KAIRE MAIMETS
SCHENKER — JÄTKUVALT PRO ET
CONTRA
Kolmandast rahvusvahelisest muusikateooria konverentsist
Tallinnas
9.—10. märtsini toimus Eesti Muusikaakadeemias (EMA) kolmas rahvusvaheline muusikateooria konverents, mida võib pidada läbi aegade üheks tähtsamaks ja esinduslikumaks sündmuseks eesti muusikateaduses — seda mitte ainult ettekannete kõrge taseme, vaid ka muusikaanalüüsi maailmas tunnustatud positsiooniga teadlaste arvuka osavõtu poolest. Ehkki ettekannetes käsitleti muusikateoseid ka hulgateooriast ning vormianalüüsi traditsioonidest lähtuvalt, tugines enamik autoreid Heinrich Schenkeri analüüsimeetodile ning see aspekt kujundaski kogu ürituse näo.
Konverentsi kaks tööpäeva olid äärmiselt tihedad, programm sisaldas palju ettekandeid, millest enamik oli väga kõrgel professionaalsel tasemel. Esinejate jaoks ei vajanud Schenkeri analüüsi põhitõed ja väärtused muidugi tõestamist, kuulajaskond (mitte-schenkeriaanidest muusikateadlased ja muusikateaduse tudengid) pidi aga pingutama, et informatsioonile mitte täielikult alla jääda.
Muusikateooria konverentsidel on Eestis välja kujunenud tava alustada põhiüritust külalisloengutega ning lisada konverentsi kavasse ettekannete kõrvale ka analüütiline sümpoosion ja ümarlaua diskussioon. Selleaastased külalislektorid olid Carl Schachter (City University of New York, Mannes College of Music) ja Edward Laufer (University of Toronto). Sümpoosioni ühiseks uurimisobjektiks valiti Brahmsi Kolmanda sümfoonia viimane osa. Konverentsi viimasel sessioonil, ümarlaual, oli kaks põhilist ülesannet: kommenteerida autori juuresolekul Carl Schachteri raamatut Unfoldings ning teha kokkuvõte toimunud üritusest.
Käesoleva artikli eesmärk pole süüvida Schenkeri analüüsimeetodi ja selle edasiarenduste selgitamisse või ka konverentsi ettekannete lähemasse tutvustusse, vaid avaldada kokkutulnud teadlaste mõningaid üldisemaid mõtteid konverentside ja muusikaanalüüsi kohta. Diskussiooni juhtis Christopher Wintle (King’s College, London), ümarlaua ümber istunud schenkeriaanide esindusest saavad alljärgnevalt sõna Carl Schachter ja Edward Laufer, kaasa räägivad põhiliselt Margus Pärtlas (EMA), Hans-Gunter Lock (DAADi stipendiaat EMAs), Graham Phipps (University of North Texas), Timothy L. Jackson (University of North Texas) ja Timo Virtanen (Sibeliuse Akadeemia, Helsingi).
Wintle: Küsin kõigepealt Carl Schachteri käest tema muljete kohta lõppevast konverentsist. Mida pead sina oluliseks või eriti kordaläinuks teemade, repertuaari, ettekannete suhtes? Võib-olla mõtleksid ka selles suunas, millised üldse peaksid konverentsid olema. Küsin sellepärast, et ühel meie muusikaanalüüsi konverentsil osales kirglik schenkeriaan Kesk-Euroopast, kelle sõnul pole konverentsidel suurt mõtet: iga ettekanne on juba enne konverentsi lihvitud, programmikomiteel läbi arutatud ning heaks tunnistatud, kõikidele probleemidele on tähelepanu juhitud; seega polegi mõtet kokku tulla, piisab, kui saata ettekanded. Mulle tundus, et see ei saa olla ainus viis konverentsidest mõtlemiseks.
Schachter: Pean ütlema, et enamasti mulle konverentsid ei meeldi, eriti väga suured konverentsid, kus ühel ja samal ajal toimub võib-olla kolm või neli erinevat asja. Kusjuures alati, kui ühel päeval on kaks ettekannet, mida tõesti tahaksid kuulata, toimuvad need suure tõenäosusega samal ajal, nii et ühest tuleb loobuda. Tunnen end alati rahulikumalt väiksematel konverentsidel, kus korraga toimub vaid üks sündmus, inimesed saavad üksteist tundma õppida ja vestlused toimuvad ka ametlike sessioonide vahepeal. Arvan, et need võimalused on ääretult väärtuslikud kõigile osalejatele. Seega pean ütlema, et eelistan Tallinna konverentsi paljuski enamikule Ameerika Muusikateaduse Ühingu või Muusikateooria Ühingu üritustele.
