguse triblamise ära ja kõik arvasid, et tal polnud tehnikat! Tegelikult oli see tal olemas, kõik oli täpne ja lauljad said temast aru, kui nad just esimest korda teda ei näinud. Ja hea kõrv oli tal ka. Aga kui ta klaverit mängis, siis vajutas pedaali põhja ega tõstnud jalga enam ära, minule kui pianistile käis see pisut närvidele. (Naerab.) Tal oli niisugune suur pätakas jalg, kujutan ette seda auto gaasipedaalil, oehh!

Eales ei arvaks, et Ernesaks võis tujukas olla, aga seda ta oli, võib-olla ainult, et kitsas ringis. Ma ei ole kunagi näinud, et ühe inimese meeleolud nõnda järsult ja tugevasti võivad vahelduda. Merelaule on ta kirjutanud kogu aeg, nõnda oli ta ka ise nagu meri — väga ootamatu. Olen ka temalt ses mõttes midagi “saanud”. Võin väga ootamatult muuta muusikas oma mõtteid, kui teen mõnes tüdrukutele klaariks saanud loos äkki pöörde, nad peavad selleks alati valmis olema. Ja surma kartis Ernesaks ka, Saare ja Kreegi lahkumine tekitas temas täieliku hingelise kaose, siis ei saanud temaga üldse rääkidagi, tõmbus täiesti enesesse.

Isiklikult meeldis mulle, et ka tema armastas joonistada. Visandasin minagi teda, Järvelat, teisigi…

Ernesaksa šarze tunneme, kus sinu omad on?

Viskasin minema, mulle meeldib asju ära visata. Need on nagu pildid inimestest, kes teistesse ei puutu, peale minu teistele midagi ei ütle. Jaapanis korjatakse kõik vanemate mööblitükid oma karpmajakestesse kokku; on niisugune kultuur ja veendumus, et sellistes asjades elavad vanavanemate vaimud, kuid elada ise siis niisuguste hunnikute otsas… vjuu!

Jah? Ometi kõikide reiside tulemusena on sul eriliselt soe suhtumine just jaapanlastesse.

Ongi! Aga enne ma tahan veel Heino Kaljustest rääkida. Ta oli mäletatavasti suur jo-le-mi-süsteemi entusiast ja juurutaja. Seitsmendas koolis tegin mina sama, eks talle see meeldis, nägi minus kompanjoni ja 1970. aastal kutsuski mind oma koori juurde. See sobis priimalt ja ma polnud selleks ajaks selles asjas enam tühipaljas õpipoiss, olin mingil määral ise tark! Heino oli universaal: hea dirigent, ilus hääl, hea instrumentide valdamine. Tahtis ja suutiski kõike, mis meeldis ja välja tuli, ise teha, sest argielus tegi abikaasa Liia Kaljuste kõik ette-taha ära. Oli nii-öelda vaba mees. Ja mida ta oskas, seda õpetas himuga teistele, eeskätt, mis puutus relatiivsesse noodiõpetusse. Olime üsna erinevad inimesed, aga klappisime lõpuni, kuni tema surmani 1989. aastal. Meid oli seal eesotsas ju mitmeid — teistel ei lasknud ta suurt midagi teha, minul aga lasi. Nii ei hakanud mul kunagi igav, täitsin antud ülesandeid alandlikult ja rõõmuga. Kooris oli ka segasemaid olukordi, neisse ei sekkunud Heino mitte kunagi, oli niisugune enesesäästlik ja pöördus sellistel puhkudel just minu poole: palun ütle n e i l e… Mina ütlesingi ning kokkuvõtteks kukkus alati välja, et tema oli hea ja mina paha. Eriti tore oli ta laululaagrites, neid peeti suviti neliteist päeva looduslikult ilusates kohtades, nagu Keila-Joal ja mujalgi. Tegime seal lastega kõike kaasa, mina muidugi ujusin nendega iseäranis palju. Heino valmistas ette huvitavaid kavu, suuremad tsüklid võttis loomulikult enda peale. Aga muuski tegevuses ei pääsenud talle laagris keegi ligilähedalegi: ta parandas autosid, õmbles, lõikas õunapuid ja mida kõike veel. Alati olid tal kaasas oksakäärid, kusjuures rassis ta ju võõral pinnal, ei teinud endale… Ah jaapanlased? (Olin vist kogemata pilguga kella riivanud.) Meil peaks ju praegu aega olema? Muidu olen küll kiirustaja, mitte manjana-tüüp, kuid tegelikult vaid selles mõttes, et ikka kohe ära teha — kuigi see tingib mõnikord “vigade parandusi”, aga ka need tulevad siis käigult.

