TÄHTIS ON LEIDA OMA TÕDE MUUSIKAS JA USKUDA SELLESSE

Patrick Gallois oma teest muusika- ja interpretatsioonitõdede juurde

Patrick Gallois (Prantsusmaa/Kanada) on maailma üks tunnustatumaid flötiste, kes kuulub prantsuse interpreteerivate muusikute nooremasse põlvkonda. Ta on lõpetanud Pariisi konservatooriumi ja mänginud seejärel mitmes orkestris. Solistikarjääri alustas 1980. aastate keskel. Praeguseks maailmakuulsa flötisti esituses on kõlanud mitmete nüüdisheliloojate uudisteosed — Aulis Sallineni Flöödikontsert, Marcel Landowski ja Einojuhani Rautavaara poolt temale spetsiaalselt loodud flöödikontserdid. Koos BBC Sümfooniaorkestriga Andrew Davise juhatusel on ta mänginud Toru Takemitsu Flöödikontserti, Berliini Filharmoonikutega Marcello Viotti juhatusel Carl Nielseni Flöödikontserti jpm. Pärast Krzysztof Penderecki Flöödikontserdi vaimustavat esitust sai ta autorilt kutse mängida seda koos Lausanne’i Kammerorkestriga Pablo Casalsi festivalil Puerto Ricos autori enda juhatusel, Jaapani Filharmoonia Orkestriga Tokyos 1996. aastal ning Stuttgardis sealsete Filharmoonikutega 1997. aastal.

Gallois on teinud mitmeid heliplaadistusi, 1991. aastal sõlmis Deutsche Grammofon Gesellschaft temaga lepingu flöödimuusika salvestamiseks alates Telemannist ja Vivaldist kuni Hatšaturjanini. 1996. aastal heliplaadistas ta kogu Takemitsu flöödile kirjutatud kammer- ja orkestrimuusika koos harfimängija Fabrice Pierre’i ja BBC Sümfooniaorkestriga Andrew Davise juhatusel.

Viimasel ajal on Gallois edukalt esinenud ka dirigendina. Eestis viibis Patrick Gallois juba mitmendat korda. Esimest korda oli ta siin 1999. aastal, esinedes Tallinnas X barokkmuusika festivalil 6. veebruaril Nigulistes Telemanni kavaga, ning 7. veebruari galakontserdil, mil soleeris C. Ph. E. Bachi Flöödikontserdis G-duur. Aastal 2001 esines ta taas Eestis festivalil “Flutish Kingdom” 30. märtsil koos ERSOga, soleerides Penderecki Flöödikontserdis, ja andis meistrikursusi Eesti Muusikaakadeemias.

Lapsepõlvest ja muusikast

Mul oli lapsepõlves igasuguseid soove, tahtsin saada küll maalikunstnikuks, küll preestriks ja kelleks kõik veel, kuid mitte mingil juhul ei tulnud mulle pähe mõte saada muusikuks. Mul polnud aimugi sellest, et muusika võiks olla töö, millest ära elada. Minu jaoks oli see lihtsalt üks asendamatu osa inimese elust, midagi väga loomulikku ja iseenesest mõistetavat. Sest nii oli see olnud ikka ja alati ka selles väikeses külas, kus möödus mu lapsepõlv. Külas tegutses kaks orkestrit, niisiis vähemalt kolmandik külaelanikest tegeles muusikaga. Nii minagi. Musitseerimine oli seal sama loomulik nagu kirikus käimine või koolis õppimine. Hea, et tol ajal polnud külasse jõudnud veel televiisorit, sest televiisor hävitab väga kiiresti niisuguse spontaanselt loomingulise keskkonna. Paraku on see tänaseks juba enamikus sellistes paikades juhtunud.

Oli aeg, mil tahtsin saada maalikunstnikuks. Tegin endaga palju tööd, maalisin ning isegi müüsin oma pilte. Saadud raha eest ostsin flöödi. Ega ma siis veel ei mõelnud, et võiksin sellega elatist teenida.