Lõppev konverents on mitmel põhjusel hämmastanud ja rõõmustanud. Esiteks on see lihtsalt väga veider tunne — erinevatest kohtadest (Inglismaalt, USAst, Kanadast, Leedust, Soomest) pärit inimesed kogunevad Eestisse ja räägivad muusikateooriast. See on natuke sürrealistlik, aga sealjuures väga meeldiv kogemus. Samuti olin ma väga rahul siin maailma osas tehtava kõrgetasemelise tööga. Mul on varem olnud kontakte Helsingiga, aga mitte Tallinnaga, seega ei teadnud ma eriti, mida siit oodata. Siinsete teadlaste või Sibeliuse Akadeemia teadlaste ettekanded olid nii silmapaistvad, et neile aplodeeritaks igas suuremas keskuses. See, kui kõrgelt on muusikateooria kui distsipliin siin juba praegu arenenud, on imetlusväärne. Seetõttu pole mul siinsetele inimestele asjade paremaks muutmiseks tegelikult mingit erilist nõu anda.
Wintle: Milliseid probleeme uurid uuesti lähemalt, kui oled taas New Yorgis?
Schachter: Kindlasti mõtlen Margus Pärtlase ettekande üle Straussist, omamoodi kahest paralleelsest universumist — traditsioonilisest diatoonilisest süvatasandist ja väga kromaatilisest pinnatasandist — ning suhetest nende vahel, kui võimalusest tegelda XIX—XX sajandi vahetuse muusikaga, mis minu arvates oli äärmiselt tulemusrikas. Muidugi mõtlen ka Edward Lauferi ettekannetest, mis on alati imetlusväärsed. Olen neist paljusid kuulnud, kuid minu jaoks pole neid kunagi liiga palju. Samuti olin ma üsna huvitatud Sibeliusest ja Šostakovitšist — nende heliloojatega ma ise ei tegele, aga väga huvitav oli näha, kuidas mulle omast lähenemisviisi edukalt ka sellise repertuaari puhul rakendatakse. Ja loomulikult töötan ma Brahmsi muusikaga, mis on lõputu imetluse ja frustratsiooni allikas, sest see on nii raske... Mõtlen kindlasti veel Brahmsi Kolmanda sümfoonia üle.
Phipps: Arvan samuti, et see konverents oli oivaline võimalus inimestele, kes oma töödes kasutavad erinevaid lähenemisviise, üksteisega tutvumiseks ja ideede vahetamiseks. Olen selle seltskonna suhtes teatud mõttes kõrvalseisja. Ma ei usu, et mind oleks iial otseselt schenkeriaaniks tituleeritud. Kuid minu jaoks on olnud huvitav kuulata teie ideid, kasutada võimalust avaldada mõningaid enda omi ning lihtsalt teada saada erinevatest huvidest, mis inimestel on.
Laufer: Tahaksin kõigepealt tänada selle konverentsi korraldajaid, eriti professor Mart Humalat, Margus Pärtlast, Andres Punga, kes meid siia tõid. Me kõik teame, kui suurt tööd ja pingutust nõuab sellise konverentsi korraldamine — minu arvates on tulemus suurepärane. Mulle on erilist muljet avaldanud ettekannete mitmekesisus ja väga kõrge kvaliteet ning erinevate ideede rohkus. Arvan, et konverents oli väga edukas ning korraldajad peaksid olema sama rahul kui meie.
Wintle: 1980. aastate algul, just pärast ajakirja Music Analysis asutamist toimus meil Londonis esimene muusikaanalüüsi konverents. Nägin teie eelmisel konverentsil ja näen praegugi teatud asju, mis meenutavad kaheksateist-kakskümmend, võib-olla viisteist aastat tagasi Londonis toimunut. Aga ehkki tänapäevased muusikaanalüüsi-alased ideed on siin juurduma hakanud hiljem, juurduvad need palju võimsamalt. Seega, kui Carl ütleb ettekannete komplitseerituse astet ja autoriteetsust silmas pidades, et Baltikumi ja Soome panus on hämmastav, nõustun ma täielikult. Siinne standard on juba algtasandil parem kui see, millelt meie Londonis muusikaanalüüsi alustasime.
Küsiksin nüüd ehk korraldajatelt: Margus, milline on sinu suhtumine konverentsi, millised olid su ootused?
