ANNELI REMME
KOKKUPUUDE MAAKERA KAUGEMATE KÜLGEDEGA
Festivalist “Orient” aastal 2001

Avaram vaade maailmale, huvi teistsuguse, vaataja sünnikohast väga kaugel asuva piirkonna kultuuri vastu, on muusikas kaasa toonud kord rohkem, kord vähem huvitavaid sulameid. Sellel suundumusel on ka kurvemaid kõrvalnähtusi — traditsioonilist muusikat teisest kultuurist pärineva või uuema muusikaga kokku sulatavaid sünteese tuleb juurde, kuid n-ö puhast algainet, traditsioonilist muusikat võimalikult rikkumatul, ehedal ja teiste kultuuride mõjudest vabal kujul näib maailma jäävat järjest vähem. Üle kahe aasta Tallinnas toimuv ida muusika festival “Orient” püüab järeleandmatult leida ja tuua Eestisse “rikkumatuid”, ehtsaid rahvamuusikuid, aga selle eesmärgi täitmine võib tulevikus muutuda üha raskemaks.

2.—13. maini toimunud “Oriendil” olid tugevalt esindatud idamaade tantsukultuurid: Sutra Dance Theatre Malaisiast, mis ühendab sealset traditsioonilist tantsu kaasaegsega; Akram Khan Company, mille juht, Bangladeshi päritolu Akram Khan on esinenud ka koos Ravi Shankari ja Peter Brookiga, seob india klassikalist tantsustiili kathak’it moderntantsuga; kathak’it tantsib ka Purnima Jha, kelle esimene olulisem esinemine — nelja-aastaselt dalai-laama ees ja teleülekandes suurele vaatajaskonnale — toimus just selles tantsustiilis kavaga; festivalil oli esindatud ka Sri Lanka klassikaline mägismaa tants. Samuti on Sri Lanka mägismaalt pärit pime bambusflöödimängija V. Hemapala Perera. “Oriendi” kontserdid on kuulamise kõrval alati ka huvitavad vaadata, ainuüksi idamaiste pillide tõttu. Sel aastal esines festivalil näiteks jaapani hiigeltrummide ansambel O-Suwa Taiko, Tokyost 200 kilomeetri kaugusel asuva Suwa piirkonna XIV sajandist püsinud rituaale saatvate taikotrummide mängijad.

“Orient” on valdavalt soojade maade muusika festival. Ainsaks erandiks oli seekord Jakuutia tugevahingeliste kaunitaride duo Iljana “Medveditsa” Pavlova ja Jelena Jakovleva (vokaal, parmupill ja šamaanitrumm). Kaks naist, aga neli häält — häälenõksutused põhimeloodiast ülespoole ja teispool polaarjoont sündinud lauljate tämber ning esituslaad seostusid ühtaegu lõunapoolse Kaug-Ida kurgulaulu ja setude lauluga. Kohe nende järel esinenud Vietnami perekonnaansambli Pham Duc Thanh Ensemble naissolist esindas täiesti teistsugust esteetikat — oma hääle ilu nautivat, pehmet, mahedat, idamaa teatri elemente sisaldavat ja päikesest üles soojendatud muusikategemist. Pham Duc Thanh ise on andekas multiinstrumentalist, kava vietnami eluolu saatvast muusikast oli väga sümpaatne kuulamiskogemus. Thanhi esinemine sisaldas ka kultuuride sünteesi näidet. Kava lõpus esitas ta vietnami traditsioonilisel keelpillil publikule ootamatult iiri tuntud laulu “Johnny I Hardly Knew You” ja variatsioonid teemal “Meil aiaäärne tänavas”! Dan bau’l mängituna kõlasid need väga huvitavalt (kohati nagu elektri- või havai kitarril esitatuna), aga nähtusesse kui sellisesse ei osanud kuidagi suhtuda. Thanhi poolt oli see ilmselt sõbralik kummardus Euroopale. Perekonnaansamblis osalev Thanhi üheksa-aastane poeg on saanud hüüdnimeks “Vietnami Mozart” — kas selles ei väljendu ida inimese soov ka midagi euroopalikku omada?

