JAAK OJAKÄÄR
“JAZZKAARE” VÄRVID ENDISELT ERKSAD

Festivali Jazzkaar” on tehtud nüüdseks tosina jagu. Kaksteist aastat tagasi poleks uskunudki, et see Anne Ermi hulljulge ettevõtmine osutub niivõrd vastupidavaks.

Seepärast võikski kõigepealt meenutada veidi ajalugu. 1980-ndate lõpul istuti koos ja arutati asja mitu korda ja mitmesuguse seltskonnaga. Kas aga jutust kaugemale oleks jõutud, kui Anne poleks otsustavalt ohje enda kätte võtnud, ei oska öelda. Tarvis oli just temasugust isiksust, kes räägiks lõpuks kõigil kõrvad lukku ning sponsorirahad välja. Algus oli muidugi raske, sest publikul ei nappinud isegi niivõrd raha, kuivõrd kogemust. Esimestel aastatel olid piletihinnad ju soodsad, aga jazz ei olnud ilmselt populaarne, sest vahepeal oli olnud sellega pikk paus. Mäletan hästi, kuidas Sakala suures saalis mängis soomlaste UMO, mis on üks Euroopa parimaid bigbände, suurepärase trompetirühmaga. Publikut võis olla nii kolmesaja ringis, kes küll plaksutasid käed valusaks, aga tuhandekohalise saali jaoks jäi seda ikka veidi väheseks.

Anne Ermi suurim teene ongi minu meelest see, et ta on tagasilöökidest hoolimata kasvatanud koos “Jazzkaarega” ka uue dzässipubliku, hoides samal ajal vana alles. See pole sugugi lihtne, sest ühe festivali repertuaarivalik satub kriitika alla nii või teisiti. Näidet pole vaja kaugelt otsida. “Pori jazzi” ideoloog Jyrki Kangas peab igal aastal vastama soome lehemeeste rünnakutele: miks on kutsutud see või teine, mis pole üldse õige jazz (muide, mis on üldse tänapäeval “õige dzäss”?), igatahes tahate te teha jazzifestivalist rockfestivali jne. Pean ütlema, et olles seda vada tüütuseni kuulnud, samuti nagu Jyrki igihaljast vastust (“me peame, sest tuntud artistide piletituludest saame kinni maksta tundmatute eksperimentaatorite kontserdid”), on valikuvõimalus alati siiski olemas! Seepärast pean nentima, et näiteks vanake Bob Dylan (kes tõesti ei esinda dzässi), totaalselt “pilves” Johnny Winter või mõni muu eks-staar polnud ehk kõige õigem valik, rahvast oleks voorinud niikuinii, kuna “Pori jazz” on end juba aastate jooksul sisse töötanud festival, see on “in”. Sinna tulevad igal aastal oma piknikukorvidega ka sellised enesest lugupidavad soomlased, kes ei pruugi ilmtingimata teada, et Louis Armstrong mängis trompetit ja Neil Armstrong oli astronaut, kes esimesena Kuu pinnale astus. Muusika mängib ja mõnus on olla.

Valikuvõimalusi on Anne Ermil mõistagi palju vähem kui “Pori Jazzi” korraldajatel, sest rahakott on mitme suurusjärgu võrra kõhnem. Seda enam tuleb tunnustada tema oskust leida igaks aastaks selline esinejatekogum, mis rahuldab järjest rohkem meie dzässipublikut. Kui tänavuse “Jazzkaare” eel oli kuulda, et polegi nagu neid suuri staare, siis — sorry, Mike Stern või Eliane Elias on minu arvates sama suured tähed nagu Toots Thielemans, Joe Zawinul või mõni teine, kes varasematel aastatel siin käinud. Dzässmuusika puhul on “staaridest” üldse veidi keeruline rääkida, sest siin toimivad koos väga mitmed tegurid. Erinevalt popmuusikast on siin kriitikute arvamus sageli plaadimüügiedust tähtsam, täpsemalt see, kui palju kellestki on kirjutatud. Sest kui ise pole veel läbi löönud, on alati soodne öelda — ma olen ju mänginud “Temaga”. Siin puudub muide igasugune vihje Mike Sternile, kelle tõepoolest legendaarne Miles Davis oma ansamblisse kutsus. Stern on tänaseks juba ise paljude kitarristide iidol, oli kahtlemata ka tänavuse “Jazzkaare” üks peaesinejaid.

