PERSONA GRATA MATI TURI

33-aastane muusik Mati Turi on juba mõnda aega üks eesti oodatumaid lauljaid – tal on suurte võimalustega tenorihääl –, kuigi koolides õppis ta koorijuhtimist. Tänu tööle Eesti Filharmoonia Kammerkooris on ta maailmas palju ringi liikunud, viimastel aastatel ka üksi mitmel pool solistina esinenud.

Oma esimest soololaulmist mäletab MT väga hästi. Kui ma praegu sellele mõtlen, tundub see kohutavalt naljakas. Au ja kiitus Tõnu Kaljustele, tänu kellele, ma arvan, olen ma üldse laulma hakanud. Temal oli nii palju oskust näha minu potentsiaali, et ta usaldas inimest, kes kunagi elus laulmisega erialana polnud tegelnud. Tõnu oli see, kes sõna otseses mõttes lükkas mind lavale. Teos – Johann Sebastian Bach, Missa h-moll, teadagi, mis seal toimub! Kontsert toimus – ei ütle kus kirikus! – Eestimaal. Niisiis, Kaljuste tõukas lavale, duett sopraniga kuidagi vist ikka lõpuni jõudis. Pärast keegi patsutas, vist rohkem selleks, et ma päris kokku ei kukuks. Teose lõpus, Benedictuse ajal, kui oled tükk aega oodanud ja närvitsenud (laulsin küll ka koori osa kaasa), tulevad kõrged noodid, rasked käigud. Selle ajal nägin end kiriku lühtri otsas rippumas. Vaatasin kaugelt – Turi ripub seal, mina olen siin ja üritan midagi sooritada, aga sellest ei tule mitte midagi välja! Vaatamata kõigele andis Tõnu mulle pärast seda ikka uusi ja uusi asju laulda, soovitas, kellelt nõu küsida. Kogu elu kammerkooris möödub koos fantastiliste lauljatega. Olen alati Kaia Urbi imetlenud. Meil on käinud ka palju soliste välismaalt ja kui meid kutsutakse suurvormi esitama, tuleb ju alati rahvusvaheline koosseis lavale. Midagi olen kogu aeg kõrva taha pannud, asi on hakanud tööle.

MT sündis 20. jaanuaril 1968 Tartus. Tartu 10. keskkool, kus ma käisin, oli tore kool, olen seal hiljem praktikal käinud. Siis tuli Elleri kool, seda suhteliselt põnevalt, sest ma oleksin pärast kaheksandat klassi äärepealt läinud Kullmanni-nimelisse kutsekeskkooli mööblitisleriks õppima. Aga laulmisõpetaja ütles, et kulla mees, mine muusikakooli ja õpi koorijuhtimist. Nii läkski, aastast 1983 Valve Lepiku juures. Hiljem on mul koorijuhiks õppimisest väga kasu olnud – hea stuudium, tugev klaver, solfedZ o ja harmoonia. Vahepeal jõudsin igasugust kino teha, naise võtta ja neli kuud Tallinnas Otsa koolis olla, mis oli mu jaoks kohutav aeg. Sellest koolist mina aru ei saanud, kohe mitte kuidagi! Läksin Tartusse tagasi.

1988–90 tuli Vene sõjavägi. See oli mingis mõttes auk, aga hea selleks, et õppida olulisi asju ebaolulistest eristama. Aeg, mil oled eimillekski vajalik, õpetab hindama seda, kui äkki jälle oled vajalik. 1990. aastal, kui sõjaväest tulin, jäi üks kuu selleks, et valmistuda konservatooriumi astumiseks. Sattusin Ants Üleoja juurde, mis oli suur õnn, sest me sobisime hästi. Ants on professionaalne koorijuht ja suudab inimesele elurõõmu õpetada. See oli hea aeg. Lõpetasin muusikaakadeemia 1996. aastal.

Oma isa hindab MT tugevaks muusikuks. Isa mängib Väägvere puhkpilliorkestris nii kaua kui mäletan. Umbes 7-aaastasena käisin selles suurt trummi löömas. Isa laulab ka “Gaudeamuse” meeskooris, millega mina lõpetasin Elleri kooli. Ema on mul väike elevandikõrv, aga suure kultuurihuviga ja mind väikesest peale kontsertidele tirinud.

MT abikaasa Anu on samuti lõpetanud muusikaakadeemia ja töötab praegu Audentese erakoolis muusikaõpetajana. Mul on hea meel, et me ei aja mingit ühist muusika asja, õpetamine on siiski teistsugune tegevus. Ma ei arva, et et abielu püsib koos nii, et me iga päev vaatame ainult teineteisele otsa ja tõotame otsatut armastust. Ma ei tea, kas see, kui mu naine oleks ka laulja, tekitaks pingeid, sest ma olen päris tolerantne inimene, aga samas paras juurikas.

MTl on suured lapsed esimesest abielust, poeg saab varsti 15, tütar on 10-aastane.

Mõnda aega laulis MT RAMis, siis aga, aastal 1992, vajati ühte kammerkoori projekti abijõude. Kooris oli üks koht vaba ja ei mäleta, kas Kaljuste tegi ettepaneku või ma ise tajusin, et tuleb minna. Tegin noka lahti, laulsin paar hääleharjutust ja olingi vastu võetud. Hiljem on sõel vist tihedamaks läinud, aga võib-olla tunti, et mind on vaja.

