GREGOORIUSE JÜNGRID
JAAN-EIK TULVE vestlus DOM DANIEL SAULNIER’ga

Läbi mitme TMK numbri ulatunud gregooriuse laulu teema kokkuvõtteks avaldame kahe selle ala tipu, eesti muusiku Jaan-Eik Tulve ning prantsuse munga ja muusiku Daniel Saulnier’ vestluse. Jutuajamine, milles Jaan-Eik Tulve võttis eelkõige teemade väljakäija ja Saulnier nende lahtirääkija rolli, võtab mõnel leheküljel kokku tähelepanuväärselt suure ja olulise osa meie muusikalisest minevikust.

Jaan-Eik Tulve: Uue aastatuhande algul on eurooplasele taas kord kätte jõudnud aeg korraks tagasi vaadata ning mõtiskleda küsimuste üle, kust me oleme tulnud ning kuhu suundume. Väga oluliseks saatjaks inimese teel on alati olnud muusika. Muusik on vahendajaks nähtava ja nähtamatu vahel. Lauljat võiks pidada kõikide keelte kõnelejaks ning hea laulja võib mõjuda ka kurtidele kõrvadele. Maailmas võib kohata väga erinevaid ja erilisi muusikatraditsioone, kuid tihti leiame, et muusikaline väljendus ja mõtlemine on neis siiski väga sarnane. Kuskil sügavustes jõutakse välja mingisuguse algkeeleni. Euroopa nüüdisaegse muusika algkeeleks on gregooriuse laul.

Daniel Saulnier: Võib öelda, et gregooriuse laulu juured asetsevad aegade hämaruses, kuna igas kultuuris ning igal ajastul on olnud kombeks laulda. Kuid gregooriuse laulu ajaloo kohta teatakse üha enam ning nii võib selle sünnikohaks pidada Vahemere äärseid alasid.

Kristliku aja algusest peale on Vahemere ümber olnud palju erinevaid usulisi traditsioone. Eraldi võib välja tuua sünagoogi traditsiooni, millest hiljem saab alguse kristlik traditsioon. Gregooriuse laulude tekstideks on ristiusu pühad tekstid, millel on palju ühist juudi traditsiooni tekstidega, ning nii on gregooriuse laulu üheks varaseimaks allikaks sünagoogi muusika — väljarändamisjärgse aja juudi palvemuusika.

Aja kulgedes sünnib ristiusk ning on teada, et esimesed kristlikud kogudused pühitsesid liturgiat oma maa keeles. Esimese kahe sajandi vältel oli väga tugev kreeka mõjutuste aeg, seejärel, alates III—IV sajandist tõlgiti Vahemere läänepoolsete alade laul, palve, raamatud ning usutalitus ladina keelde. Gregooriuse laul on niisiis üks ladina kiriku laulutraditsioonidest.

Tänapäeval kujutatakse ladina kirikut ette kui midagi tsentraliseeritut, natuke püramiiditaolist, kuid antiikajal ning keskaja algul oli ladina liturgias suur hulk erinevaid traditsioone. Näiteks hispaania traditsioon, gallia, st praeguse Prantsusmaa alade traditsioon, rooma ehk Kesk-Itaalia, Milano ehk Põhja-Itaalia ning paljud teised traditsioonid Lõuna-Itaalias ning Lääne-Euroopa aladel. Igal pool oli tekst ladinakeelne, kuid meloodiad olid erinevad. Just meloodiad iseloomustasid nende alade inimesi.

Gregooriuse laul on eespool nimetatud ladina traditsioonide kokkupuute tulemus, mis sai kindla kuju VIII sajandil frankide Gallia kirdeosas. Fikseeritud tekst pärines Roomast ning meloodia enamjaolt gallia traditsioonist. See kindel vorm kinnistus tugevasti ning samas üsna kiiresti mõnekümne aasta jooksul ajavahemikul 750—800 p Kr. Sellest ajast peale kuulub gregooriuse laul Lääne-Euroopa ladina kiriku laulurepertuaari ning võtab endale nende laulude koha, mis olid Gallias-Hispaanias-Itaalias varem kasutusel, et lõpuks muutuda ainsaks lauluks ladina traditsioonis.Veel vaid üks laulutraditsioon suudab samuti püsima jääda, selleks on Milano kirikulaul.