Festivali peaesineja selgub siiski tavaliselt alles pärast ürituse lõppu. Eelreklaamid tehakse küll etteantud materjali põhjal ja isegi konkreetse esineja tausta teades — kui mitme staariga on ta koos mänginud või muud sellist —, ometi võime ühel hetkel seista ikkagi täieliku üllatuse ees. Selgub, et mõni neist on vahetanud nii oma garderoobi kui ka muusikastiili või on lihtsalt halvas tujus, sest reis kulges kehvasti ning lennuk ja toit polnud see ja hotell polnud ka jne. Õnneks on tavaliselt ka positiivseid üllatusi, mida ei oska ette arvatagi mõni selline, kes pole kunagi suurustega koos mänginud ja me ei teagi temast suurt midagi.

Tänavuse “Jazzkaare” suurim üllataja (peasaalis) oli mees, kelle kontserdile jäin hiljaks, nagu Murphy seadus ette näeb. Trepist üles tormates kuulsin saali kõrval olevast plaadiletist mitte just julgustavat hüüet: “Kuhu sa jooksed, see on ju nagu mingi Monti Püütoni sõu, mis seal praegu käib!” Hetkeks kangestusin, aga siis meenus, et Monty ja Co teevad ju üldiselt päris lahedat huumorit nii et otsustasin ikka kaema minna. Hiljem kõigi käest kiidulaule kuulnud, oli mul tõsiselt kahju, et ei saanud kontserti algusest peale jälgida, seda enam, et avalugu oli töötlus ühest minu lemmikloost, David Bowie “Life on Mars”, — sama müstiline versioon nagu teistestki (õnneks sain hiljem salvestust kuulda.)

Jutt on Django (Leon) Batesist, keda Valter Ojakäär teadis juba varemgi tänu ühele kassetile, mille talle saatis hea sõber Inglismaalt ja kus klahvpillimängija Django Bates esineb 1993. aastal koos bigbändiga Berliini dzässifestivalil. V. O. oli nõus kommenteerima ka Batesi esinemist “Jazzkaarel”.

V. O.: “Django Batesi kontsert oli võimas ja kinnitas minu veendumust, et ta jätkab sama rida, millega tegi algust trompetist Lester Bowie, kui ta hakkas tegema seadeid vanadest hittidest (Warreni “I only have eyes for you” jt). See polnud paroodia, seal puudus pilkav või irvitav suhtumine. Vastupidi, need seaded olid eripärased, aga väga sooja suhtumisega originaali. Nii nagu ilmselt tunnetab ka Django Bates, pidi neis lugudes omal ajal ikka midagi olema, ja kui neid pakkuda nüüd uue ajastu kontekstis, siis ütlevad nad kuulajale rohkem kui lihtsalt üks suvaliselt loodud teema. Õigupoolest on samade põhimõtete järgi, aga teises “muusikalises kanalis” teinud midagi sarnast ka bassimängija Charlie Hadeni Liberation Music Orchestra, mis on samas väljundiks ka tema pahempoolsetele vaadetele ja protestile. Ka poola trompetist Tomasz Stanko armastab oma repertuaari valides ajas tagasi vaadata.

Django Bates kasutab meelsasti erandlikke tämbreid, eriti bigbändiga (tuuba, altfööt, akordion, roopillina kõlav “penny-whistle” jne). “Jazzkaarel” väiksema koosseisuga esinedes polnud tal ehk nii palju võimalusi kui tavaliselt, kuid “point” jõudis kindlasti publikuni. Kava oli üles ehitatud tervikuna, millest üksikuid palu on raske välja rebida. See oli nagu mono-ooper või kantaat, milles hoolikas kuulaja leidis kontserdi algul kõlanud tuntud meloodia “Over the Rainbow” vaheosa korduvaid tertsikäike ka hiljem. Mainitud laul on ju pärit 1939. aastal valminud filmist “Võlur Oz” ning mõlemad on jäänud tänaseni paljude muusikute lemmikuks ja inspiratsiooniallikaks. Django Batesi ansambel koos rootslannast lauljatari Josefine Cronholmiga osutus selle kontserdi üheks “meeldivamaks ehmatuseks”, tuues viisi välja täiesti teist laadi muusika koest. Väga vaimukas oli ka Django Batesi nägemus John Kanderi tuntud laulust “New York, New York”, mida kõik teavad Frank Sinatra esituses. Josefine Cronholm pakkus nüüd sellest oma väga huvitava versiooni. Tundub, et tegu on lauljatariga, keda ei saa lahterdada tüüpiliseks jazz-, pop-, muusikali- või mis tahes teise zanri lauljaks. Ta on selline “out of the world” laulja, kellele ei saa mingit silti kaela riputada.”