Suheteni jaapanlastega viis mind Tõnu Kaljuste, kes oli kunagi samuti “Ellerheina” laulja, nagu sa tead. Ja kohtumine Ko Matsushitaga, kel on kuus koori Jaapanis, mis eranditult maailmatasemel. Ta käis “Ellerheina” kuulamas, palusin tal nendega ka tööd ja kontserte teha. See viis välja selleni, et Matsushita kutsus meid terve kambaga Jaapanisse. Esimesel reisil 1995 võtsime osa konkursist, saime grand prix’ ning võitsime kõigis kategooriates (selleni olime jõudnud üldse neljal korral, Hispaanias koguni lastekooriga). Sealt siis algaski isiklik sõprus jaapanlastega, suhted on inimese moodi südamlikud. Mullusest, kui me teist korda seal käisime — kuu aega professionaalsel turneel Tokyost maa lõunatipuni välja, 30 kontserti! —, olen ise valmis jaapanlane. Tõsi-tõsi, see polnud enam tavaline sõprusreis, vaid ülimalt pingeline ja tore töö. Turnee korraldas suur kontserdifirma MIN-ON ja meid ei käsitatud vähem aupaklikult kui New Yorgi Sümfoonikuid: esindushotellid, -saalid, -vastuvõtud, kummardused ja naeratused. Olen vist ära tabanud nende olemuse ja mõttelaadi.

Rahvusliku omapära säilitamisega on neil omad probleemid. Poolteist sajandit tagasi elati ju veel äärmises suletuses, Teisest maailmasõjast peale aga lööb ameerika elulaad nagu välk sisse, noored ei järgi vanemaid, üritavad koguni oma sinkjasmusti päid valgeks värvida… ja saavad kollase! Protestivaimu vanemate ees väljendatakse ka meeletu suitsetamisega, vaid napsiviskamine valmistab raskusi, sest nii kui lonksu neelavad, on taevas ingliks. Isiklik elu aga siblib järelejätmatult aiva töö, töö ja veel kord töö ümber. Rangelt, sest kui kontsert algas kell seitse, siis nende heaks, kes kaheksani tööl pidid olema, paluti esituses teha väike paus, et seegi kontingent saaks saali siseneda. Ja siis tuli see kontingent kiirustades, jäneste moodi hüpates ja küür seljas, jooksuga oma kohtadele. Teine niisugune sats saabus vaid kakskümmend minutit enne lõppu, ja küllap oli veel kolmaski sats, kes töölt enne meie lavalt lahkumist kohale ei jõudnudki.

Pakuti ka sissevaateid kodudesse, muuseumidesse. Vanema põlvkonna seas on erilisel aukohal kimonod, neid pakitakse aeg-ajalt hellalt ümber, viiakse ma-ei-tea-kuhu, pakitakse jälle ja ka kingitakse. Toodi mullegi. Ja ma kannan neid vahel, viimati presidendi vastuvõtul näiteks. Seal peeti mind türklaseks — mul oli paksust täissiidist suur must lai vöö mitu korda ümber kere, selle peal hõbe, kuld ja punane brokaat. Mitte kellelgi siin niisugust ei ole ega saagi olema! Aga foto minust selles ürbis jõudis ka Jaapanisse, seal oldi vägagi meelitatud, et neid ega reisi unustatud ei oldud.

Nüüd on ehk õige aeg pärida, et mil määral sa end DAAMIKS pead?

Daamiks? Daamiks sünnitakse, pelgalt riietus nüüd vaevalt kedagi daamiks teeb, see peab kodunt kaasa antama.

Aga mis teeb inimese inimeseks?

