PEETER LILJEST JA EDUARD
TUBINAST
Vestlevad Maia Lilje, Vardo Rumessen ja Ivalo Randalu
Ivalo Randalu: Tubina töid on juhatanud nii omad kui ka rajatagused dirigendid üle maailma. Peeter Lilje jõudis selleni esmakordselt kevadel kakskümmend viis aastat tagasi, 1976. Millal Tubin üldse teie vaatevälja ilmus?
Maia Lilje: Kuulsin temast Tartu Muusikakoolis midagi juba 1960-ndate keskel, aga ma ei mäleta, et oleksime seal ühtegi Tubina teost kuulanud. Nooditrükiseid ka polnud. Ja kas konservatooriumiski 1970-ndatel temast palju räägiti? Kuulsin Tubinast küll oma klaveriõpetajalt Laine Metsalt, kes ise mängis tema “Nelja rahvaviisi minu kodumaalt” ja andis neid ka oma õpilastele mängida. Mina ei mänginud, aga kuulsin neid Laine Metsa kodus. Konservatooriumis käisin ühel kursusel Urve Lippusega, temaga oli meil omavahel küll Tubinast juttu. Kuid minu toonastes konspektides puudub üldse tema nimi.
I. R.: Millal Peetril esimest korda mõni Tubina partituur või plaat koju ilmus?
M. L.: Arvatavasti 1976. aastal, kui ta oli Leningradi konservatooriumi esimesel kursusel, siis, mil ta oli üldse orkestriga tõsiselt tegelema hakanud; tol ajal oli tal Tubin ka üks esimesi autoreid. Kuigi meil pole kirjas ju kõik “Barbara von Tisenhuseni” etendused, kuid võin kinnitada, et Tubina muusika esituseks on Peeter oma dirigendikäed üles tõstnud kindlasti üle kuuekümne korra. Seda polegi väga vähe. Ma ei taha vähendada tema tehtu tähtsust, kui ütlen, et ajal, mil ta Tubinaga tegeles, aastail 1976 kuni 1992, kuhu jäid pikalt needki ajad, mil Tubinat ei võinud üldse mängida, — kõige muu kõrval, mis ta üldse tegi, tegeles ta Tubinaga ikkagi nii palju kui võimalik.
Vardo Rumessen: 1976. aastal palus Neeme Järvi Peetril juhatada Üheksandat sümfooniat Tartus, see oli korduskontsert. Kõige rohkem on maailmas esitatud Tubina Viiendat sümfooniat, seda on N Liidus juhatanud Leningradis 1960. aastal Roman Matsov, TaÓ kendis 1967 Eri Klas, meil esimesena juba 21. septembril 1956 aga Sergei Prohhorov. See tähistaski Tubina loomingu tagasitulekut Eestisse, ettekande organiseeris Vladimir Alumäe: ta käis Rootsis, tõi partituuri. Sellest võib rääkida Laine Leichter, kuidas parteituusadele etendati Raadiomajas läbikuulamine tõestamaks, et sümfoonias midagi nõukogudevastast ei leidu, igatahes luba anti. Kõige rohkem on Tubinat juhatanud muidugi Neeme Järvi, seda sümfooniat vähemalt viieteistkümnel korral.
Tubinaga oli nõukogude ajal umbes samuti, nagu inimestel armastusega: igaüks arvab, et ta teab, mis see on, aga tegelikult ei tea ühti. Igavene kõigutamine käis. 1969. aastal oli “Barbara von Tisenhuseni” esietendus, mida algul ju ei lubatud lavale. Mais 1976 käis Tubin siin, Peeter juhatas Üheksandat sümfooniat ja Klaverikontsertiinot — selle esitusloaga võimud nagu meelitasid heliloojat, kuid et Tubin end nende meelevalda ei andnud, sai ta taas ebasoovitavaks või, nagu juhtus pärast tema surma, ta tembeldati täiesti keelatud autoriks. Interpreedid olid pidevalt teadmatuses, sest kunagi ei teadnud ette, kas lastakse Tubinast esitada või mitte.