Sildid ehk eelarvamused

Need on ikka veidi ohtlikud asjad, kuna mõned muusikud ei taha kohe kuidagi oodatud raamides püsida. Edasine sõltub juba kuulajast — kas ta on pettunud, et ei saanud seda, mille nimel just selle kontserdi pileti ostis või on, vastupidi, õnnelik, et avastas konkreetse esineja puhul tema hoopis uue väljenduslaadi.

Tänavuse “Jazzkaare” puhul on vahest markantseim näide Eliane Elias. Kahtlustan, et peaaegu täissaal oli teda kuulama tulnud, et mõnuleda 60-ndate aastate bossanova stiilis, mil Antonio Carlos Jobimi palu laulis Astrud Gilberto ja saksofonisoolodega lisas neile vürtsi Stan Getz. Eliane tuli aga lavale, lükkas kingad jalast ja hakkas hoopis klaverile valu andma, lauldes vaid ühes palas nii minuti jagu. Kontserdilt lahkudes kuulsin paljusid õhkavat: ”Miks ta ikka nii vähe laulis.” Tunnistan, et oleksin isegi tahtnud teda rohkem laulmas kuulda — hääl on tal ju nagu bossanova jaoks loodud, selline mahe ja sume nagu soe suveõhtu. Aga Eliane ei taha olla ilmselt teine Astrud, vaid esimene Elias, ja selleks on tal pianistina kõik eeldused olemas. Ning mitte ainult tänu oma heale mängutehnikale. Ta on muusik, kes suudab kontserdi perfektselt üles ehitada ja on ka suurepärane ansamblijuht. Olgu see siis või kõigest trio, kus bassimängija Marc Johnson sai igal juhul piisavalt mänguruumi, mida ta ka igati vääris.

Kui siltide juurde tagasi tulla, siis Vicente Amigo flamenco-kava oli vahest tõesti selline, mis vastas ettearvatule. Kahjuks, sest just siin oleks lootnud ka mingeid üllatusi ja midagi ettearvamatut. Tegu on kindlasti suurepärase kitarristiga, kellel tehnilisi probleeme ei ole, kuid flamenco on siiski väga spetsiifiline muusikazanr. Nagu golfil või kriketil on tal vaieldamatult oma suur austajaskond, küsimus on vaid selles, kas asjasse pühendamatud uskmatud seda kaks tundi vastu peavad. Kordan siin vist juba varem kirjutatut, kui ütlen, et esimesed paar lugu tundusid vapustavad, aga siis hakkas midagi nagu korduma. Kolleegid ütlesid pärast kontserti, et kui sama kava oleks olnud mõnes väiksemas paigas koos flamenco-tantsijatega, kus saanuks laua taga istuda ja veini rüübata, oleks asjal olnud hoopis teine tera.

Veel üks ettearvatav kontsert, minu jaoks küll plussmärgiga, oli Joey DeFrancesco hammondoreli ellu äratamine. Kes küll võis arvata, et Linnahallis kopitanud ja vist Eesti ainsalt selliselt klahvpillilt tuleb tolm maha pühkida ja ta uuesti “sõidukorda” seada, kuna tuleb mees, kes sõita oskab. See oli tõeline maiuspala nn traditsioonilise dzässi austajatele ja peab ütlema, et siiani hammondoreli parimaks valdajaks tunnistatud Jimmy Smith on saanud endale väärilise mantlipärija. Kava algas ja lõppes bebopiga, keskel oli aga ka varasematest aastatest pärit muusikat. Kurt Weilli “Väitsa Mackiest” tehtud töötluses oli tõesti fantastiline orelisoolo. Terry Lyne Carrington, kes on teatavasti üks maailma parimaid naistrummareid ja mänginud samuti koos paljude kuulsate staaridega, saabus juba Tallinna suures tusatujus. Seda ei jätnud ta ka laval välja näitamata, kuigi organisaatoritel polnud küll mingit süüd selles, et ta viimasel hetkel oma bassimängija Lars Danielsoni pidi välja vahetama. Danielssoni perre oli enneaegselt sündinud lapsuke ja pereisal tuli mõistagi koju jääda. Teda asendanud Norra bassimängija pidi aga otse noodist lugema, paraku ei saanud ka saksofoniguru Gary Thomas oma registreid õieti lahti mängida. Anne Ermi sõnul jäid sellel kontserdil plusspoolele vaid Vietnami kitarristi Nguen Lee soolod. Õnneks oli see kõigest väike tõrvatilk “Jazzkaare” üldiselt väga heas kavas.