Pärtlas: Diskussiooni ja ettekannete taset arvestades on mu ootused enam kui täitunud. Mul on väga hea meel, et rohkem kui üheksakümmend protsenti inimestest, kellega aasta jooksul ühenduses olin, on nüüd meie linnas, meie akadeemias. Mõningaid neist tundsime juba varasemast ajast, mõningatega, nagu Edward Laufer, Carl Schachter, Frank Samarotto, Poundie Burstein tutvusin aga alles siin. See on tõesti oluline edusamm. Kahjuks pole meie akadeemia kuigi suur ja muusikateoreetikute ring on veelgi väiksem. Nagu näete, pole konverentsil palju tudengeid... Alguses oli neid rohkem, kuid arvatavasti oli tase nende jaoks üle jõu käiv. Seega tekib küsimus, kelle jaoks me selliseid konverentse üldse korraldame? Ehkki optimistlikum vaatepunkt on selline, et me ise kui professionaalid, kui õppejõud vajame sellist tüüpi arutelusid ja sel pole tähtsust, et kõik tudengid ei suuda diskussiooni jälgida. Meie ise õpime sellistel konverentsidel ja järgmisel nädalal õpetame ehk oma tudengeid paremini.
Wintle: Arvan, et see, mida Carl Schachter ütles väikeste konverentside tähtsuse kohta, on väga õige. Eelmisel aastal oli meil Cambridge’is ooperianalüüsi konverents. Cambridge’ist tuli vist ainult üks teaduskonna liige kuulama, kõik ülejäänud ja ka kõik esinejad olid teistest ülikoolidest. Niisiis, Cambridge’i ülikooli inimesi see konverents eriti ei huvitanud. Ja ettekandeid kuulama ei tulnud ka ühtegi tudengit. Ma ei usugi, et oleks võimalik teha nii, et kõik toimuv sobiks korraga kõikidele inimestele. Väga kena, et siin on vähemalt mõned tudengid. Nagu öeldakse, ainult erilised tudengid tulevad kohale. Ja see üritus toimub tõesti rohkem meie kui nende pärast. Loeng 100 või 150 inimesele raskendab diskussiooni ning ka loengu pidamist — võimalus rääkida nii, nagu me siin seda teeme, on väga hea, sest paljudel konverentsidel ei saa seda teha.
Pärtlas: Olen tänulik Lauri Suurpääle Sibeliuse Akadeemiast, et ta oma tudengid siia tõi, kuigi nad pidid kahjuks lahkuma enne praegust diskussiooni.
Lock: Olen selle konverentsi jooksul kuulnud palju esinejaid ja peaaegu kõik nad on kasutanud Schenkeri graafilise analüüsi meetodit. Panin kirja mõned küsimused ja kahtlused ning soovin need nüüd siinkohal esitada, kuigi ma ei arva, et minu seisukoht on tingimata õige. Muusikateooria, eriti muusikaanalüüs, on minu arusaamist mööda teaduslik distsipliin. Muusikaanalüüsi eesmärk on sügavam teadmine muusikast. Ühelt poolt kirjeldab muusikaanalüüs, kuidas muusika(teos) on ehitatud, teiselt poolt püüab mõista muusika tajumist. Schenkeri graafilise analüüsi rakendamise puhul ei saa ma aru, millist sõnumit, millist teadmist peaksin sellest välja lugema või kas muusikateos on meistritöö või mitte? Olen kindel, et suudan ka halbades muusikateostes leida häältejuhtimise, Urlinie või Ursatz’i struktuure (see on vaid spekulatsioon, kuna ma pole seda ise teinud). Minu arvates on see problemaatiline, kuna minu arusaamist mööda ei eksisteeri Schenkeri analüüsis täpseid reegleid graafilise häältejuhtimise skeemi koostamiseks. Millised on reeglid helide valimiseks kesk- või süvatasandile? Miks on mõned helid nii väärtuslikud, et need valitakse graafilisse analüüsi, teistel helidel aga pole sellist väärtust? Struktuurid on juba enne analüüsi alustamist teada. Kas analüüsides ollakse neist mõjutatud, otsides just neid struktuure, korjates välja just neisse sobivaid helisid? Ka oma parima tahtmise korral ei suuda ma muusika(teos)t kuulates kuulda häältejuhtimist, ma ei suuda tajuda katkematut lineaarset struktuuri, kui kaks graafilises analüüsis kõrvuti olevat heli asuvad teoses tegelikult üksteisest kahekümne või enama takti kaugusel. Minu arvates eksisteerib tegelik muusika peamiselt pinnatasandil; kesk- ja süvatasand on sekundaarsed, mida ei ole võimalik häältejuhtimise abil kirjeldada. Kesktasand on mõistetav motiivilises arenduses ja muusikalises vormis, Ursatz on minu arvates aga puhas väljamõeldis. Mulle tundub, et sellist tüüpi analüüs on olemas ainult iseenese pärast, see on vaid teoreetiline meelelahutus, mis ei aita kaasa muusika mõistmisele. Kokkuvõtteks ütleksin, et mulle paistab, et Schenkeri graafiline analüüs pole täpne teaduslik meetod, ja seega ei saa ma aktsepteerida selle kasutamist kaasaegsete muusikateoreetiliste probleemide uurimisel. Sellised on minu arvamused ja mõtted, mis konverentsil tekkisid.