I. R.: 1984. aastal, kui Eestis saadi teada, et leedulased olid Kaunases mänginud tema Kolmandat sümfooniat, helistati kähku Vilniusse ning sealsest korduskavast tuli ta Tallinna nõudel välja jätta.
M. L.: Niiviisi juhtus mitmeid kordi, ka septembris 1984, kui ERSO hakkas Neljanda sümfooniaga Leningradi minema. Olid oktoobripühad, kava oli Peetril põhjalikult ette valmistatud ja Leningradis kinnitatud, kui “keegi” siin “ärkas” ja helistas, kuhu vaja. Orkestril polnud nii kiiresti asemele võtta samaväärset sümfooniat, nii tuli korrata midagi teisest kavast; oli õnn, et neid oli kolme õhtu peale kolm.
V. R.: Samasugune lugu juhtus kaks hooaega varem ka Kiievis, kus keelati ära Viienda sümfoonia ettekanne. Ebamäärane seis Tubina teoste esitamisega kestis kuni 1985. aasta juunini, Tubina 80. sünniaastapäeva tähistamiseni. N Liidu kultuuriministri asetäitja Ivanov oli saatnud meie ministeeriumi muusikakuraatorile Tõnu Tarumile telegrammi, milles teatas selgelt, et Moskval pole midagi selle vastu, kui Nõukogude Eestis esitatakse Tubina helitöid. Pöördusin siis Gustav Ernesaksa poole, kes rääkis otse Vainoga (muide Ristlaan sai väga pahaseks, et temast mööda mindi). Tegelikult jäädi ikkagi veel nii ministeeriumis, Filharmoonias kui ka Heliloojate Liidus ebalevaks, keegi ei julgenud poliitilist vastutust enda peale võtta. Jaan Rääts Heliloojate Liidu esimehena tegi ettepaneku alustada Elleri “Viie palaga keelpilliorkestrile”, sest Tubina õpetaja oli ikkagi nõukogude helilooja!
Peeter juhatas siis esimest korda Tubina Neljandat ja Kontrabassikontserti, solist oli Mati Lukk.
M. L.: Mati Lukk ja Kontrabassikontsert olid Peetri leid, sest algselt planeeritud Viiulikontserdi esitamisest taganes Jaak Sepp.
V. R.: Jah, sellest oli mul kahju, Sepp oli olnud veel Tubina stipendiaatki. Sel ajal toimetasin Peetri kätte ka Teise ja Kaheksanda sümfoonia partituuri, neid polnud kusagilt mujalt saadagi. Järk-järgult jõudsid Tubina sümfooniad Peetrini ja tema need ka ette võttis.
M. L.: Diplomeeritud orkestrijuhina mängis Peeter esimesena ikkagi Viiendat sümfooniat, mida ta dirigeeris 1983. aastal ka Leningradis. Siis olid kavas ka Artur Kapi “Don Carlos” ja Tormise Avamäng nr 2. Nii et tänu talle mängiti eesti muusikat ka väljaspool Eestit. Seda juhtus aga harvemini, kui oleks tahtnud, dirigendid küll pakkusid seda oma kavades, kuid kõrgemalt poolt korrigeeriti “balanssi” …
V. R.: … kuna eksisteerisid “normid”: nii palju peab olema nõukogude autoreid, nõnda palju võib olla eesti, vene, saksa muusikat jne.
M. L.: Eestis minu arust 1980-ndatel enam küll probleeme ei olnud, isegi 1970-ndatel mitte eriti — iga siinne helilooja sai oma töid kuulda vähemalt “mustalt lindilt”. Eestist väljaviimisega oli aga küll nii, nagu ütlesid.
V. R.: Asjaajamine käis ainult läbi Moskva, kavad kinnitati seal. Ja kui dirigent väga oma peale pressis, riskis ta sellega, et teda enam esinema ei kutsuta.