MT kaugeimad ja eksootilisemad esinemiskohad on olnud Phoenix Põhja-Ameerikas, Austraalia, Iisrael. Eelmisel aastal oli MT Iisraelis Abu Goshi barokifestivalil külalisesineja, selle aasta mai lõpuks kutsuti teda uuesti sinna. Läti esinemistel käib laulja oma autoga, kuna naudib sõitu, mis pealegi võimaldab neli tundi ainult iseendaga olla. Vabal ajal kuulan väga vähe klassikat, autos lükkan sisse kasseti hoopis millegi muuga – Bobby MacFerrin, Take 6, Marillion, Queen, Sting. Barokki kuulan küll.

Ma ei tee midagi vastu tahtmist. Olen laulnud muusikat päris varajasest tänapäevaseni, aga kõige hingelähedasem on ikka barokk. Ikka Johann Sebastian, sest ta on kõige raskem ja kõik mis on raske, see tõmbab. Mõni materjal tundub algul täiesti lauldamatu. Kunagi mõtlesin, et Matteuse passiooni Evangelisti osa julgen ette võtta, kui olen kusagil 40 ligi. Nüüd olen seda laulnud Rootsis ja Riias, Rootsis veel Erik Erikssoniga “Jõuluoratooriumi”, Malmös Johannese passiooni. Laulsin ka Toomas Trassi Luuka passiooni, oli väga kihvt ja kohutavalt keeruline. Nii heliloojana kui ka inimesena meeldib Erkki-Sven Tüür.

Mis suhe sul ooperiga on? Seda küsimust ma ootasin! Eelistan tegelda kullassepatööga. Omal moel kuulub ka ooper selle alla, aga vähemalt praegu pole ooper minu jaoks. Sa ei taha laulda põlvist nõtkuvat esimest armastajat? Seda ma olen igapäevases elus niikuinii! Mul on fantastiline abikaasa, kes seda igati soodustab.

Oma hariduse tõttu vaatab MT dirigente teise pilguga kui enamik lauljaid. Arvan, et saan neist paremini aru. Mõne laulja puhul tunned kohe, et ta ei mõista, mida dirigent tahab. Mulle on väga silma jäänud Saraste Soomest, Kaljuste loomulikult. Meeldiv kogemus oli Claudio Abbado, kui tegime Berliini Filharmoonikutega Stravinski “Kuningas Oidipust”.

Oled sa ka “suurte kuulsustega” lava jaganud? Ma ei mõtle nii. Mõnikord avastad väga erilise laulja, kes ei ole üldse kuulus. Teinekord tuleb ette lauskuulsus ja ma mõtlen, et huvitav, miks ta nii kuulus on? Ei tule ju midagi! Hääl on olemas, aga ülemine korrus jumala lage! Ma ei salli laulmist laulmise pärast, seda, kui tullakse lavale, jalad harkis, räuskama.

Kuidas MT puhkab? Tänu abikaasale on mul selline koht nagu Sindi. Seal on abikaasa memme ja taadi maja. Selle koha teeb eriliseks see, et sinna on memme – kes oli fantastiline kuju, avatud, elurõõmus ja jagas seda, kuidas noortel elu käib – mõtted ilmselt puude vahele alles jäänud. Seal on hästi privaatne olemine, võid ka palja tagumikuga õues käia. Kui saan töö tehtud ja Tallinnast villand, istun autosse, võtan naise ja mops Franki kaasa ja lähen. Ka koer aitab puhata, ta on väga lõbus, aus ja õige igat pidi. MT reedab veel, et talle meeldib süüa teha ning “veini ja õlut võtta”.

Ma ei kahetse kunagi midagi. Kui asi tehtud, hästi või siis halvasti, milleks enam kahetseda. See lõpeks sellega, et istud nurka maha, jood kaks pudelit viina ja tunned ennast kohutavalt. Võib teha järeldusi, aga mitte põdeda. Mul on alati hea meel, kui inimesed end hästi tunnevad. Tuleb nendest vahenditest, mis sul võtta on, panna kokku parim ja tunda elust rõõmu, sest elu on lühike. Seda mõistad, nähes, kuidas meie jaoks olulised inimesed kaovad. Viimati Raimo Kangro, kes oli minu jaoks müstiline kuju. Ma ei tundnud teda lähedalt, aga see, mis temas oli, oli väga positiivne.

Mul on tunne, et tihtipeale kipub praeguse aja mõttemaailm ahtakeseks jääma. Selle kõrval, et tänavad on auklikud ja raha vähe, võiks rohkem näha, et puud lähevad ju ikka roheliseks ja lilled tulevad välja. Kui sul pole raha kaatri ostmiseks, võib ju sõudepaadiga sõita. Toredat pole ju maailmas sugugi vähe. Minul on kodu, kuhu mind oodatakse, töö, mida ma naudin ja inimesed, kellele ma vajalik olen. Seda on päris palju!

Kirja pannud Anneli Remme