MARIS KIRME
UURIJATELE AVANESID UUED ALLIKAD
Karl Leichteri fondist Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis
Pikaajalise töö tulemusena on lõpuks kõigile huvilistele kättesaadav Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi üks suuremaid fonde (M 159), mis sisaldab eesti muusikateaduse nestorile, Karl Leichterile kuulunud materjale.
See fond on märkimisväärne nii säilitusühikute arvu kui ka neis sisalduva rariteetse materjali rohkuse poolest. Siit võime leida palju põnevat, kõigepealt Karl Leichteri enda elu ja tegevuse kohta, aga peale selle ka eesti ja muu maailma muusikakultuuri laiemalt valgustavat. Karl Leichter oli usin ja tark koguja. Erudeeritud teadlasena teadis ta, millist tähtsust võib tulevastele kultuuriuurijatele omada iga säilitatud, vajadusel ka kommenteeritud dokument või muu ajalooallikas ning sealt tehtud väljakirjutused. Sellepärast on tema fondi puhul tegemist erakordselt rikka andmebaasiga.
Paneb imestama, eriti kui arvestada küllalt komplitseeritud nõukogude aja tingimusi, Leichteri huvide lai haare: fondis leidub materjali nii eesti kultuuri paari viimase sajandi kui ka maailma uuema muusikaajaloo, -teooria ja -esteetika kohta. Olgu järgnev põgus, vaid üksikute, haruldasematena näivate materjalide tutvustus.
Alustades Karl Leichteri perekonnale kuulunust, mida ta pere noorema lapsena on hoolikalt säilitanud, nimetaksin kõigepealt kahte käsikirjalist noodiraamatut, üks isa, Jüri Leichteri pärandus 1869. aastast, teine lellele Juhan Leichterile kuulunud veelgi vanem, 1863. aastast. Niisugused XIX sajandi keskpaiga käsikirjalised noodiraamatud on otseseks tõendiks tollaste kooride repertuaarist ning on TMMi kogudes ja ka teistes Eesti arhiivides väärikaiks ajalooallikaiks. Teatavasti oli Karl Leichteri lell Juhan Leichter kooliõpetaja ja koorijuht, kelle juhatatud koorides laulis ka tema isa Jüri Leichter. Midagi erakordselt liigutavat leidub ka seoses Karl Leichteri emaga, nimelt vihik tema lauldud lauludega, mida poeg on oma väga korraliku ja puhta käekirjaga noodistanud. See on rohkem rahvalaulude hulka kuuluv materjal, mis koos emalt üles kirjutatud sõnaliste tekstidega, võiksid huvitada folkloriste. Leichteri perekonna ja suguvõsa materjalide seas tahaksin juhtida tähelepanu veel äärmiselt suurele kirjavahetusele, valdavalt aastaist 1899—1917: Karl Leichteri vendade ja õe kirjad vanematele ja vastupidi, vendade (küll mitte Karli) omavaheline kirjavahetus jne. See on oluline aines nii perekonnalugude kui ka teatud mõttes kogu XX sajandi alguse mentaliteedi tundmaõppimiseks. Vend Martini kirjad sõjaväeteenistusest (neid on pisut üle 50) valgustavad aga kõige muu kõrval ka tollast tsaariarmee olustikku.
Jätkates otseselt Karl Leichterile adresseeritud huvipakkuvamate ja suuremate kirjakogude tutvustamisega, nimetaksin esmajärjekorras Karl Leichteri õpingukaaslase Tartu Kõrgemast Muusikakoolist, helilooja Eduard Tubina kirju. Ühtviisi sisukad, paljus helilooja loomingu köögipoolt avavad on nii Tubina varasemad (11 kirja aastaist 1937—1940) kui ka pagulusest läkitatud kirjad (28 kirja aastaist 1960—1982). Oluliseks osutuvad baltisaksa päritolu muusikateadlase Elmar Arro tööde ja tegemiste tulevastele uurijatele tema 20 kirja Karl Leichterile aastaist 1971—1985. Kohati saksa, kuid enamasti püüdlikus eesti keeles kirjutatud kirjad annavad teavet Arro teaduslikest saavutustest, kajastavad ka tema sisemisi hingelisi heitlusi. (Arro kohta leiame Leichteri fondist muudki huvitavat.) Samasugust tähtsust omavad kindlasti ka Karl Leichteri teise Tartu koolivenna Olav Rootsi kirjad. Temalt on otseselt Karl Leichterile selles fondis 14 kirja (aastaist 1934—1939), ent lisaks nendele on seal veel Rootsi kirju teistelegi adressaatidele, eriti arvukalt aga kirju Olav Rootsile endale: Cyrillus Kreegilt, Heino Ellerilt, Eduard Tubinalt, Voldemar Toomingalt jt. Siinkohal tuleks ehk lugejale pisut selgitada, mil moel on sattunud