M. L.: Jah, aga erilisi konflikte ei olnud — peale nende juba räägitud keelamiste. Vähemalt aktsepteeriti Peetri seatud kavu muudel puhkudel küll, ka uuema muusika osas. Näiteks Räätsa Teine klaverikontsert Kalle Randaluga Moskvas ja Leningradis, Tambergi Viiulikontsert, Sumera sümfooniad.
V. R.: Tõsi, aga peale Tubina ja Pärdi teisi siis enam ei politiseeritud. Mulle meenub siinkohal Leningradi konservatooriumi komsomolialgorganisatsiooni pidulik tõotus aastast 1938, milles nad keeldusid kategooriliselt mängimast igavesest ajast igavesti kodumaa reeturi Sergei Rahmaninovi teoseid.
Teine häda, mis valmistas suuri raskusi Tubina interpreteerimisel, oli nootide puudumine. See on ka praegu nii. Orkester veel saab partiisid laenutada, aga kammermuusikat pole kusagilt võtta. Noodipoest ei leia me mitte ühtegi Tubina nooti! Üht-teist ju trükitud on, kuid neid saab tellida vaid otse kirjastuselt, see nõuab interpreedilt kõrgendatud huvi.
I. R.: Kuidas on teie arvates lugu heliplaatidega?
V. R.: Parem. Tubin on üks kõige enam plaadistatud eesti helilooja — hetkel kakskümmend CD-d pluss veel paarkümmend, millel leidub üksikuid oopusi. Neeme Järvi on plaadistanud kõik tema sümfooniad, Arvo Volmer teeb praegu uut tsüklit, Peeter jõudis jäädvustada LP-le vaid Teise sümfoonia, Kontrabassikontserdi ja Klaverikontsertiino. Ja CD-le muidugi “Barbara von Tisenhuseni”, see jäi Tubina loomingust Peetril viimaseks.
M. L.: Nüüd antakse ju välja ka CD-sid, kuhu kantakse üle varemgi salvestatut. Ega Tubina osas Peetril seda palju ole, kuid arvan, et Teine sümfoonia vääriks seda kindlasti. Pean seda kõigist esitustest parimaks ja möönan, et see pole põrmugi subjektiivne arvamus.
V. R.: Mulle tundub ka, et tal oli niisugust “Tubina närvi”. Tema juhatatud Üheksandat sümfooniat mäletan juba 1976. aastast, Tubingi märkis tookord ühes intervjuus, et Peeter on paljutõotav noor dirigent, kel on Järviga küll sama üldkontseptsioon, kuid on tunda omagi nägemust. Tubin suhtus temasse kohe sooja poolehoiuga.
Tubin on mõnes mõttes küllaltki spetsiifiline helilooja, ta nõuab erilist tunnetust ja arusaamist, iga kuulaja ega interpreet ei võta teda kohe vastu. Ta ei ava ennast kohe ning nõuab päris suurt tööd. Kui kuulsin esimest korda tema Teist klaverisonaati, olin päris pettunud, see ei jätnud mulle erilist muljet. Aga kui süvenesin sellesse, jäin sõna otseses mõttes pahviks.
M. L.: Minul oli sama lugu tema Viienda sümfooniaga. Selle orkestratsioon on väga tihe, tundus, et oleks vaja partituuri “hõrendada”. Aga kuidas siis panna kõlama selle erinevad liinid? Nägin Peetri pealt, et see muusika vajab hirmus palju mõtlemist — mida välja tuua, kuidas kõik liinid jooksevad. Sama lugu on Teise sümfooniaga, mis on niivõrd tihe ja ka tugeva dramaturgiliselt läbiva arenguga, et kui sa sealt midagi ära kaotad, siis…
V. R.: Sama lugu on “Barbaraga”, millel on ka suur orkestrikoosseis, ohtra vasega — ikka paras pähkel dirigendile, et balansid kokku viia, liiati, kui saali akustika vastu töötab. Ometi ei saa öelda, et midagi oleks valesti — vastupidi. Kõik oleneb dirigendi suutlikkusest, tehnilisest meisterlikkusest, et etenduse käigus kõiki neid asju reguleerida, palju oleneb õigetest tempodest, need tuleb suuta välja pidada, sest niipea kui üldpulss raugeb, muutub muusika “saviks”. Peeter suutis — ja hiilgavalt. Või ka Teine sümfoonia, mille arengu ta viis finaali kolme suure gongilöögini suurepäraselt välja. Selliselt arengujoont jälgides läks tal kõik paika, kulminatsioon sai võimas!