Üks festivali tipphetki oli kahtlemata kitarrist Mike Sterni kontsert. Kontserdil oli kõik omal kohal, isegi see, et pärast esinemist tuli peakangelane “rahva hulka”. Ehk siis oma uuele plaadile autogramme jagama. Need müüdi muide viimseni ära ja pole ka ime, sest sellist suhtlejat nagu Stern annab otsida. Oma lahke naeratusega seletas ta mulle näiteks ansambli trummari tehnilist arsenali ja usutavasti sai igaüks tema käest nii pühendusega autogrammi kui ka positiivseid emotsioone, mida enne oli küllaga pakkunud juba kontserdil. Siingi võiks mõelda, et mõni ehk ootas veidi teistsugust kava — õhulisemat või mõtlikumat? Sterni suur austaja Riho Sibul, kes on kuulnud üht tema kontserti Kanadas, käis küll hiljem veidi mõtliku näoga ringi — ehk oli Stern vajutanud pedaali liiga põhja ja andnud mitte üksnes sõrme, vaid lausa terve käe rockikuradile, tsiteerides kontserdi lõpus ka Jimi Hendrixit. Vahest siiski mitte. Minu arvates oli Sterni ansambli puhul köitev just mitmekülgsus. Neil oli ühendatud piisav mängutehniline pagas, loominguline intelligents ja hea üksteisemõistmine, mis võimaldavad ühe pala piires minna sujuvalt üle bebop stiililt heavy rockini nii, et see tundub täiesti loomulik. Sterni ansambli puhul tuleb kindlasti mainida ka tema kaaslasi — saksofonist Bob Francheschinit, bassimängijat Lincoln Goinesi ning trummimängijat Lionel Cordew’d, kes oli üks tänavuse “Jazzkaare” säravamaid trummareid. Ka Joey DeFrancescot saatnud Byron Landham on kiidusõnu väärt.

“Jazzkaare” pealaval toimus veel palju huvitavat. Löökriistade ansambel “Baron Samedi” Prantsusmaalt oma kolme trummariga pidi vist siiski publiku lemmikuks tunnistama oma akordionisti (õigemini bandoneonisti) David Venitucci. Kuuba laulja ja klahvpillimängija Omar Sosa kontsert jäi minul kahjuks nägemata Anne Erm, kes on teda varemgi kuulnud, väitis, et Tallinnas andis ta hoopis teistsuguse kontserdi kui Cannes’is või Berliinis: “Tema esinemine on ettearvamatu, kuid alati hea positiivse energiaga. Seda, kui muusikud suudavad ka laval täiesti vabad olla, ei pea ma mingil juhul tsirkuseks.”

Suur lava — väike lava

Soome dzässiprodutsent Pauli Hallman, kes on alatine “Jazzkaare” külastaja, nimetab tänavusest saagist eelkõige Django Batesi. Puudu jäi ühest bigbändist, mis on alati iga dzässifestivali ehteks. Tema arvates on peale peasaali väga tähtsad ka väiksemad kontserdipaigad, lisaks “Amigole” ja “Kolossile” (mis ju nii väike polegi), võiks olla mõni selline, kus ka vanemad jazzisõbrad võiksid rahulikus õhkkonnas muusikat nautida. Von Krahli Teatri baari ta tänavu ei jõudnud, küll käis seal Tiit Kusnets, kes tundub samuti olevat väikelavade pooldaja; ta annab ülevaate “Jazzkaare” 24. aprillil toimunud kontserdist.