Pärtlas: Tundub, et ma eksisin tudengite koha pealt — nad on siin! Sooviksin, et me oma tudengid oleksid ka nii aktiivsed kui Hans-Gunter Lock Saksamaalt.
Lock: Ma rääkisin ka eesti tudengite eest.
Wintle: Lühidalt paarist tõstatatud küsimusest. Kõigepealt oletusest, just nagu oleks olemas printsiip, mis automaatselt produtseerib teatud kindlaid tulemusi. Mulle tundub, et Schenkeri analüüsis ei ole midagi sellist, mis iseenesest määraks tõlgenduse, sest alternatiivsete tõlgenduste üle arutlevad inimesed on mõnedel juhtudel näiteks jäänudki kahevahele. Seega ma ei usu, et see printsiip oleks nii deterministlik nagu Lock arvab. Hinnangu küsimus on keerulisem, kuna põhiliselt räägivad inimesed ju teostest, mida nad ise kõrgelt hindavad. Edward Laufer, sooviksid sa vastata? Oled sa analüüsides kunagi püüdnud teha “negatiivset näidet”, mis tegelikult näitaks, et Schenkeri printsiipe rakendades võib demonstreerida, et teos pole suurem asi?
Laufer: Ei...
Wintle: Carl, sina?
Schachter: Ei.
Wintle: Arvan, et negatiivsetest näidetest oleks võimalik üsna pikalt kirjutada, siiski võiks loota, et inimesed eelistavad rääkida sellest, mis neile meeldib...
Jackson: Üks põhjusi, miks on tähtis antud konverentsi toimumine Eestis, on see, et sel moel jõuavad Schenkeri ideed lähemale Euroopa mandrile, eriti Saksamaale. Mul on alati olnud kahju, et meil siin praegu toimuv arutlus, näiteks Brahmsist, pole veel toimunud Saksamaal. (Schenkeri analüüsile on Saksamaal olnud tugev vastuseis.) Loodan, et aastate jooksul, kui Mandri-Euroopa piiririigid süvenevad veelgi sellesse diskursusse, jõuab see lõpuks ka Saksamaale. See oleks väga oluline, sest siis, kui käsitletavate probleemide ring kord täis saab, tekib võimalus uueks õitsenguks, uut tüüpi tegelemiseks Schenkeri ideedega.
Wintle: Arvan samuti, et see on väga tähtis. Eelmisel aastal viibisin ma muusikaanalüüsi konverentsil Rotterdamis ning meil oli üks päev tervenisti pühendatud teooria ja analüüsi õpetamisele Euroopa institutsioonides. Aga sakslaste tunne, et nad on schenkeriaanide suhtes olnud teatud mõttes kõrvalseisjad... arvan, et asjaolud muutuvad praegu ka Saksamaal. Seal on muidugi teised traditsioonid väga võimsad — ikka veel Riemanni traditsioon, ikka veel Theodor Adorno esitatud ning hiljem Carl Dahlhausi arendatud lähenemine, samuti üldse väga erinev arusaam sellest, mis on muusikaanalüüsi eesmärk. Meil on King’s College’is üsna palju saksa tudengeid ja see on väga hea, kuna meil on võimalus õpetada neile seda tüüpi asju, mida oleme siin konverentsil arutanud, ja samal ajal annavad ka nemad meile palju, eriti mis puutub muusikafilosoofiasse ja -esteetikasse. Arvan, et see on tegelikult üks viljakas pinnas...