M. L.: Ma kuulasin kõrvuti selle kolme erinevat esitust. Peetri puhul mõjus sümpaatselt see, et ta ei läinud tõusudel tempoga kaasa, vaid saavutas suurima pinge just seda tagasi hoides, väga täpselt tempos püsides, samal ajal kui muusika meelitab kiirendusele. Tal ei olnud mitte nii võimas dünaamiline tõus, kui just seesmine pinge.
V. R.: Eriti “Leinamarsis”, kus valitseb see tubinalik “tammumine”, mis ärgitab vägisi tempot tõstma. “Leinamarss” on niivõrd võimas, et seda võib vabalt kõrvutada Wagneri “Jumalate huku” leinamarsiga, see toob vaimusilma ette otse läbiraputava pildi.
I. R.: Kas Peeter arutas sinuga sageli käsilolevaid töid?
M. L.: Arutas muidugi. Me ragistasime ka, kuid paljude asjade kavva võtmiseks vajas ta sageli julgustust. Mõnigi kord aga kartis, et orkester pole valmis seda või teist mängima, nii oli näiteks Schönbergi “Kirgastanud öö” puhul. Ja iseenda küpsuses kahtles ta samuti enam kui kord, isegi Brahmsi puhul. Ta tegeles pidevalt paljude teostega, mõned lemmikasjad — ja nende seas Tubina omad— olid tal alati riiulilt võtta, pärast ettekannet ei jäänud ta ootama järgmist, poole aasta pärast avanevat võimalust seda uuesti juhatada, vaid võttis need kodus “programmiväliselt” jälle kätte, mõtiskles ja arutas. Ja me kuulasime kooli ajal väga palju koos muusikat, mängisime ka neljal käel, kuid mina jäin talle selles asjas, eriti rütmiga, varsti jalgu. Aga seda, et vaata, kui huvitav üleminek, või mis sa sellest või teisest kohast arvad, seda tuli alatasa ette. Vastasin mis ma vastasin, temale oli vaja lihtsalt tõuget, et saaks ise rääkida, nagu enese veenmiseks või kontrolliks.
See aga, et eesti dirigent Tubina juurde jõuab ja siis ka võimalikult palju ära teha tahab, on enesestmõistetav. Teiseks see, et Tubin on suur sümfoonik, tõsine ja traagiline. Et Peeter temaga tegeles, on absoluutselt loomulik juba tema enda natuurile mõeldes. Ka see, et ta oleks kõik Tubina sümfooniad ära juhatanud, pealegi korduvalt, selles pole üldse mingit kahtlust. Veel Ouluski üritanuks ta Tubina muusika poole pöörduda mitte ainult sellepärast, et tegu on oma maa mehega, vaid et Tubin oli temale hingelt lähedane. Mul on kahju, et ta Kuuenda sümfooniani ei jõudnud.
V. R.: Pakkusin talle pärast Teisest saadud impulssi Kaheksandat, mis on ju Tubina kõige traagilisem sümfoonia. See hakkaski teda huvitama, ta tegi seda ERSOga 1988. aastal Tallinnas ja järgmisel aastal Helsingis.