T. K.: “Mis tahes festivali särtsakaimad etteasted — muusikaliselt intrigeerivaimad, värskeimad, ootamatustest küllastatuimad kontserdid — ei toimu kõik ilmtingimata suurimates saalides ja kõrgeimatel lavadel. Kõrvalisemais ja pisemais paigus tehakse teinekord tunni-poolteisega tegusid, mille helilise ja emotsionaalse laengu kõrval mõnigi peaareeni atraktsioon kergelt kahvatab. Von Krahli Teatri baaris üheskoos üles astunud Raoul Björkenheim, Põhjamaade improvisatsioonilise muusika tähelepanuväärsemaid ja mitmepalgelisemaid kitarriste, ja taani-eesti trio “The Dynamite Vikings” — Jaak Sooäär kitarril, Karsten Mathiesen trummidel ja sämpleril ning Thommy Andersson bassil — pakkusid kindlasti kogu Von Krahlis viibinud publikule ühe teravama ja värvikama elamuse sellekevadisel “Jazzkaarel”. Dünaamiliselt, varjundirohkelt, läbinisti pingestatult kulgenud kontsert startis kummatigi täiskiirusel, Björkenheimi—Sooääre nurgelise, närvliku “funk-jäts-rokkiva” kahekõnega. Kaks meest, ninad vastamisi, pilgud teineteisesse naelutatud, suunurgad valvsalt poolmuigvel. Kaks kitarri, kaelad ristamisi, teineteist õrritamas ja vastastikku väljakutseid heitmas, ründamas ja pareerimas, kokku ja lahti keerdumas, vahetpidamata sülgamas tuld, tuhka ja taevatähti…

Kui kaua kestis too hullupöörane duett-duell — milles muide “õpilane” Sooäär oma õpetajale Björkenheimile karvavõrdki alla ei andnud, nagu enamasti ülejäänudki kontserdi vältel —, tõrgub mälu tagantjärele mäletamast. Sest et aja- ja reaalsustaju kadus tolles meeletus möllus kuhugi kaugele, kaugele tagaplaanile. Igatahes edaspidi, trummi ja bassiga liitudes, tuli neliku mängudesse oma teemade kõrvale valikulisi sissepõikeid ladinlikku poppi ning dzässiklassikasse. Kitarridel ja kontrabassil “poogendatud” John Coltrane’i “Alabama” sarnanes vahest enim Björkenheimi ja “Krakatau” kunagiste ECMi plaatide talitsetumate hetkedega. Ornette Colemani “Broadway bluesist” seevastu tuhises kvartett üle a la John Zorn ja “Naked City”. Soleerimise ruumi jagus kogu etteaste jooksul nii kitarristide edurivile kui ka päris lahkesti kõigile, sealhulgas “sämpleri-sabotöörile” Mathiesenile. Siin kribija mällu, pole kahtlustki, sööbib Björkenheimi ja “Viikingite” tänavune kontsert Von Krahlis sama sügavalt nagu (näiteks) Alan Tomlinson oma suveräänse soolotrombonismiga kirjastuse “Valgus” keldrikohvikus kümme aastat varem”.

Eesti asi

“Jazzkaare” aastad on toonud ka kriitikat. Eesti muusikud pole tõesti eriti tihti “pealavale” saanud. Kui tuua veel üks võrdlus “Pori Jazziga”, siis ega sealgi soomlasi pealaval ei näe, kui, siis vahest mõned erandid, nagu vibrafonistist imelaps Severi Pyysalo, keda legendaarne lauljatar Sarah Vaughan tahtis endaga lausa Ameerikamaale kaasa võtta. Küsimus ongi selles, kas pidada seda pealava kõige tähtsamaks või nõustuda Tiit Kusnetsiga, kes väidab, et ka mujal toimub palju huvitavat. Eesti dzäss polnud “Jazzkaarel” mitte esindamata ja sellest teeb ülevaate Igor Gar?nek, kes arvab siiski, et ka peasaalis veaks eesti jazz välja.

J. G.: “Eesti projektidest jäid tänavusel “Jazzkaarel” silma kolm: need on Villu Veski ja Tiit Kalluste kava “Põhjala saarte hääled 2”, “VSP Projekti” edukas comeback ning pianist Kristjan Randalu kontsert, kus oli kaastegev ka Taavo Remmel kontrabassil. Need olid kolm väga erinevat, kuid igati köitvat kava.

Veski ja Kalluste äratasid “Jazzkaarel” juba kaks aastat tagasi tähelepanu oma esimese “Põhjala saarte häältega”. Nüüdne kava õnneks seda ei korranud, vastupidi — kogu see karge folkloorne poeesia, mis Põhjala rahvaste muusikas peidus on, tuli ilmsiks vähemalt sama ehedalt või veel paremini. Kõige olulisemaks pean siin seda, et Veski ja Kalluste mitte ei flirdi pealiskaudselt folkloorsete motiividega, vaid suudavad tungida asja olemusse. Just süvitsi minev mõtestamine, rahvamuusika arhailise sõnumi värviküllane avamine tegi nende “Põhjala saarte hääled 2” nauditavaks.