IX—X sajand on aeg, mida võiks nimetada gregooriuse laulu kuldajastuks. See on aeg, mil lauljad, kogudused ning muusikud olid põhjalikult omandanud gregooriuse laulu kunsti ning tundsid täielikult selle kompositsiooni seadusi ning eelkõige gregooriuse laulu suurteoseid. Kuid vähehaaval, seoses uute laadide tekkimisega ning muusikaalaste avastustega, saab gregooriuse laulust vana laul, mis annab ruumi uutele lauludele, ise siiski kadumata.

XII, XIII ja XIV sajandil hakkab aga tasapisi kaduma ning ununema oskus gregooriuse laulu traditsiooniliselt interpreteerida. Ning lõpuks, renessansi ja klassitsismi ajal kaob gregooriuse laul peaaegu täielikult kasutuselt ning algsed meloodiadki lähevad kaduma. XVII sajandi raamatutes paistab see laul tindiga raamatuisse maalitud ruudukujuliste nootide järgnevusena, mis ei oma enam mingit seost selle laulu algse muusikalise mõttega.

Tuleb oodata XIX sajandi keskpaigani, mil romantism Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal pöördub taas keskaja juurde, ning keskaegse muusika taastamiseni. Selle taastamisliikumise keskuseks ning tugevaks teaduslikuks eestvedajaks sai Solesmes’i klooster eesotsas abt Dom Gueranger’ ning tema kaastöötajatega.

Nii on gregooriuse laul juba poolteist sajandit olnud taastamise ajajärgus ning on avastatud, et see on kogu Lääne-Euroopa muusika allikas, millest lähtuvad heliredelid, rütmilised võtted, laadid ja vormelid, ning et see kätkeb endas muusikaajaloo aluseid ning vaimset pärandit, mida pole võimalik millegagi võrrelda.

Jaan-Eik Tulve: Sa rääkisid äsja gregooriuse laulu arenemisloost ning ka tööst, mida praegu tehakse Solesmes’is, kuid mis sa arvad, milline tähtsus on gregooriuse laulul tänapäeva inimeste jaoks? Muidugi on tal koht kiriku- ning kloostrikoguduste liturgias, kuid mida võiks gregooriuse laul öelda eestlastele? Mida nad võiksid selles leida?

Daniel Saulnier: Meil Prantsusmaal peetakse Baltimaade rahvaid laulvateks rahvasteks. Rahvasteks, kes on alal hoidnud tugevaid muusikalisi traditsioone, kuid eelkõige just laulutraditsiooni. Selle poolest on gregooriuse laul väga lähedane teie traditsioonile ning mulle tundub, eemalt vaadates, et eestlasel peaks olema lihtne gregooriuse laulu mõista.

Teisest küljest on gregooriuse laul, nagu ma enne rääkisin, ülemaailmne laul, kuna ta on pärand, mis kuulub oma muusikalise ning vaimse väärtuse tõttu kogu inimkonnale, isegi kui ei olda usklik.

Ma lisaksin veel ühe huvipakkuva asjaolu, milles võib-olla ilmneb gregooriuse laulu poliitiline tähtsus. See laul sündis Euroopaga samal ajal ning sama moodi. Gregooriuse laulu tekkides oli kasutusel vaid üks keel, mis oli ühtlasi ka peaaegu terve Euroopa keel, ning selles põimus meloodiarikkus, milles väljendub side lõuna ja põhja, see tähendab Rooma ning Gallia vahel, ning ka ida ja lääne, see on siis ida ning rooma liturgia vahel. Mulle tundub, et kui otsida laulu, mis oleks Euroopale iseloomulik, siis oleks gregooriuse laul ainuke, mida võiksime leida. See on ainus nii erinevaid rahvaid ühendav laul.