M. L.: Ta tegi sellega omaette suve läbi tööd, aga kas või kuivõrd küpseks see ERSOga sai…?
V. R.: Ma mäletan proove. Sümfoonia neljanda osa alguses on üks väga raske lõik — aeglane vaskpillide ansambel —, mis nõuab erilist häälestust ja äärmiselt kvaliteetset kõla, lisaks koosmänguprobleemid. Ja sellel korral läks Peeter tõepoolest endast välja: kordas uuesti ja uuesti, aga seda, mida tahtis, kätte ei saanud. Lõpuks prahvatas üpris toorelt oma arvamuse pillimeestest välja. Niisuguseid hetki tuli ette, ka “Barbaraga”. Ega orkestri ees “lõhki minemine” ei olnud talle ainuomane — Toscanini polevat maha jahtunud isegi pärast seda, kui orkestrandid talle lepituseks kalli uuri kinkisid, ja tallanud selle raevukalt jalge alla.
M. L.: On tõesti nii, et orkestrile jääb hästi meelde see, kui öeldakse mõni paha sõna, kuid samas ei mõelda, mis selle põhjustas; eks dirigendidki ole oma taluvuslävega.
V. R.: No ja mida kõike veel pillimehed kogu maailmas on dirigentidele näkku öelnud…
I. R.: Tubina juurde tagasi pöördudes — kas Peeter kuulas kodus ka teiste tehtud salvestusi, kuidas ta neisse suhtus?
M. L.: Kui mõelda lugusid, mida ka tema juhatas, siis kui kuulaski, midagi põrutavat minuni küll ei jõudnud. Aga ega tollal, kui Peeter oli Tubinani päriselt jõudnud, Tubina plaate veel ei liikunudki. Need jõudsid siia alles kaheksakümnendate lõpul, kui Peetril oli talle saatusest määratu juba tehtud. Pealegi oli Peeter inimene, kes ei läinud kunagi ühegi plaadiga “vaidlema”, et näe, too teeb niimoodi, mina teen siis iga hinna eest teistmoodi — üksnes teisiti tegemise pärast. Olgu Tubina Teine või Šostakovitši Viies — selliste tippteoste põhikontseptsioon ei muutunud tema nägemuses oluliselt ka paljude aastate jooksul. Peetril oli ikka nii, et kui tal oli mõne teosega põhisuhe valmis, siis ta enam seda ei muutnud, kui, siis vaid detailides.
I. R.: Eks see räägi varajasest küpsusest.
M. L.: Ta mõtles tõesti aegsasti enda jaoks asjad põhjalikult läbi, eriti lugude puhul, mis olid talle tähtsad. Ta ei lubanud endale teha täna nii, homme teisiti. Me kõneleme praegu tema kolmekümnendatest eluaastatest, huvitav oleks kuulda tema tõlgitsusi nüüd — viiekümneselt!
I. R.: Neeme Järvi teeb seda vahel — täna nii, homme teisiti.
M. L.: Teeb, aga see ei tähenda, et üks lähenemisviis on parem, teine halvem. Mitte mingil juhul! Aga fakt on, et Peeter ei kõigutanud juba kinnistunut, ka mitte kerge vallatuse või põnevuse ajel; (lava)muusikat, mis seda võimaldab, ju leidub. Teatris tuli seda küll vahel ette, kuid siis mängisid rolli muusikavälised tegurid, neist pole seal kunagi puudu.
Eesti Raadio riiulitel on praegu üle saja Peetri salvestatud eesti muusika teose, nii fondi- kui ka avalike kontsertide ülesvõtteid. Kõigi teiste autorite kõrval muidugi, sest tema oma rida muus vallas oli ikka Brahms, Sibelius, Šostakovitš, Mahler…
I. R.: Tohutu töö viieteistkümne aasta kohta, aga ta haaras muusikat ka küllalt kiiresti?
M. L.: Mitte ainult kiiresti. Ta tegi kogu aeg tööd, ja mitte seepärast, et muidu ei saaks hakkama, vaid see oli tema eluviis. Kuigi talle pandi väljaspool muusikat mõndagi pahaks.
V. R.: Töö oli tema olemise mõte, ta oli muusikuna lõpmata aus, elas kõike muusikas toimuvat väga läbi.
M. L.: Ja mitte üksnes vaimselt, videosalvestustel on näha, et ka füüsiliselt, näiteks Tšaikovski “Romeo ja Julia” puhul, mis kestab alla kahekümne minuti, on videopildil näha, et alustas üks mees, lõpetas aga hoopis teine. Ta ei säästnud ennast, nii noor inimene ei mõtlegi veel alalhoiule.