“VSP Projekt” on legendaarne kooslus juba Tartu “Levimuusikapäevadest 1986” ning nüüdne comeback näitas, et Riho Sibul, Raul Vaigla ja Aare Põder oskavad väga hästi ühendada selle “vana Tartu päevade vaimsuse” ning uue “industriaal-stiilis” pakendi. See välistab juba eos mõnede tigedate kriitikute süüdistused anakronismis — et ei viitsi enam heldimuspisaraid pühkida, kui kõlab Riho Sibula “Kuulaps”. Pole vajadustki — mitmed varasemad tuntud lood olid ümber seatud ning kõlasid täiesti modernselt. Tänavune “Jazzkaar” näitas selgelt, et “VSP Projekti” ootab “helge tulevik”, kui ainult mehed ise viitsivad seda rida edasi arendada.

Kristjan Randalu on noor pianist, kellel peaks jätkuma arenguruumi ja hoogu veel küllaga. Tema dzässiõhtu raekojas äratas tähelepanu vähemalt kahe asjaga: esiteks oma nägemusega eesti väärtmuusikast ning teiseks selge kontseptuaalse mõtlemisega. Heino Elleri “Kodumaine viis” on muidugi eesti muusika visiitkaart ning kui Randalu seda dzässikõlades arendas, jäi ikkagi selle muusikaga seonduv aura alles, kuna kõik mõjus väga loomulikult. Randalu enda kompositsioonid näisid olevat heas mõttes mõneti konstruktivistlikud — need olid hea vormitajuga tervikuks kujundatud. Üldse tundub Randalu juuniori mängu kuulates, et selge pea on talle improviseerimisel märksa olulisem kui talitsematu fantaasialend või liialdatud emotsioonid. Mis ei tähenda, et tema mäng mõjuks sellepärast kuivalt ja akadeemiliselt. Niisugune distantseeritus ja ratsionaalsus oli muuseas iseloomulik ka brasiilia-ameerika pianisti Eliane Eliase trio tõlgenduslaadile. Ütleksin, et Randalu oli isegi huvitavam.

Üks väike asi kripeldab südamel veel — millegipärast ei jõua “Jazzkaare” eesti projektid Sakala keskuse suurele lavale, vaid väiksesse saali ja klubidesse. Sellest ei maksaks siiski reeglit teha, näiteks “VSP Projekt” oleks suures saalis küll välja vedanud ja Veski—Kalluste kvartett samuti.”

Anne Erm lisab juurde, et muidugi juhul, kui ka eestlased ise oskaksid oma muusikuid vääriliselt hinnata ja need saalid publikuga täidaksid.

Eesti asjast rääkides ei saa kuidagi mööda minna ka sellest, et “Jazzkaare” avalöögi tegi ju Silvi Vrait oma juubelikontsertidega Haapsalus ja Tallinnas.

Kontserdil Tallinna Draamateatris mängis taustal meie “raudne nelik” ehk siis Jaak Jürisson, Raivo Tafenau, Raul Vaigla, Ain Agan koos põhjanaabri Petteri Hasaga trummidel. Külalisesinejatena lõid kaasa Lembit Saarsalu, Riho Sibul ja vokaalansambel Mare Väljataga juhatusel.

“Jazzkaarel” on ilmselt oma osa selleski, et just enne festivali tuli välja neli uut CD-plaati: Silvi Vraidilt tema prantsuse lauludega, kogumik “Different Dreams 2” (erinevad esitajad, kes eesti dzässis praegu ilma teevad), “Weekend Guitar Trio” ning ansamblilt Ryo Kawasaki—Toivo Unt koos sõpradega.

Lõpetuseks kommentaar Anne Ermilt “Jazzkaare” tuleviku kohta.