Juhus viis mind kokku nimeka flötisti Jean Pierre Rampaliga ja tänu temale hakkasin õppima flöödimängu tõsisemalt. Kuid kindlasti ei olnud flööt mul sihikindlalt valitud pill. Jäin selle instrumendi juurde vaid tänu mitmele juhusele. Hiljem leidsin flöödimängijana tööd, kuigi mulle oli võõrastav veel edaspidigi tõsiasi, et võin mänguga raha teenida, sest muusika ei seostunud mu nägemuses mitte kuidagi rahaga. Et see nii on, hämmastab mind vist elu lõpuni. Kuid igatahes olen ma õnnelik, et saan teha andumuse ja kirega seda, mis mulle tõesti meeldib, ja et sellest on võimalik ka ära elada.

Suhtest muusikaga

Kahekümne seitsmeselt tabas mind suur kriis. Ühel hetkel leidsin end identiteediprobleemi ees — ärkad hommikul, vaatad peeglisse ja küsid endalt: kes sa oled?— Ei tea. Oled sa parim flötist? Aga mida see tähendab?... Lõpetasin esinemised ja harjutamise, püüdsin jõuda selgusele, kes ma tegelikult olen ja kuidas tuleks edasi elada. Mõtted olid vastuolulised. Kuigi olin loobunud esinemast, tuli pilli edasi harjutada. See oli aga vastumeelne. Ma ei suutnud otsustada, millisest repertuaarist alustada. Püüdsin tõsiselt süveneda muusika olemusse ja leida selle kaudu iseennast muusikas.

Lõpuks valisin baroki ning alustasin Telemannist. Mängisin hiljem Telemanni fantaasiaid paljudes Euroopa kirikutes. Ühelt poolt avastasin selles muusikas täiesti uue maailma, teisalt tundus mulle, et olen kaotanud oma mina. Näis, et ma ei tea enam, kuidas mängida flööti kui tänapäevast pilli. Eksisteerisin nagu vaid iseenda kujutluses ja tundus, et ma ei suuda aja ja eluga kaasa minna, et ma pole võimeline ükskõik mis hetkel mängima mis tahes teost. Suutsin mängida vaid Telemanni... Ja ometigi leidsin võimaluse kriisist välja tulla. Korraga ärkasin ja sain aru, et kui suudan mõista üht liiki muusikat, ühte heliloojat, ühte teost, võib mõista ka ülejäänud muusikat. Tähtis on, et sul oleks muusikaga kindel suhe ning seda ei tohi lasta häirida isiklikest probleemidest. Püüan hoida neid kolme asja, flööti, muusikat ja isiklikku elu, kindlalt lahus, olla muusikat esitades nii objektiivne kui võimalik, juhtida muusikat flöödist sõltumata ja valitseda hästi flööti, et selle abil muusikasse siseneda. See kõik kokku tähendab mulle esimest sammu vabaduse poole.

Suhtest heliloojaga

Kui on välja kujunenud kindel suhe muusikaga, võiks järgmise sammuna kohtuda heliloojaga. Heliloojatega, keda enam pole, peaks leidma kontakti muusika abil, tuleks luua koos nendega. Hakkasin tasapisi nägema Telemanni kõrval ka teiste heliloojate loodut. Ma ei liigita teoseid mingil juhul loomisaja järgi, vaid mulle on oluline muusika ise. Iga teose esitamisel on ju palju võimalusi. On oluline leida enda jaoks üks kindel tõde, millesse usud. Interpreet, kes tahab olla tõsiselt võetav, peab uskuma sellesse, mida ta teeb.

Nüüdisheliloojatega suheldes püüan enne autoriga silmast silma kohtumist kuulata nende teoseid, üritan mõista nende maailma kõigepealt muusika kaudu. Kindlasti pole see objektiivne, kuid kas peabki olema? Lõpuks, heliloojaga kohtudes, tekivad mul nende muusika tõlgendamisel alati konfliktid, sest me näeme asju enamasti erinevalt. Mõnikord jään neis olukordades võitjaks mina, vahel jälle helilooja. Konflikti lahenemisel on tulemus aga väga hea, sest nii saavad ühendatud interpreedi ja helilooja parimad ideed. See mõjub värskendavalt nii interpreedile kui ka kuulajale, ühtlasi paneb see ka mõtlema probleemi üle, kuidas ikkagi esitada möödaniku loomingut. Tihti muudetakse selline muusika pelgalt muuseumi eksponaadiks ning ei anta endale aru, et esitame seda ju tänapäeva oludes ja tänapäeva publikule, et kuulaja peaks esitatavast osa saama ning seda nautima. Siin lasub vastutus täielikult interpreedil.