Jaan-Eik Tulve: Mul on olnud võimalus palju maailmas reisida, just seoses gregoriaani kontsertidega, ka selliste rahvaste juurde, kellel puudub nii gregooriuse laulu kui ka kristlik traditsioon üldse. Mulle on tundunud kõige tähelepanuväärsem, et muusika, nii gregooriuse laulu kui ka rahvamuusika kaudu on lihtne leida ühist keelt. Võimalik, et läbi muusika oleks palju kergem diplomaatiat arendada.

Daniel Saulnier: Olen sellega täiesti nõus, sest, lahkumata Solesmes’ist, olen kogenud sedasama. Kolme aasta eest külastas meid rühm zen-budistidest munki ning nunni Jaapanist. Suhtlemine polnud lihtne, sest oli vaja tõlki, ning ka kultuuriline tundlikkus on erinev, kuid ma esitasin neile küsimuse muusika ning laulu kohast nende traditsioonis. Kõige üllatavam on see, et nii oma kui ka gregooriuse laulust rääkides kasutavad nad üht ja sedasama sõna sho mio (sho mio — jp k, shining voice — ingl k, “hiilgav hääl” — e k). Kuuldes Solesmes’i munki laulmas, võtsid nad nende laulu vastu nagu enda oma, mida nad usutalitustes kasutavad, kuigi meile tundus, et neil kahel on vähe ühist. Võib öelda, et gregooriuse laulu abil me ühineme muusikaliste, suhtlemis- ja vaimu ülendamise meetoditega, mis on tõenäoliselt omased kogu inimkonnale. Ning meil on võimalik üksteist mõista, minul, lauldes gregooriuse laulu, ning tiibeti või zen-munkadel, lauldes oma mantraid. Ma olen sellega täiesti nõus.

Jaan-Eik Tulve: Alguses rääkisid sa, et gregooriuse laul on sündinud suulise pärimusena, seda on meie ajal mõnikord võib-olla raske mõista. Oleme nii palju seotud sellega, mis on kirjutatud, meediaga — raadio, televisioon, ajalehed. Mõnikord on tunne, et meedia põhjal pole võimalik aru saada, mis meiega tegelikult toimub.

Minule isiklikult oli väga oluline avastada algset muusikalist noodikirja uurides suulises traditsioonis elanud helilooja või muusiku mõtlemist. Kas sa võiksid natuke avada muusiku olukorda, kes selles traditsioonis töötas, tema mentaliteeti?

Daniel Saulnier: Ma arvan, et keskaja keskpaigast alates on muusika jätkuvalt teoretiseerunud. Kogu õpetav, selgitav, muusikat kirjutav süsteem pole lakanud täiustumast ning keerulisemaks muutumast. Ühest küljest on see areng, nii saab muusikat säilitada, nagu me tänapäeval säilitame seda elektroonika abil. Kuid mida rohkem teoorias ning muusika kirjutamises edasi arenetakse, seda enam läheb kaduma miski, mida ma nimetaksin algseks vokaalseks liikumiseks. Traditsiooni järgiva laulja jaoks pole noote ega solfedzhot olemas. Ta laulab seda, mida on kogu aeg kuulnud. Näiteks, kui inimene läheb igal pühapäeval kirikusse, õpib ta suulise pärimuse kaudu mõne nädala või kuu jooksul selgeks kogu repertuaari. Ja ta teab vaid seda. Raamatut pole tal vaja.

Rohkem spetsialiseerunud laulja, kes laulab rohkem missa kaunistatud osi, töötab iga päev. Kuid teda juhendab õpetaja, kes õpetab talle traditsioonilisi kompositsioonivõtteid, seda, mida muusikateoreetikud nimetavad pikaks lauluks, milles improviseeritakse kohaliku traditsiooni raamides. Traditsiooni järgiv muusik improviseerib pidevalt, jäädes samas väga rangetesse raamidesse.