Olav Rootsile adresseeritud kirjad (tegemist enamasti originaalidega), ja mitte ainult kirjad, vaid ka muud temale kuulunud dokumendid, näiteks kavalehed, samuti noodid, Karl Leichteri kätte. Teatavasti põgenes Olav Roots 1944. aasta sügisel Rootsi. Tema vanemad, Juuli ja Jaan Roots, jäid aga kodumaale ning nende kätte jäid ka poja kirjad ja muu. Olav Rootsi vanematel olid lähedased suhted Leichterite perega. Ja kui lõpuks 1960. aastatel õnnestus neil oma tütre juurde Rootsi elama asuda, andsid nad Olavile kuulunud kirjad ja trükised Leichterite valdusesse, kust need (osaliselt juba Karl Leichteri eluajal) muuseumi jõudsid. Olav Rootsile kuulunud materjalid koos mitmesuguste andmetega tema kohta, mida Leichter kogunud ning välja uurinud, moodustavad kõnesolevas fondis ühe suurema kogu. Selliseid kogusid, küll mitte nii rikkaliku originaaldokumentatsiooniga nagu Rootsi oma, on Leichteri fondis palju. Kõige suuremad on muidugi nende isikute omad, kelle töö ja loomingu uurimisega on Leichter põhjalikult tegelnud. Nimetagem siin esmajärjekorras Mart Saart, Johann Voldemar Jannsenit, Ferdinand Johann Wiedemanni, aga ka Heino Ellerit ja Eduard Tubinat, kelle loomingu ja tegemiste vastu tundis Leichter suurt sümpaatiat. Ilmselt Leichteri tellimusel jõudis Rootsist Eestisse Tubina kirjutis Ellerist “Kiri ühelt õpilaselt”, mis on avaldatud raamatus “Heino Eller sõnas ja pildis” (Tallinn, 1967) ja mille originaali võime leida nüüd Leichteri fondi Tubinat puudutavate dokumentide hulgast. Ent unikaalset on ka teiste isikute materjalide seas. Näiteks Vladimir Kreegi käega tähelepanekud 1935. aastal oma vennast Cyrillusest, Frida Rukki kirjutatud vend Evald Aava elulugu, Mart Saare loomingu ülevaade (helilooja autograaf), stenogramm Herbert Tampere vestlusest Mart Saarega 1962. aastal jm. Asutustest ja organisatsioonidest võib leida kõige rohkem ainest Tallinna konservatooriumi, ennekõike kompositsiooni ja muusikateaduse kateedri kohta, mille tööga Karl Leichter oli pikka aega seotud. Muusikaõppeasutusi puudutavate materjalide seas nimetagem veel Tartu Kõrgema Muusikakooli klaveriosakonna õppekava Leichteri õpingute ajast.
Karl Leichteri varasemate, konservatooriumieelsete tööde ja tegemistega viivad meid kokku Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali materjalid. Hinnatavamad on kindlasti sihtkapitali kirjastustegevusega aastail 1936—1940 ja sihtkapitali varade hooldamisega aastail 1940—1943 seonduvad dokumendid. Saksa okupatsiooni aegset eesti muusikaelu kajastavat materjali, mida üldiselt napib, võime leida Leichteri fondis suhteliselt palju: kavalehti, kontserdi- ja teatriarvustusi, ringhäälingu muusikasaadete ja raadiokontsertidega seonduvat jm. See on ka ju mõistetav, sest tollases muusikaelus oli Leichter ise üks aktiivsemaid tegijaid. Ja ega see aktiivsus hiljemgi raugenud. Seda tõendavad tema fondis mitme nõukogudeaegse asutuse, organisatsiooni ja institutsioonide, nagu Heliloojate Liidu, Heliplaadistuudio, Tallinna Teadlaste Maja, Teatri- ja Muusikamuuseumi, Nõukogude—Saksa DV Sõprusühingu jne materjalid. Kõigi nimetatute ja ka nimetamata jäänutega on ta ühel või teisel viisil seotud olnud. Peatuksin mõne sõnaga Tallinna Heliplaadistuudio dokumentidel. Karl Leichter kuulus aastaid selle kunstinõukogusse. Siit leiamegi kõigepealt vastava institutsiooni kunstinõukogu liikmete nimekirju 1960. aastate lõpust, 70-ndate algusest. Ent mainimisväärsemad on siin siiski heliplaadistamiseks soovitatud helitööde ja interpreetide nimekirjad ajavahemikust 1968—1984 koos Leichteri märkustega. Kajastub ju neis dokumentides teatud määral meie lähimineviku kultuuripoliitika küllalt oluline valdkond. Kuna Leichter oli Heliloojate Liidu liige juba 1941. aastast, peegeldub ka selle organisatsiooni tegevus üsna mitmekülgselt ja nii paremate kui halvemate külgede poolt. Need on vaid üksikud näited asutustest ja institutsioonidest, millega Leichter oli seotud.