Lock: Saksamaa on suur maa, meil on 26 muusikaülikooli ja ma olen kindel, et mõnes neist õpetatakse ka Schenkeri analüüsi. Ma ei suuda uskuda, et Saksamaal ei teata sellest midagi. Schenkeri raamat Der freie Satz on kirjutatud Saksamaal ja see on kõigis raamatukogudes olemas. Arvan, et kõik professorid on seda lugenud. Lihtsalt õpetamismeetodid, autorid, kellele tuginetakse, on erinevad. Muidugi, Saksamaal on väga suur Dahlhausi mõju.
Humal: Dahlhausi mõju on väga suur ka Eestis.
Wintle: Tõsi. Rääkisime just eile Dahlhausi “Muusikaesteetika” tõlkimisest eesti keelde. See on tohutu ülesanne...
Virtanen: Veel üks mõte, mis võiks olla seotud kriitikaga, mida just kuulsime ja mis puudutab Schenkeri analüüsi piire. Näiteks mina oma töös kuulen vahel kriitikat, et Sibeliuse muusika väljub Schenkeri analüüsi piiridest, et see ei kuulu samasse praktikasse nagu näiteks Schuberti või Brahmsi teoste analüüs. Kõige tavalisem Schenkeri meetodi vastane kriitika on just selline — et meetodil on oma piirid ja mõningaid asju ei ole võimalik Schenkeri terminitega seletada. On aga huvitav, et peaaegu kõik inimesed, kes sellist kriitikat teevad, ei tööta ise Schenkeri meetodiga ning tegelikult ei tunne seda kuigi hästi. Mul on tunne, et inimesed, kes võib-olla võiksid puudutada Schenkeri meetodi piiride küsimust, peaksid ise olema väga sügavalt Schenkeri meetodi sees. Aga mitte alati ei kritiseeri... või pigem, väga harva kritiseerivad ju inimesed, kes tõesti ise asja tunnevad.
Wintle: Muidugi ei saa Schenkeri meetodit, nagu ükskõik millist muusikanalüüsi meetodit, rakendada kõigi ajastute, stiilide, autorite muusikale. Aga selline kriitika ei puuduta praegu meid — sel konverentsil me lihtsalt juhtusime rääkima Brahmsist. Ja siinkohal Schenkeri meetod töötab.
Kokkuvõtteks. Konverentsi lõpudiskussioonis tekitaski enim elevust just metodoloogiliste probleemide üle arutlemine. Veel kord leidis tõestust asjaolu, et seisukohad Schenkeri graafilise analüüsi suhtes jagunevad endiselt kaheks — pro et contra. Samas on selline pingeväli soodus ja lausa vajalik meetodi edasiarenduse katseteks.
Veel muusikaanalüüsist kui “teoreetilisest meelelahutusest”. Muusikaanalüüsis pole meetod kunagi eesmärk omaette — meetodi valiku tingib uurimisobjekti olemus ja püstitatud küsimuste iseloom. Analüüsi aluseks on ikkagi teatud probleem, mida muusikateoses tajutakse, ja eesmärgiks teose mõistmine. Kuna Schenkeri graafilise analüüsi meetod tugineb arusaamale, et pindstruktuuri elemente hierarhiseerib süvastruktuur, võimaldab antud meetodi rakendamine (muusikateose üldistavama skeemi koostamine) selgitada olulisemaid pidepunkte teoses ja paremini tajuda muusikateose terviklikkust. See meetod ei võimalda aga tegelda näiteks muusikasiseste ja -väliste tähenduste suhete selgitamistega. Loomulikult on uurimisobjekti suhtes õige meetodi kasutamine koos valede küsimuste esitamisega (või vastupidi) märk kehvapoolsest teadusest. Samuti on seda ka hoolimatus uurimisobjekti (siin: muusika[teose]) suhtes, st tähelepanu keskendatus eelkõige abstraktsele teoretiseerimisele (mis see teos/selles teoses olla võiks?), mitte konkreetsele muusikateosele (mis see teos/selles teoses on?). On rõõm tõdeda, et toimunud konverentsil selliseid märke peaaegu ei ilmnenud. Ühtlasi toonitati mitu korda, et muusikateoreetiku lähtealus ja tähelepanu keskpunkt on siiski muusika, mitte meetod. Või nagu kõlab Carl Schachterilt pärit “muusikateoreetiku kreedo”: “Ehkki ma olen sügavalt huvitatud Schenkerist, olen ma ikkagi rohkem huvitatud Mozartist ja Beethovenist.”