Haruldase Põhja-India näppepilli vitchitra vina mängija Mustafa Raza kontsert Tallinnas oli reserveeritud, haruldast, arvatavasti kahe tuhande aasta vanust instrumenti, mille praeguses nimetuses sisalduv sõna vichitra tähendab “unikaalset”, ei õnnestunud seega kahjuks kuulda. N-ö lahtised kontserdid olid Mustafa Razal Tartus, kus “Oriendi” lõpupäevil alanud vanamuusika festivalil esinesid osalt samad Ida muusikud, samuti ansambel Fudo, mis ühendab Kaug-Ida kultuuridesse süvenenud Tartu vanamuusikuid. Erandlik oma koosseisu ja helikeel(t)e poolest oli festivali sümfooniakontsert Kaug-Ida suurvormidest, kus ERSOt juhatas Hiina Rahvusorkestri peadirigent Muhai Tang (tema rahvusvahelise karjääri alguses oli oluline osa Herbert von Karajanil). Kavas olnud heliloojaist on hetkel nii maailmas kui ka Eestis (tänu “NYYD Ensemble’i” kontsertidele) tuntuim Tan Dun. Festivali ajal oli “Vanemuise” kontserdimajas üles pandud Madis Eelmaa fotonäitus “Aasia hinge otsinguil” ja “Estonia” kontserdisaali jalutusruumis jaapani kalligraafia ja ikebana näitus.

Ühe festivalikülalise pärast läheb 2001. aasta “Orient” ajalukku.

“Orient” tõi Tallinna mehe, kelle puhul määratlus “festivali peaesineja” kõlab kõhnalt ja austussõna “legendaarne” õõnsalt. India bambusflöödimängija Hariprasad Chaurasia on maailma tuntumaid indialasi, muusikutest Ravi Shankari järel kindlasti tuntuim. Tema mängu ülim musikaalsus, hing ja erakordne tehnika ei oleks jõudnud nii suure hulga kuulajateni, kui nende omaduste saatjaks ei oleks missioon levitada india klassikalist muusikat maailmas võimalikult palju. Rohkete kontsertide ja plaadistuste kõrval on Chaurasia levinuim album koos John McLaughlini ja Jan Garbarekiga salvestatud “Making Music”.

Chaurasia esines “Oriendil” koos neljaliikmelise ansambliga — veel üks flööt, tabla ja kaks tanpurat, esitades kaks noore õhtu raagat, mille eesmärk india traditsioonis on kutsuda välja Kuu. Chaurasia erakordselt ilusas nõtkes mängus kõlab lõputult värvivarjundeid, ansambli mäng tervikuna jättis elamuse ühe täiusliku keha liikumisest. Raaga järjest tugevamale rütmilisusele kulgevas kesk- ja lõpuosas saab olulisemaks tablamängija osa — Chaurasia ansambli tablamängija Shubhankar Banerjee on vapustavalt hea, tema tehnika uskumatu. Selline muusika ja mäng ei allu tegelikult arvustuse kriteeriumidele, selle sisse minnes möödus kaks tundi märkamatult nagu mõnes teises ajaarvamises — öeldut tunnistab häbenematult kuulaja, keda ei vallanud kontserdil religioosne hardus.

See oli üle pika aja kontsert, mis parimas mõttes puudutas ja tundus “õige”, kusjuures sellisel mõistel nagu “eksootika” ei olnud elamusega pistmist. Chaurasia muusikategemine käib tasandil, mis jääb tabamata, kui kuulaja pole vaba turisti mentaliteedist. Chaurasia vaba ja rikastatud mäng teeb paljude nn Lääne heliloojate püüded leida midagi “uut” mõttetumaks kui need seni on tundunud.