Mahukama osa Karl Leichteri fondist moodustavad tema uurimuste, arvustuste, sõnavõttude jne käsikirjad ja nende kirjutamiseks kogutud andmed ning tehtud märkmed. Peatugem kõigepealt ühel tema tõlgitud klassikalise vokaalpolüfoonia õpikul, Knud Jeppeseni “Kontrapunktil” (192 masinakirja lehekülge, korrigeerinud Nurkse). Selle maailmas laialt kasutatava õpiku tõlkimisega (tõlgitud saksa keelest) tegeles Leichter 1940. aastate teisel poolel. Raamat jäi aga ilmumata ennekõike sellepärast, et tõlkija sattus tollajal vallandunud lääne-vastase ideoloogia julmade repressioonide ohvriks. On häbiväärne, et vaatamata sellekohastele ettepanekutele, pole me seda tänaseni suutnud välja anda. Või ei oska me tänapäeval seda raamatut väärtustada? Mõtlema peaks panema seegi, et seda laadi eestikeelsete muusikaalaste tõlkeraamatute riiul on meil üldse võrdlemisi tühi. Siinkohal tuleb meelde veel üks tõlge, mis samuti Leichteri fondis ja veel paaris Eesti raamatukogus vaid tuhmunud ja halval paberil masinakirjakoopiana kättesaadav: Olivier Messiaeni “Minu helikeele tehnika” (tõlk. Irmgard Kaudre ja Arno Rohlin, Tln, 1964/65). Mõlemad raamatud on aegumatu väärtusega, ka nüüd ei ole hilja neid trükis avaldada.
Suure hulga Leichteri enda käsikirjade kõrval sisaldab tema fond palju teistegi omi, nende seas domineerivad mõistetavalt küll koopiad. Haruldasemad on ehk mitme autori (Tubin, Roots, Vettik jt) kirjutatud kogumiku “Kakskümmend aastat eesti muusikat” originaalkäsikiri (Tln, 1938, koostanud ja toimetanud Karl Leichter). Stalinliku terrori ajal sunniti teatavasti Leichterit just selle raamatu ilmumist kui suurt pattu kahetsema ja veel isegi mitmel korral “pihil käima”.
Eesti muusikateadlaste tekstidest juhiksin tähelepanu ühele Ofelia Tuisu ilmselt mingil venekeelsel muusikapleenumil toimunud sõnavõtu stenogrammile. Stenogrammi tekst on tõlgitud eesti keelde. Kes tõlke tegi, kas Karl Leichter või keegi teine, kahjuks ei selgu, kuid selles on tunda Tuisu sõnavõttudele omast dramaatilisust ja nõukogude aja kohta küllalt julget ütlemist. Eesti muusikat puudutavatest võõrkeelsetest kirjutistest nimetaksin Gunnar Larssoni “Die Klaviersonate von Eduard Tubin” (1950, masinakirja koopia), Herbert Connori “Eduard Tubin — est, svensk, kosmopolit” (1977, separaat), Johannes Talli “Elements of Folk Music in selected works of Estonian Composers” (1983, separaat), Joachim Brauni “Some preliminary considerations on the present state of Baltic Musicology” (1982, separaat). Üks suuremaid haruldusi teiste autorite käsikirjade seas on saksa muusikateadlase, 1912. aastal Kielis sündinud Helmuth Wirthi “Aus dem Leben und Schaffen Max Regers”. See on koopia tema ettekandest Tallinna konservatooriumis 13. novembril 1943. aastal. Muusikaleksikonide andmeil keskendus Wirth oma teadlasekarjääris ennekõike Haydni ja Regeri loomingu uurimisele. Mõlema kohta on tema sulest ilmunud ka raamatuid. Pisut hämmastav on aga see, et Regerist siin Saksa okupatsiooni ajal kõnelda võis.