Ma ütleksin veel, et muusikaline tegevus pole lahutatud muust inimtegevusest. See pole mitte ainult kuulmine või hääle tekitamine, vaid, nagu on näha ka rahva- ning religioosseis traditsioonides, tegevus, mis hõlmab kogu isiksust. Kui lauldakse, siis laulab kogu keha, tihti tehakse lauldes liigutusi; laulu on kaasatud kogu intellekt ning süda — see tähendab seda, et laulu sõnum on sügava vaimse tähendusega ning laulus osaleb kogu meie tundemaailm. Suulises pärimuses on laulmine elutähtis tegevus. See on see, mida gregooriuse laul võib inimestele õpetada.

Jaan-Eik Tulve: Esimesed katsed muusikat kirja panna tähendasid olulist muutust muusikaloos.

Tegelikult on juba väljendis “muusikat kirjutama” teatud vasturääkivus, kuna muusikat pole võimalik kirja panna. Ta pole loodud selleks, et teda kirja pandaks. Ta on loodud selleks, et teda laulda, kuulata või tema järgi tantsida. Kuid muusikat pole võimalik tindi abil raamatusse fikseerida. Seetõttu polnud ka esimesed muusikalised kirjutused õieti muusika üleskirjutised, vaid teatud joonistused —märgid, mille abil kujutatakse pärgamendil hääle liikumist, hoogu, häälelisi efekte, erilisi intervalle. Au sees on hääle liikumine ise. Sõna “noot” sündis alles kolm sajandit pärast gregooriuse laulu tekkimist.

Jaan-Eik Tulve: Kui minna edasi suulise traditsiooniga, siis — kas mungad tunnevad sellega mingit sidet? Te laulate viis tundi päevas nagu ooperilauljadki, kuid teie lähenemine laulmisele on nende omast väga erinev. Kas sa võiksid natuke rääkida teie laulmisest, teie traditsioonist, mis minu arvates jätkab seda suulist traditsiooni?

Daniel Saulnier: Ma arvan, et üldiselt on ja oli ka keskajal nii, et kloostrites on väga vähe muusikuid. Inimene, kes astub kloostrisse, ei tule sinna laulu pärast, ega ka ühe või teise muusikalise tegevuse pärast. Enamik, välja arvatud 3-4-5 head muusikut, õpib koguduses laulmist seda päev-päevalt kuulates. Nende inimeste jaoks on see suulise traditsiooni järgi elamine. Noviits, kes astub kloostrisse, kuulab nädalaid ja kuid teiste laulu, enne kui julgeb ise veidike laulda, järgides teisi täpselt liikumises ning rütmis. Selles mõttes jätkavad kloostrid tänapäeval gregooriuse laulu suulise pärimuse traditsiooni. Kuid tuleb tunnistada, et gregooriuse laulu algne suuline pärimus on vahepeal katkenud, sest renessansist kuni XIX sajandini ei osatud seda enam laulda. See, mida me laulame täna, võiks siis olla algse laulu rekonstruktsioon, mis on siiski täielikult ära lõigatud oma juurtest. Millest see tuleb? Ma arvan, et tänapäeva kloostrilaulus on kaks olulist asja. Ühelt poolt austus gregooriuse laulu kompositsiooniseaduste vastu. See tähendab seda, et see laul on sündinud tekstist ning seetõttu on teksti rütmil alati suurem tähtsus kui muusikal, mis teda saadab. Ning seejärel, teksti austades, on meloodial, mille reeglid on muusikutele teada, täielik vabadus ennast avaldada. Ma arvan, et tänapäeva kloostritraditsioonis austatakse teksti esmajärgulisuse seadust ning kompositsiooni seadusi meloodia ja laadide puhul. Vähehaaval õpitakse taas leidma rütmilisi detaile, mida märgistavad esimeste manuskriptide neumad. See on üks osa vastusest.