Penderecki Flöödikontserdist

Kui Penderecki kontsert minu esituses täna publikule ei meeldi, olen süüdlane vaid mina. Tegemist on väga hea teosega. Minu ülesanne on panna kuulaja muusikat armastama samamoodi, nagu mina seda armastan. Kui seda ei juhtu, siis järelikult ei mängi ma seda piisavalt hästi.

Kuulsin Penderecki Flöödikontserti esimest korda helilooja enda juhatusel Jean-Paul Rampali esituses Lausanne’i Kammerorkestriga. Mõtlesin kohe — see on minu kontsert! Ma ei taha, et Jean-Paul seda mängiks! Helistasin kirjastusse ja palusin saata endale noodid. Mõne aja pärast juba mängisingi seda kontserti Penderecki juhatusel Hispaanias. See oli erakordne elamus!

1994. aastal otsustasin vahetada oma “kuldflöödi” “puuflöödi” vastu. Penderecki kontsert oli esimene teos, mida sellega mängisin. Olin Pendereckiga esimest korda proovis. Kui lavalt tulin, küsis ta pillile osutades: “Mis see on?” — “See on flööt,“ vastasin. Penderecki oli ülimalt imestunud, et ma kavatsen mängida tema kontserti “puuflöödiga”. Lõpuks siiski soostus ja kontsert õnnestus hästi. Publik nõudis lisapala, Penderecki õhutas mind lavale tagasi minema. Olin nõutu, sest oma uue pilliga polnud ma midagi muud veel publiku ees mänginud. Haarasin lõpuks “kuldflöödi” ja mängisin lisapalaks Telemanni fantaasia. “Oled hull! Mängid minu kontserti travers-flöödiga, Telemanni aga “kuldflöödiga”!” ütles pärast Penderecki.

See polnud aga mingi poos, vaid sundolukord: olin harjunud mängima “kuldflöödiga” Telemanni ja “puuflöödiga” Pendereckit! Nüüdseks oleme temaga koos esinenud juba palju kordi.

Ei saaks öelda, et travers-flöödile loodud muusikat on võimalik mõista üksnes seda sellel pillil mängides. Mulle näib, et võttes kätte travers-flöödi, muutun ma tegelikult näitlejaks, see on aga muusika puhul täiesti teisejärguline. Nii võib kergesti unustada kõige tähtsama — et flööt on nagu sinu hääl, millega vahendad kuulajale oma tõde. Travers-flöödi ehitus ja kõla on teistsugune ning me peame arvestama tänapäeval suurte saalidega, sellega, et muusika neis mõjule pääseks.

Tegelikult seab flööt mulle oma piirid. Mulle ei ole tähtis mitte pill, vaid muusika, mida esitan. Kui tahan jõuda muusikalise tõeni, tuleb flööt unustada. Sest muusika ei ole mitte üksnes need konkreetsed helid, mis pillist tulevad, vaid ka see, missugused mõtted ja unistused nendega seoses tekivad, mida sa tahad öelda.

Unistustest

Olen mänginud läbi ja avastanud enda jaoks suurema osa olemasolevast soolorepertuaarist flöödile. Tegelikult on see ju väike osa kogu muusikast. Minu unistused lähevad hoopis kaugemale. Juba viieteistkümneaastasena oli mul Pariisis oma kammerorkester, praegu juhatan ma üha rohkem ka suuri orkestreid, ka tänavu on mul palju kontserte dirigeerida. Kavas on rohkesti prantsuse muusikat, Gounod’d, Saint-SaN nsi ja Chaussoni teoseid.

Loomulikult jätkan ka pillimängu. Minu töögraafik on väga tihe. Esinemine Eestis on vaid üks minu pikal turneel, mis kestab kokku ligi pool aastat. Torontosse jõuan alles suvel ja saan seal olla paraku väga lühikest aega. Tuleb asuda uuele ringile. Tegelikult unistan sellest, et võiksin olla rohkem kodus koos oma perega. Selle nimel tuleb vist varsti oma elus midagi muuta.

Vestelnud MARGIT PEIL

Märts, 2001