V. R.: Rõhutasime siin Tubina traagiliste tööde sobivust Peetrile, kuid ka helilooja lüüriline pool, Neljas sümfoonia, istus talle kohe. See on ju väga romantiline muusika, paljudele tundus omal ajal ootamatu, et Tubin üldse midagi nõnda ilusat võis luua. Ikka peetakse teda keeruliseks ja raskepäraseks ning unustatakse ära, et kuni Eestist lahkumiseni oli Tubin, võiks öelda, neoromantik: Esimene viiulikontsert, klaveriprelüüdid, Esimene klaverisonaat, soololaulud…
M. L.: … ja Neljas sümfoonia, mis on kuidagi eriliselt helge, muusika täis sügavat armastustunnet, samas kirjutatud sõja kõige süngematel aastatel. Jaa, ka see poolus oli Peetril olemas.
I. R.: Üks Peetri hiilgavamaid emotsionaalseid hetki, kui mitte kõige võimsam, oli 25. mail 1989, kui ta püstiseisva publiku ees tõstis esimest korda pea kohale Tobiase “Joonase” hiidpartituuri. See oli finaal 1985. aastal alguse saanud ja neli aastat väldanud pikale ja pingelisele tööle.
V. R.: Peeter töötas väga entusiastlikult ja tõsiselt. Ta sai täiesti aru minu hirmust selle ees, et kui niisugune hiiglaslik materjal pannakse vaid ühe nädala proovitsüklisse ja kantakse seejärel ühe õhtu jooksul tervikuna ette, ei pruugi saavutada mõjusat tulemust. Peeter oli nõus sellega, et teha üksikud pildid mitme aasta jooksul järk-järgult — ta polnud ahne ega kärsitu parima lõpptulemuse nimel. Just nii jõudsime samm-sammult mõjuvõimsa tervikettekandeni. Ettekandeaparaat oli loodud, nooditekst omandatud ja viimistletud, Kremeril ja Järvil oli kergem järgmistena juurde asuda. Tõenäoliselt poleks Peetrita meil “Joonase lähetamist” olnud.
M. L.: Mis te Peetriga “Joonase” juures ära tegite, on küll hindamatu, kuid samas jätkas ta ka edasi tööd Tubina loominguga. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis selle lähteaeg, kaheksakümnendate esimene pool, oli poliitiliselt ikka äärmiselt kitsas, Peetril aga oli piisavalt kodanikujulgust. Ma ei tea, kui palju tal seda “Joonase” puhul vaja läks, kuid üks teine kõnekas lugu seisab silme ees küll. See oli 1976. aastal Otto Tiefi matuste eel, kui Heli Susi soovitas Peetril kui noorel tulevikumehel julgeolekumeestele mitte silma puutuda. Kuid esimene, keda Susi matustel kalmistu väraval nägi, oli Peeter. Konservatooriumi viiendal kursusel toetas aga tema mind Helju Taugile korraldatud nõiajahi ajal — tollal Helju ainukese erialaõpilasena nõuti minultki tema vastu tunnistamist, see jäi tegemata ja mu stuudium sai ähvardustele vaatamata siiski mõni aasta hiljem lõpetatud. Lõppude lõpuks seisime koos vastu ka parteisse astumise survele, kuigi teatati, et vastasel korral pole enam juttugi välisesinemistest, ja mida kõike veel. Peeter vastaski nii, et ega ma siis sõida — nagu siin tööd vähe oleks! Pealekäijateks olid Raadiokomitee tollane partorg ja lõpuks koguni Ristlaan ise. Peeter oli otsekohene, ei keerutanud nii nagu mõned, et ei ole partei jaoks küps või nii — tema deklareeris, et ei soovi teha karjääri pileti najal, ta teeb seda vaid oma tööga.
I. R.: Nii läkski…