Teiste autorite kirjutatud artiklid, uurimused kuuluvad Leichteri fondis enamjaolt kogutud teadusliku allikmaterjali juurde. Iga uurija teab, kui palju on vaja pisemagi artikli kirjutamiseks eelnevalt andmeid koguda. Ja teab ka seda, et harva ammendab ta kogutud andmed ühes artiklis. On muidugi ka teistsuguse stiiliga kirjutajaid, selliseid, kes vähestele faktidele toetudes suudavad ometi suurepärase tulemuseni jõuda. Tundub, et Leichter kuulus rohkem esimeste kilda. Tema kogu elu jooksul läbi töötatud allikate hulk on aukartustäratav. Ennekõike on need seotud eesti muusika ajalooga, sest vaatamata oma küllalt erisuunalistele huvidele oli ta esmajoones ikkagi selle valdkonna uurija, kusjuures põhirõhk langes vanemale ajale, valdavalt XIX sajandile. Vaevalt et meil on olnud kedagi teist muusikateadlast peale tema (kui, siis ainult Elmar Arro), kes oleks nii põhjalikult läbi töötanud XIX sajandi baltisaksa ajakirjanduse. Tema fondist leiame muusikat puudutavaid väljakirjutusi, aastakäik aastakäigu järel väga paljudest saksakeelsetest perioodilistest väljaannetest. Kõige rohkem on ta töötanud Tartu ajalehega “Das Inland”, kust leidub märkmeid igast aastakäigust aastatelt 1836—1863. Küllalt põhjalikult on ta läbi töötanud ka “Revalsche Zeitungi”, “Ehstländische Gouvernements Zeitungi”, Rosenplänteri “Beiträge” ja mitmete teiste väljaannete terveid aastakäike. Samasuguse põhjalikkusega on Leichter süüvinud muidugi ka eestikeelsesse perioodikasse, nii XIX kui XX sajandi omasse. Näiteks on ta teinud artiklite resümeed ja lehes avaldatud heliteoste nimekirjad kõigi “Laulu ja Mängu Lehe” aastakäikude kohta, koostanud mitmesuguseid bibliograafiaid: küll ajakirjade (“Muusikaleht”, “Sireen”, “Helikund”), küll eesti muusikute, siin ilmunud eestikeelse muusikakirjanduse ja noodiraamatute ning Eestis esinenud välismaa interpreetide jne kohta.
Tohutu väärtusega on ka välismaa arhiividest ja raamatukogudest (Stockholm, Lund, Riia, Helsingi) tehtud märkmed ennekõike neis asuvate Eestiga seotud vanade nootide ja muude rariteetsete väljaannete kohta.
Karl Leichteri, nagu ka tema abikaasa Laine üheks suuremaks harrastuseks on olnud fotografeerimine; fotoaparaat on olnud lahutamatu kaaslane nende väljasõitudel, kõikvõimalikel kokkusaamistel jne. Ent see on siiski vaid üks oletus nende erakordselt suurele fotokogule. Nende töö ja suhtlemisaldis elustiil on viinud neid kokku väga erinevate inimeste ning sündmustega, mis leidnud kajastamist arvukatel fotodel ja moodustavad kokku omaette tähendusrikka peatüki kultuuriloost. On isegi raske midagi eraldi välja tõsta. Neid fotosid peaks igaüks ise nägema.
Lõpuks peatugem veel Leichteri fondis olevatel helitööde käsikirjadel. Neid on võrreldes muu materjaliga küll märksa vähem, seevastu vajadus neist kõnelemiseks võib-olla pisut suuremgi. Paljudele lugejatele on uudiseks ehk seegi, et Karl Leichter on ka ise komponeerinud. Tema helitööde põhjal (“Variatsioonid klaverile”, mitmed fuugad, fugetid ja prelüüdid klaverile, mõned soololaulud klaveri saatel) võib öelda, et valdav osa neist on ilmselt kirjutatud otseselt õppeülesannetena Tartu Kõrgemas Muusikakoolis Heino Elleri kompositsiooni- ja muusikateooria klassis. Kuid kõrvuti Leichteri enda käsikirjadega on siingi mõningaid teiste omi; suurim haruldus vahest Eduard Tubina “Süit eesti motiividel” (1930—1931) helilooja enda käekirjas partituur. Haruldaste leidude hulka kuulub ilmselt ka Aleksander Läte laul “Tegudeks taome” (sõnad Arno Raag), nii soolohäälele klaveri saatel kui ka segakooriseades; teose loomisajaks on märgitud “7. dets. 1941”. Soololaulu juurest leiame veel kaaskirja: “Arno Raagilt Jaan Rootsile.” Kelle käega on aga kirjutatud need noodid, jääb siin kirjutajale mõistatuseks. Viimasena nimetaksin Rea Damfi kahte soololaulu klaveri saatel: “Kuskil tolmusel pööningu aknal...” (sellel Leichteri märkus: “kons. õpil.”), teine — ilma pealkirja ja sõnadeta. Tundub, et mõlema laulu puhul on tegemist autograafiga, kuid mil viisil nad Karl Leichteri kätte on sattunud ja kõik muu selle autoriga seonduv, pole teada.
Tahaksin loota, et kõik see väga rikkalik ja mitmekülgne materjal, samuti TMMs säilitatav Karl Leichteri raamatukogu, mis vääriks omaette tutvustamist, leiaks laialdast kasutamist ja et ei unustataks teaduseetika põhitõdesid uurimuslikust prioriteedist.