Teine osa seisneb selles, et on väga raske põgeneda aja eest, milles elatakse. Võib täheldada, et gregooriuse laul on läbi ajaloo olnud pidevas muutumises ning et seda on tõlgendatud vastava aja muusikaliste voolude valguses. Näiteks, kui sündisid esimesed polüfoonilised stiilid, mis nõudsid võrdsete vältustega noote, hakati ka gregooriuse laulu interpreteerima võrdsete vältustega nootides, mida nimetatakse cantus planus’eks. Kuid XVII sajandil leiti, et cantus planus on väljakannatamatu, ning nii lisati sellele kaunistusi, väikesi rütmilisi detaile, mis muutsid laulu mitmekesisemaks. Ning XIX sajandi lõpul, suure Solesmes’i taastamisliikumise ajal oldi hilisromantismi mõju all ning nii on XX sajandi alguse gregooriuse laulus teatud annus impressionismi, teatud määral hilisromantismi mõjusid, mis näitab, et selle aja muusikud nägid kõike Debussy teoste ning Hugo Riemanni kirjutiste valguses. Kuid ma arvan, et oma aja mõjutuste eest ei pääse, sest pole võimalik taastada monumenti täpselt sellisena, nagu ta oli algselt, sest elame teises ajas.

Jaan-Eik Tulve: Sa tõid esile sõna “aeg”. Missugune on meie aeg? Mida see sisaldab? Kuidas näed seda sina, kes sa oled ühe väga vana ning sügava kultuuri kandja? Kuidas sina ennast tänases maailmas tunned?

Daniel Saulnier: Mulle tundub, et aeg, mis oli enne meid, st XIX sajandi teine pool, mida väga mõjutas romantism, pani aluse ühele tugevale liikumisele; see jätkus kuni XX sajandi lõpuni ning ma nimetaksin seda algupärasuse ning algallikate juurde tagasipöördumiseks. Juba sada aastat püütakse minna tagasi juurte juurde — nii ajaloos kui ka kultuuris, muusikas ja kirjanduses, on mõistetud algallikate tähtsust. Ma arvan, et probleem, mis tänapäeval meie ette kerkib, on see, et enam ei teata, kus need algallikad asuvad. Ning seesama algallikate otsing suubub teatud ängi, mida on tunda kõikjal maailmas. Minu vastuseks ongi küsimus: kus asuvad algallikad?

Tagasipöördumine algallikate juurde gregooriuse laulu interpreteerimisel on hea. Seda tuleb jätkata. Ning võib-olla on kätte jõudnud aeg öelda, et gregooriuse laul ise on meie jaoks algallikas. Ning näha, kuidas ta oma teksti ja muusikaga, oma osaga liturgias, oma vaimse väärtusega on allikas, mis võib täita meie intellekti ja südant ning anda tagasi elu mõtte nii mõnelegi inimesele. Mulle isiklikult annab gregooriuse laulu, selle ajaloo ning selle tänapäevase olukorra tundmaõppimine väga palju.

Jaan-Eik Tulve: Sa rääkisid äsja elu ning muusika allikatest. Kuid sa tunned ka teistsugust lähenemist muusikale ning muusika õppimisele, sest enne kloostrisse astumist olid sa juba muusik, õppisid flööti.

Daniel Saulnier: Kui ma flööti õppisin, tuli mul kursuse lõpul selgeks õppida paljude pillivirtuooside poolt Mozarti kontserdile loodud kadentse. Mu õpetaja andis mulle sellise võtme: kadentsis tuleb sul ette kujutada, et orkester ei saa peatuda ning sinul on orkestri peatamiseks ainult su flööt. Ma märkasin, et kontsertide kadentside ülesehitus on laialivalguv ning võimaldab solistil suure rütmilise vabadusega teose teemadel improviseerida. See kogemus Mozarti kontsertide kadentsidega avas minu jaoks rütmilise vabaduse, mida sisaldab endas ka gregooriuse laul. Ma arvan, et soleeriva muusiku kunstist on gregoriaani lauljatel palju õppida. Kui see kord on läbi tehtud, heidab saavutatud vabadus valgust kogu muusikale. Ning gregooriuse laul, mis on monoodiline, õpetab paradoksaalsel kombel olema vaba vertikaalses muusikas. Ma arvan, et ei saa olla muusikaliselt haritud, tundmata gregooriuse laulu.

Prantsuse keelest tõlkinud EVA EENSAAR.