1Heinrich Schenkeri (1868—1935), tuntud austria muusikateoreetiku analüüsimeetod seisneb muusikateose harmoonia-, meloodia- ja kontrapunktitasandi taanduses, st olulisema info väljatoomises, ja nende tasandite koosvaatlemises. Meetod sai populaarseks pärast Teist maailmasõda Ameerikas, kuhu mitmed Schenkeri õpilased emigreerusid. Eesti keeles vt Schenkeri meetodi kohta: M. Humal, “Schenkeri analüüs ja muusikaline vorm (Heinrich Schenkeri muusikalise analüüsi meetodist)”, “Teater. Muusika. Kino” 1998, nr 1, lk 36—41.
2 Carl Schachter tegeles oma loengus “Elevandid, krokodillid ja Beethoven: Schenkeri poliitika ja Schenkeri analüüsi pedagoogika” Schenkeri ideoloogia ja selle mõjuga tema analüüsimeetodi õpetamisele Ameerikas; Edward Lauferi loeng “Üleminek kõrvalteemasse: motiiviline järjepidevus ja transformatsioon” käsitles muusikateose motiivilisi protsesse (heas teoses alati ilmnevaid motiivilisi sarnasusi peateema ja kõrvalteema vahel) kui teose temaatilise ühtsuse loojaid.
3 Schachter, Carl. Unfoldings. Essays in Schenkerian Theory and Analysis. Oxford University Press, New York, Oxford, 1999. Schachter on uuesti läbi töötanud suure osa probleemidest, millega omal ajal tegeles Heinrich Schenker. Schachteri tähtsaim panus on kahtlemata seotud Schenkeri meetodi rakendamisega rütmi käsitlemisel, aga ka antud meetodi sidumisega muusikalise väljenduse, tähenduse ja interpretatsiooni problemaatikaga.
4 Alljärgnevalt esitatud mõtted on stenografeeritud lõpudiskussiooni viimasest osast.
5 Christopher Wintle, Londoni King’s College’i juhtiv analüüsi õppejõud, viibis EMAs ka kolm aastat tagasi, osaledes ettekande ja loenguga teisel rahvusvahelisel muusikateooria konverentsil (Tallinn, 17.—18. aprill 1998).
6 Margus Pärtlase ettekande teemaks oli “Klassikaliste tonaalsete mudelite transformeerumine Richard Straussi lauludes “Das Rosenband”, op 36, nr 1 ja “Mein Auge”, op 37, nr 4”.
7 Edward Laufer kommenteeris analüütilisel sümpoosionil Brahmsi Kolmandat sümfooniat ning esines ettekandega “Kontsentratsioon ja fantaasia Brahmsi Fantaasiates op 116”.
8 Ekskurss Kerri Kotta (EMA) kokkuvõttesse konverentsist Eesti Muusikateaduse Seltsi lehes: Tonaalse muusika struktuur on Schenkeri järgi taandatav Ursatz’ile, st toonikakolmkõla teatud tüüpi prolongatsioonile. Ursatz’i näol pakub loodus heliloojale komponeerimisel kindlat tuge vähemalt seni, kuni helilooja tunnustab Ursatz’i poolt ette antud piire. Samal ajal on heliloojad alati otsinud helistike ühendamisel ka ebatavalisi mooduseid, luues niiviisi üllatavaid tonaalseid struktuure (nt sekventsijärgnevus, mis jagab oktavi võrdselt neljaks väikeseks või kolmeks suureks tertsiks). Sellisel struktuuril võib olla Ursatz’iga analoogiline looduslik alus või see võib Ursatz’iga konflikti sattuda. Frank Samarotto (University of Cincinnati) ettekandest jäi tegelikult just kõlama mõte, et Schenkeri graafiline analüüs ei tohiks ebatavalist helistike ühendust kohates seda strukturaalselt alahinnata. Just selle esiletoomine ja konflikt Ursatz’iga võimaldab teost kõige adekvaatsemalt interpreteerida.
9 Timo Virtaneni konverentsiettekanne kandis pealkirja “Jean Sibeliuse Kolmanda sümfoonia C-duur esimese osa ekspositsioon: “kõrvalteema h-mollis”?”.
0 Kuna Schenkeri meetod on loodud tonaalse muusika analüüsimiseks, peetakse klassikalise schenkeriaanliku analüüsi repertuaari piirideks ühelt poolt J. S. Bachi, teisalt Brahmsi loomingut. Samas püütakse analüüsitavat repertuaari tänapäeval järjest rohkem laiendada.