A. E.: Kunagi ei ole olnud plaanis püüda “Jazzkaarel” järjest suuremat publikuarvu. Jazzi on mõnus kuulata siiski suhteliselt intiimses atmosfääris, mis tähendab, et peab kasutama rohkem väikseid saale ja klubisid. Sakala saal festivali pealavana on Tallinnas olemasolevast parim variant. Seal on veel võimalik jälgida esineja miimikat ja kuuldavus-nähtavus on kogu saali ulatuses enam-vähem ühtlane. Tänavune festival ületas aga kavandatu piirid. Kui kava oli juba koos, lisandus ootamatult Jimi Tenori kontsert, mis tõmbas endale peatähelepanu, samas olid teiste õhtute klubiesinejad ka väga põnevad. Klubikontsertidel olid meil veel pandud suured lootused noore norra staari Kristin Absbjornseni ansamblitele “Dadafon” ja “Kroyt”. Kahjuks ei mahtunud nende tähtsamad pillid ja elektroonika Stockholmis lennukile ja nii jäi “Kroyti” performance “Jazzkaarel” kuulmata-nägemata, “Dadafon” esines aga ühe oma olulisema pilli — balafonita. Kes seda klubikontserti aga ei kuulnud, jäi kahtlemata ilma ühest kaasaegse maailmamuusika tõelisest maiuspalast. Olen nõus, et “Koloss” polnud ehk parim koht festivalil, kuid paraku polnud paremat kusagilt ka võtta. Korralduse poolelt võin öelda, et siin on palju sellist, mida piletiostja ei pruugi teadagi, aga mis meile on väga oluline. Seekord oli nii, et väga häid esinejaid pakuti just neljapäevaks, meile on aga kasulik nädalavahetus — lennugraafikute ja soodsama hinna tõttu. Mõnele tuli ka ära öelda, sest eelarve ei vedanud lihtsalt välja.

“Jazzkaar” vajaks kindlasti ka üht suurt ja tasuta “kogupere üritust”, kuid aprilli lõpul on ilmad veel heitlikud ja seepärast pole me julgenud lausa õue minna. Mõtleme! Kindlasti tahaks jätkata koolikontserte. Tänavu oli neid kümme ja kõik esinejad — Kristjan Randalu, Raivo Tafenau kvartett ja lapstähest viiuldaja Roma Odessast — võeti väga soojalt vastu.

Pluss-miinus üllatuste kohta ütleksin nii palju, et positiivselt rõõmustasid mind just eesti muusikud. “Villu Veski World Beat” oli tõeliselt kuum ja sisukas esitus. Jaak Sooääre projekt “Almost Zebra” näitas tõsist kitarristi hoopis uuest, atraktiivsest küljest. Ka see muusika, mida Sooäär tegi koos Soome superkitarristi Raoul Björkenheimiga, oli üks kuumemaid hetki festivalil.”

Ei suuda hoiduda siia vahele kommentaarist. Kui Jaak Sooäär mängis “Kolossi” klubis, läksin ka asja kaema ja põrkusin ühe ammuse tuttavaga, kes lausa kees vaimustusest, öeldes: “Sa alles nüüd tulid, see on ju viimase peal! Mike Stern on ikka parim kitarrist maailmas!” Kahjuks pidin talle ütlema, et Mr Stern esineb alles järgmisel päeval “Sakalas” ja siin on tegu omakandi meestega. Nimekaim Sooäärele aga palju edu, kui teda juba praegu Sterniga segamini aetakse, mis siis veel tulevikus võib juhtuda!

Jätkame Anne Ermi jutuga.

A. E.: ”Kõigi välisesinejate headuses olin ma juba algusest peale veendunud, mõned neist osutusid isegi arvatust paremaks. Šveitsis elava iiri päritolu kitarristi Christy Dorani ansambel “New Bag” koos india trummari Balasubramoniamiga oli üks festivali tipphetki. Kui Indias oli nende kontserdil 4000 inimest, siis Tallinnas paraku vaid napilt kolmsada. Kuid nende kontserdid Narvas ja Viljandis läksid igati korda. Suurim heameel ongi sellest, et kõik ansamblid peale “Terry Lyne Carrington Groupi” täitsid mu lootusi. Aga seda ei või iial ette arvata, kas staaride ansambel on hea või halb üllatus.”

Nii ta on, ja Anne Erm peab järgmiseks aastaks jälle Tootsi kombel õunte pealt vaatama, kes kõlbab ja kes mitte. Ja mis kõige tähtsam — kes meie publikule meeldib ja kes mitte. Aga tal on olnud juba aega seda õppida, nii et väga mööda ta kindlasti ei löö. Seda enam, et enne järgmist “Jazzkaart” on ju teisigi üritusi, kus Anne käsi mängus, “Pärnu suvejazz” näiteks, kuhu on peaesinejateks kutsutud ansamblid “Osibisa” ja “Flying Pickets”.