Loomulikult inimlikkus. Silm on peas nägemiseks, kõrv kuulmiseks. Peale selle halastus, armulikkus, lugupidamine — see, kuidas suhtutakse teise inimesse. Ega ma suuri karju tegelikult eriti ei armasta, ja kui tekib üleüldse küsimus, et kas üksinda on igav, siis — mitte iialgi. See ei tähenda, et mu kõrval ei peaks olema Endel Loitmet; see surm 1986. aastal oli suur traagika. Aga üksinda oled sa täiesti vaba — mõtetega vaba, ruumiliselt vaba, ning kuigi mul on palju laulu- ja koolilapsi, ega see ei keela vaba olemast. Samas armastan ma neid kõiki üle prahi. Ma olen ka oma kolm õde üles kasvatanud. Emad, kel on kolm last, on vähemalt kahekümnendates aastates, minu esimene “laps” sündis mulle siis, kui olin kolmene ja kolmas, kui olin üheksane. Minu kätte usaldati nad, kui ma olin ise alles kaheksa-üheksa aastane. Kord, kui kedagi vanadest kodus ei olnud, uks väljastpoolt lukus ja jõmpsikad magama pandud, hakkas laualambi stepslist järsku tuld välja lööma. Tirisin juhtme seinast välja, kuid tuli pritsis stepsliaukudest ikka edasi ja liikus seejärel seina juhet pidi vähehaaval üles, lae poole. Andsin endale väga täpselt aru, et see on  t u l i, mis põleb siin ja praegu, kinnitasin sellele üksisilmi vaate ja … leek jäi vähemaks, kuni taganes hääbuvalt stepslisse tagasi ja kustus. Müstika? Võib-olla, aga me pääsesime.

On sulle meelega haiget tehtud?

Ma ei arva seda. Olen märganud vaid tavalist inimlikku kadedust, kui keegi on tahtnud teha — ei, mitte sama hästi, vaid sama moodi kui mina. Keegi ei saa teha sama moodi kui mina või sama moodi kui sina või ükskõik kes kolmas. Igaüks teeb omamoodi, peabki tegema. Aga et keegi mulle käkki oleks keeranud, seda ei ole.

Millisena näeksid “Ellerheina” kahekümne viie aasta pärast?

Seda ei oska ette kujutadagi. Ei tea ju, mis on kahegi aasta pärast.

Oled sa pessimist või optimist?

Ma olen normaalne, tavaline. Riik algab sellest, et lipp on mastis. Ja et on kevad. Tasapisi aga liigume selle poole, mis on Ameerikas: rahvad segunevad, inglise keel tundub valdavaks saavat. Meie laulupeod on juba kaotanud autoriteedi — meie endi tõttu, sest me pole suutnud eestluse olemust edasi viia. Kui uus põlvkond ei tea enam, kes oli Georg Ots, või kui kedagi ei lasta töötada seepärast, et ta sündis Vene ajal, siis leian, et just niisugune põlvkond on sündinud kehval ajal, just nemad ei tule sellest supist välja. Praegune võimkond ei suuda hoida oma käppasid teiste asjadest eemal, ei suuda arvestada sellega, et kellelgi on oma maa, et ei ronitaks teise pinki ega neelataks valimatult kõike rajatagust. Noored kogunevad Tammsaare monumendi p e a l e õlut jooma — kes neid keelab, kes ütleb, et see on meie püha paik ja nõnda käituda on jõle? Vere häälega pole sellistele midagi räägitud ega selgeks tehtud. Jah, kui ongi räägitud, siis mitte südant andes.

“Ellerheinasid” peaks kõikjal olema. Meie sees ega ümber ei peaks olema sodi — ükskõik, kus liigume.

“Ellerheina” üle on vaid rõõmu tuntud. Kui rääkida koorijuhtidest, siis peaksid nad lipu tõstma, et kõik — muusika, vaim, riietus, igasugu tegemised — oleks üks tervik. Mage nali küll, kuid ma ei luba teksastega kooriproovis käia. (Mõtleb.) … Aga ei, see tervik ei saa üldiseks. Ometi ma ei ole pessimist, kaugel sellest. Muutused on paratamatud, kuid neid saab ja peab suunama. (Pikk paus.)

Tunnen, et kõlas kadents. Tõuseme ja lahkume tänades. Meie heaks hästi vaikselt mänginud taustamuusika nivoo tõstetakse igapäevasele, päris normaalsele tasemele. Uut rahvast on tulnud.

Küsinud IVALO RANDALU